Maastiku loodusteadlikud käsitlused (0)

EESTI MAAÜLIKOOL
Põllumajandus­ ja keskkonnainstituut
Maastiku loodusteadlikud käsitlused
Essee
Tartu 2016
Minu arvamus maastikust ühtib Viivi Luigega, kes on öelnud , et maastik on kõik, mis inimesest väljaspool elu- või tööruumi seinu ümbritseb. Maastikusse kuuluvad ka linnud , loomad, taimed ja kivid , nii palju või vähe kui neid on. Samuti pilved , aasta- ja kellaajad , tähed ja planeedid . Arvan seda sellepärast, et ma nii näen (Luik 2001). See on kõige lihtsam ja arusaadavam tõlgendus, mille sellest raamatust leidsin. Nimelt saab kogu maapinda, millel ei asu asulaid ega suuri veekogusid minu meelest nimetada maastikuks. Kui maastikus esinevad järved või tiigid on need osa maastikupildist, kui aga on tegemist mere või ookeaniga pole maastiku näha. Kui maapinnal asuvad üksikud majad ja talukompleksid on need osa maastikupildist, kui on aga tegemist linnaga, on maapinnale rajatud ehitised ning sealne floora ja fauna on hävitatud, mille tõttu ei saa määratleda, millised liigid seal levida võisid. Mis on tähtis, sest erinevaid maastikutüüpe saabki eristada liikide ning pinnamoe järgi.
Tõnu Oja ütleb et maastik on see, mis paistab, seesama laotus , mida inimene tajub ja milles ta liigub. Mis on eemal, on loodus, maastik on vaid see osa loodusest, mis paistab – miks mitte vahel asju inimlikult vaadata. See definitsioon meeldib mulle, sest on lihtne ja autor julgustab lihtsamaid seletusi kasutama. Alati ei peagi tõlgendusi keeruliseks ajama nagu teevad seda mõned teised autorid. Ainult sõnad „maastik on vaid see osa loodusest, mis paistab“ tekitab segadust . Kas mõistet „maastik“ tuleks kasutada vaid kõnes ning seda ei peaks kasutama erialase definitsioonina? Ka Tiina Peil on kirjutanud, et „maastiku mõistet on keeruline mingisse üldaksepteeritavasse vormi suruda. Mida laiemalt üks mõiste kasutusele tuleb, seda rohkem on erinevaid arusaamu“ (Peil 2001). Ehk peakski maastiku mõistet kasutama vaid kaugemal paistva vaate kirjeldamiseks, et asi kõigile ühtemoodi selge oleks.
Jussi S. Jauhiainen kirjutas Ganö’d tsiteerides, et kujutledes inimest kusagil väljal, asub ta ümber nähtav maastik, lähemas ümbruses aga kõigi meeltega vastuvõetav miljöö, kitsam ja piiratum üksus kui maastik. See arvamus pani mind mõtlema, et maastiku tajume me vaid visuaalselt . Me ei määra maastiku lõimiseproovide või aluspinna järgi. Maastik on see, mida me taamal näeme. Kui me paikneme ise keset loodust kuuleme me erinevaid hääli, näeme väikseid detaile ning tunneme erinevaid lõhnu, ei saa me terminit „maastik kasutada“ – see on midagi muud.
Urve Sinijärve meelest mõjutab maastik inimest ja inimene maastikku , mis on minu meelest tõsi, sest inimkond muudab oma tegevuse käigus maastiku väga palju. Teisalt ei saa inimene oma tegevust jätkata kohtades, kus maastik seda ei võimalda, näiteks mäestikes jms. Muidugi muidugi eksisteerib maasik ka iseseisvalt, ilma vaatlejata, kuid meie jaoks omandavad selle erilised tahud tähenduse alles läbi kellegi silmade. Olenevalt vaatevinklist, kaugusest ja asukohast on võimalik sama maastikku erinevalt tõlgendada, seda nii visuaalselt kui sisuliselt (Sinijärv 2001). Mulle meeldib see mõte, sest see julgustab maastike erinevalt kirjeldama.
Ann Marksoo arutleb väite „pole inimest pole maastikku?“ üle ning leiab ,et inimkonna kaasaegse maastiku mõiste nõuab tõesti inimese kohalolekut kui üht maastiku osist, kuid mitte kui tunnetajat, kes maastiku alles oma kujutlustes loob. Sellest väitest ei saa ma väga hästi aru. Kas maastiku ei eksisteeriks inimeseta või saab mõistet „maastik“ kasutada vaid inimesest lähtudes? Ilmselt on autor mõelnud, et inimene ei loo maastikku, küll aga eristab erinevaid maastikutüüpe.
Are Kont arvab et maastikku ei saa määratleda kui üksnes looduslik-territoriaalset kompleksi, vaid kui väga keerukat süsteemi, mis on teatud aja jooksul kujunenud inimese ja looduse vaststikusel koostoimel. Ning maastikke tuleks teaduslikult käsitleda kui teatud territoriaalseid süsteeme, millel on oma genees ning mis on läbinud evolutsiooni käigus teatud etapid. Selle tulemusena on kujunenud nende tänapäevane struktuur ja funktsioneerimine. Ma arvan, et maastik oleks tekkinud ka siis, kui inimene sellel asjatanud poleks. Teisalt nõustun väitega , et maastikke tuleks käsitleda, kui territoriaalseid süsteeme. Nimelt ei saa kogu loodust nimetada maastikuks. Maastikke on erinevaid ja neid saab üksteisest eristada.
K. McGarigal’i artiklis „Mis on Maastik“ (orig. „What is a Landscape“) on autor toonud ühe definitsioonina välja, et maastiku saab määratleda elupaikade kaudu, sest tavaliselt asub üks populatsioon kindlal maa-alal, kus on ühesugused elamistingimused. Kuna populatsioonid on erineva suurusega on ka maastiku suurused selles käistluses väga erinevad, ulatudes väiksest metsatukast tervete ökoregioonideni. See käsitlus meeldib mulle, sest on seletatud, kuidas maastike üksteisest eristada.
Kasutatud allikad:
Luik, V., 2001. Mis on maastik? Rmt: Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis K. ( koost ), Tartu Ülikooli geograafia instituut. Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda, Tartu, lk 7.
Oja, T., 2001. Maastikuteaduse objektist. Rmt: Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis K. (koost), Tartu Ülikooli geograafia instituut. Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda, Tartu, lk 53-56.
Peil, T., 2001. Maastike keskel. Rmt: Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis K. (koost), Tartu Ülikooli geograafia instituut. Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda, Tartu, lk 57-66.
Jauhiainen, J., 2001. Maastik uuema ühiskonnageograafia lähenemise aspektist . Rmt: Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis K. (koost), Tartu Ülikooli geograafia instituut. Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda, Tartu, lk 22-29.
Sinijärv, U., 2001. Maastikust, kultuurist ja identiteedist. Rmt: Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis K. (koost), Tartu Ülikooli geograafia instituut. Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda, Tartu, lk 11-17.
Marksoo, A., 2001. Maastikust kui geograafia tuummõistest. Rmt: Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis K. (koost), Tartu Ülikooli geograafia instituut. Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda, Tartu, lk 18-21.
Kont, A., 2001.Maastik maastikuteaduses ja maastikuökoloogias. Rmt: Maastik: loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis K. (koost), Tartu Ülikooli geograafia instituut. Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda, Tartu, lk 50-52.
McGarigal, K., What is a Landscape?