Armastuspärlid (0)

Armastuspärlid – Eckhard Rösler
Eckhard Rösleri jutukogumiku temaatika on seotud noorte probleemide ja omavaheliste ja põlvkonnasuhetega Liikuva panevaks jõuks on esimesed sümpaatiad, õrnad tunded, ent leidub ka noorte petetud lootusi.
Üsna paljusi olukordasi võib leiduda ka päris elus, isegi filmides .Tõsielulisus mulle selle raamatu juures meeldiski kõige rohkem.
Priimula
Siduvateks tegelasteks on Mario , Priimula ehk Anett ja Waldemar. Kuntstitunniks oli igal lapsel tehtud plakat, Mariol oli see kenasti välja tulnud. Waldemar oli enda kuntstiteose, kas koju unustatud või üldsegi tegemata jätnud. Talle ei meeldinud, et tähelepänu oli koondunud plakatile “KAITSKE MEIE METSA”, poiss viskas paberi maha ja allkirjastas selle oma jalajäljega. Tugevat kasvu Waldemar, käskis Mariol suu kinni pidada ja õpetajale mitte ühtki piuksu teha. Anette astus viimase kasuks välja ning lubas ise juhtunust Tscherny-le ära kaevata. Jõhkard ei teinud sellest väljagi, äkkitselt hoidis Priimula käes joonlauda ja virutas sellega vastu noormehe nina. Waldemar hoidis ninast kinni, sõrmede vahel tuli natuke verd. Järsku ei olnudki tema nahkne püksirihm enam nii lai ja padruneist rasked revolvrid oli ta vist ka kaotanud.
Anett oli klassikaaslaste jaoks väike ja tähelepandamatu, ta püüdis olla alati tagaplaanil. Aga Mario kaitseks suutis ta küll välja astuda. See tähendab, et tüdrukul oli üsna suur kiindumus noormehe vastu. Õpetlikjutt, selle kohta, et ei tasu “ halle hiirekesi” alahinnata. Nad võivad küll vaiksed olla aga keerulistes olukordades on nad äkkilised ja sa ei tea mida nad teha võivad.
Armastuskiri Janale
Jana oli tulnud vaheaega maale vanaema juurde veetma. Seal oli ta kohanud Mathist. Peagi jõudis kätte lahkumise päev, vanaema pabistas, ta ei tahtnud, et lapselaps jääks rongis maha. Rong pidi lahkuma kümme läbi üheksa minutit. Jana püüdis küll jaama aeglasemalt minna, aga vanaema kiire samm sundis tüdrukut enda kõrval kogu aeg hoidma. Jana tahtis nii väga Mathist näha, seda viimast korda, neiu tahtis teda kohata poes, kus poiss oleks talle jäätist ostnud või rongijaamas, lootes, et noormees hilineb sellepärast, et ta oli kirja kirjutanud. Punane tuli hakkas vilkuma, nüüd pidi Mathis ootama, rong saabus, Jana istus vagunisse, peroonil nuuksus ainult vanaema. Rong hakkas jõudma sillani, kus Jana ja Mathis olid suvel jalgratastega sõitmas käinud.
“ Jana näeb kedagi rinnatise ääras.
Seal võib olla ainult üks, ainult üks ja mitte keegi muu.
Ta on oma särgi sidunud ridva külge, mis eile oli kindlasti veel õngeritv. Ja ta viibutab ritva selle särgiga nagu pöörane pea kohal.
“Jaanaaaa!” kuuleb ta poisi hüüdu.
Ta teadis kohe.
Mathis on tulnud, on kohal, sillal.
Ja Jana ei tea ise, mis ta teeb.
Ta hüüab, ta karjub, ta lehvitab mõlema käega.
Siis näeb ta kirja, mida ta nii väga on oodanud.
Valge värviga on Mathis selle kirjutanud sillale.
Ja mööda sõites loeb Jana:
MA ARMASTAN JANAT!
Lootus sureb viimasena! Jana ootas ja lootis ning lõpuks ta soov täideti. Jana kohe peab tulema ka järgmine vaheaeg maale ja Mathisele ka enda tunnetest rääkima. Mathise üllatus jääb kauaks ajaks meelde.
Pühapäev tänaval
Mitte kunagi polnud Ulrich seda tüdrukut näinud. Tüduku vend kutsus teda Mareniks. Tüdruk läeb vanematega Ewertsite poole. Poiss sooviks veel kord neiut näha. Ta teeb mitu ringi võõraste autoni ja tagasi tänava valgustini. Selja taga kuuleb Ulrich, et tüdruk hakkas vennaga tagaajamist mängima, kilked jõuavad ligemale. Rohelisest väravast astub poisis kõrvale Heiko.
“Kas sa unustasid , et täna näidatakse kaugjuhtimisega mudellennukeid?” küsib Heiko ja tirib Ulrich endaga kaasa. Poiss vaatab viimast korda tagasi, ta ei näe Marenit, aga loodab, et tagasi tulles saab ta veel kord teda näha ning siis jutustab ta lennukitest.
Poiss jookseb tereve tagasi tee. Alles Ewertsite aia ääres jääb seisma, autot enam pole. Ta unistab, et kõik oleks läinud teisiti.
Ulrich oli liiga arg, et oma tundeid tüdrukule näidata, aga tihti võib see saatuslikuks saada. Ka tüdruk, ei tahtnud teise poisi ees Ulrichiga sõpradeks saada. Selline saatusevingerpuss võib tihti meelde tulla ning siis käitutakse teisiti ja ehk julgetakse ka midagi teisiti teha.
Päevik
Marion oli läinud oma õe noormehele jaama vastu. Igal reedel tuleb Edi Berliinist ehitutöödelt uuest linnaosast. Ükskord saab ta ka ise sinna korteri, koos Elleniga. Siis noormees enam ei tule, siis on ta Elleni mees ja elab tamaga kahekesi. Koju minnes võttis Edi Marionil käe alt kinni. Tüdruk oleks tahtnud end veel rohkem tema vastu suruda.
Kodus on kõik tavaliselt, välja arvatud see, et Marion peab oma magamis riietega ema-isa tuppa minema. Seekord ta ei tassi neid, las Edi magab elutoas diivanil ning mitte koos Elleniga Marioni toas. Õdede vahel käis sõnatu võitlus. Ellen viib ise õde magamisriided teise tuppa. Tagasi tulles on tal imestunud nagu peas.
“Marion on armunud, ta on Edisse armunud.”
Ema ei suuda seda uskuda , tema Marion on ju alles laps. Ta nõuab seletusi isa arvates on see jutt lihtsalt lapsikusest. Ellen ei ole selle poolt, midagi peab olem Edi ja Marioni vahel, et õde nii oma päevikusse kirjutab. Tüdruk arvab , et nüüd astub Edi tema kaitseks välja, seda ei juhtunud. Noormees ütles lihtsalt: “väike nali ehk ainult”.
Marion jooksis minema, ta tahtis minna kuskile kaugele, väga kaugele. Isa ja Edi hakkasid teda õust, ema ja õde keerasid maja ringi. Marion peitis end põõsastesse.Leidke mind üles mõtleb tüdruk.
Pisikestest märkidest ei tohi midagi järeldada, need võivad eksitada. Edi mõtles naljaga, neid asju mida ta Marioni kõrvadele usaldas, mitte midagi enamat . Tüdruk oli liiga naiinve ning tahtis uskuda, et ka Edile ta meeldib.
Kasutatud kirjandus:
• “Armastuspärlid” Eckhard Rösler, Tallinn: Eesti Raamat, 1986,
lk.53-57,lk. 87-91,lk. 94-103