„EESTI KUNSTISKEENEDE ARHEOLOOGIA JA TULEVIK“ (0)

JAKOB WESTHOLMI GÜMNAASIUM
„EESTI KUNSTISKEENEDE ARHEOLOOGIA JA TULEVIK“
Retsensioon
Frank Rajangu
10A
Kaire Maalma
Tallinn 2012
Külastasin 7. detsembril Kumu kunstimuuseumit, kus oli üleval näitus „Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik“. See on koostatud 4 kuraatori poolt ning see annab ülevaate eesti kaasaegse kunsti tegemistest. Selle näituse idee autor, Kumu kunstimuuseumi kuraator Eha Komissaarov on öelnud: „Näitus mängib maha ühe võimalikest stsenaariumidest, kuidas valitseva pluralismi tingimustes teha nüüdiskunsti arenguid kokkuvõtvat ülevaadet ja kaasata erinevate tehnoloogiate või ideoloogiate alusel grupeerunud kunstnikke ja institutsioone“.
Selle näituse parim töö oli minu arvates Mart Viljuse eksponaat , mis kandis nime „TM“. See koosnes ühest suurest poeriiulist, mille peal oli väga palju erinevaid toiduaineid. Kuid nende kaubamärgid olid ära vahetatud . Näiteks kassitoit oli müügil šokolaadibatooni „ Snickers “ logo all, Pepsi pudel oli endale saanud hoopiski telefonitootja „Nokia“ logo ning kassitoidu „Kitekat“ logo ilutses šokolaadi „KitKat“ peal. Selle väljapaneku mõte oli näidata inimestele, kui tähtsad kaubamärgid on ning kui palju nad tegelikult meie ostukorvi sisu mõjutavad.
Pean ennast inimeseks, kes kaubamärkidest väga ei hooli ning ei vali nende järgi esemeid. Veel vähem vaatan ma kaubamärke toiduainetel, sest arvan, et sellest ei muutu toidu kvaliteet kuidagi. „Odavate“ kaubamärkide kvaliteet on üsna tihti „kallitega“ samaväärne. Enamasti inimesed ikkagi tunnevad kaubamärgi ära ning teavad enamvähem ära, mida logode taga olevad firmad müüvad. Kas toiduaineid või majapidamisvahendeid või midagi kolmandat. Seepärast ehk ongi väga veider näha kui tuntud šokolaadibatoonide ning muude maiustuste tootja „Snickers“ on järsku tootma hakanud kassitoitu.
Mulle meeldiski see näitus väga just selle mõtte pärast. See näitas, kui lihtne on tavalist inimest eksitada tänu nii lihtsale asjale nagu seda on kaubamärk. Kui see meile teada-tuntud kaubamärk ilmub mingi täiesti teistsuguse toote peal, siis see võib olla üsnagi šokeeriv. Ka mind valdas esmaselt selline tunne, sest kui ikkagi näha „Coca- Cola “ logo ketšupipudeli peal, siis võib alguses ehmatada küll. Kuid seejärel sain aru, et isegi mind, kes toidupoes logodest enamasti mööda vaatab, mõjutas see tugevalt. Ausalt öeldes, ei oskagi öelda kas ostaks, kui poes oleks tõesti müügil „Pedigree“ logoga hommikuhelbed. Kahtleksin ning umbusaldaksin neid hommikuhelbeid küll ning arvatavasti kõnniks poest välja tühjade kätega, kuigi ega nende helveste kvaliteet ega maitse pole ju muutunud. Nii käituksid ka eeldatavasti enamus ostjatest ning see oleks täiesti arusaadav. Kõik need logod ja kaubamärgid on meil tegelikult ju alateadvuses juba nii kinni sisse kasvanud, et raske on neid kuidagi kuhugi ümber tõsta.
Leian, et kogu näitus oli väga hästi koostatud. Kõige sügavama mulje jättis just see Mart Viljuse „TM“. Seda tunnet, mida alguses kogesin, vaatades seda suurt ja veidrat poeriiulit, mis on nii segamini löödud, lihtsalt ei saa kirjeldada. See justkui neelas mu korraks, mu meeled olid väga segased. See võib tunduda veider, kuid vean kihla, et selline tunne tekib kõigil, kes seda näitust ja just seda eksponaati külastavad. Kaubamärkide roll meie eludes, on palju suurem kui me arvame ning nad kontrollivad tegelikult meie elu väga suurel määral.
3