Maailm ja rahvusvahelised suhted pärast II maailmasõda (0)

Maailm ja rahvusvahelised suhted pärast II maailmasõda
Teine maailmasõda lõppes 2. septembril 1945 ning see muutis mitmel pool maailmas riigipiire ning tekkisid uued riigid. Näiteks Saksamaa idapoolsed alad läksid Poolale ja NSV Liidule, Albaania sa taas iseseisvaks, Ungari ja Bulgaaria suruti tagasi 1938. aasta piiridesse . Need muutused tõid kaasa miljonite inimeste ümber asumise . Mõnel pool põhjustas see vägivalda. Samuti muutis II maailmasõda jõudude vahekorda maailmas. Üliriigiks sai USA ning Inglismaa ja Prantsusmaa osatähtsus vähenes. Nõukogude Liit sai määravaks jõuks.
Pärast teist maailmasõda hakkasid NSV Liidu ja lääniliitlaste suhted jahenema. Lääneliitlastele tundus, et Hitleri purustamise kõrval püüab Stalin kehtestada kontrolli kogu Euroopa üle. 1946. aasta alguses pidas Stalin kõne, kus ta rõhutas paratamatust kaasaegses maailmas. See kõne andis märku, et Nõukogude Liit valmistub konfliktiks Läänega. Churchill pidas aga kõne, milles tõi esile seniste liitlaste vastuolud ning kutsus Läänt üles kommunismi levikule vastu seisma. Konflikti vältimiseks oldi valmis Stalinile ulatuslikke järelandmisi tegema. Stalin aga sattus sellest rohkem hoogu. Valmistudes uueks intensiivseks sõjaks, unistas Stalin maailmavalitsemisest, tugevdas kommunistlikku kihistustööd ning likvideeris viimased demokraatia jäljed. Ühendriikide president Truman kuulutas välja Trumani doktiriini, mis seadis USA välispoliitika eesmärgiks vabade rahvaste toetamise sise-ja välissurve vastu. Marshall kuulutas välja aga abiandmisplaani sõjas kannatada saanud Euroopa riikidele. Sellega loodeti kaasa aidata Euroopa majanduse ülesehitamisele ning nõrgestada kommunistliku kihistustöö mõju. Stalin keelas Nõukogude mõjusfääris olevatel riikidel plaanis osaleda ning seetõttu sattus Jugoslaavia Moskvaga vastuollu. 1948. aastal sai alguse Berliini blokaad . Selle käigus lõikas Nõukogude Liit Lääne-Berliini ära välismaailmast ( elektrist, kütusest, toiduainetest), lootes linna sel kombel maha suruda ning endaga liita. Lääne- Berliin aga ei alistunud ning Berliini blokaadi võibki lugeda külma sõja alguseks.
Külm sõda kujutas endast Lääne demokraatia ja kommunistliku totalitarismi vastasseisu. Vastaseid prooviti edestada uute võimsate relvade tootmises ehk võidurelvastumises. USA ja NSV Liit soovisid saavutada jagatud Euroopa poliitilist ülekaalu. Üritati laiendada oma mõjuvõimu. 1949. aastal asutati NATO ( Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon ). Selle põhimõte oli „ kui ühte selle osalist rünnatakse, astuvad teised tema kaitseks välja“. 1949 asutas NSV Liit koos endast sõltuvate nn rahvademotraatiamaadega VMN’i (Vastastikuse Majandusabi Nõukogu). Külma sõja oluliseks jooneks kujunes võidurelvastumine . Mõlemad pooled üritasid välja töötada uusi ja võimsaid relvi . NSV Liidul oli tavarelvastus – tankid, kahurid , lennukid ), Ühendriikidel aga tuumapomm . Nõukogude luurel õnnestus varastada tuumapommi tootmist puudutavad dokumendid ning 1949. aastal katsetas NSV Liit edukalt pommi. 1952. aastal proovisid Ühendriigid vesiniku- ehk termotuumapommi . See pomm oleks ulatuslikumalt kasutatuna ohustanud kogu maailma. Lääneriigid mõtlesid relvastumise kõrvalt ka kodanikele, kuid NSV Liit mitte. Tuumarelvade olemasolu hoidis ära kolmanda maailmasõja puhkemise.
1946. aastal alustati kodusõda Hiina ülejäänud territooriumi valitseva kodanliku Rahvusliku Rahvapartei vastu. Alguses oli ülekaal Rahvusliku Rahvapartei poolel, hiljem aga kommunistide poolel. Kommunistid said abi NSV Liidult. 1948. aastal toimus kodusõjas pööre. Kommunistid asusid pealetungile ja vallutasid suurema osa Hiinast. 1949. aastal taandus Rahvusliku Rahvapartei liider Kaishek koos sõjaväega. Võim läks kommunistide kätte. See võit tugevdas kommunistide positsioone kogu maailmas.
Teise maailmasõja järel laienes demokraatia. Poliitilises elus sai osaleda ühe rohkem inimesi. Sõjakogemus aitas mõista, et demokraatiat tuleb kaitsta. Riigivalitsemine ja erakondlik süsteem muutus stabiilsemaks. Võimule tulid konservatiivsed või sotsiaaldemokraatlikud erakonnad . Näiteks Kreekas üritasid kommunistid relva jõul võimu haarata, kuid said kodusõjas lüüa. Suurenes massiliikumine ning ametiühingute mõju. Ametiühingud nõudsid valitsuselt ja tööandjatelt töötajate olukorra parandamist ning saavutasid silmapaistvat edu. Demokraatlik valitsemiskord, turumajandus ning Marshalli plaan aitasid riikidel taastata oma majandust. Arengu tulemusel jõuti heaoluühiskonda, kus inimeste elu on sotsiaalsete tagatiste ja riiklike abiprogrammide toel kindlustatud. Eesmärgiks on võrdsete võimaluste tagamine kõigile. Majanduse kiire areng ning elutaseme tõus tugevdasid Ühendriikide positsiooni maailmas veelgi. Ühendriikide sise-ja välispoliitika peamiseks eesmärgiks sai kommunismi leviku pidurdamine . Pärast sõda lagunes Briti impeerium, mis tähendas Suurbritannia rahvusvahelise tähtsuse langust. Suurbritannia säilitas endistes kolooniates majandusliku ja poliitilise mõju. Võimule tulid leiboristid , kes asusid teostama vasakpoolseid reforme - riigistasid osa tööstus ning laiendasid tunduvalt sotsiaalhooldussüsteemi. 1951. tulid võimule aga konservatiivid , kes üritasid Suurbritannia rahvusvahelisi positsioone taastada. Saksamaa purustati sõjas põhjalikult ning jagati okupatsioonitsoonideks. Majandusolukord oli äärmiselt raske. Raha oli kaotanud väärtuse ning must turg õitses. Kehtestati sotsiaal turumajandus – riik ei pea majandust vahetult reguleerima, küll aga kehtestama ettevõtjatele reeglid. Valitsus vabastas kontrolli alt hinnad ning toetas ettevõtjate vaba konkurentsi, millega kaasnesid avatud turg, eraomand ja stabiilne raha. Saksamaa kiiret arengut hakati nimetama Saksa majandusimeks.
Kriisid ja sõjad ei lõppenud. Esimene suurem sõjaline kokkupõrge külma sõja käigus toimus Korea poolsaarel. 1950. aasta juunis tungis kommunistlik Põhja-Korea Lõuna-Koreale kallale ja vallutas suure osa selle territooriumist. Põhja-Korea väed taganesid kiiresti, sest ÜRO otsustas ette võtta riskantse operatsiooni ning maandas oma väed Põhja-Korea üksuste tagalas, lõigates sügavale Lõuna-Koreasse tunginu vastase väed tagalast ära. Põhja-Korea kokkuvarisemise oht tõi kaasa kommunistliku Hiina sekkumise . Maailma jaoks kujunes see sõda nn unustatud sõjaks. 1953. aastal puhkes NSV Liidus lootus võõra võimu alt vabaneda . Suurenenud rahulolematus viletsate elutingimuste üle lõppes 1953. aastal avaliku vastuhakuga. Juunis alustasid Ida-Berliini ehitustöölised streiki, mis kasvas massimeeleavaldusteks. Lääneriigid ülehindasid NSV Liidu tugevust ning jätsid ülestõusnud saatuse hooleks. See võimaldas aga kommunistlikel võimukandjatel ülestõusu kiiresti maha suruda. Berliinis asuvate Nõukogude vägede juhatajad kuulutasid välja sõjaseisukorra ning tänavatele toodi tankid. Meeleavaldused aeti jõuga laiali. Rahulolematus jäi aga tuha all hõõguma. 1956. aastaks oli olukord Kesk-ja Ida-Euroopas kujunenud plahvatusohtlikuks. N. Hruštsov pidas kõne, kus mõistis osaliselt hukka Stalini isikukultuse ning kuriteod. See vapustas kommuniste kogu maailmas. Suure surve alla sattus NSV Liit ning nad olid sunnitud tegema järelandmisi – normaliseeriti suhted Jugoslaaviaga ning nõukogude väed viidi Austriast välja. 1956. aasta juunis algasid Poolas streigid , mille maharahustamiseks toodi välja sõjavägi ning avati tuli. Tulemuseks oli meeleavalduste plahvatuslik kasv. 1956. aasta oktoobris toimus Budapestis Poola toetuseks meeleavaldus , mis kasvas üle avalikuks vastuhakuks. Politsei- ja julgeolekuüksused avasid rahva pihta tule ning selle tõttu puhkesid tänavatel lahingud. 1956. aastal riigistati inglastele kuulunud Suessi kanal , mis tõi kaasa konflikti lääneriikidega. 1956. aasta sügisel ründas Egiptust Israel, peagi astusid sõtta Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes lootsid taastada kontrolli Suessi kanali üle. ÜRO sundis sõdivaid pooli sõjategevust lõpetama. Suessi kriisi
Inglismaa ja Prantsusmaa mõju maailmas, lääne autoriteet langes, NSV Liidu poolt ikestatud rahvastele sai selgeks, et neil pole Läänest abi loota . NSV Liidu juhtkonnale tekitasid viimased sündmused veendumuse, et tugevat survet osutades ning maailma tuumasõjaga hirmutades õnnestub kapitalistlik süsteem taganema sundida ning lõpuks hävitada.
Kuigi, taastati demokraatia ning majandus hakkas arenema, minu arvates ei läinud elu pärast II maailmasõda paremaks. Mis kasu on heaoluühiskonnast ja demokraatiast kui erinevates riikides jätkusid kriisid ja kodusõjad .