Lubimõrt (0)

Lubi Mõrt
Omadused:
Lubimört on ainulaadne sideaine . Erinevalt teistest mörtidest (näit. kips- ja
tsementmördid), mis moodustavad vee toimel siduva kristallstruktuuri, peab lubimört
reageerima süsihappegaasiga, moodustamaks rekarboneerudes kaltsiidi kristalle.
Tähtsaimaks protsessiks on kustutatud lubja kuivamine ja tihenemine. Siin on tegu keerukate
kolloidreaktsioonidega. Samaaegselt kulgeb karboniseerumine: Ca(OH)2 + CO2 → CaCO3 +
H2O, mis on tundlik protsess ja sõltub temperatuurist, niiskusest ja seotava materjali
tihedusest ning poorsusest . Kuna selline gaasivahetus on aeglane, võib protsessi
lõpunikulgemiseks kuluda aastaid . Pikaajalisel kõvenemisel väheneb teatud määral
sõltuvus lähtematerjalide koostisest. Mördi tugevus mikrotasandil suureneb mitme sajandi
jooksul keskmiselt 50% . Pikemaajaline plastne olek on soodne selle poolest, et
koormused sättuvad sobivas asendis, vähendades süsteemi jäikusest tingitud sisepingeid ja
seega pragunemise tõenäosust. Mõõdukas koormus mõjub hästi ka mördi
kivistumisprotsessi tulemustele .
Karboneerudes tõmbub lubjapasta kokku ligikaudu 0,35% ulatuses.
Kokkutõmbumise vältimiseks on vaja lisada lubjale täiteainet, mis suurendab ka poorsust,
kergendades niiviisi gaasivahetust ja kiirendades seega karboneerumist [7,17]. Seda
täiteainet nimetatakse ka agregaadiks või inertseks täidiseks. Viimast väljendit ei peeta aga
korrektseks, sest mingil määral see reaktsioonides siiski osaleb [19]. Poorsus on ajaloolistel
lubimörtidel reeglina 30–45%, seejuures on pooride suurus vahemikus 0,1–100μm.
Tsementmördil on see tavaliselt vastavalt 20–25% ja kasutamisel on täheldatud mördi suuremat poorsust kui tavalise lubja korral .
Enamlevinud on lubimördi valmistamisel lubja ja liiva suhe 1:3, mis põhineb ilmselt
liivaosakeste vahel olevate tühimike ruumala visuaalsel hindamisel ja sellele vastaval
optimiseerimisel. Vanad mördid paistavad silma suure lubjasisaldusega (1:2÷1:0,5) .
Seejuures on see suhe valitud teadlikult, kuna lubi on olnud alati kallim kui liiv. Suure
lubjasisalduse võimalikuks eesmärgiks peetakse mördi iseparanemisvõime tekitamist. Nimelt
on mitmete uurijate poolt täheldatud tekkinud mördipragude kadumist aja jooksul. Nähtust
seletatakse sademevete abil toimuva vesinikkarbonaadi vahendatud kaltsiidi
ümberpaigutumisega pragudesse. Seda tõestavad ka mikrofotod . Selline mört on
kokkuvõttes ka väga erosioonikindel. Kaasaegsed normid järgivad oluliselt suuremat liiva
osakaalu . DIN 18550, osa 2, 1985, näeb ette lubja ja liiva vahekorra 1:8 . Kaasaegse
lubja suurema puhtuse tõttu on põhjendatud kunagisest mõnevõrra väiksema
lubjasisaldusega mördi kasutamine .
Mördi valmistamisel on soovitatud kasutada ka kustutamata lupja, kasutades
eralduvat soojust kivistumisprotsessi kiirendamiseks. Selline segu olevat ka plastsem ja
lubavat lupja kokku hoida. Võib arvata, et sellisel juhul on tavalisest ulatuslikum liiva ja
lubja vaheline reaktsioon , mil vastavatel piirpindadel tekib õhuke kaltsiumsilikaadi kiht. On
väidetud, et ajalooliste mörtide väga suure lubjasisalduse korral ongi tegu pulbrilise
kustutamata lubja kasutamisega, kuna suure veesisalduse korral kipub rohke
lubjasisaldusega mört pragunema . Kasutatava lubja kustutusviisi ja saadud
mördiühenduse kvaliteedi seose hindamisel erinevate autorite arvamused lahknevad.
Usutavam on siiski eriliste segamisvõtete ja koos liivaga kustutamise kasutamine, kuna
kustutamata lubja korral on ebaühtlase paisumise risk väga suur.
Tüüpiliseks õhklubimördi survetugevuseks arvatakse olevat ligikaudu 1MPa,
tõmbetugevuseks aga 0,5MPa. Siin erinevad autorite andmed jällegi oluliselt. Olgu
mainitud , et kipsmördi tugevus ületab lubimördi tugevust, eriti tõmbetugevuse osas. Ligi 40
korda suurema vees lahustuvuse tõttu ei sobi see aga Euroopa niiskesse kliimasse.
Hüdraulilise lubimördi lõplik survetugevus on ligikaudu 10MPa. Oluline on märkida, et puhas
lubimört on tugevam kui vähese hüdraulilise lisandiga lubimört. Tugevuse miinimum asub
lubja–hüdraulilise lisandi suhtel 2:1.
Sideained
Ehituses mõistetakse sideainete all pulbrilisi materjale, mis vastastiktoimel veega
moodustavad algul plastilise massi, millele võib anda igasuguse kuju. Aja jooksul kaotab see
liikuvuse ja omandab kivisarnase struktuuri. Sideaineid eristatakse nende suhtumise järgi
vette. Hüdraulilised sideained säilitavad ja suurendavad niisketes tingimustes tugevust.
Nendeks on: hüdrauliline lubi, romaantsement, portlandtsement , putsolaan– ja
šlakktsemendid. Õhksideained ei talu liigset niiskust. Need on: õhklubi, kips– ja
magnesiaalsed sideained.
Vanimaks sideaineks on savimuld või puhas savi, mille kõvenemine toimub kuivamise
tagajärjel. Vanimaks keemiliselt tarduvaks sideaineks on kips. Selle kasutamise esimesed
jäljed, mis on leitud Väike–Aasiast, on dateeritud ligikaudu 9. aastatuhandesse e.m.a. Lubja
põletamise algus kuulub umbes samasse ajajärku vase sulatamise alustamisega, kuna tegu
on sarnaste vajalike temperatuuridega. See algas Mesopotaamias 5., Egiptuses 3. ja Hiinas
2. aastatuhandel e.m.a. Eestis hakati lubimörte kasutama 13. sajandi alguses
Täiteained:
Peamiseks täiteaineks mördis on liiv. Liiva võib üldiselt jagada kahte gruppi:
jämedam, teravate nurkadega setteliiv, mis sisaldab peeni osakesi ja vahel ka huumust ning
mereliiv, mille koostisosad on ümarad ja ei sisalda peenemaid osakesi peale vähese
meresoola. Peen osa on oluline, kuna hoiab mördis kinni niiskust ja võimaldab seega
karboneerumist. Selle tõttu pole mereliiv eriti sobiv lubimördi valmistamiseks. Kaasajal
eelistatakse ümaramaid vorme, kuna segusse jääb nii vähem tühimikke. Ehitusliiv võetakse
tavaliselt mõistlikul kaugusel olevast lademest ja seda enamasti ei analüüsita. Nõutav on
kõva kvartsliiv, mis ei sisalda enam kui 3% savi, savimulda või orgaanilist ainet.
Lisandid
Mördi lisanditena tuleb käsitleda eelkõige hüdraulilisi ja orgaanilisi lisandeid. Eesmärk
on mõlemal juhul sama: parandada mördi omadusi. Hüdraulilisi lisandeid käsitleti pikemalt
eespool .
Läbi aegade on mördile lisatud mitmesuguseid (sageli müstifitseeritud) orgaanilisi
lisandeid nagu mune, piima, lõssi, puhast kaseiini, verd, molluskeid, mett , suhkrut, õlut,
äädikat, õli, vaha, loomarasva, bituumenit, uriini, loomakarvu jm. Karvade lisamisel võib
arvata teatava armeeriva efekti tekkimist. Lahustunud valguliste ainete lisamine tõstab aga
veekindlust ja toimib arvatavasti ka plastifikaatorina. Mõnedel juhtudel tekib orgaanilise aine
lisamisel (nt. õlu ja uriin) käärimise tulemusena ka tühimikke. Niimoodi valmistati varajast
gaasbetooni. Teada on mitmeid tänaseni hästi säilinud ehitisi , mille püsivuse aluseks on
nimelt selliste lisandite manuluse läbi saavutatud veekindlus. Keemia seisukohast on siin
tegu lahustumatute Ca ühendite tekke või ka lihtsa hüdrofobiseerimisega. Nende kasutamine
arvatakse peamiselt olevat tingitud hüdrauliliste lisandite mittekättesaadavusest varematel
aegadel .Lisandite hulka arvatakse ka saepuru , õled jm. orgaanilise päritoluga täide, mille abil
saavutatakse suurem poorsus ja soojapidavus.
3