Päevaliblikad on värvikirevamad, kui hämarikuliblikad. Liblikate keha katavad karvakesed, mis aitavad sooja hoida ja osa neist ka kompida. Liblikad on imemissuised. Liblikad toituvad iseäraliku paindliku imilondiga, mille nad puhkeolekus pea alla kokku kerivad nagu kellavedru. Mardikalised- (nt põrnikad, jooksikud, kärsakad) Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts. Neil on kattetiivad (tugevad ja paksud eestiivad), tagatiivad on kilejad lendamiseks. Enamik mardikalisi on maismaalised, kuid osade mardikate elutegevus on seotud ka veekeskkonnaga. Mardikalisi elab palju ka inimelamutes. Mardikalised on haukamissuised. Nad on kohastunud tahke toidu manustamiseks. Nad hammustavad ja närivad oma toitu. Ja ülejäänud putukad on nt kiilid, ritsikad, kirbud. Neil on oma jagunemine aga, kuna neid putuka liike on nii vähe siis eraldi jagunemist neile ei tehtud. Hingamine Kõik putukad hingavad trahhesüsteemi abil
3. Millega ja kuidas putukad hingavad? 4. Millised meeleelundid on putukatel arenenud ja kus nad paiknevad, too näiteid. 5. Kuidas putukad sigivad? 6. Millised arenguviisid on erinevatel putukatel, kirjelda, too näiteid. 7. Too näiteid , kus elavad erinevad putukad? 8. Too näiteid, kuidas erinevad putukad liiguvad. 9. Iseloomusta sihktiivalisi, too näiteid. 10. Iseloomusta liblikalisi, too näiteid. 11. Iseloomusta mardikalisi, too näiteid. 12. Iseloomusta kiililisi, too näiteid. 13. Iseloomusta ehmestiivalisi, too näiteid. 14. Iseloomusta kahetiivalisi, too näiteid. 15. Kirjelda kodumesilaste eluviisi (pere koosseis, ülesanded, toit, mee valmistamine, paljunemine, areng, sülemlemine, suhtlemine, orienteerumine, talvitumine). 16. Kirjelda sipelgate elu (pesa, pere koosseis, ülesanded, toit, paljunemine, talvitumine, suhtlemine, kasulikkus ). 17
Tähnikvesilik Arusisalik Vaskuss Rästik Hallõgija Metskiur Tuttvart Sookurg Raba putukkooslus Putukad Ummbes 1200 liiki, rohkem mardikalisi, liblikalisi, kahetiivalisi. Ämblikud Üle 180 liigi ämblikke. Puisrabades ja rabamännikutes ristämblik Raba laukad on putukate sigimiseks ideaalsed kohad! Sääsk Kihulane Parm Raba mullaelustik Mulla omadused mõjutavad väga oluliselt taimekoosluse kujunemist ja taimede kasvu. Taimedest omakorda sõltuvad loomad, nende elukeskkond ja toitumine.
nõrgemad pojad surevad. Pärast poegade pesast lahkumist hoiab pesakond veel nädal kuni paar pesitsuspiirkonda. Kui pojad saavad saagijahil juba iseseisvalt hakkama, nõrgenevad peresidemed ning märkamatult algab lindude hajumine lõuna poole ja äraränne. Viimaseid siniraagu nähakse meil tavaliselt augusti lõpus või septembri esimesel poolel. Toitumine Siniraag sööb peamiselt keskmise suurusega ja suuremaid putukaid, eriti mardikalisi (põrniklased ja siklased). Meie oludes tabab ta aga ilmselt kõige sagedamini suuri ritsikaid. Valdavate saakobjektide jaotus tundub olevat sõltuvuses putukate kättesaadavusest eri aastaaegadel: kevadise lendlusaktiivsuse aegu tabab siniraag rohkem suuri mardikaid, juulis-augustis poegade toitmise ajal valdavalt ritsikaid. Vahel saab ta kätte ka sisaliku, mõne väiksema konna või isegi hiire. Saaki varitseb siniraag
puhmarinne sookailust, hanevitsast ja sinikast. Rabas pesitsevad haruldased linnud ja putukad, kes leiavad varju raba taimkattest. Seal kohtab peaaegu kõiki Eesti suuremaid imetajaid. Leidub põtru, valgejänest, hunti, mäkra, metssiga, rebast, metskitse, uruhiirt, sookurge, arusisalikke, harvem rästikuid ja vaskusse. Kahepaiksetest on rohukonni, rabakonni ja harvemini veekonni. Kalu on aga vähem, peamine on ahvem, vahest leidub ka haugi. Seal on üle 1000 erineva putukaliigi, palju mardikalisi, liblikalisi, näiteks kanarbik-öölane, kahetiivalisi, nokalisi ja ka ämblikke. Teistest organismidest võib välja tuua mõningad seened ja bakterid. Laukavees ja samblas on aga vähe baktereid, mis tuleneb rabale omasele happelisele keskkonnale ning seega pole bakterid suutelised surnuid taimeosi lagundama. See aga on omakorda abiks, et sinna ei sattuks võõraid konkurente ja rabataimede all paiknev turbakiht ei hävineks.
3 puit näib sageli väliselt terve ning isegi haamriga koputades ei kosta õõnsat häält. Seen lagundab peamiselt vees asuvat, liigniisket või pinnasega kontaktis olevat puitu. Pehmemädanik on puidu lagunemise viimane staadium, kus lisaks seentele abistavad lagunemisel ka bakterid. Eelistab lehtpuud ja lagundab ka lülipuitu. 2. Putukkahjustused Eestis on väga palju erinevat liiki mardikalisi, kes kahjustavad puitu. Neist levinuimad on tooneseplased, siklased ja kärsaklased. Kahjurite munadest kooruvad vastsed, kes närivad puidus käikusid ja kahjustavad seeläbi puitmaterjali. 2 Tooneseplased ehk puidukoid Toonesepp on meil kõige levinum puidukahjur. Eestis on neid leitud 28 liiki. Toonesepad on tumepruuni, musta või punakat värvi 4–8 mm pikkuse silindrilise kehaga mardikad, kelle vastsed toituvad puidust
kattetiivad. Toituvad taimedest osad putukatest. Paljunemine: munevad mulda või taimedele, arenevad vaegmoondega. Näited: rohutirts, ritsikas 10. Iseloomusta liblikalisi, too näiteid. Elupaik maismaal, rohekat või pruunikat värvi, pikliku kujuga, tagumine jalapaar hüppejalad, lennu-ja kattetiivad. Toituvad taimedest osad putukatest. Paljunemine: munevad mulda või taimedele, arenevad vaegmoondega. Näited: rohutirts, ritsikas 11. Iseloomusta mardikalisi, too näiteid. Elupaik maa sees, taimedel, jässakas kuju, nahkjad kattetiivad, kilejad lennutiivad, haukamissuised . Toit: taimetoidulise d, röövtoidulised , jäänustest, toiduainetest. Paljunemine: munevad mulda(taimedel e), areng täismoondega .Näited: maipõrnikas, lepatriinu, 12. Iseloomusta kiililisi, too näiteid. Elupaik veekogu lähistel, 2p kilejaid tiibu, pikk peenike tagakeha, suured silmad, haukamissuised , vastsetel püünismask. Toituvad putukatest
lääne-mõõkrohi ja erinevad tarnaliigid, millel on väga oluline osa turbalasundi moodustamisel. Madalsoodes pesitseb ligi 100 linnuliiki (teder, rukkirääk, suurkoovitaja, metskiur jne.) Siin teevad rändepeatusi sookured. Madalsoos pesitseb Euroopas haruldane soo-loorkull Kohata võib rästikut, nastikut , sisalikke ja konnasid. Soo eluskoosluses on kõige olulisemad loomtoidulised loomad (kiilid, vastsed, ämblikud) Putukatest leiab siit mardikalisi, tirdilisi, lehekirbulisi, kärbseid, sääski, ämblikke. Loomadest jalutavad läbi soo metssiga, põder, jänes, hunt, metskits, uruhiir, karihiir, rebane. Soo-loorkull 2. Asukoht Soid võib leida pea kõikjal maailmas, subarktilistelt aladelt troopikani Maakera soorohkeimad alad on Kanada ja Lääne-Siber. Kuna Eestis on olnud tingimused soode arenguks soodsad, siis on kujunenud suur soode mitmekesisus. Eestis on soodega kaetud umbes 1/5 maismaast
Jahulesta leidub viljatoodetes ja kuivatatud puuviljades. Jahulesta paljunemise eelduseks on toote niiskus, mis on üle 13%. Isegi küllalt madalad õhutemperatuurid ( üle 4 kraadi ) ei takista selle kahjuri elu ja arengut. Lestadest saastunud tooted on toiduks kõlbmatud. Nad põhjustavad kõhulahtisust ja allergiat. Lestasi on võimalik määrata vaadates neid luubiga tumedal foonil. Lestadest nakatunud toode tuleb hävitada. Tõrjevahendid toimivad lestadele halvasti. Mardikalisi, kes rikuvad toiduaineid on mitmeid liike: Väike jahumardikas on umbes 5 mm pikkune , tumepruun ja lüsooli järgi lõhnav putukas. Tema vastne on 10 mm pikkune, kollakaspruun, silinderja kehaehitusega ja paksu nahaga. Teda tuntakse "jahuussi" nime all. Nii valmikud kui vastsed teevad suurt kahju, kuna nad rikuvad jahusaadusi. Nende eritised muudavad toidu kõlbmatuks. Aidalamseklane on 3 mm pikkune, tumepruun ja lameda kehaehitusega putukas. Seljakilbi äärtes on piigitaolised lisandid
et üleujutused pole pikaajalised ning pärast üleujutust taheneb muld kiiresti. Kasteheina koosluse rohustu on liigirikas ja kõrgekasvuline, paljude nitrofiilsete liikidega. Seal domineerivad taimed nagu suur kastehein, põldtimut ja harilik aruhein, sagedased on ka harilik orashein, kerahein, punane aruhein, aas-seahernes, aasristik, mets-harakputk, maajalg, köömen jt (Kukk 2004). Putukatest esineb lamminiitudel kiililisi, tirdilisi, mardikalisi, ühepäevikulisi, ehmestiivalisi ja kahetiivalisi. Nende elupaigad on tihedalt seotud veega. Kuivematel lamminiidualadel elab palju niitudele ja avamaastikele iseäralikke liike. Jõgede kaldavöönditel on mitmekesine mardikaliste fauna, kus võib kohata mitukümmend liiki jooksiklasi. Eesti punasesse raamatusse on kantud suurliblikad nagu teelehe-mosaiikliblikas ja mustlaik-apollo (Parnassius mnemosyne), kes võivad tõenäoliselt paikneda ka Rannapungerja luhtadel.
metskits, uruhiir. Eesti rabades võib kohata üle 80 linnuliigi, kellest umbes pool on alalised 6 asukad. Roomajatest leidub sageli arusisalikke, harvem rästikuid ja vaskusse. Kahepaiksetest on levinumad rohukonn ja rabakonn, harvem veekonn. Kalu on rabajärvedes vähe, peamine on ahven, harvem leidub haugi. Eesti rabade etomofaunas eristatakse umbes 1200 putukaliiki, sealhulgas üle 250 liigi mardikalisi, 250 liiki liblikalisi, 300 liiki kahetiivalisi, üle 100 liigi nokalisi jne. Rabas leidub ka palju ämblikke. (Valk, 1988: 110 - 115, 151 - 156) Soode kasutamine Inimeste jaoks on sood olulised seal moodustuva turba tõttu. Sellest saab kütet (tavaliselt briketina), mitmetele kultuurtaimede kasvupinnast, allapanu loomadele, kasvuturvast aianduses ja see on ka keemiatööstuse tooraine. Turbast toodetakse väetisi, vaikusid, aktiivsütt, piiritust ja värvaineid
selgroogsed. Ohustatuse kategooriad: hävinud või tõenäoliselt hävinud, eriti ohustatud, ohualtid, haruldased, tähelepanu vajavad ja määratlemata. Elupaikade jaotus: metsad, põõsastikud, sood, niidud, rannikud ja kaldad, lammid, kaljud, loopealsed, luited ja liivikud, 4 veekogud või inimmõjul tekkinud ruderaalalad. ("Eesti punane raamat"1998, lk 12, 14,16) 1998.aasta raamatus oli seeneliike 91, samblikuid 110, selgrootuid 490, limuseid 39, putukaid 314, mardikalisi 132, kiletiivalisi 57, selgroogseid 101, kalasid 25, kahepaikseid 5, roomajaid 1, linde 56, imetajaid 17. ("Eesti punane raamat"1998) Ökosüsteem Kunagi kaua aega tagasi oli inimese mõju keskkonnale väga väike ja kohaliku tähtsusega. Loomade ja taimede uuenemisvõime oli täiesti piisav, et korvata korjamisest ja küttimisest tekkinud kahju. Inimpopulatsiooni astmeline kasv on muutnud seda tasakaalu ja ökosüsteemid ei ole enam võimelised ise taastuma
1956. aastast arstiteaduskonna histoloogiakateedri juhataja. Avastas Eestis elava rohekärnkonna, tegeles kahepaiksete ja limuste ning nende sugurakkude uurimisega. [http://et.wikipedia.org/wiki/Liidia_Poska-Teiss] (30.03.2008) Hans Remm (26. augustt 1929-21.juuli 1986) Lõpetas 1952 bioloogina Tartu Riikliku Ülikooli. 1952-1986 oli TRÜ zoloogiakateedri õppejõud ning 1984. aastast juhataja. Ta uuris liblikalisi, mardikalisi ja kahetiivalisi. Remm oli Euroopa tunnustatuim häbesääsklaste tundja. Tegi Siberisse, Kaug-Itta, Kaukaasiasse, Kesk-Aasiasse ja Uuralisse entomoloogiaalaseid uurimisretki. 1956-1986 Eesti Loodusuurijate Seltsi entomoloogiasektsiooni esimees. Avaldanud õppekirjandust ja putukamäärajaid. [EE 14. Eesti elulood. Eesti entsüklopeedia-kirjastus. Tallinn, 2000] (lk. 425) Nikolai Laanetu (sünd. 9.veebruar 1946) ...Eesti zooloog (terioloog) ja jahindusteadlane
puudest sookask. *Päris-siirdesoo -esineb: madalsoomassiivide keskosas ja rabamassiivide serval -iseloomulik: tarna-, sfagnumi- ja pillirooturvas -toitainete sisaldus: madal kuni keskmine -taimkate: mättavahedes madalsootaimed, mätastel rabataimed. Turbasamblad. Põõsastest paakspuu, vaevakask. Puudest mänd, sookask, kohati kidur kuusk. Madal- ja siirdesoode loomastik: Putukad- üle 1500 liigi, kõige rohkem mardikalisi, ülekaalus niiskuslembelised taim ja putuktoidulased liigid Ämblikud- tegutsevad sambla pinnal ja pinnakihtides, väiksed, Kahepaiksed- Kõikjal soodes rohukonn, sageli ka rabakonn, Roomajad- kuivemates sooservades sisalikud, kraavikallastel rästikud Linnud- sookurg, teder, roolinnud Imetajad- põder, metssiga, valgejänes Rabade liigitused Puude arvu ja kasvu järgi jaotatakse rabad: -rabametsad -puisrabad -lagerabad
toonekured, rebased, nugised, kährikud. Nastiku mune ja noorloomi võivad hävitada rotid. [11] Rästiku elupaik ja eluviis- Eelistatult asustab rohuseid segametsi ja metsaservi, raiesmikke, soid, jõgede ja järvede kaldapiirkondi, vähem elab niitudel ja kuivades männikutes. Toitumine- Toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rästikud söövad ka putukaid (tirtse, mardikalisi, liblikavastseid, sipelgaid), nälkjaid ja vihmausse. [14] Roomajate roll toiduahelas Eestlased roomajaid toiduks ei kasuta ning enamasti isegi välditakse nendega kohtumist. Samas on roomajatel oma kindel koht Eesti looduses olles erinevate toiduahelate lülideks. Sisalikud toituvad peamiselt putukatest ja teistest selgrootutest. [4] Rästikud söövad noorena pea sama toitu, kui sisalikud. Täiskasvanuna toituvad nad peamiselt hiirtest, konnadest ja maaspesitsevate lindude poegadest
Toitumistüübi järgi on mardikad fütofaagid, adefaagid, saprofaagid, koprofaagid, nekrofaagid ja polüfaagid. Parasiite on suhteliselt vähe. Need elavad koos mesilaste, sipelgate, termiitide, herilaste ja ämblikega. Partneri leidmiseks kasutavad feromoon-, heli (siklased) ja ka valgussignaale (jaanimardikas). Klassikaliselt jaotatakse mardikalised kahte alamseltsi: röövmardikalised, näiteks jooksiklased ja vees elavad ujurlased; segatoidumardikalised, kelle hulka kuulub valdav osa mardikalisi. Mardikalisi elab palju ka inimelamutes. Lahtiselt seisma jäänud jahusse ning jahusaadustesse asuvab peagi elama harilik jahumardikas ning väike-jahumardikas. Mardiklaste iseloomulik tunnus on enamasti kogu tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad. See eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad nn kattetiivad (elytrae). Teine tiivapaar on kilejad ja mardikad kasutavad seda lendamiseks. Kattetiivad asetatakse lennuajal seljale kokku või kasutatakse lennul kandepindadena
Neist on väga raske lahti saada, sest järglasi andev emasipelgas on tavaliselt peidus ning lihtsalt tööliste hävitamisest vaaraosipelgate vastu abi ei ole. Toakilk on viimasel ajal jäänud suhteliselt haruldaseks. Varasematel aegadel võis talumajades sageli öösiti tema siristamist kuulda. Soojalembese putukana elas ta seal ahjupragudes. Võib arvata, et kaasaegsetes elamutes toakilgile sobivaid elukohti enam pole. Üsna palju elab inimelamutes mitmesuguseid mardikalisi. Lahtiselt seisma jäänud jahusse ning jahusaadustesse asuvad peagi elama harilikud jahumardikad ning väike-jahumardikad. Puithoonetesse ja mööblisse võivad elama asuda mitmed tooneseppade liigid. Peaga vastu käiguseinu lüües tekitavad nad seintes ja mööblis tiksuvat heli. Palju lao- ja toakahjureid on nahanäklaste ja nende vastsete hulgas. Liblikalistest võib inimelamutes kohata mitmesuguseid koisid. Neist tuntuimad on kollakate läikivate tiibadega riidekoid
Neist on väga raske lahti saada, sest järglasi andev emasipelgas on tavaliselt peidus ning lihtsalt tööliste hävitamisest vaaraosipelgate vastu abi ei ole. Toakilk on viimasel ajal jäänud suhteliselt haruldaseks. Varasematel aegadel võis talumajades sageli öösiti tema siristamist kuulda. Soojalembese putukana elas ta seal ahjupragudes. Võib arvata, et kaasaegsetes elamutes toakilgile sobivaid elukohti enam pole. Üsna palju elab inimelamutes mitmesuguseid mardikalisi. Lahtiselt seisma jäänud jahusse ning jahusaadustesse asuvad peagi elama harilikud jahumardikad ning väike-jahumardikad. Puithoonetesse ja mööblisse võivad elama asuda mitmed tooneseppade liigid. Peaga vastu käiguseinu lüües tekitavad nad seintes ja mööblis tiksuvat heli. Palju lao- ja toakahjureid on nahanäklaste ja nende vastsete hulgas. Liblikalistest võib inimelamutes kohata mitmesuguseid koisid. Neist tuntuimad on kollakate läikivate tiibadega riidekoid
Sageli talvituvad 2...5 isendist koosnevate gruppidena, ka koos vaskussidega. Sama talvituskohta kasutatakse aastaid. Suvel varjuvad urgudes, kändudes, põõsastikes. On aktiivsed videvikus ja öö esimesel poolel, kuid ka päeval väljuvad korduvalt peidupaigast. · Toitumine Toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rästikud söövad ka putukaid (tirtse, mardikalisi, liblikavastseid, sipelgaid), nälkjaid ja vihmausse. Rästik Vipera berus L. · Sigimine Rästikud paarituvad 2...3 nädalat kuni kuu aega peale talveunest ärkamist - mai keskpaigast juuni alguseni. Rästik on elussünnitaja - munad arenevad ja pojad kooruvad emasorganismis. Isasloomad sigivad igal aastal, emasloomad üle 1 või 2 aasta. · Areng Rästik ei mune, vaid sünnitab elusaid poegi. Ta toob ilmale 8... 12 järglast
kasutatakse mitmesuguseid mineraalpulbreid ja lisaks pigmenti.värv tekitab puidule mineraalse kooriku mis eraldab ta õhuhapnikust. · 5)puidu võõpamine tulekaitse võõpadega-mis koosneb tavaliselt savist,lubjast,vesiklaasist,kaltsiumklorridist,veest ja teistest.võõp on pastataoline mass mida kantakse pinnale 2-3 mm paksuse pinnana. Putukkahjurid · Puidu putukkahjuritena tuntakse terve rida mardikalisi,kelle tõugud elavad koore all, puidus ja närivad sinna käike.metsas kasvavaid puid ja värskelt raiumata ja värkelt raiutud tüvesi kahjustavad üraskid-neid on põhiliselt 3 liiki 1-kooreürask,kes närivad oma käigud koore all ulatudes puitu ainult kuni 3 mm sügavusele.2-maltsaüraskid kes tungivad puitu kuni 15 mm sügavusele.3-lüliüraskid kes tungivad isegi lülipuitu. · kaks viimast liiki on vähe levinud kuid kooreüraskid ei riku puitu mehhaaniliselt-
tulikalisi. Seega ei maksa lilli korjates käsi suhu toppida. Üldse peaks kullerkuppe korjates vaatama, et ikka piisavalt taimi õitsema jääks suurte linnade ja muude asulate ümbruses kipub see kaunis lill ärakorjamise tõttu haruldaseks muutuma. Kullerkupu teeb omapäraseks see, et kollased tupplehed on kumerad ning moodustavad toreda kerakujulise suletud õie. Kullerkuppu külastavad väikesed putukad, kes mahuvad õiekattelehtede vahelt läbi pugema. Veel enamgi - üks liik mardikalisi on valinud kullerkupu õied oma poegadele pesaks. Õie sees on tuulevaikne ja soe ning toitugi nektari näol piisavalt. Kui mardikas läheb õie sisse munema, satub tema kehale ikka õietolmu. Nii ta õielt õiele rännates taimi tolmeldabki. Kullerkupp on väga dekoratiivne kevadtaim ning paljud aiapidajad on ta niidult oma aeda ümber istutanud. Aias muutuvad taimed eriti lopsakaks, kui tema kasvukoha tingimused (valgus, mulla niiskus jm.) vastavad looduslikele.
nukkuvad taimedel veepiirist kõrgemal. Sugukond vesimardiklased Hydrophilidae. Enamikus mustad, lühiovaalsed (1-40 mm), ujujalgadeta, veetaimedel ronivad taimtoidulised mardikad. Õhku võtavad pea karvakeste abil ja säilitavad rindmiku ja kõhu all. Vastsed enamasti röövtoidulised. Eesti suurim liik on hiid-vesimardikas Hydrous aterrimus, kelle vastne võib toituda ka kalamaimudest. Nukkub nukuhällis maismaal. II Alamselts: Segatoidulised Polyphaga. Enamik mardikalisi kuulub sellese alamseltsi Sugukond raisamardiklased Silphidae. Mardikate kattetiivad on tagakehast lühemad. Paljud liigid elavad laipadel ning on seega looduses "bioloogilised sanitarid". Nad kaevavad laiba maasse ja kasutavad seda vastsete toitmiseks. Vastsed ise laibal ei toitu. Suurimad nende hulgas on must-raisamatja Necrophorus humator ja harilik raisamatja N. vespillo. Sugukond põrniklased Scarabaeidae. Mitmesuguse suurusega (2-41mm), jässakad, lameljate tundlatega mardikad
Mardika keha on paks ja jässakas, selle eesosa kaitseb tugev kilp. Kere ja jalad on kaetud kitiinkestaga. Tal on 2 paari tiibu, millest esimene paar (kattetiivad) on tugev ja kõva, aga teine paar (lennutiivad) on kilejas ja kokku volditud. Mardikatel on haukamissuised. Nad arenevad täismoondega (muna>tõuk>nukk>valmik). Osad mardikad on kohastunud elama vees. Tuntuimad veemardikad on ujurid ja kukrikud. Nende silma ülemine osa on kohastunud nägemiseks õhus ja alumine vees. Veel mardikalisi : kartulimardikas, maipõrnikas, lepatriinu, pähklikärsakas,erinevad sikud (puidukahjurid). 2) Liblikaliste kahte paari tiibu katavad soomused. Neil on sale keha ja peened jalad. Liblikatel on tavaliselt kirevad tiivad. Neil on suistest arenenud imilont, millega ta toitub õienektarist. Liblikad arenevad täismoondega. Liblikaid saab jaotada päevaliblikateks, kes tegutsevad päeval ja on suured ning kirevad (koerliblikas, paabusilm), ja hämarikuliblikateks,
Kõige tihedam on asustus juunis. Madalsoode keskosad jäävad linnutühjaks augusti lõpuks ja nii järgmise kevadeni. Oktoobris, novembris toimub hanede ja luikede läbiränne. Talvel liiguvad sooservade põõsastikes tedred ja leevikesi, tihaseis. Imetajad -suurimetajad tulevad soodesse aasta-ajati (peamiselt suvel) või satuvad sinna juhuslikult. Arenenud põõsarindega soometsades: metskits, põder, metssiga, valgejänes. Pisinärilistest uruhiir. Rabad Putukad -u. 1200 liiki, rohkem mardikalisi, liblikalisi, kahetiivalisi. Ämblikud -üle 180 liigi ämblikke, puisrabades ja rabamännikutes ristämblik. Kalad -kalu on rabajärvedes vähe, peamiselt ahven ja haug. Kahepaiksed -rohukonn, veekonn. Nõmmerabades harilik kärnkonn, vahest ka tähnikvesilik. Roomajad -puhmarikaste peenramätastega rabaosades kohtab sageli arusisalikku. Raba servaaladel nõmmrabas ja rabamännikutes võib kohata ka rästikut ja vaskussi. Linnud
Zoofaagid e. karnivoorid e loomtoidulised Siia rühma kuuluvad organismid, kes on spetsialiseerunud loomse materjali söömisele. Siia kuuluvad: ● imetajatest näiteks kiskjalised (kaslased, koerlased, karplased jne.) ● lindudest kotkad, kakud jne. ka suur hulk putukatest toituvaid linde, näiteks pääsukesed ● enamus kalu, ka väikesed kalad toituvad enamasti väikestest selgrootutest loomadest. ● suurem osa kahepaikseid ja roomajaid ● putukatest suur osa mardikalisi (jooksiklased ja ujurid näiteks) ja kõik loomade parasiidid ● kõik ämblikud ● bakteritest ja seentest loomade haigustekitajad Omnivoorid e. kõigetoidulised Söövad nii taimset kui loomset toitu. Kui taimtoiduline sööb kogemata mõne looma (kõrrel roomava teo) või loomtoiduline mõne rohulible, ei tee see neist veel omnivoore. Tänapäeval nimetatakse ka neid organisme, mis toituvad näiteks seentest ja loomadest, samuti omnivoorideks. Omnivooride hulka kuuluvad:
mikroskoopilistest keriloomadest ja ripsloomadest. Nende elusmass on enamasti 1–10 g/m3. Jõgede ja järvede põhjaloomastikus (zoobentoses) leidub kõige rohkem mitmesuguseid enamasti valmikuna õhus elavate putukate vastseid, kelle sagedaim ja vormirohkeim rühm on surusääsklased. Tavalised on ehmestiivalised, ühepäevikulised, vooluvetes ka kihulased ja kevikulised, madalas vees, eriti väikeveekogudes on neile lisaks palju kiililisi, lutikalisi ja mardikalisi. Limustest on peale tigude vormirohked ka herneskarplased, suurimate mõõtmetega on jõekarplased ja rändkarp. Viimaste elusmass võib kohati küündida sadadesse grammidesse ruutmeetri kohta, samal ajal kui muude põhjaloomade elusmass kokku jääb enamasti vahemikku 1–50 g/m2. Tavalised on ka väheharjasussid, kaanid, vesilestad, vähkidest vesikakand ja kirpvähid. Madalas taimestikurikkas vees on põhjaloomastik vormirohke
annaabi.ee 
