Metsmaasikas Eluslooduse süstemaatika Jt. LIIK Metsmaasikas (Fragaria vesca) Metsmaasikas on 6...20 cm kõrgune pikkade sõlmedest juurduvate võsunditega mitmeaastane rohttaim. Metsmaasikas on levinud Euroopas ja KeskAasias. Kasvab meil peaaegu kõikjal: kuivadel puisniitudel, loodudel, raiesmikel, teeservadel, põllupeenardel, metsades. Õied valged, väheseõielises õisikus. Õieraod siidiläikeliselt karvased. Õitseb mai lõpul ja juunis. Metsmaasikal on koguviljad, mis on kirgaspunased, munajad kuni peaaegu kerajad, pinnal asetsevate seemnistega, aromaatsed. Valmivad juunis. Kasutatud allikad http://bio.edu.ee/taimed/general/systeem.htm http://et.wikipedia.org/wiki/Roosilaadsed http://et.wikipedia.org/wiki/Metsmaasikas
Juurmised lehed on kolmetised ja asuvad pikkadel karvastel leherootsudel. Õied on valget värvi, kuni 17 mm läbimõõduga ja asuvad väheseõielises õisikus. Õieraod on siidiläikeliselt liduskarvased. Tupplehed on tagasi käändunud ja ei ümbritse marja. Metsmaasika viljad ei ole marjad, vaid koguviljad, mida nimetatakse maasikateks. Need on kirgaspunased, munajad kuni peaaegu kerajad, pinnal asetsevate seemnistega ja aromaatsed. Ta kasvab kuivadel puisniitudel, loodudel, raiesmikel, teeservadel, põllupeenardel. Levila põhjaosas, sealhulgas Eestis, eelistab ta kuivi päikesepaistelisi kohti ega talu varju. Seevastu levila lõunaosas eelistab ta kasvada varjus, sest päike on seal tema jaoks liiga ere. Metsmaasikas talub kerget tulekahju ja taastub pärast põlengut kiiresti. Kuulub katteseemnetaimete hulka. Metsmaasikat kasutatakse ka ravimtaimena. Kasutatakse põhiliselt kuivatatud vilju, harvem õisi.
pindalaga 3,3 km². pindalast hõlmavad sood ja rabad. Viimastes võib turbakihi paksus ulatuda kuni 2.5 meetrini. Pinnamood on tasandikuline. Mitmel pool rannikul leidub luiteid. Saaremaa õhukesed rähk- ning noored rannikumullad on looduslikult väheviljakad. Lääne-Saaremaa kõrgustiku edelaosas asub Viidumäe looduskaitseala. Aluspõhja moodustavad Siluri ajastul tekkinud mitmesuguste lademete lubjakivid, merglid ja dolomiidid, mis paljanduvad pankadel, loodudel ning rohketes murdudes. Saaremaa tõuseb merest umbes 1,52,5 mm aastas (põhjaosa kiiremini, lõunaosa aeglasemalt). Pinnakatte moodustab enamasti rähkmoreen, klibu ning mere- ja tuiskliiv; umbes 7 % Saaremaa Merelise kliima ja mullastiku mitmekesisuse tõttu on saare taimestik väga rikkalik: leidub üle 900 taimeliigi (umbes 80 % Eestis kasvavaist), sealhulgas edendamised haruldasi liike nagu saaremaa robirohi, jugapuu, luuderohi, tuhkpihlakas. Saaremaale on iseloomulikud kadaka- ja
Väga vähesel määral leidub siiski ka primaarseid loodusid, mis on kujunenud maakerke tagajärjel merest kerkinud maale. Looniit asub paesel aluspinnal ja õhukesel lubjarikkal, sageli ka kivisel mullal.Mullad on väga põuakartlikud, kuid samas ka huumus- ja toitaineterikkad. Mullakihi paksus on väga õhuke (kuni 30 cm). Alvarid on levinud saartel, Lääne-, Loode- ja Põhja-Eestis. Looniidud on tekkinud loometsade asemele. Aluskivimiks on lubjakivi. Kasvutingimused loodudel on sageli ekstreemsed (intensiivne päikesekiirgus, kuivus, üleujutused madalamates kohtades, tugev külmakergitus sügisel ja kevadel jms.) 3)Võrreldes 20. sajandi algusega on looniitude pindala Eestis jõudsalt vähenenud. Põhjused: -majandamata jätmine, mille tulemuseks on kinnikasvamine (esmalt kadakaga, mis võib aja jooksul kujuneda männi enamusega loometsaks. -metsastamine ENSV ajal -täisehitamine -väetamine -õhusaaste
aasta mullas seisma. Levitajateks on linnud. Annab rikkalikult kännuvõsu. (http://bio.edu.ee/taimed/...) Erilised tunnused Kukerpuu on ravimtaim, peale marjade on ka lehed söödavad, oksadel on astlad, juurte koor on mürgine, peatab verejooksu. (Kull, Maria Johanna) 4 Kasvukoht ja tingimused Kukerpuu kasvab looduses metsaservadel, võsastikes, loodudel, eelkõige looniidul. Sageli haljastuses. Külmakindel. Kukerpuu on valgusenõudlik, kuid kasvab ka väheste puude varjus. Mullastiku suhtes vähenõudlik, eelistab lubjarikkaid. Vastupidav heitgaasidele, tahmale ja kärpimisele. Kukerpuu areaal on Kesk- ja Lõuna-Euroopa. Eestis tavaline. (http://bio.edu.ee/taimed/...) 5 Kasutusotstarve
kummastki servast kolme hõlmaga. Tamme viljad ehk tõrud küpsevad septembris või oktoobris. Nad on pruunid, 1,5 kuni 3,5 sentimeetrit pikad ja asuvad rohelises hoidikus. Tõru omakorda on pika, 3 kuni 8 sentimeetri pikkuse varre otsas. Kasvukeskkond: Tamm on tundlik hiliskümade suhtes. Noorelt poolvarjutaluv, hiljem valgusnõudlik. Eelistab huumusrikkaid liivsavimuldi ja ei talu liigniiskust. Väga hästi arenenud juurestik. Kasvab puisniitudel, salumetsas, loodudel. Leviala ehk areaal: Tamme leviala on lai. Tammed kasvavad peaaegu kogu Euroopas ning Väike-Aasias. Eestis leidub paiguti, kõige enam Lääne-Eestis. Hüpotees: Hariliku tamme kõik lehed on erineva pikkusega. Vaatlus ja mõõtmised: Kogusin 50 ühe ja sama tamme lehte ja mõõtsin pikkused. Tabel: Leht nr. 1 16,4 cm Leht nr. 26 17,1 cm Leht nr. 2 15,2 cm Leht nr. 27 11,1 cm Leht nr. 3 16
kannavad nad sageli. Kuressaare lähedal paiknev kaksikjärv Mullutu-Suurlaht pindalaga 14,4 km² on suurim seda tüüpi järv. Suvel osa taolisi järvi kuivab. Saaremaa ilusaimaks järveks peetakse maastikuliselt Lääne-Saaremaa kõrgustiku metsases maastikus paiknevat käärulise kaldajoone ja saarterikast Karujärve pindalaga 3,3 km². Mitmesugused lademete lubjakivid, merglid ja dolomiidid moodustavad Silluri ajastul tekkinud aluspõhja, mis paljanduvad pankadel, loodudel ning rohketes murdudes. Saaremaa tõuseb merest umbes 1,52,5 mm aastas. Pinnakatte moodustab enamasti rähkmoreen, klibu ning mere- ja tuiskliiv; umbes 7 % Saaremaa pindalast hõlmavad sood ja rabad. Pinnamood on tasandikuline. Rannikul leidub mitmel pool luiteid. Saare taimestik on väga rikkalik merelise kliima ja mullastiku mitmekesisuse tõttu: leidub üle 900 taimeliigi, sealhulgas haruldasi liike nagu saaremaa robirohi, jugapuu, luuderohi, tuhkpihlakas.
Euroopas on peaaegu kõik metsad kasvanud kunagistele raiesmikele, lõunapoolsed rohtlad on olnud sageli ülekarjatatud, põhjapoolsed niidud on inimtegevuse tulemus. Eestis pole inimene märgatavalt vahele seganud vaid paljude rabade arengule, muud ürgkooslused on äärmiselt haruldased. Inimtegevus on esmatähtis põldude ja linnade elustiku kujunemisel, kuid seda ei saa unustada ka poollooduslike koosluste puhul - lillerikastel aasadel või paepealsetel loodudel. Kus sellised kooslused tekivad ja millised on nendele iseloomulikud tunnused? - tekivad tee ja aia äärde, kaevanduste lähedusse, komposti hunnikutesse, kraavidesse, põllu servadesse, tunnused: kahjurid, parasiidid, umbrohi, haigusetekitajad, võõrliigid. Linn kui enam antropogeensete kooslustega seotud keskkond, seda iseloomustavad tunnused (näiteid kooslustest ja liikidest). Linnas on võimatu kujuneda keerulisematel kooslustel ja toiduahelatel, sest puudub
ja pähklid on energia saamiseks fantastilised, kuna nad sisaldavad rasvu ja valke. Ent pistaatsiapähklid annavad energiat tavatul moel seda tänu glutamiinhappele. Glutamiinhape soodustab vaimse energia teket rohkem kui miski muu. SARAPUUPÄHKEL Sarapuid kasvab 15 erinevat liiki Euroopas, IdaAasias ja Põhja Ameerikas. Eestis kasvab pärismaisena üks liik harilik sarapuu. Teda leidub leht ja segametsade põõsarindes, puisniitudel ja loodudel. Sarapuu vili on sarapuupähkel ehk metspähkel. Sarapuupähkel on valgu ja kiudainerikas. Tänu sellele annavad pähklid palju energiat. Samuti sisaldab Brühma vitamiine ja Evitamiini. B rühma vitamiinidest sisaldavad sarapuupähklid tiamiini (B1). Sarapuupähkleid süüakse maiustusena ning kasutatakse laialdaselt kondiitriäris, näiteks kompvekkide, halvaa, pralinee ja sarapuupähklivõi valmistamiseks.
gastriidi, kõhukinnisuse, kõhugaaside, bronhiidi, külmetuse, kõrgvererõhutõve, suurenenud erutuvuse ja unetuse korral. Välispidiselt kasutatakse neid mädaste nahahaiguste ja diateesi raviks, aga ka haavade kinnikasvamise kiirendamiseks. Meestel ei ole soovitav punepreparaate suurtes annustes sisse võtta, kuna siis võib tekkida impotentsus. Harilik raudrohi Achillea millefolium Harilik raudrohi kasvab niitudel, puisniitudel, karjamaadel, loodudel, teeservadel, põllupeenardel jm. Roosaõielist teisendit kasvatatakse ka ilutaimena. See on mitmeaastane rohttaim, mille püstine vars on 20-70 cm kõrgune. Juurikas on roomav ja maasiseste võsunditega. Kaheli- või kolmelisulglõhised lehed on noorelt villased, vananedes veidi karvased, kahe- kuni viielõhesed sulglehekesed on piklikud. Valgete keelõitega korvõisikud moodustavad liitkännasõisiku. Putkõied on kollakasvalged. Raudrohi õitseb juulist oktoobrini.
ja liivast terrasse, mis on siia kuhjatud mandrijää sulamisvete poolt. Tuntuim asub Koljaku ja Oandu vahemikus ning avaldub peamiselt männimetsaga kaetud liivatasandikuna. Juminda poolsaare kaelal Hara soos on kujunenud väga omapärane viiruline maastik, kus lage- või puisrabavööndid vahelduvad arvukate rannavallidega. Klindi perve iseloomustavad õhukese pinnakattega paetasandikud ehk alvarid. Eriti iseloomulikud on need Muuksi, Võhma, Sagadi ja Vihula ümbruses, kus kadakastel loodudel leidub arvukalt muinasasustusele ja põlluharimisele viitavaid kivikangruid, kultusekive, muinaspõlde ning linnamägede asemeid. Rahvuspargi lõunaosa ulatub Kõrvemaa suurte metsade ja soodeni. See ala kujutab endast ulatuslikku jääpaisjärvetasandikku, mis on tekkinud viimase jäätumise lõpul suures jääsulamisveekogus, koosneb valdavalt liivast ja viirsavist ning on suures osas soostunud. Lisaks soomassiividele ilmestavad pinnamoodi ka keeruka ehitusega mandrijää
Tuntuim asub Koljaku ja Oandu vahemikus ning avaldub peamiselt männimetsaga kaetud liivatasandukuna. Juminda poolsaare kaelal Hara soos on kujunenud väga omapärane viiruline maastik, kus lage või puisrabavööndid vahelduvad arvukate rannavallidega. Klindi perve iseloomustavad õhukese pinnakattega paetasandikud ehk alvarid. Eriti iseloomulikud on need Muuksi, Võhma, Sagadi ja Vihula ümbruses, kus kadakastel loodudel leidub arvukalt muinasasustusele ja põlluharimisele viitavaid kivikangruid, kultuskive, muinaspõlde ja linnamägede asemeid. Rahvuspargi lõunaosa ulatub Kõrvemaa suurte metsade ja soodeni. See ala kujutab endast ulatuslikku jääpaisjärvetasandikku, mis on tekkinud viimase jäätumise lõpul suures jääsulamisveekogus, koosneb valdavalt liivast ja viirsavist ning on suures osas soostunud. Lisaks soomassidele ilmestavad pinnamoodi ka keeruka ehitusega mandrijää
Loopealse rohttaimed on enamasti madalakasvulised, samas aga värvikad ja liigirikkad. Kogu maailmas leidub loopealseid veel vaid Lõuna-Rootsis. Pärandkooslus Nii puis- ja luhaniidud kui ka loopealsed kuuluvad pärandkoosluste hulka. Oleme saanud nad päranduseks oma esivanematelt ja säilivad nad ainult siis, kui me nende eest hoolt kanname s.t. niite niidame, vältimaks nende võsastumist, ja loodudel peame lambaid, kes suudavad hoida ära koosluse kinnikasvamise kadakaga. Aruniidud Aruniidud levivad kuivadel või parasniisketel aladel. Sealsed mullad on harilikult liivsavised ja mineraalaineterikkad. Aruniitude taimkatte kujunemisel on oluline osa heinaniitmisel ja karjatamisel. Puurinne enamasti puudub, kui aga esineb, siis nimetatakse kooslust puisniiduks. Puud võivad kasvada üksikult või väikeste rühmadena. Põõsarinne on sageli väga liigirikas
http://efloora.ut.ee/Aegna/species/9145.html Eesti taimede levikuatlas, 2005 Nõmmkannike-Viola rupestris F.W.Schmidt Iseloomulikud tunnused: Madalad, paljude rosetilehtedega, sageli murusalt kasvavad üleni lühikarvased (sageli hallikad) taimed. Vars lühike, õieraod kinnituvad varrelehtede kaenlasse. Lehed 1,5-2,5 cm pikad ja 1,5 cm laiad, ümardunud. Õied 12-17 mm pikad, sinakaslillad, 2-5 cm pikkustel raagudel. Kõrgus 3-10 cm. Levik ja ökoloogia: Mitmeaastane. Loodudel, loometsades, liivastes kohtades. Tavaline. Õitseb mais, juunis http://efloora.ut.ee/Aegna/species/1816.html Eesti taimede levikuatlas 2005 Põldkannike-(Viola arvensis) käoorvik, annasilm, vaeselapsesilmavesi, põlluvõerasema Kõik tunnevad kindlasti kauneid lilli võõrasemasid, keda istutatakse sageli linnade haljasaladele, rõduservadele ja kalmistutele. Meie looduses leidub aga umbes paarkümmend liiki võõrasema sugulasi. Nad on küll väiksema õiega, kuid see õis
Foto.4. Hiiumaa vapp. Foto.5. Hiiumaa lipp. Foto.6.Hiiumaa kaart. 7 2. Geoloogiline ehitus 2.1. Saaremaa geoloogiline ehitus, aluspõhi ja pinnakate. Geoloogiline ehitus jaguneb aluspõhjaks ja pinnakatteks. Saaremaa aluspõhja moodustavad Siluri ajastul tekkinud mitmesuguste lademete lubjakivid, merglid ja dolomiidid, mis paljanduvad pankadel, loodudel ning rohketes murdudes. Pinnakatte moodustab enamasti rähkmoreen, klibu ning mere- ja tuiskliiv.( 2 ) Foto.7. Ohesaare pank Saaremaal. 2.2. Hiiumaa geoloogiline ehitus, aluspõhi ja pinnakate. Hiiumaa aluspõhja moodustavad lubjakivid. Kohati (Sarve, Heltermaa, Kõrgessaare) on lubjakivid maapinna lähedal. Enamasti aga on nad kaetud mõnekümne meetri paksuse settekihiga. Lubjakivisid katavad tavaliselt rähksed liivsavid, savid ja kruusliivad.( 3 )
paljudele organismidele. Ka inimene kasutab igapäevases elus taimedest kõige enam just õistaimi. Paljusid liike kasvatatakse toidu-, ilu- ja ravimtaimedena. Lehtpuudest saadakse kütet, ehitusmaterjali, toorainet mööblitööstusele jne. 5 Eestis levinumad paljasseemnetaimed Eestis kasvavad paljasseemnetaimedest vaid okaspuud. Tuntuimad neist on kuusk, mänd ja kadakas. Harilik mänd ja kuusk ja on tavalised metsapuud, kadakad kasvavad aga nii metsa all kui ka loodudel. Soojemast kliimaperioodist pärineb jugapuu, mis kasvab Hiiu- ja Saaremaal. Ta on meil hävimisohus ja seetõttu looduskaitse all. Sissetoodud liikidest on levinumad lehised, harilik elupuu, seedermännid ja torkav kuusk. Viimase üht vormi tuntakse hõbekuusena. 6 Eesti kaitsealused taimed Eestis tunnistati haruldaste taimeliikide (kokku 11 liiki) kaitse vajalikkust juba 1920. aastal. 15 aastat hiljem kehtestati Eestis esimene looduskaitseseadus, mille alusel võeti kaitse alla 20
täielikku loobumist troopikapuidust viimaste veel säilinud vihmametsade kaitseks. Troopikapuud on näiteks: mahagon, tiikpuu, balsapuit, Brasiilia dalbergia, bolletrie, azobe, abahhipuu, merbau-intsia, Ramin, afseelia, vengepuu. 5.4. Kodumaised puuliigid Eestis levinuimad okaspuud on mänd, kuusk, lehis, kadakas ja jugapuu. Harilik mänd ja kuusk on tavalised metsapuud, kadakad kasvavad aga nii metsa all kui loodudel. Soojemast kliimaperioodist pärinev jugapuu, mis kavsab Hiiu- ja Saaremaal, on Eestis hävimisohus ja seetõttu looduskaitse all. Sissetooudd liikidest on levinumad lehised, harilik elupuu, seedermännid ja torkav kuusk. Viimsea üht vormi tuntakse hõbekuusena. Eesti pindalast on üle 50% kaetud metsadega, enimelidub meil okaspuid, männikuid ja kuusikuid, hõlmates ligi 60% puistude pindalast. Lehtpuudest on esindatud kaasikud, lepikud ja haavikud,
korrapärane, ülahuul kiiverjas, terve, alahuul 3-hõlmaline, ülemisest heledam, tolmukaid tavaliselt 2, tupp liitlehine 4-5 hambaga, sigimik ülemine, kahepesaline, hõlmadeta või kahehõlmane. Vili on kupar. 4.Poolparasiitsed taimed, mürgised, ebameeldiva lõhnaga, kevadised vormid erinevad sügisestest. 5.Mailaselised on kosmopoliitse levikuga, kes on enimlevinud parasvöötmes ja troopilistes mäestikepiirkondades. 6.Eestis levivad soodes, loodudel, puisniitudel, kinkudel, teeservadel, liivadel. Maailmas Lääne- Euroopas, tundrates, Vahemeremaades, Ameerikas.Umbrohuna tekitavad niidutaimedele tõsist kahju. Ravimiks kasutatakse üheksavägist, rohkem ilutaimed. SUGUKOND: ristõielised (Brassicaceae) 1.kuuluvad kaheiduleheliste klassi, kapsalaadsete seltsi. 2.Maailmas u 3700 liiki, Eestis 94 liiki. 3.Ristõieliste neljatine õis on mõlemasuguline, tolmleb putukate abil. Tolmukaid on enamasti 6.
Okaspuud on paljasseemnetaimede kõige suurem kaasaegne rühm ligikaudu 600 liigiga. Eestis kasvab looduslikult ainult 4 paljasseemnetaime, kuid lisaks neile võib siin kohata ka mitmeid sissetoodud liike. Üks vanimaid praeguseni säilinud iidsetest paljasseemnetaimedest on hõlmikpuu. Eestis kasvavad paljasseemnetaimedest vaid okaspuud. Tuntuimad neist on kuusk, mänd ja kadakas. Harilik mänd ja kuusk ja on tavalised metsapuud, kadakad kasvavad aga nii metsa all kui ka loodudel. Soojemast kliimaperioodist pärineb jugapuu, mis kasvab Hiiu- ja Saaremaal. Ta on meil hävimisohus ja seetõttu looduskaitse all. Sissetoodud liikidest on levinumad lehised, harilik elupuu, seedermännid ja torkav kuusk. Viimase üht vormi tuntakse hõbekuusena. Suured okasmetsad on olulised õhu rikastamisel hapnikuga. Okaspuud pakuvad varju ja toitu paljudele teistele organismidele. Vaigune puit on hästi vastupidav seentele, putukatele ja niiskusele
Tuntuim asub Koljaku ja Oandu vahemikus ning avaldub peamiselt männimetsaga kaetud liivatasandikuna. Juminda poolsaare kaelal Hara soos on kujunenud väga omapärane viiruline maastik, kus lage- või puisrabavööndid vahelduvad arvukate rannavallidega. Klindi perve iseloomustavad õhukese pinnakattega paetasandikud ehk alvarid. Eriti iseloomulikud on need Muuksi, Võhma, Sagadi ja Vihula ümbruses, kus kadakastel loodudel leidub arvukalt muinasasustusele ja põlluharimisele viitavaid kivikangruid, kultusekive, muinaspõlde ning linnamägede asemeid. Lahemaa Rahvuspargi lõunapoolne osa ulatub Kõrvemaa metsade ja soodeni.Tegu on jääpaisjärvetasandikku, mis on tekkinud viimase jäätumise lõpul suures jääsulamisveekogus, koosneb valdavalt liivast ja viirsavist ning on suures osas soostunud.Lisaks soodele ilmestavad maastiku ka veel mõhnastikud ja oosid.
Kasutamine: ohakaid peetakse headeks meetaimedeks, sobib ka dekoratiivtaimena kiviktaimlasse ja kivistesse aedadesse. VARVASTARN Nime Carex ornithopoda tõlkimisel saame: carex tarn, kõrkjas; ornithopoda linnujalg, taime pähikute asetus meenutab kujult linnujalga. Sugukond lõikheinalised. Tarnade perekonnas on ühisteks tunnusteks renjad lehed ja -sed varred. Kasvukoht: varvastarn on sage hõredates lehtmetsades, loodudel, nõlvadel, enamasti veidi niiskel pinnasel. Taim on hele- või kollakasroheline, 5-20 cm kõrge, peene, saleda varrega. Vars on ebaselgelt kolmekandiline või isegi peaaegu ruljas. Lehed on 2-4 mm laiad, varrega ühepikkused või veidi pikemad. Õied: varvastarnal on üks 4-8 mm pikk isaspähik ja 1-4 emaspähikut (kuni 1cm pikkused), emaspähikud on varrel nii tihedalt, et näivad alguse saavat ühest kohast, alumise emaspähiku kandeleht punakaspruun, sageli
Küll aga ei talu ta kuivi ja kontinentaalseid tuuli, kadakale meeldib niiske ja mereline kliima. Mulla suhtes vähenõudlikuna tuleb ta toime oludes, kus teised puuliigid elada ei suuda. Loopealsetel ei kasva kadakas üksi: peaaegu alati on tema kõrval türnpuu, paakspuu, lodjapuu, pihlakas, kibuvitsad, vahel ka kukerpuu ja teatud juhtudel magesõstar. Loometsast kadakaseks karjamaaks. Rohkem kui sada aastat tagasi arvasid mõned loodusteadlased, et pealtnäha steppidega sarnastel loodudel ei kasva puud eeskätt ebasoodsate keskkonnatingimuste tõttu. Aastaid hiljem, kui Eesti loodusid oli põhjalikumalt uuritud, jõuti tänapäevalgi üldlevinud seisukohale, et loo metsatuse on põhjustanud kariloomad pidev karjatamine ei lase mullakihil tüseneda, suure karjatamiskoormuse korral võib rohukamar paiguti täielikult kaduda, nii et paljandub aluskorra paas. Vanasti, kui peeti rohkesti loomi, oldi arvamusel, et just karjatamise tõttu kasvab loopealsel vähe taimeliike
Intensiivse veevahetusega aladel. Pandivere kõrgustikul ja Harju Lavamaal õhukese pinnakattega aladel. Kõige intensiivsem oli karstumine pärast siluri mere taandumist. Enne jääaega oli karstumine kõige soodsam siis, kui Eesti ala oli praegusest merepinnast enam kui 100m kõrgemal. Karrid lubjakvide ja dolomiitide pinnal 0,5-2 cm läbimõõduga kuni 5 cm sügavused korrapäratu kujuga lõhed, augud, vaokesed (eriti iseloomulikud Vilsandil ja Vaika saartel) Avalõhed leidub loodudel tektooniliste lõhede karstumine laius 1m, sügavus mitu m, pikkus mitukümmend meetrit (Kostivere karstialal) Kurisud mitmekümne m laiusede lehtri, lõhe- või liuakujulised kurisud, kuhu neeldu pinnavesi, vesi voolab maa all edasi ja tule taas päevavalgele karstiallikatena. Kurisud asuvad enamasti väikeste jõgede sängides, suletud nõgudes. (Jõelähtme, Kuivajõe, Erra jõed). Langatuslehtrid tekivad maa-aluste karstiõõnsuste lae sisselangemisel.
See põõsas on külma- ja põuakindel, mulla suhtes vähenõudlik, kuid eelistab lubjarikkamaid muldi. Samuti on ta ka valgusnõudlik. Talub hästi saastunud õhku ja kärpimist (Hariduskeskus). Paljuneb suguliselt seemnetega. Idanemiseks peavad seemned ühe aasta mullas olema. Seemnete levitajateks on linnud. Kukerpuu annab samuti ka rikkalikult kännuvõsu (Pedaste et al 2005). Harilik kukerpuu kasvab looduslikult metsaservadel, võsastikes, loodudel ja eelkõige looniidul. Esineb teda ka sageli haljastuses (Pedaste et al 2005). Joonis 5. Harilik kukerpuu (Berberis vulgaris) (http://mesindus.ee/meetaimed/harilik-kukerpuu). 4.1.2. Tagasilõikamise nõuded Kukerpuu on vaja igal kevadel lõigata. Et teha ruumi noortele okstele, tuleb lõigata põõsast välja ka mõned vanemad oksad. Üheaastasi oksi lõigake tagasi poole võrra, sest noorte võrsete lehed on värvikamad ja kärpimine tihendab põõsast. 3-5 aastatase
inimtegevusest. Euroopas on peaaegu kõik metsad kasvanud kunagistele raiesmikele, lõunapoolsed rohtlad on olnud sageli ülekarjatatud, põhjapoolsed niidud on inimtegevuse tulemus. Eestis pole inimene märgatavalt vahele seganud vaid paljude rabade arengule, muud ürgkooslused on äärmiselt haruldased. Inimtegevus on esmatähtis põldude ja linnade elustiku kujunemisel, kuid seda ei saa unustada ka poollooduslike koosluste puhul - lillerikastel aasadel või paepealsetel loodudel. 5.1. Kus sellised kooslused tekivad ja millised on nendele iseloomulikud tunnused? - tekivad tee ja aia äärde, kaevanduste lähedusse, komposti hunnikutesse, kraavidesse, põllu servadesse, tunnused: kahjurid, parasiidid, umbrohi, haigusetekitajad, võõrliigid. 5.2. Linn kui enam antropogeensete kooslustega seotud keskkond, seda iseloomustavad tunnused (näiteid kooslustest ja liikidest). – Linnas on võimatu kujuneda keerulisematel kooslustel ja toiduahelatel, sest puudub
suurt tähtsust puiduliigi määramisel. Okaspuidus esinevad nad peamiselt üherealisena, lehtpuudel paiknevad aga mitme rea laiusena, paistes tangentsiaallõikes läätsekujuliste moodustistena. Joonis 33. Troopilised lehtpuud. Vasakul ja paremal rõngassooneline, keskel hajulisooneline lehtpuu 4.1 Kodumaised puuliigid Eestis levinuimad okaspuud on mänd, kuusk, lehis, kadakas ja jugapuu. Harilik mänd ja kuusk on tavalised metsapuud, kadakad kasvavad aga nii metsa all kui loodudel. Soojemast kliimaperioodist pärinev jugapuu, mis kasvab Hiiu- ja Saaremaal, on Eestis hävimisohus ja seetõttu looduskaitse all. Sissetoodud liikidest on levinumad lehised, harilik elupuu, seedermännid ja torkav kuusk. Viimase üht vormi tuntakse hõbekuusena. Eesti pindalast on üle 50% kaetud metsadega, enim leidub meil okaspuid, männikuid ja kuusikuid, hõlmates ligi 60% puistude pindalast. Lehtpuudest on esindatud
10. Liht-naistepuna (Hypericum perforatum) Rahvasuus on taime nimetatud nimedega jaanilill, emasterohi, jaanirohi, jeesuverelill, mariarohi, ninnilill, olangas, punalill, vereselitusrohi, viinalill, viinapuna. Liht-naistepuna kasvab sageli liivasel või kivisel pinnasel, eelistab valgusküllaseid kohti. Kasvab jäätmaal, söötidel, kuivadel niitudel, puisniitudel, kinkudel, tee- ja põlluservadel, kuivades võsades, metsaservadel, tarade ääres, kraavikallastel, loodudel. Naistepuna on rahva hulgas tuntud just ravimtaimena, millel on palju erinevaid kasulikke omadusi alustades valuvaigistavast kuni depressioonivastase toimeni. Naistepuna on ka Ravimiameti poolt ravimina klassifitseeritud. Naistepuna on mitut liiki. Meditsiiniliselt on kõige rohkem huvi pakkunud liht-naistepuna (Hypericum perforatum), millel arvatakse olevat mitmeid erinevaid raviomadusi seda peetakse põletikuvastaseks, seedimist ja sapieritust soodustavaks. Lisaks
Talub hästi saastunud õhku ja kärpimist, seega vastupidav 34 heitgaasidele ja tahmale (Hiie 2008). Neist saab istutada vabakujulisi ja pügatud hekke, põõsagruppe ja üksikpõõsaid. Paljuneb suguliselt seemnetega. Idanemiseks peavad seemned ühe aasta mullas seisma. Levitajateks on linnud. Annab rikkalikult kännuvõsu ja paljuneb ka kännuvõsust (Pedaste et al 2005). Harilik kukerpuu kasvab looduses metsaservadel, võsastikes, loodudel, eelkõige looniidul. Tähtis ja meeldiv ilupõõsas haljastuses, eriti kevadel õitsemise ajal ja sügisel viljade valmimisel (Pedaste et al 2005). Kahjuks on ta kõrrerooste vaheperemeestaimeks, mis piirab kasvatusvõimalusi (Hiie 2008), sellepärast ei soovitata kasutada kukerpuud maarajoonides. Viljapõldude lähedalt tavatsetakse kõik kukerpuud ära hävitada, kuna kevadistelt lehtedelt leiduv roosteseen hakkab kahjustama söögivilja (Pedaste et al 2005)
lehekomposti või puukoorega ning enne külmade tulekut tuleb taimede ümbrus samuti vooderdada komposti või langenud lehtedega (Unelmate aed). 16. Cotoneaster scandinavicus - harilik tuhkpuu 16.1 Lühikirjeldus Liik on levinud Lõuna- ja Kesk-Euroopast Inglismaa, Lõuna-Rootsi ja Lõuna-Soomeni ning samuti Krimmis ja Kaukaasias. Harilik tuhkpuu eelistab lubjarikkaid muldi (Laas 1987). Eestis on levinud Põhja- ja Loode-Eesti loodudel ja paekaldal, kus see esineb kuni 1,5 m kõrguse põõsana (Sarapuu 2000). Punakaspruunid võrsed on noorelt viltjaskarvased ning hiljem paljad (Laas 1987). Lehed on 1-4 cm pikad ja 0,5-2,5 cm laiad, pealt hallikasrohelised, alt tihedalt hallviltjad. Kujult on lehed munajad, tömpja või lühikese terava tipuga (harvem ka pügaldunud tipuga). Harilik tuhkpuu õitseb juunis. Õied on valkjasroosad ning ripuvad ühe- või kahekaupa. Viljad valmivad augustis, ent muutuvad juba juulis erepunaseks
või langenud lehtedega. HARILIK TUHKPUU (Cotoneaster scandinavicus) Joonis 14. Harilik tuhkpuu. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/6/61/Cotoneaster_acuminatus_- _berries_(aka).jpg Iseloomustus Liik on levinud Lõuna- ja Kesk-Euroopast Inglismaa, Lõuna-Rootsi ja Lõuna-Soomeni ning samuti Krimmis ja Kaukaasias. Harilik tuhkpuu eelistab lubjarikkaid muldi. Eestis on levinud Põhja- ja Loode-Eesti loodudel ja paekaldal, kus see esineb kuni 1,5 m kõrguse põõsana. Punakaspruunid võrsed on noorelt viltjaskarvased ning hiljem paljad. Lehed on 1-4 cm pikad ja 0,5-2,5 cm laiad, pealt hallikasrohelised, alt tihedalt hallviltjad. Kujult on lehed munajad, tömpja või lühikese terava tipuga (harvem ka pügaldunud tipuga). Harilik tuhkpuu õitseb juunis. Õied on valkjasroosad ning ripuvad ühe- või kahekaupa. Viljad valmivad augustis, ent muutuvad juba juulis erepunaseks
Pähklid on väärtuslikuks toiduainetööstuse tooraineks · Perekonna esindajaid kasutatakse palju haljastuses. Corylus avellana - Üldareaal langeb kokku hariliku tamme areaaliga, kuid on viimasest rohkem põhjasuunas ulatuv, kasvades Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning ulatudes kuni Väike-Aasiani. Põhjas tungib kuni polaarjooneni Norras. Harilik sarapuu kasvab Eestis parasniisketel huumus- ja lubjarikastel muldadel leht- ja segametsade alusmetsas, puisniitudel ja loodudel, pms. Saaremaal ja Lõuna-Eestis ka põõsastikena ehk sarapikena. Harilik sarapuu kasvab meil kodumaise püstise ja tugevakasvulise 3....5 (8) meetrise 10.....15 tüvelise põõsana alusmetsarindes ja metsaservades üle kogu Eesti, eelistades siiski lubjarikkaid muldi. · Lehed ümarmunajad kuni äraspidilaimunajad, lühidalt terava tipu ja südaja alusega, kahelisaagjad, rood karvased, 6...12 cm pikad, 4...10 cm laiad. Leheroots 1...2 cm pikk, näärmekarvane
annaabi.ee 
