Kristiina Ehini luulekogu "Kaitseala" analüüs. (1)

Luulekogu „ Kaitseala “ analüüs
Kristiina Ehin sündis 18. juulil aastal 1977 Raplas. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja spetsialiseerunud rahvaluulele. 2004. aastal omandas ta magistrikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule alal. Tänavu on Kristiina Ehin tuntud eesti luuletaja ja proosakirjanik. Kristiina Ehin sai aastal 2006 lausa kaks preemiat luulekogu „Kaitseala“ eest, Gustav Suitsu stipendiumi ja Kultuurikapitali luulepreemia. Selle alusel võib väita, et tegemist on Ehini enim tunnustatud teosega. Minu arvates teose pealkiri „Kaitseala“ seostub Ehini enda sisemise kaitsealaga ning väärtustega. Autori enda sõnul otsib „Kaitseala“ vastust küsimusele, mida ehedat ja kaitsmisväärset on tänapäeva maailmas meis enestes ja meie ümber. Kristiina Ehin kijutas teose 2005. aasta jooksul, viibides Mohni saarel ning teos ilmus samal aastal.
Teose ülesehitus on vägagi huvitav. Teos koosneb luuletustest ning päevikukatkenditest. Luulekogu algab luuletusega , milles Ehin kirjeldab oma kevadisi tundeid ja viitab elamusrohke teekonna algusele seal saarel, mida tal tuleb läbida, et saada valmis üks väärtuslik teos „...mina olen saar, sina oled saar ja kauguses paistab ainult ribake tõelisust.“ Luulekogu ülesehitus on hästi mõistetav tänu ühtlasele ja voolavale sisule. „Kaitsealas“ esinevad päevikukatkendid, mis on nummerdatud kuupäevadena ning esinevad sissejuhatustena samateemalistele luuletustele. Just need katkendid aitavadki paremini jälgida teose sisu ja mõtet. Luuletused põhinevad peamiselt neljal teemal, armastus, loodus, üksindus ja rahu. On ka selliseid luuletusi, kus kõik eeltoodud teemad sulanduvad ühte. Luulekogu lõpeb luuletusega, milles on kirjeldatud sellesama luuleteekonna lõppu, Ehin kirjutab: „...suure valge surmajärve kaldal algas elu... kaks tumedat elujõge voolas sisse ja ainult üks tuli välja“, arvan, et Ehin mõtles selle all oma elamuste lõppu ja lahkumist saarelt, et see säilitav rahu, millega Ehin oma loomingut tegi jääb saarele, kuid tema ise lahkub ning teda ootab uus elu.
Enda lemmikluuletusteks valisin luuletuse „Lumeta jõulud ...“. See luuletus oli minu jaoks kõige kergemini jälgitav. Lihtne ja arusaadav lõppriim ning, võrreldes teiste luuletustega kitsam luulekeel , aitasid mul aru saada luuletuse ideest. Luuletus on kirjutatud muutuva meelolu teemal. Autori sõnum on: „Kaota kõik ärrituvad asjaolud ja tülid ning püüa saavutada jõulude-eelne rahu.“ „...aga äkki üks pereisa, kes kuulis elutoast lastekisa, kes kaklesid missugust kanalit kaeda, viskas teleka alla aeda...“ Rahurikkujana ja tülitekitajana on siin toodud telekas, kuid teleka asemel võib ükskõik, mis muu asi või asjaolu olla. Luuletuse idee seisnebki selles „rahu saavutamises“. „...kilinal-kolinal kukkus see raudkast, kõmaki vastu vihma veetoru...“. Kilinal-kolinal ja kõmaki kaovad kõik tülid ja ärritavad asjaolud. Lapsed ja ka isa siin luuletuses rahunevad ja saabub pühade-eelne rahu – „...vastu pilkude tumeselget, pominal langesid lumehelbed.“ Lugedes seda luuletust, tekib lugejal seos oma eluga, kui mingid ärritavad tegurid või askeldused kasvõi enne pühi, segavad meid sisemist rahu saavutamast. Selle luuletuse puhul võib välja tuua ühe väga hea eripära, mis samuti teeb seda luuletust lihtssti arusaadavaks. Selle luuletuse 4 salmi jagunevad justkui eepika 4 osaks: ekspositsiooniks, sõlmituseks, kulminatsiooniks ning pöördeks ja konklusiooniks.
Samuti meeldisid mulle ka paljud teised luuletused. Üks neist oli „Kas mind jätkub...“. Luuletuse teemadeks on üksindus ja väsimus. Luuletuses luuakse sünget meeleolu, mis iseloomustab sisemist valu ja väsimust ning depressiooni. Selle luuletusega on autor tahtnud öelda, et elus on selliseid situatsioone, kus kõik sisemised jõud on otsas jääb ainult lootus. Luuletuse tekstis toob Ehin välja olukordi , kus kus ei ole enam jaksu ei kurbuse ega ka elurõõmu tundmiseks – „Kas mind jätkub peole ja paastule, poolvenna pulma ja haige armsama sängi veerde...“. Ja kindlalt pole jõudu teiste abistamiseks – „...kas mind jätkub... muutma oma heledusega selle öö värvi...“. Lugedes seda luuletust, tuleb endal selgelt ette neid olukordi, kus olin masenduses ning tundsin, et mind tõesti ei jätku enam tegutsemiseks. Üpris sarnase meeleoluga oli luuletus „ Torm mind peksab...“, mis osutus mulle väga hingelähedaseks. Luuletus on üksinduse ja lootuse teemal. Ehin läbi luuletuse justkui nagu ütleks: „ Seisa tugevalt probleemidele vastu ja ära kaota lootust, et kuskilt tuleb abi!“ Luuletus kõneleb, et probleemid ja raskused tungivad inimese sisse ning väljapääsu vist nagu ei olekski – „Torm peksb mind nagu merd , koju vist enam ei saagi, kinnised väravad paiskuvad äkki lahti...“. Lootus oleks nagu kadunud – „...lammutage lammutage mu lootuse madalat laudaeda, madalat ja mereripsmetest märga...“. Kuid samas lõpuks autor ikkagi ütleb, et lootust ta ei kaota vaid seisab raskustele surmkindlalt vastu – „... ootan ikka veel õlad paigal nagu kaljud...“.
Ehinit peetakse kaasaja üheks populaarseimaks luuletajaks, kuid vaatamata sellele on Ehini ka varaseima luulekunsti edasikandja nagu ütles Mihkel Kaevats: „Ehini looming kannab edasi ja säilitab teadlikult vana traditsiooni, vanamoodi luuletamise ja olemise kunsti.“ Siit tuleneb ka kohati vanamoodne sõnavara, näiteks sõnad “säng" ja “paast,” mis olid vanasti rohkem levinud kui tänapäeval. Tema luulekeel on väga mitmekesine ja vaidlematult ilus. Kuid vahel esineb liigne ilustatus, mis häirib veidikene luuletuste mõtte jälgimisel. Minu arvates kuuluvad Ehini luuletused proosapoeemi luulevormi hulka ja on kirjutatud värsivormis. Erilist võlu tema loomingule annab väga rikkalik kõnekujundite kasutamine. Sealhulgas võrdlus, nt „õlad paigal nagu kaljud“ või „auke täis nagu juust“ ja „hall nagu Siber“, samuti väga tihti ka epiteet, nt „lõputud lahingud sinuga“ või „kirikutes all võlvitud kaarte“ ja ka metafoor, nt „Taevas tõmbus koomale...“. Teoses esines ka korduvaid kujundeid, nt eeltoodud luuletuses „Kas mind jätkub...“. See sama värss kordus luuletuse jooksul mitu korda. Minule isiklikult meeldis väga kujund „mu lapsepõlve rahulik heleroheline jõgi“, see assotsieerus minus muretu ja rahuliku ning lootusterohke lapsepõlvega, kus veel ei nähta elu koledusi ja masendusi. Samas salmis edasi kõneleb Ehin: „...jõgi näitas peegelpilti, mida pidasin omaks – see liikus isegi, kui ma ei liigutanud, see näitas naeruvärinaid ja pisarate kommet kiiresti kuivada...“. See seostus ka minu enda lapsepõlvega ning ma hakkasin isegi seda vaikselt igatsema. Peab mainima, et luuletused on valdavald vabavärsilised, kuid on ka erandeid, nt minu lemmikluuletus „Lumeta jõulud...“, kus on kasutatud lõppriimi.
Vaidlematult on luulekogu väga hästi kirjutatud ja üles ehitatud. Minu arvates luule puhul on tähtis, et see luule kõnetaks ja ei jätaks sind ükskõikseks. Mind isiklikult kõnetas väga ja kindlasti „Kaitseala“ ei kuulu tüüpiliste „kinkeraamatute“ hulka. Tõsi küll, kohati oli mul raske jälgida luuletuste mõtet ja sellest aru saada, kuid seegi sellepärast, et Ehini luulekeel on väga voolav ning ilus. Võib öelda, et Ehin on kaasaja populaarne luuletaja, kuid peab lisama, et ta on ka vana kultuurikunsti edasikandja. Olen kuulnud meeste seas arvamust, et Ehini luule on naisluule, kuid isiklikult ei nõustuks ja ei hakkaks seda liigitama vaid ütleks, et igaühel on midagi tema luuletustest õppida. Tänu päevikukatkenditele teose sisu oli lihtsam aru saada. Lõpetuseks toon mulle enim meeldinud rea sellest luulekogust, mis pärineb samuti ühest päevikukatkendist, „...kas õnn on see, kui sul on juba kõik. Või hoopis see, kui sul pole veel kõike, kuid mingil imelikul põhjusel oled lihtsalt rahul sellega, mis on.“