Näitusearvustus „Maali sõna vol 2“. (0)

Näitusearvustus

Käisin laupäeval 3. oktoobril Tartu Kunstimajas Maalikunstnike Liidu aastanäitusel „Maali sõna vol 2“. Näitus oli korraldatud Maalikunstnike Liidu ja Tartu Kunstnike Liidu poolt. Näituse kuraatoriks oli Harry Liivrand ja kujundajaks Rauno Thomas Moss. "Maali sõna vol 2" tähendab kuraatori sõnul teema jätkamist muutunud ajas ja ruumis, olukorras, kus uuel sajandil pealetulnud uus maalijate põlvkond nagu ka vanemad generatsioonid käsitlevad maali kui spetsiifilist meediumi ilma komplekside ja hirmudeta, mida tunnetati veel 1990. aastatel. Väljapanek hõlmab Tartu Kunstimaja ja tema kahte galeriid ning näitusele valis kuraator 41 kunstniku tööd paari viimase aasta loomingu hulgast, kuid enamus maalidest on valminud selle näituse jaoks.
Valdav osa teoseid oli maalitud õli- või akrüülvärvidega, kuid oli ka kasutatud teisi erinevaid tehnikaid ja materjale. Enamik maale olid värviküllased, kuid oli ka maale kus domineeris üks värvitoon.
Eriti jäi sellelt näituselt meelde Nelly Drell’i maal „ Denno ja Bob Marly “. Ruumi sisenedes hakkas see maal kohe silma. Maalil oli kasutatud palju soojasid ja rõõmsaid toone ning inimesed olid kujutatud väga tõetruult. Teosel jäidki esmapilgul silma just „valge“ Denno ja „must“ Bob Marley, sest nad olid kujutatud esiplaanil ning eraldatuna taustast. Mõlema tegelaskuju nägu oli minu meelest maalitud väga ilmekalt. Taust oli Jamaika lipu värvides ning taustal oli kujutatud ka kettide külge aheldatud lõvi. Maal meeldiski mulle võib-olla selle pärast, et seal kujutadud inimesed olid rõõmsad ja rahuloleva ilmega. Maal andis edasi positiivsust.
Veel hakkas silma Kaido Ole kaks maali „3. küsimus“ ja „9. küsimus“. Mõlemad teosed olid suhteliselt sarnased, keskel küsimärk ja seest poolt välja poole minevad ringid , milles vaheldusid erinevad värvitoonid. Nende kahe teose erinevus oligi värvitoonide erinevas vaheldumises. Mõlemad teosed olid maalitud õlivärvidega, kuid nii perfektselt, et tekkis tunne nagu oleks need arvutiga tehtud.
Omapärsed ja huvitavad oli ka Mall Nukke „Legend Võimust & Vaimust I“, millel oli kujutatud Lydia Koidula portree ja „Legend Võimust & Vaimust II“, millel oli kujutatud Anton Hansen Tammsaare portree. Koidula portree tegemiseks oli kasutatud sajakroonistest rahatähtedest välja lõigatud ribasid, mis olid kleebitud lõuendile ja kergelt üle maalitud akrüülvärvidega. Tammsaare portreel oli kasutatud sama tehnikat , kuid sajakrooniste asemel oli kasutatud kahekümne viie krooniseid. Sellist tehnikat nimetatakse kollaaziks. Taustal oli kujutatud euro rahatähe sümbolit. Tekkis tunne nagu kunstnik kujutaks sellega krooni oodatavat üleminekut eurole, millega kaob meie riigi noor raha ajalukku.
Näitusel oli veel mitmeid põnevaid ja köitvaid teoseid. Oli ka selliseid, mis isiklikult väga ei meeldinud. Näituse tegigi huvitavaks see, et eksponeeriti erinevate kunstnike teoseid, mis kõik olid omanäolised ja millegi poolest erilised. Võrreldes selliste näitustega, kus on välja pandud ainult ühe kunstniku teosed, oli see näitus huvitavam erinevate meistrite mitmekesiste ideede tõttu. Meeldiv oli tutvuda eesti maalikunstnike kaasaegse loominguga.