Jaanimardikad pskasloLololo siin nimi Üldine · Emased suuremad kui isased · Emased on tõugud, isased mardikad · Elavad Euroopast Aasiani · Talvituvad · Elavad kivide, kändude vahel · Valgust eritavad elundid (lutsiferiin) · Euroopas 3 liiki 1. Lampyris noctiluca 2. Lamprohiza splendidula 3. Phosphaenus hemipterus Lampyris noctiluca · Enamlevinuim · Emane: Tiivutu 15-20 mm Pruuni värvi, roosakas nahk Viimases kolmes lülis valgusorganid · Isane Kuni 15 mm Pruun, nagu enamus mardikaid Suured silmad Helendab paari valgusorganiga kui häiritud Lamprohiza splendidula · Emane: 10-15 mm Lennuvõimetu kuid tiivad on olemas Kollakas Valgusorganid üle keha · Isane: Kun...
Suguküpseks saades jaanimardikad enam ei söö. Nad otsivad endale partneri, paarituvad ning varsti pärast seda hukkuvad. ELUVIIS Heledat kollakasrohelist valgust kiirgavad nii emased kui isased, mõningatel liikidel ka vastsed. Valgus tekib keemilise reaktsiooni tulemusena lutsiferiiniks kutsutava aine oksüdeerumisel. See aine peitub külgedel ja tagakeha kolme viimase lüli tipul paiknevates helenduselundites. Valgusreaktsiooni tekkeks vajavad jaanimardikad hapnikku, vett, lutsiferiini ja erilist, lutsiferaasiks kutsutavat ensüümi. Oma valguse kustutamiseks katkestab jaanimardikas hapniku juurdepääsu helenduselunditele. Keemiline reaktsioon on äärmiselt tõhus. Peaaegu kõik inimese loodud valgusallikad kasutavad energiat ebasäästlikult. Esimesed elektripirnid muutsid valguseks vaid 3% energiast (ülejäänud läks soojuseks). Jaanimardika elund kasutab valgustamiseks kuni 98 % energiast.
Osa troopilisi liike helendab nii tugevalt, et mõne purki pandud mardika valgel saab pimedas raamatut lugeda. Paljudel troopilistel jaanimardikaliikidel helendavad nii emased kui ka isased. Arvatavasti kasutavad jaanimardikad helendust ka vaenlaste tõrjumiseks. Kuid näiteks konnasid pisuke helendus ei ehmata. Nad söövad jaanimardikaid meelsasti, kuigi suur kogus valgust
Kolm näidet: Fotoluminestsents on protsess, mille käigus toimub valguse (footoni, valguskvandi) kiirgumine materjalist peale lühilainelisema nähtava valguse või ultraviolettkiirguse neeldumist aines. Tekib valguse kiiritamise tulemusel. Elektroluminestsents on luminestsents, mis tekib aines rakendatud elektrivälja mõjul. Katoodluminents tekib elektronide pommitamise (katoodkiirega kiiritamine) tulemusel. 7. Kuidas jaanimardikad helendavad? - Jaanimardikad on tuntud sellepärast, et neil (emastel isenditel) on tagakeha tipus helenduselundid, mis kiirgavad mittesoojusikku rohekat valgust. Seda protsessi nimetatakse bioluminestsentsi nähtuseks. Jaanimardika rakud sisaldavad kemikaali nimega lutsiferiin ning toodavad veel ensüümi nimega lutsiferaas. Mardika tagakeha hakkabki helendama siis, kui need ained oksüdeeruvad ja reageerivad omavahel. Seejärel tekib passiivne molekul nimega oksülutsiferiin. Lutsi-feraas seejärel reageerib
Päike, lõke ja elektripirn on soojuslikud valgusallikad, sest nad kirigavad valgust seetõttu, et on kuumad. Valgusega kandub energia ümbritsevasse ruumi, seepärast tuelb valgusallikale anda energiat. Elektrilambile saab seda anda vooluallikast, küünlale põlemisest ning päikestele ja tähtedele tuumareaktsioonid. On ka valgusallikaid, mis kiirgavad valgust, aga on ise jahedad-külmad valgusallikad. Sellised on näiteks televiisor,suhteliselt on ka luminestslamp ja suveõhtutel emased jaanimardikad, lõunameredes elavad kalad sügaval vees. Valgus, mis tekitab valgusaistingu, on nähtav valgus. Nähtamatu valguse üks osa on infravalgus. Selle toimel kehad soojenevadja seetõttu nimetatakse seda ka soojuskiirguseks.Ultravalgus aga võib tekitada naha põlemist kevadel. Ultravalgus on nähtamatu ning seda liigitatakse organismidele väheohtlikuks ja ohtlikuks.ohtlik osa võib tekitada nahavähki.Valguse levimiseks nimetatakse valgusenergia kandumist ruumi
Tirtslasi ja ritsikaid on lihtne eristada tundlate poolest tirtslaste tundlad on võimsad, kuid alati kehast lühemad. Tirtslaste ja ritsikate võrdlus Prussakaliste iseloomulikud omadused Kaks paari tiibu. Keha lame ja ovaalne. Pea osaliselt või täielikult kaetud suure kilbitaolise eesseinaga. Tundlad suunatud allapoole, lülilised ja harjasjad. Tagakeha pehme, nõrgalt arenenud lihastega ja selles paikneb enamik siseelundeid. Jaanimardikas Jaanimardikad, keda jaaniussideks kutsutakse, on võimelised kiirgama valgust, mis on palju tõhusam inimeste leiutatud säästulampide omast. Jaanimardikas ck to edit Master text styles Click to edit Master text styles Second level Click to edit Master text styles Second level
Putukad- Putukate keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast ning neil on kuus jalga, üks paar tundlaid ja enamikul ka tiivad. Putukate liike arvatakse olevat üle miljoni. Nad moodustavad rohkem kui kolmveerand teistest loomaliikidest. Putuka keha katab kitiinkest. Pea küljes on liitsilmad ja lihtsilmad, samuti tundlad ja suised. Rindmikule ja tagakehale kinnituvad jalad. Kiilid- · Kiilidel on sale ja pikk keha, neil on 2 suurt liitsilma, millega näeb tervalt kuni 10meetri kaugusele. · Nad on röövloomad ning kiireimad lendajad putukate seas. · Vastsed arenevad vees, toituvad veeselgrootutest. · Kiilide tiivad on läbipaistvad ning nad ei saa neid seljale kokku voltida. Näiteks: tondihobu, hiidik, veisineistik. Ehmestiivad- · Valmikud on hallikate või pruunikate tiibadega, kohmakalt lendavad putukad. · Tiivad on kaetud peenete karvakestega ehk ehmestega. · Vastsed elavad vees, on taim- ja loomtoidu...
Enamasti esineb putukatel normaalne suguline sigimine, kuid haruldane pole ka partenogenees, see on järglaste arenemine viljastamata munarakust. Tavaline nähtus on see lehetäide puhul. Partneri leidmiseks kasutavad putukad mitmesuguseid signaale. Levinuimad on lõhnasignaalid, mille puhul isased lendavad emaste poolt eritatava erilise lõhna peale kilomeetrite kauguselt kohale. Helisignaale kasutavad vastassugupoole leidmiseks ritsikad, tirtsud ja tirdid, valgussignaale aga jaanimardikad. Et hõlbustada üksteise leidmist, kogunevad mõned putukad mingi ümbrusest selgelt eristuva objekti juurde. Meenutage suveõhtul mõne aiaposti või lombi kohal parvedena "tantsivaid" sääski! Paljudel putukatel esinevad enne paaritumist pulmarituaalid. Peale paaritumist säilitab emane isase sugurakud erilises seemnehoidlas. Munad viljastatakse seemnehoidlast möödumisel. Emamesilane elab mitu aastat, kuid paaritub ainult ühe korra elus. Tema seemnehoidlas
omalaadset kraapivat või sirtsuvat häält (nt rohutirtsud) - , teised aga eritavad paaliliste ligimeelitamiseks tugevat lõhna (nt lendavad paabulinnud kohale kuni 3 kilomeetri kauguselt, hoides suunda partneri lõhnatuti peale, mille ülesandeks on olla vastupandamatu peibutis ning vastassugupoole suguiha ärritaja). Võrku kuduvate ämblikute isasloomad trummeldavad võrguniitide vastu, seda tajuvad nende partnerid jalgade kaudu. Jaanimardikad vallandavad valgussähvatusi, mõne päevaliblika tiivamustrid peegeldavad ultraviolettkiirgust ja elektrikalad suhtlevad oma elupaikade tumedas läbipaistmatus vees üksteisega, vallandades elektrienergia impulsse. (Sparks, 2001). Tiigis peetakse naisi kalliks mõnikord ei lase kavalerid emast embusest lahti. Isased ei kaota isegi pulmade ajal pead: niipea kui emane kudu välja laseb ta teeb seejuures erilist häält
töötamise ajal ülatud 2800 kraadist kuni 3200 kraadini celsiuse skaala järgi. Valgusallikaid mis kiirgavad ka soojust, ning vajavad valguse kiirgamiseks ise soojust nimetatakase soojuslikeks valgusallikateks. Olemas on ka jahedad valgusallikad. Parimaks näiteks on teler. Kui teler panna pimedas toas tööle, muutub tuba valgemaks, kuid soojust eriti ei kiirgu. Ka looduses on palju erinevaid jahedaid valgusallikaid, nendeks on: Emased jaanimardikad, lõunamaade meredes elavad kalad, ning ka kõduneva puu känd helendab veidi. Inimesed on harjunud, et valgusallikad kiirgavad valgust, mille tõttu me kehi näeme. Kuid tegelikult valgusallikad kiirgavad ka valgust, mida me silmaga ei seleta. Vaögust, mis tekitab valgushaistingu nimetatakse nähtavaks valguseks, peale nähtava valguse kiirgavad valgusallikad ka nähtamatut valgust. Nähtamatu vaöhuse ühte osa nimetatakse infravalguseks,
OPTIKA EHK VALGUSÕPETUS Valgus Valgusallikaks nimetatakse valgust kiirgavat keha. Soojad valgusallikad on kehad, mis kiirgavad valgust seetõttu, et on kuumad. Samuti kiirgavad infravalgust. Näiteks: lõke, Päike, elektripirnis olev traadike jne. Külmad valguallikad kiirgavad soojust, olles ise külmad. Ei kiirga infravalgust, seetõttu tarbivad vähem energiat. Näiteks emased jaanimardikad, virmalised, teleriekraan jne. Valgust, mida inimesed näevad, nimetatakse nähtavaks valguseks, kuid lisaks sellele on olemas valgus, mida ei ole silmaga näha ja seda kutsutakse infravalguseks (lühend IV). Infravalguse toimel kehad soojenevad ja seetõttu kutsutakse seda ka soojuskiirguseks. Ultravalgus (UV) kutsub nahas esile punetust ja põletikku (pikemaajalisel päevitamisel). See on samuti nähtamatu ning seda liigitatakse kahte rühma ohtlik ja väheohtlik. Ohtlik
3. Ultravalgus, samuti nähtamatu inimsilmale nagu infravalguski ja on inimorganismile suuramal või vähemal määral kahjulik. Valgusallikate liigitus. Soojuslikud valgusallikad kiirgavad valgust seetõttu, et nad on kuumad. Selliste valgusallikate hulka kuuluvad näiteks päike, lõke, hõõglamp. Külmad valgusallikad kiirgavad valgust, olles ise jahedad. Sellisteks valgusallikateks on näiteks virmalised, kuvariekraan, jaanimardikad, luminofoorlamp. Valgusallikad jaanimardikad hõõglamp teler lõke luminofoorlamp päike virmalised Peegelpinnale suunduvat valguskiirt (joonisel vasakpoolne valguskiir) nimetame langevaks kiireks ja sealt lahkuvat kiirt (joonisel parempoolne valguskiir) peegeldunud kiireks. Kohta, kuhu valguskiir langeb, on joonistatud peegelpinnale ristsirge n
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
