kõigis meie võimetes. Meie meeled ei taju midagi äärmuslikku, liigne lärm teeb meid kurdiks, liigne valgus pimestab, liigne kaugus ja liigne lähedus takistab meil nägemast, liiga pikk ja liiga lühike jutt jääb meile segaseks, liiga palju tõde vapustab meid...“(lk 44). Ehk siis teiste sõnadega: Pascali arvates toimivad inimese kõik meeled kõige paremini siis, kui on antud keskmine variant tajutavast. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Pascal peab inimese loomuseks esimest harjumust nii nagu harjumus on teine loomus . Pascal ütleb, et meie loomulikud põhimõtted on lihtsalt harjumuspärased põhimõtted ning lapsed on omandanud need oma vanemate harjumustest nagu loomad omandavad jahipidamisoskuse (lk 62). Fragmendis 100 ütleb Pascal, et inimesed muud ei tee, kui petavad üksteist. Mida ta sellega silmas peab?
Kui need on tõesed, kannavad nad kas definitsioonide või põhimõtete nime. Näiteks, et üks pluss üks on kaks. Nende objektide kohta kehtib: üks kord tõene, alati tõene. Sobivus osutub oma olemuslikult juhtimise küsimuseks see on kasulik juhtimine, sest viib valdkondadesse, mis sisaldavad objekte, mis on tähtsad. Tõde käsitletakse mitmuses, juhtimisprotsess, mis realiseeritakse ja millel on ühine omadus, et nad tasuvad end ära. Tõde tehakse kogemuse käigus. Tõdede loomuseks on nende kehtivuse kontrollimine, nende tõendamine. Tõde tuleb alati eelistada valele, kui mõlemad on antud olukorraga seotud; kui nad seda ei ole, on tõde sama vähe sunduslik kui vale. Kui on olemas tõene idee ükskõik millest, siis see ongi tõde ja edasist tõendamist ei ole vaja. 3. Autor tõestab oma argumentidega, et ideede tõesus sõltub sellest, kas neid saab omaks võtta ja tõendada. Antud tekstis meeldis see, et autor kasutas igapäevaeluga seotud näiteid, mis tegi
Maailm- see on lõputu sfäär. Keskpunkt asub kõikjal, kuid piirjoont mitte kusagil. Sellele kõigele mõeldes satub inimese kujutlusvõime suurde segadusse. Sellest, mis toimub meie ümber, on inimene enamjaolt siiski teadlik, kuid mitte alati. Samuti puudub filosoofilises mõttes inimesel kindel asukoht. Ta asub kusagil, eimillegi ja kõige vahepeal. Oleme üksi, kuid samas ka nii piiratud kõige ja kõigiga. Inimene on nii väike, kuid samas ka nii suur. 2. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Harjumus on meie teine loomus. Loomus ise polegi midagi muud kui esimene harjumus nii nagu harjumus on teine loomus. Loomust sunnib tagant harjumus. Pole olemas midagi, mida ei saa muuta loomulikuks, pole midagi loomulikku, mis ei võiks kaduda. Inimese enda loomuseks on keha ja vaim, kuid need mõlemad on inimese jaoks ka suurimad mõistatused kuna pole veel täpselt kindel ja selge, et mis on täpselt mis. Siin maailmas ei ole midagi, mida ei saaks muuta
Clarissa Pinkola Estes ,,Naised, kes jooksevad huntidega" Ürgnaise kohta 30 lehte kirjeldust: kokkuvõtvalt on ürgnaine · Nad väsivad päeva lõpuks rahuldust toovast tööst ja edasipüüdlustest, aga mitte kinniolekust kitsas mõttevõrgus, töölõigus või pealesunnitud suhtluses. · Sõna ürgne ei tähenda mõistuse kontrolli puudumist, see tähendab hoopis loomuliku elu elamist. · Seda võib nimetada ka vaistlikuks loomuseks. · Ta on iseseisev, arvestav, julge, energiline, elujõuline, leidlik, ustav, aga samas ka paigal püsimatu. 1)La loba on vana naine, kelle tegelik töö on kontide kogumine, eriti meeldivad talle hundikondid. Kui ta on ühe olendi jaoks kondid kokku saanud, siis lausub ta loitsud ja muudab ta elavaks Neli rabi- Ingel näitas rabidele taevas olevat pühitsetud Hesekieli ratast. Pärast seda kaotas üks neist mõistuse
Pascal tahabki seda öelda, et inimene ei suuda näha pisemaidki ühikuid nagu ka mitte suurimaid ühikuid. Mis on inimesele ,,teada", on kõigest pisike täpp sellest, mis on tegelikult olemas. Meie meeled ei suuda tajuda midagi äärmuslikku- liigne lärm teeb kurdiks ja samas liigne vaikus ajab igavusest hulluks. Miski meie ümber pole püsiv ent siiski püüame just leida mingit kindlat jalgealust, püsivat punkti, kuhu hakata ehitama. 2. Mida peab pascal inimese loomuseks ja millega ta seda põhjendab? ,,Harjumus on meie teine loomus, mis hävitab esimese. Aga mis on loomus? Kardan väga, et loomus ise polegi midagi muud, kui esimene harjumus, nii nagu harjumus on teine loomus." Harjumuse jõud on suur. Mõnikord võidab loomus ning laseb inimesel oma vaistule truuks jääda. Kõik võib muuta loomulikuks. Mõistus muudab tunded loomulikuks. Samas võib ta kõik loomulikud tunded hävitada. Harjumus sunnitakse meile peale ühiskonna ja teiste inimeste poolt
c) toimiv ehk liikumapanev põhjus – see, millest saab alguse asjaga toimuv muutus (ehitaja tegevus teatud maja ehitamisel) d) eesmärk ehk lõpp-põhjus – see, mille jaoks (elumaja on elamiseks) III 1. Kõik teadused uurivad olevat kui sellist – olev kui selline on miski olemasolev, mille olemasolu sõltub olemasolevast enesest ja ei millestki muust. Oleva kui sellise üldiseks Filosoofia kodutöö nr. 6 Gregor Johannson 134303IAPB, Reede, 1/3, 12:00 loomuseks on miski, mis on ühine kõigile oleva kui sellise erilistele osadele ega ole olemas eraldi sellest, millele ta (kui ühine) on omane. Filosoofia ainsana uurib aga oleva üldist loomust, teised uurivad oleva mingit erilist osa. Filosoofia, erinevalt teistest teadustest uurib oleva kui sellise printsiipe ja põhjuseid. Filosoofiale on ainuomane, et ta uurib olevale kui sellisele omaseid vastandeid (printsiipe ja
Kuid me oleme jaganud selle teadvuse aktiivseks ja passiivseks, ülemiseks ja alumiseks tasandiks kõik igapäevased mõtted, tunded ja toimingud on pinnal ning nende all on nn alateadvus, milles sisalduvad meile tundmatud asjad, mis avaldavad end puhuti teatud vihjete, intuitsioonide ja unenägude kaudu. Kuid inimene ei teadvusta ka ärkvelolekus kõike. Näiteks ei mõtle me oma kehas toimuvatele protsessidele. Peale selle võib osa teadvustatud tegevusi muutuda teiseks loomuseks ja me ei teadvusta neid enam. Seni ei ole veel teada saadud, kuidas täpselt on aju ja teadvus seotud, aga aju mõjutamisega kaasnevad muutused teadvuse seisundites. Need seisundid ärkvelolekuteadvusest, ühed neist on seotud aju aktiivsuse alanemise ja teised tõusuga. Järgnevalt käsitleme järgnevaid teavuse seisundeid : meditatsioon, hüpnoos ja sensoorne deprivatsioon. Tervise seisundid Meditatsioon Meditatsioon on vaimne praktika, mis on kasutusel peamiselt idamaistes religioonides.
Inimese valmistatud asjad realiseeruvad selle pärast, et inimene neid valmis teeb, kuid taimede ja loomade kohta ei saa nii lihtsalt öelda. Aristoteles eristab seejuures kahesuguseid asju: 1. Asjad, mis on olemas loomulikult, milles endis peitub liikumise allikas. Nendeks on näiteks taimed ja loomad, kuid ka neli algelementi. Nad on kõik realiseerunud ja muutunud niisugusteks nagu nad on, loomulikul viisil, sellise muutumise allikat nimetab Aristoteles loomuseks. Võib öelda, et loomus on iserealiseeruv vorm, mis tähendab, et loomus on olemuseks sellele, mille liikumise allikas peitub temas endas. 2. Asjad, mis on loodud kunstlikult, milles ei peitu loomulikku liikumise allikat. Sellised on näiteks inimese valmistatud asjad, nagu laud või tool. Seejuures on oluline, et inimene realiseerib ainult ühte mateerias olevatest vormidest. Et ära seletada, miks asjad on sellised, nagu nad on, tuleb leida nende põhjused, selleks on olemas
lõpmatusse teda tiritakse. Inimene ei taju algust ega lõppu. Kõik asjad on tulnud olematusest ja suubuvad lõpmatusse. Keskmine asend kahe äärmuse vahel avaldub kõigis meie võimetes meie meeled ei taju midagi äärmuslikku (liigne lärm teeb kurdiks, liigne valgus pimestab jne.) Äärmuslikud omadused on meile kauged ning nad muutuvad meile kannatusi põhjustavaks koormaks. Inimene asub kahe lõpmatuse vahel, pidevalt keskmistes. 11. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Harjumus on inimese loomus, see kujundab meie põhimõtted. See, mida peame loomulikuks, on tegelikult vaid harjumuspärane. 12. Fragmendis 100 ütleb Pascal, et inimesed muud ei teegi kui petavad üksteist. Mida ta sellega silmas peab? Ilmselt peab Pascal teineteise petmise all ka iseenda petmist, me teeme end kellekski, kes me ei ole, jätame tunnistamata enda puudused. Inimesed ei talu tõde.
kujutluses, võiks mingit põhjendust leida, mis vältimatult tõestaks, et mingi keha eksisteerib. Oma ajastule kohaselt ja tõenäoliselt ka kantuna soovist kirikuga mitte otsesesse vastuollu minna on Descartes`i meditatsioonis ja filosoofilise arutelus tähtsal kohal Jumal, kui eksistentsiaalselt kõrgeim vorm, kes on hea ja aus. Jumala poolt edasiantu tuleneb või jõuab meieni loodusest ja loodusseadustest. Descartes nimetab seda loomuseks, mis ei tähendagi ju midagi muud, kui Jumalat ennast või loodud asjade korrastatust, mis on rajatud Jumala poolt. Aga iseenese loomuse all mõistab Descartes partikulaarselt kõige selle kombinatsiooni, mis Jumal on meile andnud. Eelnevast lähtuvalt jõuab Descartes tõdemusele, et seesama loomus ei õpeta meile mitte midagi muud nii selgelt kui seda, et meil on keha, millel on vahel halb ja millega me tunneme valu; mis vajab toitu või jooki, kui meil on nälg või janu
lõhestunud. Seepärast ta vihkabki ennast. ,,Traktaat Stepihundist" interluudium oli algselt trükitud muust tekstist erinevas kirjas ja odavale paberile. See kujutab endast veel ühte portreed, kellegi kolmanda isiku analüüsi Harry Hallery kohta, mis on esitatud külmas, iroonilises keeles ja meenutab psühhoanalüüsi. Siin korduvad juba eelmisest osadest tuttavad teemad: rahulolematus, kohanematus, lõhestatus inimlikuks ja hundilikuks loomuseks. Traktaadi järgi on Harry Haller tüüpiline kunstnik, kes ei koosne mitte üksnes kahest loomusest, vaid tuhandeist loomusist; kes vaid harva saavutab rahu ja õnne; kelle elu, ,,igavene kannatusterohke liikumine ja murdlainetus, on õnnetu ja valuliselt lõhestunud ning õudne ja mõtetu nii kaua, kuni ei olda valmis nägema mõtet just neis harvades elamustes, tegudes, ideedes ja teostes, mis sellise elukaose kohal särama löövad."
tibatillukeses aatomis on nii palju suurt, milleni inimese kujutlusvõime ei küündi. Ääretu loodus tibatillukese aatomi sees. o Ehk olemine olematuse ja olemise vahepeal. Inimene on lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus. Kõik teadmised on oma uurimisvaldkonna ulatuvuses lõpmatud Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? o Loomus on esimene harjumu ja esimene harjumus ongi loomus. Kõik võib muuta loomulikuks. Mõistus muudab tunded loomulikuks ja samas võib kõik loomulikud tunded hävitada. Harjumus sunnitakse meile peale ühiskonna ja teiste inimeste poolt. Seda tehakse, kuini me ise tunneme et tahamegi seda mida meile surutakse peale. Me harjume sellega see saab meie loomuse osaks.
Eksistentsialistid arvates aga need inimesed eiravad selliseid küsimusi. Mina isiklikult arvan, et ei ole mingit mõtet süveneda eksistentsialistlikesse probleemidesse kuna maailma toimimine olevikus sisaldab piisavalt palju küsimusi, mille üle mõelda. (lause kehtib kui olen õieti aru saanud, mille üle eksistentsialistid filosofeerivad) Pascali tekstid Blaise Pascal peab inimese loomuseks harjumist. Pascal toon oma filosoofilistes tekstides välja, et inimene juba lapsena harjub erinevate õpetussõnadega, mida vanemad temale räägivad. Näiteks olema viisakas, käituma korralikult, mitte panema käsi kuumale pliidile. Pascal mainib, et isegi eriala valik on seotud harjumisega. Kui meile lapsest saati räägitakse, et õpetaja amet on auväärna ja tore siis me hajume selle mõttega ja hakkamegi õpetajaks. Harjumine takistab
maailm, mis koosneb aatomitest ning nende aatomite sees on omakorda täiesti omaette maailm, mis meie jaoks on olematu. Nii on ka näiteks teadmistega iga teadmine lähtub mingisugusest printsiibist ja see omakorda printsiibist jne mingit lõplikku printsiipi ei saagi olla. Inimene on lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus keskpunkt ei millegi ja kõige vahel. · Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Esimene harjumus on meie loomus. Kes harjub usuga, jääb sellele truuks ega saa enam lakata põrgut kartmast. Meie loomulikud põhimõttedki on lihtsalt harjumuspärased põhimõtted, mille me oleme omandanud vanematelt. Kui me olene harjunud kasutama mingeid valesid põhjendusi (näiteks loodusnähtuste tõestamisel), siis ei tahagi me õigeid põhjendusi omaks võtta, see ongi meie loomus.
tegelikult veel lõputult jagatav. Meile on seega kättesaamatu nii kindel teadmine kui ka täielik teadmatus. Inimese piiratus ja keskne asend kahe äärmuse vahel avaldub ka kõigis tema võimetes, sest tema meeled ei taju midagi äärmuslikku. Kuulmine on ühelt poolt piiratud kuuldelävega, teiselt poolt valulävega. Liigne valgus pimestab, liigne kaugus ja lähedus takistab nägemast jne. 2. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Pascal peab inimese loomuseks harjumust. Ta täpsustab isegi, et loomus on esimene harjumus ja harjumus on teine loomus. Ka loomulikud põhimõtted on lihtsalt vanematelt üle võetud harjumuspärased põhimõtted. Pascal põhjendab seda sellega, et kogemus on näidanud, kuidas teistsugused harjumused kujundavad meis teistsugused loomulikud põhimõtted – pole olemas midagi, mida ei saaks muuta loomulikuks; pole midagi loomulikku,
minna nii kaugele nin ei hooma seda lõpmatust. Kuna inimesed on igas mõttes piiratud, siis avaldub kahe äärmuse vahel asetsemine ka kõigis meie võimetes. Meie meeles ei taju mitte midagi äärmuslikku. Liigne lärm takistab meid kuulmast, liigne valgus pimestab meid nin liigne kaugus ja liigne lähedus takistab meid nägemast. Meile on kättesaamatu nii kindel teadmine kui ka täielik teadmatus, sest me asume nende äärmuste keskmes. 2. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Pascali sõnul on loomus inimese esimene harjumus ning harjumus on inimese teine loomus. Inimese loomus on harjumus. Inimesed võtavad loomulikke põhimõtteid üle oma isaldelt ja emadelt, kelle põhimõtted on harjumuspärased. Pascal põhjendab seda sellega, et kogemused näitavad, et teistsugused harjumused kujundavad meis teistsugused loomulikud põhimõtted. Vahel juhtub aga nii, et võidab loomus ning loomus laseb inimesel oma vaistule truuks jääda,
Kui võrrelda inimest kõige väiksemate osakestega, mida ta ise ei näe ning millest tal aimugi pole, on ta tähtis, suur, kõikvõimas. Kuid kui kõrvutada inimene ja ja universum, siis oleks inimene kui olematus. Meie meeled ei taju midagi äärmuslikku, seetõttu on äärmuslikud omadused meile vaenlaseks. Äärmuslikke asju pole meie jaoks olemas, me hulbime keskel, seetõttu on meile kättesaamatud nii kindel teadmine kui täielik teadmatus. 8. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Pascali sõnul on loomus täiesti loomulik. Loomus on esimene harjumus, nii nagu harjumus on teine loomus. Tema sõnul saab kõike asju muuta loomuseks ning paljud loomupärased asjad võivad kaduda. Loomuse ning harjumusega on seotud ka juhus. Harjumus on see, mis sunnib loomust tagant. Loomus tuleb välja siis, kui oma vaistule truuks jäädakse. Harjumused omanduvad keskkonnast ning nad määravad sisemised kalduvused, kuid loomus on omane sünnist saadik.
eesmärgipärasuse algena. Alg-logos`est on stoikutel justkui kaks kirjeldust – füüsikaline ja teoloogiline. Füüsikaliselt käsitletult esitatakse teda mõistusliku tulena, mis läbib kõike olevat. Nähtuste mitmekesisuse kujunemine toimub stoikute järgi selliselt, et maailma logos`est valguvad välja “logos`e seemned”, logoi spermatikoi (lad. k. rationes seminales), mis määravad iga üksiku asja loomuse. Läbistades kogu maailma on logos kõikehõlmava maailmakeha loomuseks, tema ennastsünnitavaks immanentseks jõuks ja looduslikuks seaduseks, mis juhib maailma arengut. Kõiges, mida me ümberringi näeme, on teatud osa üldisest valitsevast logos`est, ja igas üksikus nähtuses on tema logos`e seeme selle üksiku nähtuse struktuur, tema printsiip. Elusatel kehadel on selleks printsiibiks nende hing. Inimesel mõistuslik hing, hinge juhtiv jagu – to hegemonikon, mis on osa maailma valitsevast mõistuslikuks jõust.
määratu suures maailmas samamoodi vaid tilluke osa, on lõpmatuse ja olematuse vahel - lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus. Sageli usuvad inimesed, et teavad ääretult palju, oskavad erinevaid asju, milleks on reaalselt võimeline vaid looja. Inimesed on igat moodi piiratud, sest äärmuslikkused on meile vaenlased ja me ei taju neid, sellepärast on meile kättesaamatu nii kindel teadmine kui ka täielik teadmatus. 8. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Inimese loomus on harjumus. Kui usume, et mingi asi on tõsi või et mingi asi töötab just sel viisil, siis jäämegi sellele truuks. Ka meie loomulikud põhimõtted on lihtsalt harjumuspärased. Loomus on esimene harjumus ja harjumus on teine loomus. 9. Fragmendis 100 ütleb Pascal, et inimesed muud ei teegi kui petavad üksteist. Mida ta sellega silmas peab? Inimesed ei taha tunnistada oma puudusi ja vigu. Samas ei taha me aga
Päikese kõrval oleme meie- inimesed nii tühised ja imetillukesed. Samas kui päike ise on võrreldes universumiga põhimõtteliselt samas vahekorras. Kui mõelda aga millegile väga väikesele meie- inimeste mastaabis on see meie jaoks ju sisuliselt olematu, olgugi et reaalselt täiesti olemas. Inimene võrreldes lõpmatusega = olematus, olematusega võrreldes kõiksus keskpunkt ei millegi ja kõige vahel. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Esimene harjumus on meie loomus. Kes harjub usuga, jääb sellele truuks ega saa enam lakata põrgut kartmast. Meie loomulikud põhimõttedki on lihtsalt harjumuspärased põhimõtted, mille me oleme omandanud vanematelt. Kui me oleme harjunud kasutama mingeid valesid põhjendusi (näiteks loodusnähtuste tõestamisel), siis ei tahagi me õigeid põhjendusi omaks võtta, see ongi meie loomus. On siiski hetki, kus loomus laseb inimesel oma vaistule truuks jääda,
(puitmaterjalist) näiteks laua, siis see tähendab, et me realiseerime antud mateerias laua vormi (olemuse). Aristoteles eristab sellega seoses kahesuguseid asju (sõna asi on siin väga avara tähendusega): ? Asjad, mis on olemas loomulikult, s.t milles endis peitub liikumise (muutumise) allikas. Sellised on taimed ja loomad, kuid näiteks ka neli algelementi. Nemad kõik on loomulikul teel sellisteks muutunud, nagu nad on. Sellise muutumise allikat nimetab Aristoteles loomuseks (kr physis). Millises vahekorras on mõisted loomus ja vorm? Võiks öelda, et loomus ongi vorm iserealiseeruv vorm. Näiteks taimed kasvavad ise (taimi ei saa valmistada), s.t taime vorm realiseerub neis iseeneslikult, loomulikult. ? Asjad, mis on loodud kunstlikult, s.t milles endas ei peitu loomulikku liikumise (muutumise) allikat. Sellised on inimese valmistatud asjad: lauad, toolid, skulptuurid jne. Seejuures on iseloomulik, et inimese
Aristoteles eristab kahesugust olemasolu tegelikkusena (kr energeia) ja võimalikkusena (dynamis). Entelehhia on tegelik antus või teostumine. TEKKIMINE on üleminek võimalikkuselt tegelikkusele või tisisõnu võimalikkuse teostumine. Kõik tekib olemasolevast, kuid mitte tegelikult, vaid võimalikkusena olemasolevast. Loomulikud ja kunstlikud asjad Loomulikud asjad on need, milles endis peitub liikumise/muutumise allikas, sellist muutumise allikat nimetab Aristoteles loomuseks (kr physis). Millises vahekorras on mõisted loomus ja vorm? Loomus ongi vorm iserealiseeruv vorm, loomus on selle olemus, mille liikumise allikas peitub temas endas. Taimed kasvavad ise, taimi ei saa valmistada. Kunstlikud asjad, milles endas ei peitud loomuliku liikumise/muutumise allikat. Valmistatud asjad nagu lauad, toolid, skulptuurid. Inimese tegevusena realiseerub üks vorm paljudest võimalikest. Miks asjad siis on sellised nagu nad on? 4 põhjust: 1. millest asi on, 2
ei saa laboratooriumites esile kutsuda ja neid siis uurida vastavate instrumentidega. Kuid selline asjaolu tegelikult ei välista paranähtuste olemasolu. Oma olemuselt ei ole need nagu loodusnähtu- sed. Nende ,,taga" varitseb mõistus eelkõige maaväline mõistus. Nad soovivad jätta endast küll tõendeid enda olemasolu kohta, kuid seda siiski ainult nö. ,,usulisel tasemel". Ei taheta jätta teadus- likke tõendeid. Nende nähtuste loomuseks peabki jääma usk mitte teaduslik fakt. Selles ongi kogu asja mõte. Paranähtused ei ole nagu loodusnähtused ja seega nende teaduslik uurimine eeldab teist- sugust lähenemist kui loodusteaduste puhul. Teaduse primitiivseks meetodiks jääbki enamasti see, et ,,usun seda, mida ma oma silmaga näen". Kuna paranormaalsed nähtused on maavälise päritolu- ga, siis maaväline mõistus ise soovibki jääda inimteadusest väljapoole jääda usulisele tasemele,
ei saa laboratooriumites esile kutsuda ja neid siis uurida vastavate instrumentidega. Kuid selline asjaolu tegelikult ei välista paranähtuste olemasolu. Oma olemuselt ei ole need nagu loodusnähtu- sed. Nende ,,taga" varitseb mõistus eelkõige maaväline mõistus. Nad soovivad jätta endast küll tõendeid enda olemasolu kohta, kuid seda siiski ainult nö. ,,usulisel tasemel". Ei taheta jätta teadus- likke tõendeid. Nende nähtuste loomuseks peabki jääma usk mitte teaduslik fakt. Selles ongi kogu asja mõte. Paranähtused ei ole nagu loodusnähtused ja seega nende teaduslik uurimine eeldab teist- sugust lähenemist kui loodusteaduste puhul. Teaduse primitiivseks meetodiks jääbki enamasti see, et ,,usun seda, mida ma oma silmaga näen". Kuna paranormaalsed nähtused on maavälise päritolu- ga, siis maaväline mõistus ise soovibki jääda inimteadusest väljapoole jääda usulisele tasemele,
ei saa laboratooriumite tingimustes esile kutsuda ja neid siis uurida vastavate instrumentidega. Kuid selline asjaolu tegelikult ei välista paranähtuste olemasolu. Oma olemuselt ei ole need nagu loodusnähtused. Nende „taga“ peitub mõistus – eelkõige maaväline mõistus. Nad soovivad jätta endast küll tõendeid enda olemasolu kohta, kuid seda siiski ainult nö. „usulisel tasemel“. Ei taheta jätta teaduslikke tõendeid. Nende nähtuste loomuseks peabki jääma usk, mitte teaduslik fakt. Selles ongi kogu asja mõte. Paranähtused ei ole nagu loodusnähtused ja seega nende teaduslik uurimine eeldab teistsugust lähenemist kui loodusnähtuste korral. Teaduse primitiivseks meetodiks jääbki 49 enamasti see, mida erinevad autorid on piltlikult öelnud: „usun seda, mida ma oma silmaga näen“.
annaabi.ee 
