Meeldejäävat Eesti ajaloost aastail 1944-2000 (1)

Meeldejäävat Eesti ajaloost aastail 1944-2000

Eesti katse taastada iseseisvus Saksamaa okupatsiooni alt luhtus, langemaks uuesti hoopis Nõukogude Liidu võimu alla. Lisaks sõltumatuse kaotamisele lisandusid valusad löögid veel seoses sõjakaotustega: Eestist põgenes umbes 80 000 isikut, ligi 200 000 inimest suri, küüditati, purustatud said Otepää, Narva, Tallinn ja Tartu.
Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi valitsemine toimus Eestimaa Kommunistliku Partei käe läbi, mis al-lus Moskvale ning lähtus sealt saadud korraldustest. NSV Liiduga kaasnes raudne eesriie; viimane üritas kaitsta mit-mesuguste abinõudega (piiride sulgemine , vaba teabevoolu takistamine, salapolitseiline kontroll, tsensuur jms) oma poliitilist mõjuala võõrmõjutuste eest. Hoolimata piirangutest, suutis eesti ühiskond avaneda; aktiviseerus enese-teostuski. Peale selle elavnesid ka noored: 1980. aastal puhkesid noorsoorahutused, sest kardeti rahvuskultuuri hääbumist, mis tipnesid vastupanuliikumistega maad võtva kokkulepluse ja nõukoguliku süsteemi omaksvõtmise vastu. Rahvas hakkas üha enam veenduma, et poliitilist režiimi on võimalik inimlikustada, demokratiseerida ja ela-misväärseks muuta. Levis metsavendlus, mis küll murti; seda peamiselt maaelanike (metsavendade peamiste abista-jate) küüditamist ette nägeva operatsiooni Priboi abil.
Eestlaste liikumised viisid Balti apellini (baltlaste ühiskiri), milles nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti lisapro-tokollide avalikustamist ja kehtetuks tunnistamist koos kõigi tagajärgede likvideerimisega. Sel ajal, kui eesti rahvas pead tõstis, toimus aga tugev ENSV industrialiseerimine , mis seisnes rasketööstuse eelisarendamises. Enne seda te-geleti veel maareformide, jäiga riikliku plaanimajanduse juurutamise ning sundkollektiviseerimisega, millest viima-ne põhjustas omakorda talupoegadele mõeldud maksukoormuste, kohustuslike müüginormide suurendamist. NSVLi keskvõim huvitus väga ka põlevkivitööstuse laiendamisest Eestis, mis koosmõjul käsumajandusega viis demograafi -liste ja sotsiaalsete probleemideni: sisse rändas palju võõrtööliseid, kes tõid kaasa uued harjumused/tavad/tradit-sioonid, vähenes eestlaste osatähtsus, tekkisid mured keelekasutuses.
Kultuurielus ilmnes kaks sihti: kodu- ja väliseesti suund; esimene neist lähtus eesmärgist „sisult sotsialist -lik, kuid vormilt rahvuslik“. Kuigi rahvakultuuri loomine jätkus, siis 1960. aastate lõpul hakkas see hääbuma. Koo-likorraldus rajati ühtluskooli süsteemile, õppe- ja kasvatustöös hakati lähtuma nõukogude pedagoogika põhimõte-test, mis tähendas humanitaaralade ja nende õpetajate terava surve alla langemist.
Uue ärkamisaja murranguliseks aastaks kujunes 1987, mil leidis aset fosforiidikampaania vastu protesteeri-mine, loodi Eesti esimene poliitiline rühm (Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp), esimene demo-kraatlikele põhimõtetele tuginev üle-eestiline massiorganisatsioon (Eesti Muinsuskaitse Selts). Hiljem toimusid ühte-kuuluvustunnet suurendavad üritused: laulev revolutsioon , „Eestimaa laul“, mis kulmineerusid Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise, Rahvarinde survetega kaasnenud EKP leevendustega, lubamaks Eesti lipu kasutamise, kuulutamaks eesti keele riigikeeleks. Suveräänsust lootvate eestlaste vastulöökiteks kujunesid aga ENSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise ja Töökollektiivide Ühendnõukogu tekked, taotledes, et kõik jääks nii, nagu on (status quo). Vastuseisud said lahenduse suveräänsusdeklaratsiooni abil, kui ENSV seadused kuulutati ülimuslikeks ning alustati Eesti omariikluse taastamise propageerimise ja realiseerimisega . Üheks parimaks iseseisvuse ennistamise soovi näiteks kujunes Balti kett, toimudes 23. augustil 1989, kulgedes 600 km pikkuse umbes kahest miljonist ini-mesest koosneva ahelana Tallinnast Vilniuseni.
1989. aasta lõpul tunnistas NSVL viimaks MRP salaprotokollide olemasolu, ent kuulutades need „juriidiliselt alusetuks ja kehtetuks“; MRP sidet Baltikumi hilisema allutamisega ei tunnistatud .
1991. aasta jaanuaris leidis aset kari NSVLi vägivallaakte Balti riikides, mis lõppesid Boris Jeltsini vahele sekkumisega. Pärast luhtunud riigipöördekatseid Moskvas taastatakse 20. augustil 1991 Eesti Vabariik. Sellele järg-nesid mitmed tunnustused , Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks saamine, rahareform , põhiseaduse jõustu-mine, Riigikogu ja presidendi valimised, Vene vägede täielik lahkumine Eestist.
Aastaid 1944-2000 võib pidada loomulikult ülimalt rasketeks , võitluslikeks, lootusrikasteks, jõudmaks taas eesmärgini ning hoidmaks seda, arenedes nii majanduslikult, poliitiliselt kui ka kultuuriliselt isekeskis tugevaks .
Siim Krull