Sõjajärgne maailm (0)

Sõjajärgne maailm 1945-1956
Külm sõda. Külma sõja algus. Võidurelvastumine
Külma sõja algus (1946)
NSV Liidu lääneliitlaste suhete jahenemine sai alguse juba sõja lõpul. Lääneliitlastele hakkas järjest rohkem tunduma, et Hitleri purustamise kõrval püüab Stalin kehtestada kontrolli kogu Euroopa üle. Need kahtlused said kinnitust sõja järel, kui NSV Liit seadis Kesk- ja Ida-Euroopas ametisse kommunistlikud valitsused, esitas territoriaalseid pretensioone Türgile ning keeldus vägesid Iraanist välja viimast. NSV Liidus jäi esialgu kehtima sõjaseisukord , majanduse kogu jõud suunati sõjatööstuse arendamiseks , kasutades selleks sõdurite ja vangide tasuta tööjõudu.
1946. aasta algul pidas Stalin Moskvas kõne, kus rõhutas sõdade paratamatust kaasaegses maailmas. Stalini kõne andis märku, et Nõukogude Liit valmistub konfliktiks Läänega. Kuu aega hiljem pidas Churchill USAs Fultonis kõne, milles tõi esile seniste liitlaste vastuolud ning kutsus Läänt üles kommunismi levikult vastu seisma. Läänes Churchilli kõnet ei tervitatud, avalik arvamus ei tahtnud konfliktist NSV Liiduga kuuldagi. Selle vältimiseks oldi valmis Stalinile ulatuslikke järeleandmisi tegema.
Stalin sai sellest järeleandlikkusest ainult hoogu juurde. Unistades maailmavalitsemisest, tugevdas ta kommunistlikku kihutustöid ning likvideeris viimased demokraatia jäljed Kesk- ja Ida-Euroopas, valmistudes intensiivselt uueks sõjaks. Selleks taastas ta NSV Liidus sõjaeelse hirmuõhkkonna.
Võidurelvastumine
Külma sõja oluliseks jooneks kujunes võidurelvastumine. Mõlemad pooled üritasid välja töötada uusi ja võimsaid relvi , millega loodeti ära hoida vastase võimalikku rünnakut. Külma sõja algul kuulus NSV Liidule ülekaal tavarelvastuses ( tankid , kahurid , lennukid jms), kuid USAl oli tollase maailma kõige võimsaim relv - tuumapomm. Stalin andis käsu kiirendada oma tuumarelva loomist. NSV Liidu luurel õnnestus ameeriklastelt varastada tuumapommi tootmist puudutavad salajased dokumendid ja 1949.aastal katsetas NSV Liit edukalt oma pommi.
1952.aastal katsetas USA senisest veelgi võimsamat relva- vesinikutuumapommi. Järgmisel aastal lõhkas oma tuumapommi ka NSV Liit. Tegemist oli üsna hirmsa relvaga, mille ulatuslikum kasutamine ohustanuks kogu maailma. Esialgu plaaniti tuumapommide transportimist lennukitega, kuid 1950.aastatel hakati tootma kontinentide vahelisi rakette, mis võisid tuumapea viia igasse maailma nurka. Nende relvade arendamisega likvideeris NSV Liit oma maha jäämise tuumarelvastuses, Lääs oli aga oma kunagise eduseisu minetanud. Lääneriigid pidid relvastumise kõrval mõtlema ka oma kodanike heaolule, NSV Liidu juhtkond pööras aga oma inimeste vajadustele vähe tähelepanu.
Tuumarelvade levik seadis maailma ühelt poolt hävitamise ohtu, teiselt poolt hoidis nende olemasolu ilmselt ära kolmanda maailmasõja puhkemise.

Trumani doktriin ja Marshalli plaan
Trumani doktriin (1947)
Stalin sai soovis likvideerida viimased demokraatia jäljed Kesk- ja Ida-Euroopas, valmistudes intensiivselt uueks sõjaks. Selleks taastas ta NSV Liidus sõjaeelse hirmuõhkkonna.
Pikkamööda hakkasid lääneriigid neile nähtustele reageerima . 1947.aastal kuulutas USA president Harry Truman välja doktriini, mida tuntakse tema nime järgi Trumani doktriinina ja mis seadis USA välispoliitika eesmärgiks vabade rahvaste toetamise nii sise- kui ka välissurve vastu; selle all peeti silmas kommunistide võimuhaaramiskatseid.
Trumani doktriin oli USA välispoliitiline doktriin, mis lubas Kreeka ja Türgi valitsustele sõjaväelist ja majandusabi, vältimaks nende riikide langemist Nõukogude Liidu mõjusfääri. (Lubas toetada kõiki, kes võitlevad kommunistliku süsteemi vastu.)
Doktriini tegi avalikuks president Harry S. Truman 12. märtsil 1947 ettekandega Kongressile. Paljude ajaloolaste arvates märgib Trumani doktriini väljakuulutamine külma sõja algust.
Marshalli plaan (1948-1952)
Samal ajal kuulutas USA riigisekretär Marshall välja ulatusliku abiandmisplaani sõjas kannatada saanud Euroopa riikidele. Sellega loodeti aidata kaasa Euroopa majanduse ülesehitamisele ning nõrgstada kummonistliku kihutustöö mõju. Marshalli plaani kaudu andis USA aastail 1948-1952 17-le riigile majanduslikku ja tehnilist abi kokku 13 miljardi dollari väärtuses. See aitas tõsta nende rahvuslikku kogutoodangut neljandiku võrra. Nõukogude mõjusfääris olevatel riikidel keelas Stalin Marshalli plaanis osaleda. Ainsana ignoreeris seda Jugoslaavia ning sattus seetõttu Moskvaga vastasseisu .
Berliini blokaad (1948-49)
1948. aasta juunis alanud Berliini blokaadi käigus lõlikas Nõukogude Liit Lääne- Berliini ära välismaast, st elektrist, kütusest ning toiduainetest, lootes linna sel kombel põlvili suruda ning endaga liita. Lääne- Berliin aga ei alistunud. USA suutis koos liitlastega õhusilla abil tagada Lääne-Berliini varustamise ning 324 päeva pärast andis NSV Liit alla.
Saksamaa oli jagatud USA, Inglismaa, Prantsusmaa ja NSV Liidu vahel okupatsioonideks.
Berliini blokaadi ajendiks oli rahareformi läbiviimine Saksamaa ja Berliini läänesektorites.
Berliini blokaadi võib lugeda avaliku külma sõja alguseks. Külm sõda kujutas endast Lääne demokraatlikku ja kommunistliku totalitarismi vastasseisu, mis hõlmas kõiki eluvaldkondi. Vaenutsevad pooled ei olnud küll omavahel otseses sõjategevuses, kuid üritasid oma üleolekut majanduses, poliitikas, kultuuri- ja teaduselus maksma panna. Esiteks, prooviti vastasest edestada uute võimsate relvade tootmises ehk võidurelvastumises, teiseks soovisid USA ja NSV Liit saavutada jagatud Euroopas poliitilist ülekaalu ning kolmandaks üritati laiendada oma mõjuvõimu Kolmandas Maailmas.
NATO moodustamine, EL algus
Nato moodustamine (1949)
Seismaks vastu Nõukogude Liidu kasvavale agressiivsusele, asusid Lääne-Euroopa riigid senisest tihedamale koostööle. Märtsis 1948 sõlmisid Suurbritannia , Prantsusmaa, Belgia, Holland ja Luksemburg koostöölepingu ehk Lääneliidu. Ent Lääneliidu osalisi oli liiga vähe, et üles kaaluda Moskva võimsust. Seetõttu asutasid 10 Euroopa riiki koos Kanada ja USA aprillis 1949 Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk NATO. NATO tegevuse aluseks on lihtne põhimõte: kui ühte selle osalist rünnatakse, astuvad teised tema kaitseks välja.
EL algus (1952)
Sõjalise koostöö kõrval arendasid Euroopa riigid ka majandislikku ning poliitilist koostööd. Teerajajaks olid siin Prantsusmaa+Saksamaa, kes otsustasid vanad vastuolud kõrvale jätta ning ühiselt tegutseda, et vältida uut sõda Euroopas. Nende eestvõttel asutati 1952.aastal Euroopa Söe- ja Teraseühendus, millega liitusid ka Itaalia, Belgia, Luksemburg ja Holland. Sellest majanduslikku koostööd edendavast ühendusest sai Euroopa Liidu eelkäija.
VMN ja VLO
Vastukaaluks Marshalli plaanile ning Lääne-Euroopa tihenevale koostööle asutas NSV Liit jaanuaris 1949 koos endast sõltuvate nn rahvademokraatiamaadega Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN). Kui 1955.aastal sai NATO liikmeks ka Saksamaa, sidus Nõukogude Liit oma Kesk- ja Ida-Euroopa satelliidid endaga, moodustades Varssavi Lepingu Organisatsioonid (VLO) olid iseseisvate riikide vabatahtlikud ühendused , VMN ja VLO kujutasid endast aga vaid NSV Liidu diktaadi elluviimise vahendeid.
Demokraatia tunnused, diktatuuri tunnused.
Demokraatia tunnused
* rahvavõim
* valimised ühetaolised ja vabad
* kodaniku puutumatus
* kodaniku kohustus
* eraomandi puutumatus
* sõna-, koosoleku- ja trükivabadus
* liikumisvabadus

Diktatuuri tunnused
* Kõik, mis demokraatias lubatud, on siin pigem keelatud!
* massirepressioonid ( massiline inimõiguste rikkumine , küüditamine, mõrvamine)
Idabloki riiklikku ja ühiskondlikku korda iseloomustavad jooned
1. Võim riigis oli koondatud ühe, kommunistlikku partei kätte, mis ei pruukinud aga kanda kommunistliku partei nime. Ka oli mõnes sotsialistlikus riigis teisigi parteisid, kuid neil polnud tegelikku võimu ning nad olid allutatud kommunistidele. Kodanikel puudusid demokraatlikud vabadused ja õigused.
2. Kommunistlikule parteile oli allutatud kogu elu riigis. Partei kontrollis riigiaparaati ja kõiki ühiskondlikke organisatsioone; kõrgemad ametnikud ja organisatsioonide juhid olid kas kommunistid või nende poolt ametisse nimetatud. Kommunistide kontrolli all oli ka kultuurielu .
3. Tohutu võim oli julgeolekul. Kommunistide võim püsis kas otsese terrori või selle tekitatud hirmu all.
4. Majandus, nii tööstus kui ka kaubandus, oli valdavalt riigistatud. Mõnes riigis oli piiratud kujul lubatud ka eraettevõtlus, samuti oli riigiti erinev põllumajanduse kollektiviseerimise tase, kuid see mõjutas majanduse arengut vähesel määral. Majanduse juhtimine oli tsentraliseeritud, kehtis käsumajandus .
5. Sõjaväestatus oli suurem kui maailma keskmiselt, suuremad olid ka kulutused riigikaitsele, mistõttu elatustase oli madal.
Loetle NSVLiidu liiduvabariigid (15) ja Idablokiriigid (14)
NSV Liidu liiduvabariigid
* Armeenia NSV
* Aserbaidžaani NSV
* Eesti NSV
* Läti NSV
* Leedu NSV
* Gruusia NSV
* Valgevene NSV
* Kasahhi NSV
* Kirgiisi NSV
* Moldaavia NSV
* Tadžiki NSV
* Vene NFSV
* Turkmeeni NSV
* Ukraina NSV
* Usbeki NSV
Idablokiriigid
* NSV Liit
* Poola
* Jugoslaavia
* Mongoolia
* Rumeenia
* Saksa DV
* Tšehhoslovakkia
* Ungari
* Bulgaaria
* Albaania
* Hiina
* Põhja- Vietnam
* Põhja- Korea
NSV Liit 1945-1956
NB: Idabloki iseloomustus sobib ka siia!
Pärast sõja lõppu lootsid paljud, et tulevik toob kaasa kommunistliku süsteemi liberaliseerumise ja avanemise . Tegelikkus kujunes vastupidiseks. Stalini kontroll ühiskonna üle oli sõja ajal nõrgenenud, kuid ta ei kavatsenud sellega leppida. Kommunistliku diktatuuri kindlustamiseks tuli hoida ühiskonda pidevas hirmuseisundis, mistõttu repressioonid NSV Liidus mitte ainult ei jätkunud, vaid tugevnesid. Sõja lõpul said hoo sisse massilised arreteerimised (Saksa aladel elanud inimesed+ Saksa sõjavangi langenud). Jätkusid ka küüditamised. Vangilaagrite võrgustikku ehk GULAG -i vajas Stalin majanduse käigus hoidmiseks. 1945.aastal moodustas tööstustoodang 91% ja põllumajandus 60% sõjaeelsest. Andmete näitel arenes majandus edukalt, kuid tegelikkuses edu oli raske näha. Rahva elatustase oli madal ja esmatarbekaupu nappis. 1946-47 suri põua tagajärjel Moldaavias ja Lõuna-Ukrainas hulgaliselt inimesi nälga. Hakati võitlema „läänestumise“ vastu, st teaduse ja kultuuri saavutuste vastu. Stalini eestvõttel likvideeriti teadusharusid, nt geneetika. NSV Liit eraldumine maailmast tõi kaasa üha enam maha jäämist. Isikukultus omandas seninägematu ulatuse . Kui Stalin ei saanud olla kõige tähtsam, siis oma võimu kindlustamiseks kasutas ta võimuvõitlust.
1948.aastal allutas NSV Liit Kesk ja Ida-Euroopas kommunistliku diktatuuri. Kohe pärast saabumist moodustati Ajutine Valitsus, mis tegi ümberkorraldusi, nagu maareform. NSV Liit kõrvaldas isemõtlejaid ja neid, kes ei soovinud Moskvale alluda . Olid tekkinud Moskva satelliitriigid . Kommunistid said võimu Ida-Saksamaal ja sellega loodeti saada võim üle kogu saksamaa, aga see ebaõnnestus. 1949 kuulutati välja Saksa Demokraatlik vabariik.
Stalini viimastel eluaastatel süvenes terror ja maailmavallutus kavad muutusid suurejoonelisemaks. Juutide laiaulatuslik represseerimine . 5.märtsil 1953 suri Stalin. Peale Stalini surma tühistati hulgaliselt tema viimaseid korraldusi. Selget järglast Stalinile ei määratud, kuid suurim võim läks julgeolukujuhi Beria kätte. Riik oli arengust maas ning NSV Liit vajas kiiret moderniseerimist. Beria alustas uuendusi - vabastati suur hulk vangistatuid isikuid, piirat julgeoleku omavoli, alustati riikide vaheliste suhete normaliseerimist, anti rohkem õigusi liiduvabariikidele. Sellise muutused ei meeldinud paljudele ja vandenõulased lasid arreteerida Beria ning ta lasti maha. Võimule sai Hruštšov . Ta tühistas osa Beria uuendusi,kuid sai aru, et alternatiivi pole. NSV Liidus algas sula periood.
Korea sõda (1950-1953)
Esimene suurem sõjaline kokkupõrge külma sõja käigus toimus Korea poolsaarel. 1950.aasta juunis tungis kommunistlik Põhja-Korea NSV Liidu ja Hiina toetusel Lõuna-Koreale kallale ja vallutas suurema osa selle territooriumist. USA nõudis ÜRO julgeoleku nõukogult Põhja-Korea kuulutamist agressoriks. Kuna NSV Liidu esindajale oli antud korraldus julgeoleku nõukogu koosolekuid boikoteerida, õnnestus USAl oma ettepanek läbi suruda. Peamiselt USA sõduritest koosnevatele ÜRO vägedele anti korraldus agressioon peatada.
ÜRO vägede juhatajaks määratus kindral D. MacArthur otsustas ette võtta riskantne operatsioon ning maandas oma väed Põhja-Korea üksuste tagalas, lõigates sügavale Lõuna-Koreasse tunginud vastase väed tagalast ära. Risk õigustas end täielikult. Põhja-Korea väed taganesid kiirustades ja ÜRO väed liikusid nende järel Põhja-Koreasse. Põhja-Korea kokkuvarisemise oht tõi kaasa kommunistliku Hiina sekkumise . 1950. aasta novembris tungisid Nõukogude relvadega varustatud suured Hiina üksused ÜRO vägedele kallale. ÜRO üksused sunniti taanduma, kuid rasketes lahingutes panid liitlasväed 1951. aasta jaanuaris hiinlaste edasitungi Põhja- ja Lõuna- Koread eristaval 38. laiuskraadil seisma. Siin püsis rinne järgmised kaks aastat, kuni 1953. aastal sõlmiti lõpuks vaherahu . See kestab tänini, jagades Korea kaheks riigiks, mis on teineteisest juba väga erinevad. Korea sõjas osutus suurimaks kaotajaks NSV Liit, kelle autoriteet nii Aasias kui ka Euroopas tunduvalt vähenes. Maailma jaoks vajus sõda Koreas aga peagi unustusse, kujunedes üheks nn unustatud sõdade pikas reas.
Berliini ülestõus (1953)
Korea sõda polnud veel jõudnud lõppeda, kui plahvatusohtlik olukord kujunes välja Euroopa südames Berliinis. NSV Liidus puhkenud võimuvõitlus ning segadused tekitasid sakslastes lootuse võõra võimu alt vabaneda . Juba pikka aega suurenenud rahulolematus viletsate elutingimuste üle lõppes 1953. aastal avaliku vastuhakuga. Juunis alustasid Ida-Berliini ehitustöölised streiki, mis kasvas üle massimeeleavaldusteks. Rahutused haarasid kogu Ida-Saksamaa, mitmel pool õnnestus meeleavaldajatel võim enda kätte saada. Lääneriigid ei suutnud toimuvale adekvaatselt reageerida. Olles küll sõnades lubanud vastuhakku kommunismile toetada, polnud nad ikestatud rahvaste abistamiseks tegelikult valmis. Polnud mitte mingisugust plaani, kuidas antud olukorras toimida ning ülestõusnuid aidata. Lääneriigid ülehindasid NSV Liidu tegevust ning jätsid ülestõusnud saatuse hooleks. See võimaldas kommunistlikel võimukandjatel ülestõusu kiiresti maha suruda. Berliinis asuvate Nõukogude vägede komandör kuulutas välja sõjaseisukorra, tänavatele toodi tankid. Meeleavaldused aeti jõuga laiali, vastuhakkajate poolt üle võetud asutused vallutati tagasi. Kokku hukkus tuhatkond inimest. Lõplikult ei õnnestunud NSV Liidul olukorda Kesk- ja Ida-Euroopas siiski muuta. Rahulolematus jäi tuha alla hõõguma ning plahvatas mõne aasta pärast avalikuks vastasseisuks.
Ungari ülestõus (1956)
Kuid mässulised meeleolud olid selleks ajaks kandunud ka Ungarisse. 1956. a oktoobris toimus Budapestis Poola toetuseks meeleavaldus , mis kasvas üle avalikuks vastuhakuks. Kui politsei- ja julgeolekuüksused rahva pihta tule avasid, puhkesid Budapestis tänavatel lahingud. Osa rahva vastu saadetud sõjaväeüksustest läks ülestõusnute poole üle. Tänavatele saadeti Nõukogude tankid, kuid needki ei suutnud „Molotovi kokteilidega“ (süütepudelitega) ründavate ungarlaste vastuhakku maha suruda.
Samal ajal nimetati ametisse uus valitsus seni ebasoosingus olnud kommunistliku tegelase Imre Nagy juhtimisel. Nagy lubas Ungaris üles ehitada demokraatia ning suutis sõlmida kokkuleppe Nõukogude relvajõudude väljaviimiseks Budapestist. Poolas ja Ungaris toimuv äratasid vastukaja teistes Kesk- ja Ida-Euroopa maades ning NSV Liidus, tugevnes liikumine kommunistliku võimu vastu. Tekkis võimalus, et Kesk- ja Ida-Euroopa kommunistlikud režiimid varisevad üksteise järel kokku.
Kuid taas polnud Suessi kriisiga hõivatud lääneriigid sündmustes selliseks arenguks valmis. Maailmasõda kartes ruttasid nad NSV Liidule kinnitama , et ei kavatse sekkuda Kesk- ja Ida-Euroopas toimuvasse. Olles jõudnud veendumusele, et lääneriigid annavad NSV Liidule Kesk- ja Ida-Euroopas vabad käed, otsustas NSV Liit ülestõusu jõuga maha suruda. 4.novembril 1956 alustasid 200 000 punaarmeelast 2500 tanki toetusel rünnakut Budapestile. Ungarlased osutasid ründajatele meeleheitliku vastupanu ning pöördusid abipalvega ÜRO poole. Maailm vaatas Ungari tragöödiat osavõtmatult pealt. Vastupanu Budapestis jätkus 7.novembrini, lõplikult suruti Ungari ülestõusu maha kuu keskpaigaks. Enne seda jõudis Ungarist põgeneda 180 000 inimest. Lahingutes langes vähemalt 3000 ungarlast, vahistati 20 000 inimest, kelles osa lasti järgnenud terrori käigus maha. Arreteeriti ka Imre Nagy, kellele pakuti elu, kui ta mõistab ülestõusu avalikult hukka. Nagy keeldus ning poodi 1958.aastal üles.
Suessi kriis
Üheks põhjuseks, miks Lääs ei suutnud Ida- ja Kesk-Euroopas toimunule reageerida, oli samal ajal Lähis-Idas puhkenud konflikt. 1952.aastal toimus Egiptuses riigipööre ning monarhia kukutati. 1956.aastal riigistas uus valitsus eesotsas G.A. Nessariga inglastele kuulunud Suessi kanali. See tõi kaasa konflikti lääneriikidega. Soodsat olukorda kasutades asus Nasserit toetama NSV Liit, varustades teda muu hulgas relvadega. 1956.aasta sügisel ründas Egiptust inglaste mahitusel Iisrael, peagi astusid viimase poolel sõtta Inglismaa ja Prantsusmaa, kes lootsid taastada kontrolli Suessi kanali üle. ÜRO ning eelkõige USA ja NSV Liit sundisid sõdivaid pooli sõjategevust lõpetama. Inglismaa ja Prantsusmaa viisid oma väed Egiptusest välja, mõni kuu hiljem tegi seda ka Iisrael. Suessi kriisi tagajärjel vähenes Inglismaa ja Prantsusmaa mõju maailmas, samal ajal suurenes NSV Liidu autoriteet Lähis-Idas.
1956.aasta kujunes Ida ja Lääne jõuvahekordade arengus mitmes mõttes murranguliseks. Kommunistlik süsteem oli 1956.aastal sattunud kuristiku äärele, kuid suutis keerulisest olukorrast välja rabeleda ning oma positsioone tugevdada. Lääne autoriteet langes, NSV Liidu poolt ikestatud rahvastele sai selgeks, et neil pole Läänest abi loota . NSV Liidu juhtkonnas tekitasid 1956.aasta sündmused aga veendumuse, et tugevat survet osutades ning maailma tuumasõjaga hirmutades õnnestub kapitalistlik süsteem taganema sundida ning lõpuks hävitada.