Me oleme eestlased. Kes me oleme? (3)

Essee
ME OLEME EESTLASED.
KES ME OLEME?
Tallinna Täiskasvanute Gümnaasium
Agnes Ott 10.a klass
Me oleme eestlased. Kes me oleme?
Eesti nimetus tuleneb ilmselt sõnast "Aestia" või germaani
sõna " Estland " ladinakeelsest versioonist. Tähendas see tõenäoliselt algselt "ida pool asuvat rahvast". Kes? Mis? Millal?
Tänapäevale omases infouputuses pole kerge leida vastuseid küsimustele, kes olid meie esivanemad ja konkreetsemalt: millal see esimene eestlane siis tulevasel Maarjamaal ringi jalutas. Õigemini vastuseid leiab, aga tõde varieerub neis tugevalt.
Toetudes näiteks tuntud kolumnisti Andrei Hvstovi arvamustele
ja ka marksistlikule ajaloo käsitlustele algas igasugune eestlaseks olemine üldsegi 19. sajandil p.Kr. rahvuslike ärkamiste aegu (Lauri Vahtre, "See täiesti kurioosne eesti rahvas", "Eesti Päevaleht Online", 10. november 2004). Tõepoolest, näiteks mõiste „Eesti” hakkas just sel ajal juurduma, eelnevalt nimetati siin end maarahvaks. Samas täheldas juba Läti Hendrik 13. sajandil eestlaste seas kokkukuuluvustunnet ja nimetas meid ka ühe nimetajaga- eestlased. Ilmselt on hinnangute subjektiivsus tingitud erinevatest suhtumistest sellesse, mis rahvus on.
Rahvusküsimustesse on ikka suhtutud subjektiivselt ja tõde on läbinud erinevaid ideoloogilisi kadalippe.
Eesti rahvuse ajaloo uurimine on praeguse iseseisvuse
saavutamise järel intensiivistunud. Näituseks oli 10 aasta eest teada vaid 10 jagu asulakohti kiviaja alguse poolest, nüüdseks on see arv 150 ringis .(Aivar Kriiska, "Arheoloogid piire nihutamas", "Eesti päevaleht Online", 18. Sept 2004).
Uued meetodid teaduses on hakanud tõde valgustama omas sektoris. Tähtsaim on ilmselt geneetika , mis on toonud vägagi huvitavaid fakte esile- näiteks eestlaste geneetiline sarnasus Borneo saare elanikega(" Richard Villems- geeniuurijast jäljekütt", "Eesti Päevaleht online", 16. Okt. 2004). Uued metoodikad ja tugev uurimistöö on paljudes kohtades muutnud varasemad teadmised kehtetuks. Palju aga alles veel "settib" ja oodates tulemusi tuleb paljudes seikades ikka kirjutada vanadest teooriatest.
10ndal aastatuhandel enne Kristust taandus jääaeg
vaikselt minevikku ja jää taandumisel avanes võimalus ka praeguse Eesti pinnal kanda kinnitada. Võimalik et Eestimaale oli jõudnud inimesi eelnevalt ka palju varem, Esimese Suure Tulemisega. Jää aga ei halastanud tuleviku arheoloogidele ning pühkis pinnase korralikult puhtaks. Seetõttu on võimalus leida muistiseid nii kaugest ajast väiksed.
Jää oli kadunud ja mingisugused inimesed siia erinevatel aegadel tulid, millised täpsemalt ja kus kohast ning kas need on meie esivanemad- see pakub vaidlusteemat.
Keeleteadus liigitab meid soome-ugrilasteks- sellest Uuralite
poolt tulemise teooria. Samas on geneetilised uuringud näidanud meie suuremat sarnasust Lääne-Euroopa asukatega, mitte Uurali ja Siberi rahvastikuga. Geneetikale toetudes võib oletada, et eestlaste esivanemad on hoopis kuskilt Püreneede kandist või Lõuna-Prantsusmaalt siia saabunud.
Mesoliitikumis(9 aastatuhat e.Kr- 5 aastatuhat e.Kr) tegutsesid Eesti pinnal paljuski rändava eluviisiga inimesed- kütid, kalastajad . Samas polnud nad siiski niivõrd suure "rännupisikuga" nagu oli varemalt Eesti ajalooteaduses kombeks arvata- leitud on palju uusi püsiasustuse jälgi. Vastavat kultuuri tol ajal nimetatakse Kunda kultuuriks, mis on oma nimetuse saanud Kunda linna lähedalt, Kunda Lammasmäelt saadud leidude järgi. Arvatavasti oli elanikke Eesti pinnal umbes 1500 ( http://et.wikipedia.org/wiki/Kunda_kultuur .) Elada armastati püstkodades, mida nii mõnigi tänapäeval enda suvilasse püstitab, nähes selles eestluse elementi. Mõned teadlased näevad Kunda kultuuri asukates eestlaste esivanemaid, mõned mitte. Midagi on nad kindlasti siiski meile pärandanud, sh sõnavara- näiteks: eile, haug, higi, hull, konn, liha, meri, must, mägi
ja muud sõnad, mida me igapäevases keeles kasutame, mis ei ole ürgomased soome- ugri ja indoeuroopa keeltele.
Mesoliitikumis saabusid siia mõningatel andmetel ka esimesed soome-ugri liiki keelt rääkivad inimesed. Nö. traditsiooniline arvamus on, et nad tulid Uurali mäestiku kandist 3 aastatuhande keskel e. Kr. Tulid täpsemalt nn. kammkeraamika kultuuri esindajad. Neoliitikumis(5000-1500 aastat e.Kr.) kinnitas Eestis kanda soome-ugri keel ja rahvas. Hilisneoliitikumis tuli Eestisse lõuna poolt taas uusi asukaid,
need olid nn. venekirve hõimud, mille lähteala paiknes kusagil Dnepri ja Reini vahel. Nad olid indoeuroopa rahvad .
Ühte läänemeresoome keelt nimega eesti keel kõnelev
rahvas on Eestis need aastatuhanded hoidnud mõningat kultuurilist ühisjoont, mis läks eriti tugevaks rahvusliku ärkamisega 19. sajandil ja on jõudnud välja tänapäeva kujudel nagu Eesti etnograafia, patriootlus jm. Mõjutusi on meie kultuur saanud palju Saksamaalt, Venemaalt. Tänapäeval on Eestile ainuomase kultuuri osatähtsus keskmise eestlase elus väike, meil valitseb peamiselt läänelik liberaalne mentaliteet ja massikultuur .
Eestlastes segunesid indoeurooplased, soome-ugrilased ja üldse on
Eesti olnud suhteliselt suurel määral erinevate geenide segunemispunkt erinevalt näiteks Soomest mis on oma õnneks või õnnetuseks olnud suhteliselt isoleeritud- isolatsioon on põhjustanud palju Soomele omase geneetilise baasiga haigusi.
Eestlaste iseloomu kirjeldamine on ajaloolises plaanis
arusaadavalt üsna uus nähtus.
Me võime oletada et meie esivanemate iseloomul oli sarnasusi meie omaga , seda eriti mõeldes keele sarnasusele- nimelt keel on paljude isikuomaduste mõjutaja. Samas aga on oletused mida me võime teha üsna jõuetud- võimalik et meie esivanemad olid psühholoogilises plaanis väga erinevad meist, võimalik, et mitte. Tõenäoliselt oli üks ühine näitaja tänapäeva eestlasega suhteliselt suur looduslähedus(mis, jah, tänapäeva linnastumise tingimustes väheneb). Näiteks võib tuua eestlasele omast usku asjade hingestatusesse(kellel rohkem, kellel vähem), millel on juured muistsetes uskumistes. Tänapäeva eestlaste psühholoogiat on palju mõjutanud muud rahvad. Nimelt on meis palju saksalikku korraarmastust ja kalduvust lineaarseteks probleemilahendusteks, samas ka seda “vene hinge”, mis paneb meid ennastunustavalt käsiloleva asjaga tegelema, olgu see siis loominguline töö, alkoholiga liialdamine, enesehaletsemine vms. Meie keel ei ole kuigi otsekohene, nagu kasvõi prantsuse keel- see on teinud meie rahvast koos näiteks soomlaste ja jaapanlastega korralikud kehakeele tundjad. Samas on seda põhjustanud ka muidu üsna kinnine olek, kus sõnu tarvitatakse vähe. Kinnisus on eestlastel üldiselt aga vaid raudrüü, millest läbimurdmisel muutub olek väga avatuks, lähedaste, sõpradega on eestlased vägagi avameelsed. Eestlast üldiselt häirib nn. small talk (suhteliselt sisutu vestlus)- kui oleks vaid võimalik alustada sõprusi sügavate vestlustega, ei peetaks eestlasi nii kinnisteks. Eestlastele on omane ka suur töökus ja ilmselt üsnagi suur oskamatus lõõgastuda, viimast saab ilmselt tõestada suure enesetappude hulgaga. Samas võib seda aga ka põhjendada post-kommunistliku riigi 3nda sektori jõuetusega oma õnnetumaid abistada. Kuid on selge, et eestlastele on vahemeremaadele omane naudingukultus võõras. Samas, juhul kui Eesti satub tõesti 5 rikkaima Euroopa riigi hulka, nagu peaminister Andrus Ansip lubab, siis on algpõhjuseks ilmselt eestlase töökus.
Tundub, et ajaloos käivad asjad lainetena. Eestluse uurimine ja eestlaseks olemine liigub vaikselt, kelle rõõmuks, kelle kurvastuseks - oma laineharjalt praegu allapoole ja ka see essee liigub aastatega “gravitatsiooni” mõjul triviaalsuse sügavikku.
4