Meie elu on ohus? (1)

Meie elu on ohus?

Maa on Päikese poolt loetuna kolmas planeet. See on teadaolevalt ka ainuke planeet, millel eksisteerib elu. Maaga on inimkonnale kaasa antud see, milleta oleks raske hakkama saada – maavarad . Inimesed on harjunud neid kasutama, kuid kas see on just kõige tervislikum? Õhku paisatavad gaasid muudavad meie atmosfääri. Suved muutuvad soojemaks, talved külmemaks, kõrbestumine kiireneb, samas maailma rahvaarv suureneb, tekib puudus põllumaast, kus toitu kasvatada, inimesi pole kuhugi elama panna, põldudeks sobiv maa-ala kaetakse linnadega. Viimase saja aasta jooksul on kasutatud ära peaaegu kõik Maal paiknevad maavarad. Varsti pole meil enam millega talvel endi maju kütta.
Kivisüsi, nafta, põlevkivi, maagaas – need kõik on kütused, mida põletades muudame enda elu kordades lihtsamaks. Me ei pea enam jalgsi hommikul kodunt kooli minema vaid võime kasutada ka autot. Auto on masin, mille leiutas 19. sajandi lõpul Carl Benz. 20. sajandi alguses oli auto väga luksuslik kaup ning seda said omada vaid väga rikkad inimesed. Autode tekitatud kahju keskkonnale oli minimaalne või puudus üldse. Loodus suutis nende heitgaasidega hakkama saada. Tänapäeval on auto muutunud tavaliseks esemeks . Perekondi, kus pole autot, on väga vähe. See tähendab, et iga päev sõidavad sajad miljonid autod maha kümneid miljardeid kilomeetreid. Iga kilomeeter tee peal aga saastab õhku. Ühel hetkel võib juhtuda, et meil pole enam midagi hingata . Nii ongi juhtunud mitmetes suurtes maailma metropolides. Inimesed peavad siis kandma maske, et mürgiseid heitgaase sisse mitte hingata.
Maad on nimetatud ka “ Siniseks Planeediks”. See nimetus tuleneb sellest, et Maa pinda katab üle 70% ulatuses vesi. Selles vees on lahustunud palju erinevaid sooli. Seega on see joogiks kõlbmatu. Kogu maal asuvast veest moodustab see umbes 97%. Ülejäänud kolm protsenti on magevesi . 2,7% kogu maailma veest hoitakse mandrijääna pooluste läheduses. Ülejäänud vesi on laias laastus põhjaveena, jõgedes või järvedes. Tavaliselt kasutatakse joogiks põhjavett, sest see on puhtam kui pinnavesi . Pinnavett on tunduvalt lihtsam kätte saada, kui põhjavett, kuid seda on vaja tunduvalt puhastada enne, kui see tarbijani jõuab. Vett, mida saab kasutada joogiks ja söögi valmistamiseks on vähe. Seda peaks iga inimene kasutama hoolega. WC loputuskastis on tavaliselt selline vee kogus, mis oleks inimesel vajalik 3 päevaks. Meie aga lihtsalt vajutame nuppu ja vaatame, kuidas see kanalisatsiooni vajub, mõtlemata selle peale, et arengumaades vajatakse seda vett joogiks. Arenenud riikides kulutatakse inimese peale palju rohkem vett, kui arengumaades.
Kolm aastat tagasi augusti lõpus toimus Ameerika Ühendriikides suur looduskatastroof. Troopiline torm Katrina tabas Mehhiko lahe põhjakallast. New Orleansi linnas oli tohutu üleujutus, terve linn oli sõna otseses mõttes veega kaetud. Selle üleujutuse põhjustaja, Atlandi ookeanil tekkinud orkaan Katrina, liikus enne mitmeid päevi mööda Kariibi merd ja Mehhiko lahte põhja poole. Tänu moodsale tehnikale teati ka seda ette ennustada. Inimesi oli võimalik ette teavitada ja evakueerida piirkonnast . Selline tehnika on olemas vaid Ameerika Ühendriikides ja võib-olla ka mõnes teises arenenud maailma riigis. Kindlasti ei ole sellist tehnikat enamikus riikides. Kui selline torm peaks tabama mõnda sellist piirkonda, mis on arengus maha jäänud, oleks ohvrite arv palju suurem, kahjustused tugevamad. Nendes riikides pole ka ehitised tõenäoliselt tormide vastu kindlustatud.
Üks selline halva etteteatamissüsteemi tõttu põhjustatud suure kahju näide oli 2004. aasta lõpus. 26. detsembril tabas Tai läänerannikut, Phuketi saart ja Tseiloni saare idakallast tsunami . See jõudis ka Somaali poolsaareni. See katastroof oli põhjustatud maavärinast, mis toimus kahjustunud piirkondadest sadu, et mitte öelda tuhandeid kilomeetreid eemal, ookeani põhjas. Hiidlaine saabumist võis ju seetõttu teada enne, kui see tabas rannikut. India ookeanil pole aga sellist tsunamihoiatussüsteemi nagu on näiteks Vaiksel ookeanil. Seetõttu hukkuski nendes maades palju inimesi, hinnanguliselt üle kahesaja tuhande. Eestlasi oli nende hulgas kolm. Enam kui viis miljonit inimest jäid peavarjuta. Mina ja mu ema oleme alati tahtnud Phuketile puhkama minna. Peaaegu olekski sellel samal ajal seal olnud. Mingil põhjusel siiski me sinna sel ajal ei läinud ja oligi tore. Meie jäime ellu, kuid see oli pime juhus.
Ameerika Ühendriigid on maailma üks suurimaid nisu eksportijaid. Seda nisu kasvatatakse tasandikel riigi keskosas. Need alad on tihtipeale saanud kannatada tornaadode tõttu. Mehhiko lahelt tulev soe õhk ja Kaljumäestikust tulev külm õhk kohtuvad just sellel alal. Seetõttu tekivadki tugevad tuuled, äikesevihmad, tornaadod . Nende tõttu on ehitatud paljude majade alla keldritesse punkrid, kus inimesed saaksid tormi üle elada. Inimesed, kes elavad Ameerika Ühendriikide keskosas, on harjunud sellega, et aeg-ajalt torm raputab nende elamisi. Kui aga selline torm tabaks Eestit, oleksid nii hukkunute arv kui ka materiaalne kahju tunduvalt suurem.
Laupäeval läheb meie klass projekti “Teeme Ära 2008” raames Eesti prügihunnikuid koristama . Meie riik on prügi täis. Metsaalused on roiskunud toitu, ehitusprahti, pudeleid täis. Polegi peaaegu puhast kohta. Sellised illegaalsed prügimäed ei kahjusta tegelikult tunduvalt rohkem meie keskkonda, kui legaalsed prügilad. Lagunemisel võib tekkida mitmeid erinevaid aineid, mis vihmaveega põhjavette sattudes võivad olla inimestele väga ohtlikud. Me ei tea kunagi, kas järgmine klaasitäis vett meie kraanist on ikka piisavalt puhas või on see mürgine. Kui prügi viidaks legaalsetesse prügilatesse, oleks see oht tõenäoliselt siiski natuke väiksem. Põhjus on selles, et prügilad rajatakse reeglina ikkagi sellisesse kohta, kus põhjavee reostumine on raskendatud. Tavainimene aga ei pruugi seda teada. Tegelikult on ju ilus ka, kui prügi on seal, kuhu selleks on koht mõeldud, mitte metsa all.
21. sajandil on kõikvõimalik tarbimine suurenenud. Meie maailma ökoloogiline tasakaal on hakanud paigast nihkuma. Meid ähvardavad pidevalt ohud, mistõttu ei tohiks tegelikult mitte keegi olla kindel selles, et järgmine päev tuleb ka päriselt. Kui me aga ise läheme sinna, kus on ohtlik, siis tõenäosus, et midagi juhtub, on suurem. Kui inimesed suudaksid üksteist aidata, oleks võimalik palju katastroofe, probleeme, sõdu ära hoida. Mu elu on ohus isegi siis, kui ma praegu kirjutan seda esseed, sest mu majale võib kohe lennuk peale kukkuda. Võib olla ma ei ärka hommikul, sest ma kukkusin öösel voodist peaga vastu põrandat. Meie elu on ohus pidevalt. Elu ongi see, mis on alati surmaga lõppev haigus. Iseasi , kui kiiresti selle haiguse lõpp tuleb. Seda saab edasi lükata, üritada midagi muuta, kuid tegelikult peaksime me kõik siiski olema õnnelikud ärkamise üle hommikul, mitte selle üle, kui saame matemaatikas hea hinde või tööjuures preemiat.