Muusika retsensioon (0)

Põhjamaade Sümfooniaorkester
Dirigent Anu Tali
Muusika retsensioon
Ma ei ole kunagi käinud ühelgi sümfooniakontserdil kontserdisaalis. Seda kontserti, millest allpool kirjutan, ma kuulasin ja vaatasin televiisorist DVD-lt. See oli väga värske selle aasta aprillikuu DVD, välja antud Põhjamaade Sümfooniaorkestri Managemendi poolt. Seda müüakse Põhjamaade Sümfooniaorkestri Sloveenia ja Austria kontsertide ajal. Nendel kontsertidel esitab orkester Arvo Pärdi 4. sümfoonia „Los Angeles “, P.Tśaikovski 5. sümfoonia e-moll ja erinevaid Soome heliloojate teoseid. Dirigent on Anu Tali. Solistina astub üles Avri Levitan, kes on kontsertidele kaasa kutsutud Iisraelist.
Anu Tali on noor ja professionaalne dirigent, kelle käe all näitab tema enda ja ta õe poolt asutatud Põhjamaade Sümfooniaorkester kõrget mängukultuuri ning kes on oodatud oma orkestriga paljudele maailma juhtivatele muusikasündmustele.
Esimesena esitas orkester Arvo Pärdi sümfoonia „Los Angeles“. See on üks Arvo Pärdi uuemaid teoseid, mis kirjutatud küll juba 2008.a. Los Angelese Filharmoonia Ühingu tellimisel, kuid esiettekanne Eestis oli alles selle aasta veebruaris. Maailmaesiettekanded toimusid 209.a. jaanuaris Los Angeleses. Sümfoonia on keelpilliorkestrile, kaasa mängivad ka harf , timpanid ja erinevad löökpillid. Teos kestab 32 minutit ja on kolmeosaline. See on üle 40 aasta esimene sümfoonia, mille Pärt kirjutas.
„Los Angeles“ tundus väga moodne, aga minoorne, süngevõitu. Samas vist ongi suurlinn mitmekülgne ja Arvo Pärdi sümfoonia järgi ilmselt on selles ka palju süngeid kohti. Ja kuigi teos on Los Angelese linnast, on Arvo Pärt pühendanud selle Venemaa kuulsaimale (poliit)vangile Mihhail Hodorkovskile ning kõigile õigusteta vangidele Venemaal. See annab muusikale hoopis teistsuguse tähenduse. Sellega tekitas teos juba enne esiettekannet furoori. Kõik keelpillid mängisid väga puhtalt. Keskel ja lõpus olid võimsad kulminatsioonid, eriti lõpp oli muljetavaldav, kus keelpillid alustasid madalalt ja vaiksemalt ning jõudsid lõpuks ülikõrgete nootideni . Kõlas küll ilusti.
Teisena esitas orkester Pjotr Tśaikovski 5. sümfoonia e – moll. Vene helilooja P.Tśaikovski (1840-1893) on loonud palju meeldejäävaid muusikateoseid, nende hulgas klaverikontserte ja 6 sümfooniat, balletid „ Luikede järv“, „ Uinuv kaunitar “ ja „Pähklipureja“, ooperid „ Jevgeni Onegin“, „ Padaemand “ jt.
Tśaikovski 5. sümfooniat juhatas Anu Tali tuliselt (ägedalt on vist dirigeerimise kohta ebasobiv sõna), mis annab tunnistust tema professionaalsusest. Kriitikud kirjutavad, et Anu Tali paneb suurt rõhku Tśaikovski kõlapildi väljatoomisele. 5.sümfoonias oskab ta esile tuua kõige õrnema tundlikkuse ja purskuva temperamendi koosluse. Anu Tali ehitab sümfoonia veenvalt ja järjekindlalt üles. Tema žestid on täpsed, väljendusrikkad ja mõjusad. Küpsele orkestrikõlale lisandub rütmiline erksus, mis annab tervikule säravad kontuurid.
Sümfoonias kõlasid kaunid erinevad teemad ja meloodiad. See ei olnud üldse sünge ega igav. Põhiliselt esitasid ilusaid meelodiaid keelpillid – viiulid, tšellod ja kontrabassid. Tśellod ja kontrabassid mängisid mängisid sügavamaid ja kohati natuke süngemaid teemasid . Puhkpillid kõlasid võimsalt ja sageli rõõmsameelselt. Ma ei olnud kunagi näinud mängimas metsasarve, selles sümfoonias oli metsasarvel pikem soolo , mida ei esinevat eriti sageli. Ilmselt oli see väga professionaalne, kuid kui kuuled esimest korda sümfooniat, siis ei oska seda hinnata. Tegelikult oli see sümfoonia palju ilusam, kui ma arvasin, kaunite meloodiatega ja üldse mitte igav. Natuke meenutas see Tśaikovski ballettide muusikat. Igatahes tundus, et orkester mängis just nii, kuidas dirigent soovis ja Anu Tali oli väga rahulolev, kui teos lõppes.
Rohkem meeldiski mulle Tśaikovski 5. sümfoonia. See oli arusaadavam, meloodilisem. Lisaks kuulsin, kuidas mängivad koos nii paljud erinevad pillid ja kuidas ühe väikese naise käeviipe peale teeb terve suur orkester just seda, mida ta tahab. Igatahes oli see muljetavaldav. Nii muusika kui Anu Tali dirigeerimine.
Arvo Pärdi teosest ei saanud ma suurt midagi aru. Ma ei osanud eristada mingeid omaette meloodiaid, samas oli aru saada küll, kuidas teemad üksteisele järgnesid. Aga päris huvitav oli kuulata vaadata. On raske aru saada, kuidas helilooja sellist muusikat kirjutab ja sain aru, et orkestril ei ole seda üldse kerge esitada.
Üldine mulje sellest DVD-st ja kontserdist oli üllatavalt positiivne. Avastasin, et sümfooniline muusika ei olegi ainult keeruline ja raske ja väheste väljavalitute jaoks. Kindlasti mõjutas seda ka Põhjamaade Sümfooniaorkestri professionaalne mäng ja dirigent Anu Tali
Retsensiooni kirjutamiseks kasutasin lisaks DVD-le ka internetist mitmeid artikleid Põhjamaade Sümfooniaorkestri, Anu Tali, Arvo Pärdi ja Pjotr Tśaikovski kohta.