vehkinud kätega, kui kõndis, mida enamus teeb. Raamatus mainiti ka seda, et ta kandis pimestavalt puhast pesu, mis andis mõista korraliku inimese harjumustest. Petsorin oskas olla dzentelmen kui ta tahtis, aga võis olla jällegi väga mühakas. Vahel ei rääkinud ta tundide kaupa mitte midagi, aga mõnikord rääkis nii palju ja naljakalt, nii et kõht kõveras. Petsorin oli ka suur naistemees, sest ta oskas väga hästi mesijuttu puhuda ja sellepärast meeldiski ta naistele. Kui aga ta oli nad kätte saanud, kadus tal huvi nende vastu. Näiteks Petsorin pani Mary endasse meeletult armuma, kuigi ta ei armastanud Maryt ja võttis ta siis Grusnitski eest ära, kes tegelikult Maryt ka armastas. Petsorinit võib pidada aumeheks sellepoolest, et ta polnud nõus oma sõpru Grusnitskit laskma, aga kui Grusnitski teda jalga tulistas, ei jäänud tal muud üle ja pidi tedagi tulistama. Tuli ka välja, et Petsorin ei osanud ujuda.
Marie Underit, Henrik Visnapuud ja rohuteadlast-arhivaari Hugo Salasood. Näitus jätab ühtlase mulje, portreed on kõik samasugustes kuldsetes puitraamides, ovaalsete ümbristega, pigem tuhmide värvide ja neutraalse taustaga, portreteeritud on vanemas eas ja pildidki jätavad seetõttu vanaaegse ja klassikalise mulje. Rõhk on inimeste näoilmete realistlikul kujutamisel. Mulle meeldiski näituse puhul enim erinevatel piltidel kujutatud isikute näoilmete ning poosidega isiksuse edasiandmine. Siin äratoodud Karl Ristikivi portree meeldis mulle Henrik Visnapuu oma kõrval enim
Väga palju detaile, huvitav tehnika ning erisugused kujundid. Pildid ise olid veidi ebarealistlikud, nii et iga vaataja võis näha pildil eri asju. Näiteks nägin mina ühel pildil tähistaevast ja kuningat, teisel hoopis merelaineid ja loojuvat päikest, kuid keegi teine võib näha hoopis midagi muud. Piltide värvid olid hästi kokku sobitatud, mitte ainult üksikmaalina, vaid vaadates kõiki pilte korraga oli värvide kokkusulavus samuti suurepärane. Kõige rohkem nende maalide juures meeldiski mulle see, et on kasutatus palju fantaasiat. Ning kui vaadata ühte pilti detailselt võib näha hoopis midagi muud kui vaadata pilti tervikuna. Ka näitusel olnud sallid olid väga värvikirevad ning neil oli kujutatud erinevaid mustreid ja kujundeid. Sellise salli ostaksin endale küll. Kunstnik ise kirjutab: ,,Paljudel juhtudel kasutan ammutuntud unustatud kujundeid alateadlikult. Ühel hetkel ei ole enam tähtis kompositsioon , värv või tehnika.
nendest; festivalidel käimisi; kuulumist erinevate bändide koosseisu ning arengut koos nendega; joominguid, pidusid ja muuhulgas ka vaimuhaiglas viibimist. Sealt siis pärinebki palju erinevaid karaktereid. Kuigi oli huvitav, oli ka mingis mõttes liiast kõigest toimunust lugeda, sest sõnavara oli kohati häiriv. Raamat vastas sellegipoolest minu ootustele, sest oli ka nimetatud miinuseid kõrvale jättes huvitav lugemisvara ning raske käest panna. See meeldiski mulle kõige rohkem, et kirjeldatud sündmused olid huvitavad, tegelasi oli palju ja erinevaid ning raamatul oli ka oma kindel sõnum. Mihkel Raud avas oma mineviku, et aidata meil aru saada, miks mõned asjaolud on praegu just nii, nagu nad on. Lõppsõnast on pärit ilus mõte: ,,Mõistmata, kust me tuleme, on meil võimatu aru saada, kus me praegusel hetkel oleme. Sellest, kuhu tee meid edasi viib, rääkimata."
silmitsedes oli näha, et need olid tegelikult väga professinaalsed. Inimesed piltidel olid maalitud väga tõetruud ja väga reaalsed, keha proportsioonid olid paigas. Maalidel oligi just põhirõhk inimestel, taustale oli väga vähe tähelepanu pööratud. Mulle meeldis kõige rohkem maal nimega ,,Kaimutajad". Eemalt vaadates ei saanud ma esialgu aru, mida sellel kujutatud oli, aga lähemalt vaadates, oli väga hästi aru saada, et pildil on inimesed. Sellepärast meeldiski see maal mulle kõige rohkem. Üldiselt oli see näitus minu meelest väike. Maale oli üsna vähe. Mulle jäid veel näituselt meelde 14 etüüdi deemonitest. Need oli väikesed maalid, igaühe peal üks deemoni nägu. Neid vaadates tekkisid minus vastakad tunded. Tundus nagu vaataks ma mõne lapse joonistatud pilte, aga samas olid need pildid samaaegselt ka väga professionaalsed ja nii öelda elukogenud. Neis oli hästi edasi antud tõepärast süngust
kujunenud. Mikul keerleb elu küsimuse ,,Mida sa sooviksid kuldkalakeselt?" ümber. Mikk oli väga tark poiss ja ta lihtsalt soovis, et tal oleks sõpru ja ta paistaks rohkem silma. Ta ei sallinud, et teda kiusati. Kirjaniku stiil on väga noortepärane, mis kubiseb slängist ja roppustest. Ta oskab oma teksti samuti kirja panna väga huvitavalt, loetavalt ning kaasahaaravalt ja see mulle selle juures just kõige rohkem meeldiski. Raamatus räägiti muidugi ka sellest mängust, mida Mirjam oma ühikakaaslastega koos mängib. See on neil muidugi lõbus, kuid muudab nende omavahelisi suhteid ning rikub ka teiste inimeste elu. Sellel mängul palju sarnasusi tänapäevaga, kuna tänapäeva noored on kohe teistsugused ja vahel lihtsalt teadlikult üritavad omale jama kaela tõmmata. Raamat meeldis väga kuna oli väga huvitav, kaasahaarav ja ka huvitavalt kirjutatud. Kõik oli
muutus lugu väga rõõmsameelseks. Pala tekitas tunde, nagu vaataks kodus televiisori ees mingit lõbusat reklaamklippi. Klaveril oli väga suur osa kogu loost, ühesõnaga klaver oli domineeriv pill. See oli midagi teistsugust, mida just igapäevaselt ei kuule. Oli näha, et loo esitajad ise väga nautisid, mida nad teevad. Nad on leidnud omale just selle millega nad tegeleda tahavad, ammendades publiku emotsioone, et iga järgnev esitus veel paremini teha. Mulle meeldiski see kõige rohkem, et Randvere oma emotsioone publikule nii silmnähtavalt edastas, mitte ei mänginud tuimalt oma osa ära. Johan Randvere on Eestis üks paljulubavamaid pianiste, kes on esinenud Eestis, Itaalias, Valgevenes, Soomes ja Hollandis. Ta on osalenud edukalt mitmetel rahvusvahelistel ja vabariiklikel konkurssidel. Sellel kontserdil musitseeris koos Randverega tuubamängija Madis Vilgats. Arvan, et paljud õpilased said positiivse kontserdielamuse, kaasaarvatud mina ise. Saime
praeguseid Kalevi kommide olemust. Välja olid toodud näiteks sellised maitsed nagu ananass, tiramisu, barbariss ja kohvi. Põnev oli ka see, et kuna antud lõhnad olid üsna tugevalt tunda ka ilma, et peaks päris lähedale minema tollele stendile, oli terve näituse jooksul mõnusat aroomi tunda. Jäin väljapanekuga üllatavalt rahule, olles sattunud selle külastajaks täiesti juhuslikult. Mõneti meeldiski mulle see just oma avatud õhkkonna pärast, mis on väga erinev tavapärasest kunstigaleriist. Oli põnev näha erinevaid vanu maiustusi tutvustavaid reklaame, lugeda huvitavaid ja kohati pentsakaid fakte Kalevi kommivabriku ja selle ajaloo kohta. Antud näitust võib pidada ka väga heaks müüginipiks, kuna võin julgelt pakkuda, et sarnaselt minule, tekkis ka paljudel teistel pärast näitusekülastust meeletu magusaisu.
Ruumi sisenedes hakkas see maal kohe silma. Maalil oli kasutatud palju soojasid ja rõõmsaid toone ning inimesed olid kujutatud väga tõetruult. Teosel jäidki esmapilgul silma just ,,valge" Denno ja ,,must" Bob Marley, sest nad olid kujutatud esiplaanil ning eraldatuna taustast. Mõlema tegelaskuju nägu oli minu meelest maalitud väga ilmekalt. Taust oli Jamaika lipu värvides ning taustal oli kujutatud ka kettide külge aheldatud lõvi. Maal meeldiski mulle võib-olla selle pärast, et seal kujutadud inimesed olid rõõmsad ja rahuloleva ilmega. Maal andis edasi positiivsust. Veel hakkas silma Kaido Ole kaks maali ,,3. küsimus" ja ,,9. küsimus". Mõlemad teosed olid suhteliselt sarnased, keskel küsimärk ja seest poolt välja poole minevad ringid, milles vaheldusid erinevad värvitoonid. Nende kahe teose erinevus oligi värvitoonide erinevas vaheldumises. Mõlemad teosed olid maalitud õlivärvidega, kuid nii perfektselt, et tekkis
Üldiselt jäin kontserdiga rahule, kuigi kuulsin mõnes esitatud palas ebakõla. Aivar Mäe oli tasemel ja mulle meeldis eelkõige Mäe oskus hästi dirigeerida. Muidugi ei puudunud Mäel kontserdi ajal huumorisoon ja üsna kontserdi lõpus õnnestus tal publik ja korraldajad panna uskuma, et see pala, mis ta äsja oli esitanud on viimane. Kuid siis kui inimesed hakkasid lahkuma hakkas ta äkki veel ühte lugu esitama ning see viimane lugu, Sibeliuse ,,Vaikus üle maa", mulle kõige enam meeldiski, sest seda lugu oli väga raske esitada ja ansamblil tuli see hästi välja. Kellad pandi helisema nii, et võeti nad tagurpidi kätte ja liigutati üles-alla. Kõige raskem kell, mis neil kellade kollektsioonis olemas on, kuid ei olnud kontserdil kaasas, on üle kuuekümne kilo raske.
pidas vajalikuks täita kuninga viimane soov ja tagastada talle ta surnud poeg. Kuninga poja Hektori tappis Achilleus,sest Hektor olevat surmanud tema nõbu tahtlikult. Achilleus mõistis lõpuks,et tegelikult Hektor ei teinud seda tahtlikult. Lõpus ka Achilleus kahetses oma tegu väga. Kuningas Priamos paluski poega endale tagasi,et korraldada talle väärikad matused. Enne Hektori tagasi saamist suudles kuningas Priamos alandlikult Achilleuse käsi ja palus poega tagasi. Achilleusele ehk meeldiski,kui teda paluma tullakse ilma viha ja sõjata. Priamos oli ainuke kuningas,kes Achilleuse juurde oli läinud.
pidas vajalikuks täita kuninga viimane soov ja tagastada talle ta surnud poeg. Kuninga poja Hektori tappis Achilleus,sest Hektor olevat surmanud tema nõbu tahtlikult. Achilleus mõistis lõpuks,et tegelikult Hektor ei teinud seda tahtlikult. Lõpus ka Achilleus kahetses oma tegu väga. Kuningas Priamos paluski poega endale tagasi,et korraldada talle väärikad matused. Enne Hektori tagasi saamist suudles kuningas Priamos alandlikult Achilleuse käsi ja palus poega tagasi. Achilleusele ehk meeldiski,kui teda paluma tullakse ilma viha ja sõjata. Priamos oli ainuke kuningas,kes Achilleuse juurde oli läinud.
Don Jose oli selline mees, kes samuti üritas oma tahtmist saavutada (armastas tohutult Carmenit ja püüdis teha kõik, et teda endale saada). Eriti meeldis mulle ooperi lõpp, kus Jose Carmenit taga ajas ja teda tappa üritas (mees nõudis naiselt armastust ja truudust). Naine viskas seejärel meest kingitud sõrmusega. Mehel sai naisest villand ja otsustas teda südamesse pussitada. Leian, et Carmen oli selle igati ära teeninud, sest tunnetega mängimine ei ole naljaasi. Enim meeldiski mulle selle ooperi juures see, et see oli lihtne ja põnev. Seda vaadates jäi endalegi tunne, et olen samal hetkel Sevillas. Kuna mulle meeldivadki tavalised lihtsad sündmused, flirtimine jms, siis see oli minu arvates suurepärane ooper. Üks mõte, mis ooperi lõpus tekkis, on see, et kui kedagi tohutult armastada ja teine sulle suurt tähelepanu ei pööra, siis on mõttekam järgi anda. Kuna vesteldi prantsuse keeles (lisaks oli inglise ja eesti keeles tõlge, kuid suurt
sündis toodi lavale ka lapsehäll. Lisaks sellele leidusid ka nõud, millest pererahvas sõi. Kasutati ka korvi, kus oli pesu ja pesunööri. Kõik esemed olid vajalikud, et luua laval õiged tegevused. Kostüümide poolest oli kujutatud eelmist sajandit. Näitlejatel olid seljas talurahvariided, naisnäitlejatel polnud püksid, vaid seelikud või kleidid ning meestel püksid, pluuse ja saapad. Tegelasi oli mitmeid, kuid kõige enam meeldiski mulle just taat. Tegelasel oli seljas, nagu eelnevalt mainisin, talumeheriided- püksid, saapad, pluus ja vest. Juuksed olid näitlejal hallid, samuti ka habe, hääl madal. Tegelane liikus laval palju ringi. Selles loos oli antud näitlejal, taadil, väga tähtis roll, ta viibis paralleelselt mõlemas ajas. Sellega etendas ta vanu mälestusi ning reaalset aega. Muusikat ja heli kasutati etenduses vähe, kuid seda siiski oli. Näiteks kujutati suurt põlengut
kuidagi. ,,Odavate" kaubamärkide kvaliteet on üsna tihti ,,kallitega" samaväärne. Enamasti inimesed ikkagi tunnevad kaubamärgi ära ning teavad enamvähem ära, mida logode taga olevad firmad müüvad. Kas toiduaineid või majapidamisvahendeid või midagi kolmandat. Seepärast ehk ongi väga veider näha kui tuntud sokolaadibatoonide ning muude maiustuste tootja ,,Snickers" on järsku tootma hakanud kassitoitu. Mulle meeldiski see näitus väga just selle mõtte pärast. See näitas, kui lihtne on tavalist inimest eksitada tänu nii lihtsale asjale nagu seda on kaubamärk. Kui see meile teada-tuntud kaubamärk ilmub mingi täiesti teistsuguse toote peal, siis see võib olla üsnagi sokeeriv. Ka mind valdas esmaselt selline tunne, sest kui ikkagi näha ,,Coca-Cola" logo ketsupipudeli peal, siis võib alguses ehmatada küll. Kuid seejärel sain aru, et isegi mind, kes toidupoes logodest
Sain teada ka natuke kalatöötlemisest, näiteks seda, et kalatöötlemine oli toodangu mahult suurim toiduainetetööstuse haru Eestis. Ning ka seda, et feodaalses Eestis oli mere kalastuse kõrval suur osatähtsus sisevete kalastusel. Kasutati võrke, kalatõkkeid, vitsmõrdu noote. Kala säilitati soolatult või kuivatatult. Üks väga ilus tahvel oli neljanda korruse seina peal, millel oli kirjas : Mered lahutavad mandreid ja ühendavad rahvaid. Ausalt öeldes, selles muuseumis mulle meeldiski kõige rohkem see silt, sest peale seda lugemist tekkis mul suur soov minna laevaga reisima. Ma olen käinud meremuuseumis juba 2 korda ja loodan, et satun sinna veelgi. Soovitan kõikidel seal ära käia, sest see on väga huvitav ja ilus muuseum.
Esinemise päeval oli platsil 18 võimlejat. Kava harjutamistel olin ma aegajalt kohal ja nähes kui sihikindlad nad koguaeg olid, ei tekkinud kahtlustki, et nad esitamisega hakkama ei saaks. Elemendid, millegi tekkis isegi peaproovis veel väikseid raskusi, esitati suurepäraselt rahvale. Nad nägid kõik nii palju vaeva ja valatud higipiisad on 100% vaeva väärt. Soovitasin neile, et kui nad ise seda kõike ei naudi laval, siis ei ole see see, mida me kõik oleme oodanud. Mulle meeldiski kõige rohkem see, et nad ise täiel rinnal nautisid seda, mida nad tegid. Mul on lihtsalt suurepärane klass, kes saab kõigega hakkama kui me seda ise vähegi tahame ja soovime. Mainimist väärib muidugi see, et võitsime rahva lemmiku tiitli ning see ongi tähtis, et teisele meeldiks see, mida me teeme. Olen väga uhke oma klassi üle. Üldiselt võttes jäin ma selle päevaga rahule, sest kavad olid head ning millegi üle väga nuriseda ei saanud
Või jättis hoopiski külmaks? Arutle miks. Vastus: Teos oli kummaline, aga mulle kokkuvõttes isegi, et meeldis. Kuna raamat on autobiograafiline ja ajalooline, sain küllaltki hea ülevaate Teise maailmasõja julmustest ja sündmustest. Samas oli teos absurdne, esines aja korrastamatus ja ulmelisus. Seda kõike oli huvitav lugeda. Vonneguti originaalsus ja stiil on haarav, kuid tihti pead pööritama ajav. Asjad võisid jääda segaseks, kuid selline hullumeelsus mulle just meeldiski. Päris palju oli lugejal ka võimalus paralleele kaasajast ja isiklikust elust tuua, kuna mitme reaalsuse eksisteerimine raamatus annab võimaluse äratundmiseks. 2. Mis selles teoses pani sind kaasa mõtlema? Miks? Vastus: Mind pani kohati mõtlema, mida autor on üritanud öelda. Näiteks paljuski ei saanud ma aru, kas kirjaniku sõnadest võis irooniat välja lugeda. Üldiselt jäin mõtlema paar korda ka sõja ja tema julmuse üle
sümfoonias oli metsasarvel pikem soolo, mida ei esinevat eriti sageli. Ilmselt oli see väga professionaalne, kuid kui kuuled esimest korda sümfooniat, siis ei oska seda hinnata. Tegelikult oli see sümfoonia palju ilusam, kui ma arvasin, kaunite meloodiatega ja üldse mitte igav. Natuke meenutas see Taikovski ballettide muusikat. Igatahes tundus, et orkester mängis just nii, kuidas dirigent soovis ja Anu Tali oli väga rahulolev, kui teos lõppes. Rohkem meeldiski mulle Taikovski 5. sümfoonia. See oli arusaadavam, meloodilisem. Lisaks kuulsin, kuidas mängivad koos nii paljud erinevad pillid ja kuidas ühe väikese naise käeviipe peale teeb terve suur orkester just seda, mida ta tahab. Igatahes oli see muljetavaldav. Nii muusika kui Anu Tali dirigeerimine. Arvo Pärdi teosest ei saanud ma suurt midagi aru. Ma ei osanud eristada mingeid omaette meloodiaid, samas oli aru saada küll, kuidas teemad üksteisele järgnesid
voodi ja voodikohal oleval valgustil. Arvan, et ühtegi putukat polnud kompositsioonis korratud. Putukaid oli väga palju ning kõik tundusid erinevad. See on väga huvitav idee putukaid niimoodi kasutada, kuid natukene tõi see minus esile vastikust. Ei tulnud soov minna magama sellisesse voodisse. Ja päris õudne oleks magada, kui voodi kohal ripuvad surnud putukad. Valgusti valmistamises oli kasutatud kuivatatud putukaid ning traati, mis oli keeratud keraks. Kõige rohkem meeldiski mulle Urmas Viiralti looming. See oli täiesti teistsugune ja huvitav. Kunstikool Pallase lõpetajate teosed ja looming oli rohkem ühetaolisem ning paljudes teostes oli näha sarnasusjooni, kuid Urmas Viigi loomingus oli minu jaoks midagi uut.
Gina ja Heini paistsid silma sügava musikaalsuse ja kõrgetasemelise mänguga, nad ei läinud kordagi krampi, nad olid vabad ja isikupärased.Suurima menu osaliseks sai siiski Mihkel Poll, kes oma ettekande järel mitu korda publikule kummardamas käis ja kõigi rõõmuks lisapalagi mängis. Tema kompleksivaba mängustiili võis vaid imetleda. ERSO muusikud mängisid ettearvatult kõrgel professionaalsel tasemel ja tegid koos dirigent Toomas Vaviloviga suurepärast koostööd. Enim meeldiski mulle sellel kontserdil just pianist Mihkel Polli ja ERSO muusikute koostöö.
tõugatakse ja halvustatakse. Nemad küll okaskrooni ei kanna, aga risti lüüakse neid vägagi tihti. Prügikastis tuhnivat inimest ei ole mõtet tõugata ega pilgata, iial ei või teada, kuidas sa ise lõpetad ehk ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle endale tehtaks. Tundub, et 16.sajand on nagu tänapäev, spiraali astmed on kõrgemal, asukoht on samaks jäänud. Tegelikult tekitavad need piibliteemalised pildid suhteliselt süngeid mõtteid, sellepärast meeldiski mulle väga ,,Püha perekond kolme jänesega", millest õhkus rahu ja harmooniat. Rõõmus idülliline meeleolu, õnnelikud näod ja kolm armast väikest jänkut esiplaanil seda pilti vaadates tunned, et maailm on siiski ka turvaline, soe ja kindel, sama kindel, kui Albrecht Düreri signatuur tema puulõikel: AD. Ideaalselt iseloomustaks näitust fragment Johannes Saare artiklist Eesti Päevalehes: Albrechti ja Andy edu saladused on sarnased, mõlemad tegelesid populaarsete
Kasvas üles väga vanamoelises ning religioosses õhkkonnas. Inimesena: Vastuoluline ning tasakaalutu psüühikaga. Temas on leitud mitmeid vaimseid hälbeid, skisofreeniat, masohhismi, nartsissismi, maniakaal-depressiivset psühhoosi. Sünged mõtted võisid kiiresti asenduda ülevoolava lõbususega. Kunagi kirjutas ta oma päevikusse: "Inimesed mõistavad mind nii vähe, et nad ei mõista isegi seda, et nad mind ei mõista." Arvatavasti Sörenile meeldiski, et inimestele jäi tema tõeline mina mõistatuseks. Filosoofiline suund: Eksistentsialism Haridus: Teoloogia, 1830-1838 Kopenhaageni ülikool Perekonnaseis: 1840.a. kihlus 17aastase Regine Olseniga, kõrge ametniku tütrega. Tüptarlapse omadustest meeldisid Sörenile kõige enam vaikimine ja südamlikkus. Sörenit vaevasid pidevad kahtlused, et kas ta ikka suudab tütarlast õnnelikuks teha. Mõne aja pärast oli ta kindel, et kihlus tuleb katkestada
Armastuspärlid Eckhard Rösler Eckhard Rösleri jutukogumiku temaatika on seotud noorte probleemide ja omavaheliste ja põlvkonnasuhetega Liikuva panevaks jõuks on esimesed sümpaatiad, õrnad tunded, ent leidub ka noorte petetud lootusi. Üsna paljusi olukordasi võib leiduda ka päris elus, isegi filmides.Tõsielulisus mulle selle raamatu juures meeldiski kõige rohkem. Priimula Siduvateks tegelasteks on Mario, Priimula ehk Anett ja Waldemar. Kuntstitunniks oli igal lapsel tehtud plakat, Mariol oli see kenasti välja tulnud. Waldemar oli enda kuntstiteose, kas koju unustatud või üldsegi tegemata jätnud. Talle ei meeldinud, et tähelepänu oli koondunud plakatile "KAITSKE MEIE METSA", poiss viskas paberi maha ja allkirjastas selle oma jalajäljega. Tugevat kasvu Waldemar, käskis Mariol suu
1. 5 tsitaati, mis mulle meeldisid 1. lk. 32, kus Katczinsky ütleb: ,,Silmad lahti, näppudele mahti" Ta viis mehed ühe tünnikese juurde, mis oli loomalihaga täidetud ja seejärel need kuldsed sõnad laususki, eesmärgiga meeste kõhud täis sööta. 2. lk. 35, kus Kat lausub: ,,Igal oal on oma viis, praegu esines neid viis". Ta ütles seda pärast kõhtu täis söömist, tagant ,,tuult" lastes. Minule tundus see üsna koomiline riim ja sellepärast see mulle meeldiski. 3. lk. 64, kus sõdur Tjaden ja sõnab allohvitser HimmelstoBile: ,,Ep ole, seal olid sa üksi" HimmelstoB sai Tjadeni peale vihakseks, sest viimane teda sinatas ja ütles talle: ,,Mis ajast peale me siis sinatame? Me pole ju veel koos maanteekraavis aelenud" Tjaden pani oma lausutuga HimmelstoBil suu kinni. 4. lk. 106, kus peategelane Paul ütleb: ,, Vaata ometi neid kergeid kingi, nendes ta küll kilomeetritki ei marsiks" Ta ütles seda siis kui nad oli tagalas, ühes nekrutite välilaagris
sissejuahtusega ning lõpp oli väga üllatuslik ja ootamatu. Etenduses sai näha nii nalja kui kurbust, ooberit kui balleti ning etenduse jälgitavus oli väga hea. Kuna tegemist oli monoloog etendusega, siis varesemaid kogemusi minul monoloog etendusest puudusid. Esimest korda näha monoloog etendust jättis see mulle väga hea mulje ning võrreldes varasemate teatri külastustest võib seda pidada ka kõige meelde jäävamaks teatri külastuseks. Kõige enam meeldiski see kuidas suutis näidelja muuta kogu monoloogi terviklikus samal ajal rääkides nii mitmetest erinevatest asjades ja tuua vaimukaid näideid teatri telgitagustest. Etenduse muutis terviklikuks etenduse teema, mis edasi anti väga veenvalt. Väga hästi oli ära kasutatud laval olevaid esmeid, millel oli mitu tähendust kuid seostus kogu jutustava teemaga hästi. Tüki esitluses oligi kujutatud teatri lava, mis tuli valmis seada järgmise päeva Hamleti etenduseks
katakombidesse peidetud tondid, vokaalid moodustavad veekeeriseid. Kõike seda saadab klavessiini, trompeti ja tselesta kakofooniline kokkumäng. Ehkki Grateful Dead (ja tema kaaskondlased) oli tol ajal pigem põlu all kui hinnatud kollektiiv, sisaldus 6 nende muusikas tollaste kultuurituulte kvintessentsi, lühikokkuvõtet, mistõttu ta noortele inimestele nii väga meeldiski. (Scaruffi, P. 2009) Paralleelselt Grateful Deadiga kogus USAs populaarsust ka Jefferson Airplane, kelle hitt ,,White Rabbit" (ilmus aastal 1967; inspireeritud Lewis Carrolli teosest ,,Alice Imedemaal", kus ,,üks tablett muudab sind suuremaks ja teine väiksemaks ja need, mida su ema sulle annab, ei mõju kohe kuidagi") on siiani Ameerikas ja mujalgi psühhedeelsuse sümboliks. Ka Beach Boys, kes senini oli tuntud pigem poppbändina, näitas 1966
Oluline on tunda kukkumistehnikaid (Mae-Mawari-Ukemi – ette üle käe kukkumine, Yoko-Ukemi – küljele kukkumine, Ushiro-Ukemi – taha kukkumine). Kukkumist ja heitmist ei õpetata eraldi, sest iga heide peab tulenema omast kukkumisharjutusest. Kukkumine ei ole eesmärk omaette, vaid seda on vajalik õppida ühe kindla haarde võtmiseks ja heite sooritamiseks. Osa sumomatšisid kestsid vähe ja osad hästi kaua. Põhjus oli selles, et osad olid tugevamad kui teised. Paljudele meeldiski suurtematega maadlemine. Sumo õpetab vastase tasakaalust väljaviimist (Kuzushi) ja haarde võtmist (Kumikata). 1.6. Üle mati hüppamis harjutus Harjutuse eesmärk on arendada kiirust ja osavust. Harjutuse tegemiseks on vaja suurt paksu pehmet mati. See matt tuleb keerata külje peale ning siis hakkavad lapsed sellest üle ronima või hüppama. See matt oli külili keeratuna 1,5 meetrit kõrge. Harjutus tuligi sedasi
tegime jääb mulle siiani mõistatuseks. Lisaks klassiõhtutele mäeltan ühte karnevali, kus pidime mängima Nõukogude liidu 15 liiduvabariigi esindajaid ja mina mängisin grusiinlannat. Laenasin tädilt pika, maani ulatuva valge leerikleidi ja pidin tutvustama Gruusia nõukogude sotsialistlikku vabariiki. Mismoodi ma seda tegin.. ei mäleta. Aga mõni foto sellest, kus mul need riided seljas, on alles. Mis meeldis klassiõhtute puhul ja mis ei meeldinud? Miks? Klassiõhtute puhul meeldiski see, et tehti midagi koos. Sai esineda, koos mängida ja tantsida. Vanemates klassides muutus hästi oluliseks see, kas sulle meeldiv noormees kutsus sind tantsima või mitte. Klassiruum muudeti hämaraks ja klassijuhataja jättis meid ka omapäi. Tol ajal peeti seda, et tüdrukud või poisid omaette või kõik koos pundis tantsivad, venelaste kombeks. Seda olime näinud sõpruskoolis Gorkis a Eestis tol ajal peeti seda naeruväärseks kombeks. Oli tavaks, et
See on selge lollilegi- Koma kindlasti on vaja! ... Punkt oli seni olnud vakka, Kuid nüüd ta lausus: Ma ei hakka Ei järama, ei kärama, Ei kiidukõnest särama, Vaid ütlen lihtsalt ära ma: Punkt lõpetab kõik igal pool- Ja olgu lõpp ka sellel lool! Kassiraamat Joonistanud Asta Vender Ilusate illustratsioonidega raamat sisaldab nelja värssi kassist: Kassi kool Kassi laul Kass kaevus Kahekõne kassiga Endale meeldiski kõige rohkem viimane värss. -Kiis-kiis, kiisukene, kuhu lähed sa? -Metsa lähen,metsa lähen Puid raiuma! -Kui see puu sul kaela kukub, Äkki pilla-palla? -Eks ma jookse, eks ma jookse Suure juure alla. 34 ... FR. R. Kreutzwald Vaeslapse käsikivi Tal ei olnud rohkem sõpru, kui vaid koer Krants. Tütarlaps aga pidi terved
kaasavõtmise peale, armastas teda rohkem? Nii Pilar kui Robert Jordan teadsid, et see suhe on määratud katkema. Õigemini, Pilar teadis. Jordan tõrjus seda. Maria - tema oli küll mingil määral sõda tunda saanud ja servast karastatudki, aga siiski mitte piisavalt et ka armastuse üle kainelt arutleda. Ega see tegelikult polegi midagi imestamisväärset: ta oli noor ja naiivne, kergelt varsalik (mis käib naiivse juurde) ja tegelikult see temas Robert Jordanile meeldiski. Maria ei suutnud uskuda et sõda ka tema enda väikese kalli armastuse järele oma kohutavad käed sirutab. Ta uskus seda, mida Robert Jordan tahtis uskuda; see tegi mehe kaotamise talle hulga raskemaks. Ühe armastatu kadumine on kahekordne traagika - sellele, kes elust lahkuma peab, jätmata tegemata tohutult palju asju, täitmata talumatult palju unistusi; ja sellele teisele, kes üksinda külmas maailmas hakkama peab saama. Sellele on põhjus, miks saatus eelistas meest.
Varemini ma suurt ei tahtnud koolis käia, aga nüüd mõtlesin, et käin taadi kiuste. Kohtuprotsess oli aeglane edenema; näis nagu ei saaks nad sellega üldse edasi. Aeg-ajalt laenasin kohtunikult kaks või kolm dollarit, et vanamehelt mitte kere peale saada. Iga kord, kui ta sai raha, jõi ta ennast purju, ja iga kord, kui ta oli purjus, märatses ta linnas, ja iga kord, kui ta märatses, pandi ta pokri. See talle meeldiski; niisugune elu oli just tema maitse järgi. Ta hulkus liiga palju lese maja ümber. Siis ütles lesk talle viimaks, et kui ta ei lõpeta seal luusimast, siis tuleb 235 tal vastust anda. Kas ta hull olevat? Aga tema ütles, et tahab näidata, kes on Huck Finni peremees. Ükskord kevadel varitses ta mind ja püüdis mu kinni ja viis mu paadis kolm miili vastuvoolu üles, sõitis seal Illinoisi-poolsele kaldale, kus on suured metsad. Maju