Ooper Carmen (0)

Esimene ooperikülastus
Eelmise aasta maikuus otsustasime oma perekonnaga Vanemuise teatrisse vaatama minna helilooja Georges Bizet ooperit „ Carmen “. See on helilooja tuntuim ooper , mis valmis 1875. aastal. Peategelast Carmenit mängis moskvalanna Aleksandra Kovalevitš. Muusikajuhiks ja dirigendiks oli Paul Mägi. Enim meeldis mulle teos nimega „Habanera“, sest selle viis oli mulle ka varasemalt tuttav. Lisaks jäi meelde veel teosed „Toreador Song“ ja „The Flower Song“.
Hiljem hakkas mulle huvi pakkuma selle ooperi minevik ja see, mida teised sellest arvavad. Leidsin, et kui see 1875. aastal Pariisis esmakordselt lavale jõudis, peeti ooperi süžeed kõlvatuks. Bizet oli teiste arvates põrunud. Samuti šokeeris Bizet publikut, tuues ooperilavale inimesed rahva seast. Seetõttu esietendusel vilistati ooper välja, ning kriitikud andsid sellele ühiselt hävitava hinnangu. Tänaseks on „Carmen“ üks populaarsemaid oopereid, mida mängitakse ooperiteatrites üle maailma.
Oma olemuselt oli ooper üsnagi omapärane. Kogu tegevustik oli jaotatud neljaks vaatuseks. Tegevustik toimus 19.saj Sevillas , enamjaolt oli see traagiline. Ooper rääkis Carmeni ja don Jose suhetest, nende armastusest. Minule jättis Carmen sellise pirtsaka, omakasupüüdliku ja kavala naise mulje, tema pärast kaotasid paljud mehed oma mõistuse (samuti ka don Jose, kes vangi satub ja armeest põgeneb). Don Jose oli selline mees, kes samuti üritas oma tahtmist saavutada ( armastas tohutult Carmenit ja püüdis teha kõik, et teda endale saada). Eriti meeldis mulle ooperi lõpp, kus Jose Carmenit taga ajas ja teda tappa üritas (mees nõudis naiselt armastust ja truudust). Naine viskas seejärel meest kingitud sõrmusega. Mehel sai naisest villand ja otsustas teda südamesse pussitada. Leian, et Carmen oli selle igati ära teeninud, sest tunnetega mängimine ei ole naljaasi. Enim meeldiski mulle selle ooperi juures see, et see oli lihtne ja põnev. Seda vaadates jäi endalegi tunne, et olen samal hetkel Sevillas. Kuna mulle meeldivadki tavalised lihtsad sündmused, flirtimine jms, siis see oli minu arvates suurepärane ooper. Üks mõte, mis ooperi lõpus tekkis, on see, et kui kedagi tohutult armastada ja teine sulle suurt tähelepanu ei pööra, siis on mõttekam järgi anda.
Kuna vesteldi prantsuse keeles (lisaks oli inglise ja eesti keeles tõlge, kuid suurt tähelepanu sellele ei pööranud), siis vahepeal ei saanud sõna otseses mõttes mitte kui midagi aru. Helilooja Georges Bizeti muusikast olen üsna hea arvamusel (ise ma sellist muusikat väga tihti ei kuula). Nii mõnedki ooperis esitatud teostest olid mulle tuttavad. Hiljem Internetist tema teoseid uurides leidsin, et ka teised inimesed on tema muusikast vägagi üllatunud. Lisaks suurepärasele muusikale oli esinejatel väga ilus näitlemis- ja laulmisoskus. Minule jättis see mulje, et seda ooperit on kõvasti läbi mängitud.
Kuna see oli minu esimene ooperikülastus (olen varasemalt mitmeidki kordi teatris käinud, kuid mitte kunagi varem ooperit külastanud ), siis olen sellest väga üllatunud. See oli väga meeldiv elamus . Kuna ooper kestis ligi 3 tundi, siis mulle meeldisid eriti need vahepausid, sest pikka aega järjest seal istuda oleks muutnud ooperi minu arvates igavaks. Tore oli vanu laule kuulata, oma pere seltsis olla ja ooperit nautida.