Puusse lõigatud pildid (0)

Puusse lõigatud pildid. Albrecht Dürer ja saksa puulõikekunst 16.sajandil.
Tartu Ülikooli Kunstimuuseum
Näitust külastama ajendas mind tegelikult üks juhuslikult Eesti Päevalehes silma hakanud artikkel, kus silmapaistvat saksa renessanssimeistrit Albrecht Dürerit nimetati 16.sajandi Andy Warholiks, tema roll Euroopa trükigraafikas olevat võrreldav Warholi omaga tänases Ameerikas. Sirvides-surfates avastasin selle väite vägagi tõepärase olevat. Dürer graafikuna oli esimene kunstnik kelle tööd jõudsid tolleaegse ühiskonna massitarbijani – suure koguse (üks puulõikeplaat võimaldas teha kuni tuhat tõmmist) ja odava hinna tõttu said neid osta nii rikkad kui vaesed. Nii-öelda kunst massidesse. Warholgi ujutas Ameerika üle ohtralt paljundatud pildikestega. Tema omad, tõsi küll, on värvilised. Internetist leidsin veel hulga huvitavat lugemist 16.sajandi puulõikekunstist ja kunstnikust endast, tema pildid olid arvutiekraaniltki vaadates täiesti vapustavad.
Kahjuks on näitusel kunstniku originaale vähevõitu, ilmselt täienduseks on ka tema kaasaegsete kunstnike töid. Samuti puulõiketehnikas illustreeritud raamatuid. Isegi puulõikajate tööriistad olid vitriinis täiesti olemas. Uskumatu, et selliste metallist asjakestega nii kaunist kunsti loodi.
„ Ninasarvik “ on üks Düreri populaarsemaid puulõikeid, mida on väga palju trükitud ja kopeeritud. Ülikooli Kunstimuuseumis oli sellest väljas David Kandeli vaba koopia. Imeline loom. Hiiglasest olevat kunstnik kuulnud-näinud ühe kaupmehe talle saadetud kirjast, mille juures olevat ka joonistus olnud. Pilt on nii loomutruu, jääb mulje, et ninasarvik onb lihtsalt hetkeks tardunud ja tormab kohe edasi, pühkides kõik oma teelt.
Niivõrd detailselt on edasi antud mustriline soomus , tugevad jalad ja võimas sarv . Hetkeks tundsin end väikese ja tühisena, mõttes sügavalt kummardudes Emakese Looduse loomingu ees. Ja mina, inimene, olevat looduse isand . Au Kunstnikule, kui looduse kroon ühe lihtsa pildi ees end tühisena tunneb. Paneb tõsiselt mõtlema meie kohast ja kohustusest kõige ees, mida peaks hoidma ja mis peaks püsima ka jääma.Kõik need sabad ja sarved ja kasukad. Oma ahnuses ja mõtlematuses ei tohiks hävitada ilu ja elu enda ümber. Sest ...äkki ootab meid kunagi kõrgem kohtumõistmine ees...ja Punasesse Raamatusse inimkond vaevalt et sattub.
Apokalüpsis kirjeldab kujundlikult maailma lõppu ja inimkonna saatust. Tänapäeval kasutatakse sõna ülekantud tähenduses maailmalõpu kohta (allikas:Vikipedia). Sama nime kannab ka Düreri 16- leheline piibliteemaline puulõikesari, mille tagakülgedele on trükitud Uue Testamendi viimase raamatu „ Johannese ilmutuse“ tekst. Kahjuks ei olnud näitusel „Neli apokalüptilist ratsanikku“, minu selle sarja lemmikpilti, nelja inimkonnale saadetud nuhtlust: katku, sõda, nälga ja surma.
Leidsin ratsanikud internetist, Düreri pildigaleriist ja olin täiesti lummatud. Pilt liigub, lausa elab, surm tormab oma hobusel üle inimeste, rikaste ja vaeste, naiste ja laste, kellelgi ei ole pääsu. Kõik on täiesti võrdsed. Praegugi vaatame väga tihti kartusega tulevikku, sest sõda, nälg ja surm on vägagi aktuaalsed teemad ka tänapäeva ühiskonnas. Meie ei kujuta neid ette küll hobuste seljas , aga asja mõte sellest ei muutu, Sudaan nälgib ja HIV on ilmselt sama hull kui katk, kui mitte hullemgi. Veidi helgem tundub sama sarja leht „Neli inglit tuult kinni hoidmas“, mis oli näitusel väljas. Milline ootus peegeldub põlvitavate inimeste nägudel, kui nad vaatavad üles nelja ingli poole, et saada valituks nende hulka, kellele armu antakse. Oh kuidas oleks meilgi neid ingleid vaja, hoiaksid nii mõnegi tuule-tormi õigel ajal eemale.
Oma teises suures sarjas „Suur Passioon “ jutustab kunstnik Jeesuse kannatuslugu. Tiitellehel „Kristus ja sõdur“ on okaskrooniga Kristus koos teda pilkava sõduriga. Valu ja piin lausa lahvatavad sellelt pildilt vastu. Kristus küll istub ja sõdur põlvitab, aga väga hästi on edasi antud halvakspanu ja üleolek sõduri kujus. Kindlasti ei peegelda Dürer Kristuse kannatusloos ainult piiblisündmusi, vaid vihjab ka Kristuse kannatuste kaudu oma rahva kannatustele. Endalgi tulevad silme ette meie eluheidikud, keda tihti tõugatakse ja halvustatakse. Nemad küll okaskrooni ei kanna, aga risti lüüakse neid vägagi tihti. Prügikastis tuhnivat inimest ei ole mõtet tõugata ega pilgata, iial ei või teada, kuidas sa ise lõpetad ehk ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle endale tehtaks . Tundub, et 16.sajand on nagu tänapäev, spiraali astmed on kõrgemal, asukoht on samaks jäänud.
Tegelikult tekitavad need piibliteemalised pildid suhteliselt süngeid mõtteid, sellepärast meeldiski mulle väga „Püha perekond kolme jänesega“, millest õhkus rahu ja harmooniat. Rõõmus idülliline meeleolu, õnnelikud näod ja kolm armast väikest jänkut esiplaanil – seda pilti vaadates tunned , et maailm on siiski ka turvaline, soe ja kindel, sama kindel, kui Albrecht Düreri signatuur tema puulõikel: AD.
Ideaalselt iseloomustaks näitust fragment Johannes Saare artiklist Eesti Päevalehes: Albrechti ja Andy edu saladused on sarnased, mõlemad tegelesid populaarsete teemadega, olgu nendeks siis Ristija Johannese kannatused või president Kennedy mõrv. Düreri pildid on võimelised edastama lihtsat sõnumit talumatsile ning varjatumaid tähendusi jõude aelevale õukondlasele.
Ilmselt tuleb selgusele jõuda, kelle hulka sa ise ennast liigitad.