Maastiku loodusteaduslikud käsitlused (3)

Praktiline töö nr. 1

Maastiku loodusteaduslikud käsitlused

Viivi Luik on maastiku käsitlemisel kasutanud sõnu valgus, taevas ja vari. Maastik on nii meie ümber kui ka sees ning me hingame seda maastikku ning oleme vereringe kaudu maastikuga ühendatud. Samuti puutub inimene maastikuga kokku väljaspool elu- ja tööruumi seinu. Maastikku kuuluvad ka tänavad, parklad, laoplatsid, maanteed , bensiinijaamad ja kõrgepingeliinid.
Maastikusse kuuluvad ka linnud , loomad, taimed ja kivid, nii palju või vähe kui neid on. Samuti pilved , aasta- ja kellaajad , tähed ja planeedid . Arvan seda sellepärast, et ma nii näen (Luik 2001). Minu arvates on see üks parimaid maastikukäsitlusi, kuna maastik on väga hästi lahti sõnastatud ning autor jagab teistega oma mõtteid.
Samuti on selline maastikukäsitlus mõistetav ka tavainimesele.
Maastik on teatud maa-ala, millel on selged teistest aladest eraldavad piirid ja mille piires maastikukomponendid (pinnamood, veestik , mullastik , kliima, taimakte jne.) on ühetaolised ( Kokovkin 2001). Erinevaid geokomplekse kõrvuti vaadeldes on näha, et nad moodustavad kogumeid, mis kujundavad suuremaid , kõrgema järgu geokomplekse. Artikli autor kirjeldab ka maastikke kui mosaiikpõrandaid, mis on kokku pandud värvilistest kivikestest (paikadest). Paika iseloomustab sisemine ühtlus ja jagamatus ning selle piires on ühetaolised pinnakatte litoloogia, mullaerim , reljeefi ja niiskuse iseloom ja biotsönoos. Paigast on autor defineerinud kui mosaiigis moodustunud mustrit , näiteks lille - ja linnumustrit. Artiklist kerkib esile
põhiküsimus: kus siis see maastik on? Kuna maastikulisi piire ei saa tõmmata maastikuteaduslike meetodite abil, vaid pinnavormide, pinnakatte, taimkatte jt. piiride järgi, siis on tekkinud autoril just selline küsimus. Minu arust on selline maastiku käsitlus natukene keeruline, kuid see sobiks kindlasti maastikuarhitektidele, kuna artiklis on väga hästi maastikku piiritletud .
Tõnu Oja jaoks seostub sõna maastik eelkõige tähendusega orienteerujalik.
Autori arvates on maastik kui plats , kus üksteiselt mõõtu võetakse. Samuti võib maastik olla märg, risune, kiire, raske, igav, hästi läbitav, tuttav või pooltuttav või uus. Maastik võib olla kaardistatud ideaalselt või kohati nihu. Pimedas on maastik öise võistluse plats. Orienteeruja maastik ei ole kindlasti jääst pudenenud kruusahunnikute jaotus, maastik on millegi laotus nendel. Orienteeruja võib maastikku uurida, veidi omamoodi, aga kindlasti uurivalt, orienteeruja kaardistab maastiku. Soorituse ajal on maastik eeskätt vahetult tajutav võsa su ümber ja tallaalune pinnas. Hilisemas kaardianalüüsis või võistlust plaanides on maastik kogu kaardistatud tükk.
Minu arvates sobib see maastikukäsitlus kõige paremini praktikutele ning ka maastikuhooldajatele, kuna on selgelt välja toodud maastiku olemus, ning milline on tegelik maastik. Samuti meeldis mulle väga, see kuidas autor kirjeldas, milline on maastik valges ja pimedas (öise võistluse plats). Väga põnev ning loogiline käsitlus.
Loodusmaastiku juurde kuuluvad meid ümbritsevad ja eemalolevad alad, mis on siinsamas, akna taga, pildi peal, mõtetes, unedes. Kindlasti mingi kooslus ― nii on taevas üksinda taevas, aga juba koos pilvede ja tähtedega taevamaastik(Tenno 2001).
Ann Tennole seostub sõna maastik Madalmaade maaliga ― salapärase valguse, mere kaljusaarte ja purjelaevadega. Samuti on maastik mingi põldude ja metsaga kaetud ala koos päikesepaiste, putukasumina ja pärastlõunase unisusega.
Mulle väga meeldib selline maastikukäsitlus, kuna ta kirjeldab oma artiklis maastikku nii maaliliselt ning seda on põnev lugeda. Selline maastikukäsitlus sobib maastikuhooldajatele, kuna alad, mida tuleb hooldada on selgelt piiritletud.
Urve Sinijärv räägib oma artiklis Eesti maastikust. Põhja-Eestis ja saartel annab ilmselt tooni mere- ja rannamaastik, Lõuna-Eestis kupliline, metsa ja põldudega tihedalt liigendatud maastik, Lääne-Eestis madalad tasandikud. Kogu Eesti on tasane või kergelt lainjas külamaastik põldudega, taustal mets, avatud ja poolavatud alad vahelduvad looduslike veekogudega, mille kaldad on vähemalt osaliselt avatud. Autor
nimetab sellist pilti Eesti maastiku arhetüübiks, mis kindlasti pakub tuge rahvuslikule identiteedile. Kuid kujutluspilt võib muutuda, sest maastik muutub pidevalt. Võib-olla mõne aja pärast seostub sõnapaariga Eesti maastik kontrastne kooslus metsast ja linnast, sest põllumajandusel siinses kliimas pole Euroopa kui terviku nägemuses üldse mingit mõtet. Samuti ei pruugi metsa olla. Ma olen autoriga ühel arvamusel, et ettekujutus loodusmaastikust võib teatud aja möödudes muutuda, sest miski pole igavene, eriti kui inimesed ei hooli loodusest. Ma arvan, et selline maastiku käsitlus sobib eelkõige maastikuhooldajatele, kuna see artikkel on väga inspireeriv ning annaks mõtteainet, kuidas seda allesjäänud looduslikku maastikku kaitsta.
Mõistest maastik on saksa ja nõukogude koolkondade järgi õpetatud aru saama vähemalt kolmest erinevast vaatevinklist: 1) maastik on vaateväli ehk peisaaž, mis ümbritseb vaatajat; 2) maastik on suvalist taksonoomilist järku looduslik-territoriaalne kompleks ning 3) maastik on konkreetset taksonoomilist järku looduslik-territoriaalne kompleks paigastiku ja maastikulise rajooni vahel (Kont 2001).
Artikkel on väga hästi kirjutatud, kuna autor on maastikku vaadanud kolme erinevat moodi. Ta on öelnud, et saab väga hästi aru esimesest määratlusest ning see on kergesti mõistetav. Samuti on väga hästi arusaadav ka teine määratlus, kus looduslike komplekside ruumiline hierarhia on täpselt paika pandud, kuid autor kahtleb viimases määratluses, sest maastike piiritlemise aluseid ei ole siiamaani suudetud välja töödelda, rääkimata veel universaalsest hierarhilisest skaalast. Autor teeb selgeks, et maastikku ei saa määratleda kui üksnes looduslik-territoriaalset kompleksi, vaid kui väga keerukat süsteemi, mis on teatud aja jooksul kujunenud inimese ja looduse vastastikusel koostoimel. Ma olen autoriga nõus, et esimene ja teine maastiku määratlus on kergesti mõistetavad, kuid kolmas on juba keerulisem.
Asko Lõhmus on oma artiklis öelnud, et loodusmaastik muutub pidevalt, mistõttu kaovad ja teisenevad liigid ja muutuvad kooslused . Looduse kaitsest rääkides muretsetakse just eelkõige kiiruse pärast, millega inimene oma keskkonda muudab ning millega paljud liigid ei suuda kaasa minna. Inimese mõju pidurdades saab loodusmaastiku, kus muutused kulgevad ajapikku ning liikide tulevik on kindlam . Autori arvates on sellist maistut säilitada tänapäeval raske, kui mitte võimatu. Looduslik tähendab ju ka muistseid põlenguid või tohutuid üleujutusi, torme ja taude. Praegustele kaitsealadele koondatud põliskooslused on aga tihti nii pisikesed, et stiihia hävitaks need ainsa korraga, seepärast on nüüdisaegne parasvöötme reservaat pigem hoolikalt hoitav konserv , mille säilimisaega keegi täpselt ei tea. Minu arust on autor väga selgesti toonud välja maastiku olemuse ja selline käsitlus sobiks maastikuhooldajatele. Ma olen autoriga nõus ning arvan, et kui inimesed vähem loodust mõjutaksid, siis oleks meil rohkem looduslikku maastikku, mida hoida.
Autorite maastikukäsitlustes on palju sarnasusi . Näiteks on paljud autorid ühelmeelel, et maastik on kui vaateväli, ning see muutub pidevalt. Kokovkin on oma artiklis maastikku piiritlenud ning öelnud, et maastik on kui mosaiikpõrand, mis koosneb paikadest. Tõnu Oja jaoks on maastik rohkem orienteerujalik, mis on teistest maastikukäsitlustest natuke erinev, kuid väga huvitav. Urve Sinijärv rääkis oma artiklis Eesti maastikest, mis on pidevas muutumises. Kuid kõige rohkem meeldisid mulle Viivi Luige ja Tõnu Oja maastikukäsitlused, kuna need olid väga huvitavalt kirjutatud. Me vajame just selliseid käsitlusi, et endale selgeks teha maastiku tõeline olemus. Iga inimene võib tajuda maastikku erinevalt, kuid neid artikleid lugedes saab enda teadmisi laiendada ning see tuleb meile kindlasti kasuks.
Kasutatud kirjandus
Palang, H., Sooväli, H. 2001. Maastik: loodus ja kultuur: maastikukäsitlusi Eestis. TÜ geograafiainstituut, Tartu.
Lõhmus, A., 2001, Loodusmaastik on ime, Eesti Loodus.