Selts Prussakalised Liikide arv Eestis 5 liiki Silmad liitsilmad Suised mälumissuised Tundlad pikad harjastega kaetud tundlad Jalad 6 jalga Tiivad eestiivad, kattetiivad, tagatiivad Areng(moondeta/vaeg-või täismoone) vaegmoone Lõimetishoole puudub Toitumine kõigesööjad Enesekaitse haisunäärmed metsprussakas,harilik
Rohutirts · Väikesed 1-2 cm pikkused · Külgedelt kokku surutud, paljudest lülidest koosneva kehaga · Keha on kaetud kitiinkestaga. · Välisehitus: Tundlad Kombib ja tunneb lõhna liitsilmad Näeb objekti liikumist, selle kuju aga mosaiikselt 3 lihtsilma Eristab valgust ja varju suised Asuvad suu ümber; toidu maitsmiseks, peenestamiseks ja enesekaitseks Jalgadel asuvad ogad ja küünised Abiks rohus liikumisel
LÜLIJALGSED Vähid ja ämblikud Kordamine, õ lk 121-136 1. Iseloomusta lülijalgseid. Selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülilised kehajätked ning kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed on hästi kohastunud elutingimustega Maal. 2. Iseloomusta jõevähi välisehitust. Jõevähk on lülijalgne (lüliline keha, lülilised jäsemed).kaks kehaosa on pearindmik ja tagakeha. Jõevähi keha on kaetud rohekaspruuni koorikuga mis koosneb kitiin- ja Lubiainest. Lubiaine muudab keha katte tugevamaks. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp, mis kaitseb keha külgedel olevaid lõpuseid. 3. Iseloomusta jõevähi siseehitust (hingamiselundkond, vereringe, närvisüsteem, seedeelundkond, toitumine) Hingab lõpustega, mis asuvad keha külgedel pearindmiku all. Need erinevad ehituselt kala lõpustest kuid ülesanne on sama. ...
SELTS LIIKIDE ARV EESTIS SILMAD Prussakalised 5-6 liiki Liitsilmad asuvad pea külgedel, Sihktiivalised 39 liiki Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma Ühepäevikulised 50 liiki Silmad on eriti isastel loomadel väga suured. Kiililised 55 liiki Pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm Täilised 20 liiki Lihtsilmad puuduvad, liitsilmad on kas
Lülijalgsed *lülijalgsed on loomad kelle jäsemed kaasnevad lülidest *jagunevad: Koorikloomad, Ämbliklaadsed, Putukad Välimus * rohekas, pruun kest ehk koorik *koorik koosneb kitiin-ja lubiainest *sale keha Kehalülid *kaks kehaosa: Pearindmik ja tagakeha *paarindmikku katab seljapoolt seljakilp *peaosas asuvad lülikestel liikuvatel varrikestel liitsilmad, mis koosnevad paljudest väikestest osasilmakestest Kehalülide jätked *kõiki selgrootuid, kellel on lüliline keha ja lülilised jäsemed, nimetatakse lülijalgseteks. *pea piirkonda kinnituvad tundlad *ümber suuava asetseb kolm paari lõugu *lõugadele abiks on kolm paari rindmikule kinnituvaid lõugjalgu *lõugjalgedest tagapool on 5paari käimise jalgu *esimesed lõugjaad on suured ja laienenud ja moodustab koos tipulülidega uime Närvisüsteem *väike peaaju
suistega pea. Tundlad pikad, niitjad. Suised ulatuvad peakapsli seest välja. Alalõuad on pikenenud, meenutavad jalgu. Silmad hästi arenenud; liitsilmad. Rindmikulülid kergesti eristatavad; igale lülile kinnitub paar jooksujalgu. Selgmiselt paiknevad paranotaallapid plaatjad moodustised, mille asukoht lubab neid pidada tiibade homoloogideks. Tagakeha koosneb 11 lülist. Esimesel üheksal paiknevad jalgade rudimendid; lülistumata, kuid osalevad liikumisel. Tagakeha tipul paikneb kolm pikka jätket urujätked ja sabaniit. Rudimetsetel tagakehajalgadel paikneb väljasopistav väga õhukese seinaga põieke.
Pehme keha, mantel, jalg, lubjaainest koda mis võib olla muundunud või kadunud. · Tigude välisehitus. Ohtude eest kaitsev koda(nälkjatel kadunud), limanäärmeteja jalg, kahe paari kombitsatega pea. · Miks limused eluslooduses vajalikud? Tähtis osa toiduahelas, puhastavad veekogusid. · Lülijalgsete rühmad+N Vähid, ämblikud ja nende sugulased, putukad. N: jõevähk, hiidlinnutapik, kärbes. · Vähkide iseloomulikud tunnused. Elavad peamiselt vees, liiguvad enamasti vabalt, liitsilmad, koorik. · Lülijalgsete ühised tunnused. Lüliline keha, kitiinainest kest, lülilised jätked. · Vähi siseehitus. Kõva koorik, keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks, lülilised jätked, kaks paari tundlaid, liitsilmad. · Vähkide tähtsus looduses ja inimese elus. Osa toiduahelas, puhastavad veekogusid, akvaariumiloomad. · Ämbliku välisehitus. Pole tiibu ega tundlaid, kaheksa jalga, keha moodustab pearindmiku ja tagakeha,
Jõevähi ehitus (1) · Vähi keha on kaetud rohekaspruuni kesta ehk koorikuga (seepärast ka koorikloomad), mis koosneb kitiin- ja lubiainest. · Lubiaine muudab vähikeha tugevamaks. Kitiinkestal on välistoese ülesanne, seestpoolt kinnituvad sellele lihased. · Jõevähi keha koosneb lülidest, millest moodustub: pearindmik ja tagakeha. · Pearindmiku katab seljakilp, mis kaitseb ka külgedel olevaid lõpuseid. Jõevähi ehitus (2) · Peaosas asuvad liitsilmad. · Pea piirkonda kinnituvad ka kompimiselundid tundlad. · Ümber suuava asetseb kolm paari lõugu. · Lõugadest tahapoole jäävad 5 paari käimise jalgu, millest esimesed on suured ja varustatud võimsate sõrgadega. · Tagakehale kinnituvad ujujalad. · Viimane jalapaar moodustab koos tipulüliga uime. · Vähk liigub pea ees, ujub aga tagurpidi. Jõevähi ehitus (3) Jõevähi elundkonnad (1) · Närvisüsteem - olulisel kohal on kompimis- ja haistmismeel
Liblikad Liblikad kuuluvad lülijalgsete hõimkonda ja putukate klassi. Liblikaid on maailmas teada üle 150 000 liiki. Eestis ligi 2000 liiki. Liblikad on olulised taimede tolmeldajad. Liblikatel on liitsilmad. Liblikad on taimetoidulised. Toituvad imilondi abil. Leidub hulk liblikaid, kelle valmikud ei toitu. Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nektari maitset. Lõhna tunnevad tundlatega. Liblikad arenevad täismoondega. Muna Röövik Nukk Valmik Enamik liblikaliike talvituvad Eestis munade või nukkudena, vähesed röövikute või valmikutena. Aitäh kuulamast! Rando, Erki ja Gert.
Jõevähk Välisehitus Jõevähi keha on sale ja koosneb paljudest lülidest. Vähi kehalülidest moodustub kaks kehaosa pearindmik ja tagakeha. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp, mille servad kaitsevad vähi külgedel paiknevaid lõpuseid. Peaosas paiknevad lühikestel liikuvatel varrekestel liitsilmad. Pea piirkonda kinnitub kaks paari tundlaid lühikesed eesmised ja pikemad tagumised. Ümber suuava asetseb kolm paari lõugu, millele on abiks kolm paari rindmikule kinnituvaid lõugjalgu. Vähil on viis paari käimise jalgu. Esimesed neist on varustatud suurte sõrgadega. Keskmised neist on väikeste sõrgadega ning kaks viimast rindmiku jalapaari on sõrgadeta. Tagakehale kinnituvad üsna lühikesed ujujalad. Tagakeha lõpus asub uim. Vähk kõnnib, pea ees, ujub aga, saba ees
KIMALASED TUNNUSED Kimalase keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Rindmiku külge kinnituvad 6 liigestatud jalga. Pikad lülilised tundlad, allasuunatud pea kahel küljel läigivad aga suured liitsilmad. Liitsilmade vahel paiknevad mustad täppsilmad. Neli tiiba on seljal kokku pandud ja katavad kitsa läikiva vöödina keskselga ja tagakeha esimesi lülisid. Nii nagu meemesilastel ja herilastel on ka kimalastel mürgiastel, siiski ainult ema ja töökimalastel. Erinevalt meemesilastest kimalased pärast nõelamist ei sure. Emakimalane erineb töökimalastest ainult suuruse poolest
Erinevaid putukaid Tutvustus Putukad on liigi- ja vormirikas loomade klass lülijalgsete hõimkonnast. Välisehitus Putuka keha koosneb kolmest osast - peast, rindmikust ja tagakehast Pea eesosas asub paar tundlaid Pea alaosas asub putukatel suu, selle ümber asuvad suised nende abil putukad toituvad Pea eesmises osa külgedel asub paar liitsilmi Neil on reeglina 3 paari jalgu Vapsiku pea-liitsilmad,tundlad,suised Siseehitus Pealt on putuka keha kaetud kitiinist välisskeletiga Seedeelnudkond on torujas ning läbib kogu putuka keha Hingamiselunditeks on putukatel erilised torukesed ehk trahheed Meeleelundite põhiüksuseks on tundekarvake ehk sensill Sigimine Putukad on erandtult kõik lahksugulised Peamiselt eristatakse kolme sigimisviisi: lahksuguline, eluspoegimine ja partenogenees Osad putukad arnevad täis-
8.B Klass Üks suuremaid putukaliike 160 000 liiki Eestis 2 200 liiki Kuuluvad lülijalgsete seltsi, putukate klassi Kehapikkus paar mm kuni 3 ja enam cm Lüliline keha, kaetud karvade või soomustega Liblikatel on peened jalad ja sale keha Hästi arenenud tundlad ja liitsilmad Imilondiks moondunud suised ·Liblikate pea kinnitub kehale peene kaelaga. ·Rindmik koosneb kolmest omavahel kokkukasvanud lülist ·tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik moodustis PÄEVALIBLIKAD HÄMARIKULIBLIKAD Tiibade algkülg tumedam Hallikad tiivad lamavad Laiad tiivad puhkeasendis keha peal Otsast paksenevad Röövikud elavad rohkem varjus
Sissejuhatus · Ehitus · Elupaik · Toitumine · Hingamine · Paljunemine · Tuntumad liigid · Tähtsus looduses · Kasutatud kirjandus Ehitus · Kiilidel on suured kummis liitsilmad ehk fasettsilmad. · Kumbki liitsilm koosneb tuhandetest silmakestest,neid on kuni 28 000. · Esi-ja tagatiivad on sarnased. · Puhkeolekus on tiivad keha kohale üles tõstetud. Elupaik · Elab põhiliselt veekogu ääres. · Harva on neid ka metsaservades. · Kiilid on aktiivsed päeval soojal ajal,õhtul kui pimeneb ja muutub jahedamaks istub kiil oksal ja hakkab uuesti lendama,kui ere hommiku päike on ta üles soojendanud. Toitumine
Vähid Märjamaa Gümnaasium 8-B Hanna-Liisa Hannus 2013/2014 Vähid ehk koorikloomad Elavad enamasti vees Keha, jäsemed, kehajätked – koosnevad lülidest Keha jaguneb – pearindmikuks ja tagakehaks Keha katab ja kaitseb kõva kitiinist ja lubiainest koorik Peas on kompimiseks tundlad ja nägemiseks liitsilmad, mis koosnevad paljudest osasilmakestest Pearindmikule kinnituvad käimajalad; esimesel paaril on suured sõrad enesekaitseks ja saagi haaramiseks. Pearindmik Tagakeha Uim Toituvad vetikatest ja väikestest loomadest, võivad süüa ka surnud loomi Lahksugulised; viljastamine on kehaväline; emasloomad kannavad viljastatud mune ja noori vähke tagakeha all Kasvavad kogu elu, poevad vanast koorikust välja ja
Kärbsed Henri Hiiend Keiro Lukk 8.b Iseloomulikud tunnused Kärbsed on aktiivsed vaid päevasel ajal. Pikkus: 6-8 mm. Emane on isasest suurem. Tundlad on enamasti lühikesed ja koosnevad vaid mõnest lülist. Keha on kaetud hõredalt paiknevate harjastega. Suured liitsilmad. Ainult 2 tiiba Toitumine Kärbes pole võimeline toitu närima. Suiste asemel on tal imikärss. Sööb ainult vedelat toitu. Peamine toit-väljaheited, riknev liha ning kõdunenud taimeosad. Sigimine Paljuneb kui kliima on vastav. Kehasisene viljastamine. Emased munevad 100-120 muna. Elu jooksul muneb emane kärbes kuni 2000 muna. Arengutsükkel 1. Munad: Emased munevad 100-120 muna lagunevatele orgaanilistele ainetele, millest vastsed hiljem toituvad. Munade suurus on 1-2,5 mm. 2
Lateraalselt jaguneb trilobiitide keha samuti kolmeks osaks nn loobusteks, millest tuleneb ka rühma nimi. Trilobiitide kõhupoolel asetsesid jalad ning nendele kinnitunud lõpused. Kuna kõhupoolel looma pehmet keha kaitsev soomusrüü puudus, siis arenes osadel vormidel välja võime kerra tõmbuda. Trilobiidid asustasid ürgmere erinevaid ökonisse, paljudel liikidel olid hästi arenenud meeleelundid, eriti liitsilmad, mis sarnanevad putukasilmadele. Trilobiitide suurus jääb enamasti 1-10 cm vahele, kuid maailmast on teada ka ligi 1 meetri pikkuseks kasvanud liike. Pilkupüüdva kuju tõttu on trilobiitide fossiilid paleontoloogiahuvilistele ihaldusväärseks kogumisobjektiks. Vanimad trilobiidid on teada Alam-Kambriumist, Permi lõpuks surid nad välja. Kokku tuntakse trilobiite umbes 1500 perekonda, Eestist on teada ligi 100 perekonda enam kui 450 erineva liigiga.
Herilased Getriin Koldits Kehaehitus ● Kiletiivad ● Suured liitsilmad ● Musta-kollasevöödiline tagakeha ● Hõreda, sileda ja sirge karvastikuga ● Piklik ja sale ● Kaks paari tiibu ● Pea ● Tagakeha ● Rindmik ● Tundlad ● Kuus lülilist jalga Elupaik ● Pesad asuvad pööningutel, põõsastes, urgudes jne. ● Valmistavad pesad süljega niisutatud kõdupuidust ja paberisarnastest materjalidest ka ● Igal kevadel otsivad uue elupaiga ● Talviti poeb puuprao vahele emaherilane ,
Putukate elundkonnad ja ülesanded (Rohutirts) Närvisüsteem (peamised osad) peaaju, kõhtmine närvikett, närvid Meeleleundid kompimiselundid, tundlad, suised, käpad Maitsmiselundid suuümbruses ja käppadel Haistmiselundid tundlad, ( vajalikud toidu otsimiseks, pesa ja vastassugu leidmiseks) Kuulamiselundid tagakeha esimeses lülis, suhtlevad helide abil, hea kuulmine Nägemiselundid kehva nägemine, külgmised liitsilmad, võimaldab eristada objekte ja nende liikumiskiirust, värvusi Seedeelundid enamasti seedib soolas, ( harva sooleväline) suised (peenestamine), suu ( seguneb süljega), pugu magu kesksool ( seedimine ja imendumine) tagasool, pärak. Eritusfunktsioon täidavad Malpighi sooned, umbsed sole väljastopised. Hingamine trahheed Paljunemine Putukad on lahksugulised, suguline diomorfism ( emased ja isased on erinevad)
3._______________________________________ 4.____________________________________ 8. Koosta kaks toiduahelat, millest esimeses on üheks lüliks seitsetäpp-lepatriinu valmik, teises aga maipõrnika vastne. ________________->____________->______________->_____________ ________________->____________->______________->_____________ B 1. Nimeta putuka kehaosad ja liikumiselundid. 2. Tõmba maha mõiste, mis ei sobi loetellu. Põhjenda, miks. Tundlad, kobijad, suised, liitsilmad._____________________________________________ ________________________________________________________________________ Suu, pugu, magu, eritusava.____________________________________________________ ____________________________ Vastne, kukrik, röövik, tõuk.___________________________________________________ _________________________________ 3. Kuidas areneb kapsaliblikas? Mille poolest erineb see rohutirtsu arengust?
Kahetiivalised Kristel Raat Sirly Tamberg 8.b Iseloomulikud tunnused Normaalselt arenenud kilejad eesmised tiivad, tagatiivad muutunud sumistiteks. Sääseliste tagakeha koosneb 7-8 lülist, kärbseliste tagakega koosneb 4-st lülist. Kahesugused tundlad. Pea väga liikuv, peenekaelaga rindmikule kinnitunud suhteliselt suured liitsilmad, võib esineda ka 2-3 täppsilma. Tugev rindmik, rindmikulülid tugevasti kokku kasvanud. Keha pikkus 1mm-5cm. Pilt Elupaigad Hooned Eluruumid Aed Veekogud Raiestikud Metsad Karjamaad Niidud Toitumine Kahetiivalisi näeb tihti toitumas õitel kuid nende seas on ka palju verdimevaid parasiitputukaid. Sääselised - toituvad teiste loomade, enamasti selgroogsete verest. Kärbselised - toituvad seentest või taimeosadest: viljadest,
2. Lülijalsetele iseloomulikud tunnused (3) Kitiinainest kest, lüliline keha, lülilised jätked 3. Vähi välisehitus jõevähi näitel, kehaosade ülesanded. Tagakeha (kinnituvad ujujalad), kaks liitsilma, sõrad (enesek. toidu haaramisesks), seljakilp (kaitseb), kaks paari tundlaid (kompimi, haistmi, maitsmi- seks), käimisjalad, ujujalad ja uim 4. Võrdle vähke ja ämblikke leia sarnasused ja erinevused. Ämblikul: 8 lihtsilma, 8 jalga, võrku tootvad närmed - vähk: uim, liitsilmad, ujujalad ja käimisjalad 5. Koosta toiduahelad mille üheks lüliks oleks vesikirp, jõevähk või ämblik. Vesikirp, haug, saarmas - taimhõljum,jõevähk, inimene - hiir, ämblik, madu 6. Ämbliku välisehitus, kehaosade ülesanded. 8 Lihtsilma (valguse muutust, liikumist), pearindmik, tagakeha, võrku tootvad näärmed, jätked (süstib mürki). 7. Putukate rühmad ja neid iseloomustavad tunnused.Kahetiivalised(üks paar tiibu), Kiletiivalised(Kaks paari kilejaid tiibu),
tiibade soomustest koosneva katte tõttu. Lapsuliblika röövik toitub paakspuul ja türnpuul. Röövik on liblika kiiresti kasvav arengujärk, seetõttu söövad nad puulehti väga aplalt. Röövikute ainuke ülesanne on ennast täis süüa, et koguda energiat nukkumiseks. Pärast täissöömist röövikud nukkuvad ning nukust areneb tiibadega uus valmik. Liblikate pea kinnitub ridmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud ja paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikaid iseloomustav tunnus on imilont. Sellega nad imevad vedelat toitu nagu näiteks nektar. Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Liblikaid võib sageli näha õitel toitumas. Oma jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nad nektari maitset. Lõhna tunnevad liblikad tundlatega. Liblikad on täismoondega putukad
Putukad tajuvad ka ultraheli. See võimaldab öösel lendavatel putukatel nahkhiiri vältida. Tuleb arvestada, et sageli pole mitmesuguste helide kuuldavuse aste ühesugune. On üsna palju muidu normaalse kuulmisega inimesi, kes ei kuule ritsikate siristamist. Samas võib arvata, et ritsikad omakorda ei kuule tulirelvadest tulistamist, sest nende siristamine tulistamise puhul ei katke. Nägemiselunditeks on putukatel kahte tüüpi silmi. Liitsilmad koosnevad suurest hulgast (vahel tuhandetest) osasilmakestest ehk fassettidest. Nad annavad ümbritsevast mosaiikse pildi. Liitsilmad esinevad enamiku putukate valmikutel. Lihtsilmad koosnevad ühest osast, neil on üks suur lääts, mille all paikneb nägemisrakkude kiht. Objekti lihtsilmade abil ei näe, nad tajuvad vaid liikumist ning valguse ja varju vaheldumist. Lihtsilmad paiknevad putuka laubal liitsilmade vahel, putukavastsetel, kellel liitsilmi ei ole, ka pea külgedel
__________________________ Putukad on llijalgsed loomad.Lahksugulised.Arenemist,kus moone jaguneb kolme etappi-muna,vastne ja tiskasvanud-nimetatakse vaegmoondeks.Rohutirtsul on muna-,vastse- ja valmikujrk. Paarituvad sgisel,kevadel kooruvad vastsed.Toiduks on taimed.. ROHUTIRTS PEA RINDMIK TAGAKEHA tundlad (kompimiseks,haistmiseks) kuus jalga muneti suised (smiseks) neli tiiba liitsilmad kitiinkest lihtsilmad NRVISSTEEM MEELEELUNDID SEEDEELUNDKOND Peaaju ja khtmine nrvikett Halb ngemine,hea kuulmine,hea lhna- ja maitsetaju TORUJAS seedeelundkond:Suised,pugu,magu,kesksool,prak ERITUSELUNDID VERERINGEELUNDKOND HINGAMISELUNDKOND eritustorukesed(eritusava puudub) sda,1 veresoon.AVATUD VR ei transpordi hapnikku trahheed(ulatuvad kigi siseelunditeni)
Tavaliselt koosnevad nad suurest hulgast lülidest, vaid mõnedel putukarühmadel on nad lühikesed ja vähese arvu lülidega. Näiteks on kiilide tundlates vaid kolm lüli. Tundlad on lühikesed või puuduvad hoopis ka paljudel putukavastsetel. Samas on putukaid, kelle tundlad on koguni hulga pikemad kui keha. Tundlate ehituse alusel eristatakse tervet hulka tundlakujusid, nagu näiteks niitjad, nuijad, saagjad, kamjad, põlvjad, lameljad jne. Putukate silmad on kahte tüüpi. Liitsilmad koosnevad suurest hulgast (vahel tuhandetest) osasilmakestest, millest igaüks näeb vaid väikest punktikest. Kokku tekib nendest punktidest aga mosaiikne pilt. Mõnikord võtavad liitsilmad enda alla suurema osa pea pinnast. Lihtsilmad paiknevad tavaliselt laubal, liitsilmade vahel, ning koosnevad vaid ühest osast. Objekte nendega ei näe, nad tajuvad vaid heledust ja tumedust ning liikumist. Lihtsilmi on tavaliselt 2-3. Rindmik koosneb kolmest lülist
Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus. Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik (pro-, meso- ja metathorax). Igale
TOAKÄRBES KLASS: Putukad SELTS: Kahetiivalised SUGUKOND: Päriskärblased PEREKOND JA LIIK: Musca domestica Välimus Hallikaspruun keha Pea, rindmik, tagakeha Suu asemel imilont Rindmikul üks paar õhukesi värvituid tiibu Pirinatekitajaks on sumistid (tasakaaluelundid) Peas on lühikesed tundlad ja suured liitsilmad Silmad on laiad ja punased, neil puuduvad silmalaud Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Kuus peenikest ja pikka jalga Küüniste ja kleepuvate padjakestega varustatud käpakeste abil saab kärbes ronida laes ja klaaspinnal Käppadel asuvad maitsmiselundid Koht ökosüsteemis
on väiksemate vähkide parasiit. Suurim on 4 m jalgade siruulatusega ämblikkrabi. Välimus Keha on võimalik jaotada kolmeks: Pea, rindmik ja tagakeha. Lülidele on kinnitunud paari kaupa lülilised jätked. Eesmised jäsemed on paljudel muundunud sõrgadeks. Kaks paari tundlaid. Liitsilmad on painduva varrekese otsas. Kõva kitiinkest, mis moodustab kaitsva kooriku. Kasvavad kogu elu ja kestuvad palju kordi. Tähtsus Veekogude toiduahelates on nad peamised taimhõljumist toitujad ja paljude kalade ning vaalade põhitoit. Hoiavad veekogude puhtust. Toituvad surnud orgaanilisest ainest. Palju vähke kasutatakse ka inimese toiduna. Ämblikulaadsed Ämblikulaadsete hulka kuuluvad lisaks
lülilisi, kahe küünisega jäsemeid. Rohutirtsu kolmas jalapaar on teistest suurem ja kohastunud hüppamiseks. Rindmiku seljaosale kinnituvad neli tiiba. Eestiivad on kitsad ja nahkjad, tagatiivad väga laiad ja kilejad. Rohutirts ei ole hea lendaja, ta kasutab tiibu vaid hüppamise pikendamiseks. Emasel rohutirtsul on tagakeha tipus muneti. Putukate meelteks on nägemine (üsna halb, täppsilmadega esemete kuju ei erista, liitsilmad annavad mosaiikse pildi), kuulmine (tähtsam, kui nägemine, sest putukad suhtlevad helisignaalide abil), haistmismeel (üsna hea, lõhna tunnevad tundlatega), maitsmismeel (üsna hea, maitset tunnevad suistega) ja kompimismeel. Putukate vereringe on avatud. Putukad hingavad trahheedega, mis ulatuvad nende kõigi siseelunditeni. Hingeavad paiknevad kahel pool keha külgedel. Rohutirtsud siristavad tagasäärt esitiiva serva vastu hõõrudes, ritsikad aga tiivakandu vastamisi hõõrudes
Viimane jalapaar on tugevasti laienenud ja moodustab koos tipulüliga sabauime. Vähk kõnnib pea ees, aga ujub saba ees. Välisehitus (3) Vähi keha katab kaltsiumisooladega (CaCO3) tugevdatud ogaline ja köbruline kitiinkoorik, millel on ka välisskeleti ülesanne sellele kinnituvad lihased. Välisehitus (4) · Vähil on kolm paari lõugu ja kolm paari nn lõugjalgu, mis on lõugadele abiks. · Vähil on liitsilmad, mis paiknevad lühikestel liikuvatel varrekestel. Ohu korral saab ta need Seljakilbi alla tõmmata. · Tundlaid on kaks paari (lühikesed eesmised ja pikad tagumised). Nendega ta haistab, tunneb maitset ja kombib. Siseehitus Siseehitus · Peaaju on väike, kuid kõhtmine närvikett üsna pikk · Jõevähil on mao seintes kitiinist hambakesed, millega toit lõplikult peenestatakse (lõugadega peenestatakse toit ainult osaliselt) · Sool on vähil lühike
tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu. Käpp koosneb Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut tavaliselt 5 lülist, küüniseid on 2. Sageli teeselda. kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid: kannuseid. Mõnikord on eesjalad Lepatriinusid ohustavad sipelgad ja tugevasti redutseerunud. ämblikud, samuti mõned linnud ja kiletiivalistest parasitoidid. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblika tundlad on hästi arenenud ja on lühikesed , lepatriinude tundlad on lihtsalt lühikesed. Järelikult on neil tundlad sarnased pikkuselt kui mitte arengus. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul aga liblikatel pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liblikaid on Maailmas ja Eestis rohkem kui lepatriinusid. Järelikult on liblikaid rohkem.
Ülemvähid -Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. [4] Vähkide kehaehitus Suuruse ja kehakuju poolest on vähid küllaltki erinevad, kuid neil on ka ühiseid tunnuseid. Neil kõigil on välistoes, mida nad kasvamise käigus aeg-ajalt vahetavad. Neil on kaks paari tundlaid ning enamikul ka liitsilmad. Tavaliselt hingavad vähid jalgade alusel asuvate lõpustega. Osal liikidel on ujumisjalad. Jõevähil, homaaridel ja krabidel on käigujalad, mille esimene paar lõpeb võimsate sõrgadega. [6] Vähkide vereringe Vähkide vereringesüsteem on avatud nagu teistelgi lülijalgsetel. Veri liigubsüdamest lähtuvates veresoontes ja kehaõõnes. Südamest juhivad veresooned sinakasrohelised vere kõikidesse keha osadesse. Sealt liigub hapnikuvaene veri esmalt lõpustesse, kus rikastub
· Keha katab VÄLISSKELETT kitiinainest(kinnituvad lihased) · Pea küljes jäsemepaaris=muudnunud lõugadeks · Avatud vereringe=selgmine süda(haraline+veresooned) JÕEVÄHK Puhtaveeline mageveekogu Ööloom (päeval varjus, öösel liigub) Rohekas kitiinkest-kaitsevärvus Pea ja rindmik kokkukasvanud Seljakilp-(kaitseb keha ja lõpuseid) Lüliline tagakeha Pea eesosas tugev jätke=süvendis, varre otsas liitsilmad 2 paari tundlaid : lühemad ja pikemad (haistmine+kompimine) Jalad · Peal 6 paari(ülalõuad 1p)+(alalõuad 2p) · 3 paari lõuajalgu toidu haaramine+tükeldamine · 4 paari rindmikujalgu käimseks · 1 paar suured sõrad kaitsmine+ründamine · 5 paari ujujalgu sigimine(kinnituvad vastsed) · Kokkukasvanud UIM Kõnnivad edasi, ujuvad tagurpidi Vähilakk e. vähi tagaosa
Fourth level Fifth level Sääse arengu tsükkel https://www.youtube.com/wa tch?v=VwIqGbhq4T8 Sääskede ehitus SÄÄSKEDE EHITUS: Kahetiivaliste pea on alati väga liikuv, peene kaelaga rindmiku külge kinnitunud. Liitsilmad on suhteliselt suured. Täppsilmad (kaks või kolm) võivad, kuid ei pruugi esineda. Tundlad: vähemalt 7-lülilised (niitjad, sulgjad jne) Rindmik: rindmikulülid on tugevasti kokku kasvanud. Jalad: enamasti peenikesed, mõnikord väga pikad. Parasiitsetel võivad jalad olla jämedad, varustatud võimsate küünistega, mis on kohastunud peremehe külge klammerdumiseks. Tiivad: kahetiivalistel normaalselt arenenud ainult eesmine tiivapaar, tagatiivad on muutunud sumistiteks.
EMÜ 2015 Parmlased • Kuuluvad teiste kärbeste ja kõikvõimalike sääskedega kahetiivaliste seltsi • Tuntud nii Eestis kui ka mujal maailmas kui tüütud vereimejad • Neid kärbseid on sugukonnas ligikaudu 3000 liiki, kellest Eestis elab 36 liiki Välimus •Parmud on keskmise suurusega või suured (6–26mm) •Väliselt meenutavad suurepealisi jässaka kehaga kärbseid •Iseloomulikuks küljeks on eredavärvilised liitsilmad •Läbipaistvad või hallikad tiivad Eluviis • Tegutsevad vaid päeval, öösel poevad peitu • Aktiivsed maikuu lõpust septembri keskpaigani. Eriti palju on neid juuni teisel poolel ning juuli esimesel poolel • Hea lennuvõime, võivad lennata toiduotsingutel kilomeetreid • Teadaolevalt on maksimaalne kiirus 145 km/h ühel parmlaste sugukonda kuuluval liigil Eluviis • Meelispaigaks sood ja rabad
Putukad- Putukate keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast ning neil on kuus jalga, üks paar tundlaid ja enamikul ka tiivad. Putukate liike arvatakse olevat üle miljoni. Nad moodustavad rohkem kui kolmveerand teistest loomaliikidest. Putuka keha katab kitiinkest. Pea küljes on liitsilmad ja lihtsilmad, samuti tundlad ja suised. Rindmikule ja tagakehale kinnituvad jalad. Kiilid- · Kiilidel on sale ja pikk keha, neil on 2 suurt liitsilma, millega näeb tervalt kuni 10meetri kaugusele. · Nad on röövloomad ning kiireimad lendajad putukate seas. · Vastsed arenevad vees, toituvad veeselgrootutest. · Kiilide tiivad on läbipaistvad ning nad ei saa neid seljale kokku voltida. Näiteks: tondihobu, hiidik, veisineistik. Ehmestiivad-
● ● ● Välisehitus ● Putukatel on ainult kaks kilejat lennutiiba, tagatiivad on taandarenenud ● Kärbseliste tundlad on väga lühikesed, koosnedes vaid kolmest lülist, sääseliste tundlad koosnevad kuuest ja enam lülist ● Kehakujult on kahetiivalised äärmiselt mitmekesised ● Kahetiivaliste pea on alati väga liikuv, peene kaelaga rindmiku külge kinnitunud ● Liitsilmad on suhteliselt suured, võivad omada ka täppsilmi ● Rindmik on kahetiivalistel suur, rindmikulülid on tugevasti kokku kasvanud ● Jalad on enamasti peenikesed, parasiitsetel vormidel võivad jalad olla jämedad, varustatud võimsate küünistega,et peremehe külge klammerduda ● Suised on üsna mitmesugused, kohastunud pistmiseks ja vereimemiseks või lihtsalt vedela toidu vastuvõtuks. Toitumine ● Kahetiivaliste seas on levinud toitumine
Liblikalised Kris Korn Liblikalised ehk soomustiivalised ehk lepidopterid (Lepidoptera) on lülijalgsete selts putukate klassist. Taksonoomia Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta) Alamklass: Tiibputukad (Pterygota) Infraklass: Uustiibsed (Neoptera) Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Ehitus Pea Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35
imetlenud ilmselt igaüks. Soojadel suvepäevadel kohtab neid putukaid lendlemas veekogude kallastel ning metsalagendikel. Maailmas on kiile umbes 5000 liiki. 3 2.Välimus Kiilidel on sihvakas, piklik, sageli eredalt värvunud või metallihelgiga keha ning suur, ülejäänud kehast hästi eristunud pea. Suurema osa peast võtavad enda alla tohutu suured liitsilmad, mis on suurimad putukate hulgas, koosnedes kuni 30 000 osasilmakesest. Nendega näeb kiil teravalt kuni 10 meetri kaugusele. Kiilide tundlad on seevastu lühikesed ja vähemärgatavad. Tiibu on kiilidel kaks paari. Kilejad tiivad on varustatud äärmiselt tiheda tiivasoonte võrgustikuga, mis on putukate hulgas vanapärane tunnus. Tiiva tipus paikneb tumedam laiguke - tiivatäpp ehk stigma, mis ei lase tiival lennul vibreerida. Kiire ja osava lennu võlgnevad kiilid
ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. Pisisamasoonelised samasoonelised e. Suursamasoonelised ning erisoonelised Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud,
kasvatamisel. Kehaehitus Vähemalt 150 000 liiki hõlmavasse kiletiivaliste seltsi kuulub väga erineva kehaehitusega putukaid. Tüüpilise kiletiivalise suurekasvuline, kollase-mustavöödilise tagakehaga putukas võrdkujule vastavaid liike leidub eelkõige voltherilaste ja mesilaste sugukondades. Teiste rühmade välimus varieerub tugevalt, kuigi valdavalt on kõigil neil putukatel väga kitsas ,,talje'' (see on tekkinud tagakeha esimesest ja teisest lülist), suhteliselt suured liitsilmad ning haukamissuised. Mesilaste kodu Mesilased elavad suurte peredena. Ühes mesitarus võib elada ka mitu mesilasperet. Enamik mesilasi, v.a. parasitoidsed liigid, ehitavad pesa, et kaitsta arenevaid vastseid. Valmikud surevad tavaliselt enne kui nende järelkasv täiskasvanuks saab. Munad munetakse pesa sisemusse tihti paigutatakse need kaitsvatesse, pealt suletud kärje- kannudesse ning varustatakse tuleviku tarbeks toidu- tagavaradega (nt nektari või putukatega)
Kärbes imeb verd ning võib edasi kanda haigusi. Päriskärblaste hulka kuulub ka tsetsekärbes, kes on tuntud koduloomadele haiguste levitajana. Tsetsekärbse vastne areneb kaua aega emase tagakehas ja nukkub otsekohe pärast sünnitamist. Stomoxys calcitrans Keha põhiosad ja iseärasused Kärbse hallikaspruun keha koosneb kolmest osast: peast, rindmikust ja tagakehast. Pea on liikuv. Peas on lühikesed tundlad ja suured liitsilmad. Suu asemel on kärbsel imilont. Sellepärast saab kärbes toituda ainult vedelast toidust. Tahkele toidule eritab ta soolestikust londi kaudu lahustuvaid seedemahlu ja imeb siis seedemahlade toimel lahustunud toitu. KEHA PÕHIOSAD JA ISEÄRASUSED Rindmikule on kinnitatud üks paar õhukesi värvituid tiibu. Lennates kärbes piriseb, pirinatekitajaks on õige väikesed tagatiivad sumistid. Sumistid on ka tasakaaluelundiks. Jalad on peenikesed ja küllaltki pikad, neid on kokku kuus.
lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid
süsihappegaasi eemaldamine verest. Asuvad rindmikujalgade alusel ja on rindmikku katva kilbi serva poolt varjatud. Siseehitus Esineb vaid 2 tänku (suuremat närvirakkude kogumit). Üks peas, teine rindmikus. Rindmikku on kokku koondunud kõik närviketi tängud. Peatängus asuvad nägemissagarad (eesaju), eestundlate sagarad (keskaju) ja tagatundlate tängud (tagaaju). Väga lühikesed tundlad talitlevad haistmis-, kompimis- ja keemilise meele elunditena. Neil on liitsilmad, mis koosnevad osasilmadest. Nad näevad objekti kuju, kuid mosaiikselt. Eristavad vaid lähedal asuvaid esemeid, seetõttu kasutavad nad vees oma toidu, varjepaiga või vastassugupoole otsimiseks haistmist, kompimist ja keemilisi signaale. Siseehitus Suurte sõrgadega suunab toidu suuava juurde, lõugadega peenestab toidu osaliselt. Mao seintes võivad asuda kitiinainest hambakesed, mis jätkavad toidu peenestamist. Seedimiseks vajalikke nõresid toodab maks. Toit seeditakse lühikeses sooles
PUTUKAD. KORDAMISKÜSIMUSED. 1. Kirjelda putuka välisehitust. Värvus: kaitsevärvus. Keha kattavadkitiinkestad. Keha osad: pea, rindmik, tagakeha. Peas on üks paar liitsilmad(kolm väiksed lihtsilmad) üks paar tundlaid, kolm paari suised, suu Rinmik: Kinnituvad 3 paari jalgu ja 2 paari tiibu Tagakeha: kulgedel on hingamisava 2. Millest erinevad putukad toituvad ja millised suised neil selleks on? Taimelehtedest: lehetäid, Nektarist: liblikad, mesilased, Teistest putukatest: Lepatriinu, Verest: Sääsed, Puidust: trermiit, Toiduainetest: kärbes 3. Millega ja kuidas putukad hingavad? Õhk- Stigmad- trahheed- trahheoolid 4
lüliline. Pearindmikul paiknevad 2 hingamistoru, tagakeha lõpus on 2 liistakjat ümmargust aerplaati (Remm, 1954). 2.3 Valmikud Pistesääsklastele (Culicidae) on iseloomulik pikad jalad ja sale keha. Keskmise suurusega pistesääsed on 4-7.5 mm pikad (Remm, 1954). Nende keha kolme põhiosasse kuulub: pea, rindmik ja tagakeha. A. Pea Pea on pistesääsklastel kerakujuline. Külgedel asetsevad liitsilmad. Silmade ette kinnituvad tundlad, mis koosnevad 15-lülist. Isasloomadel on tundlad varustatud pikkade ja tihedate karvadega. Emasloomadel on tundlad aga suhteliselt karvavaesed. Tundlatest ülalpool asub laup. Pea väljaveninud esiotsa kinnituvad suised, mis pistesääskedel on kujunenud pikaks londiks, mis emasloomadel on vere imemiseks. Londi alusel, pea lähedale kinnituvad kobijad, mis isasloomadel ja kõigil hallsääskedel on pikad, peaaegu londi pikkused. Teistel
Keha jätked: 1) 2 paari tundlaid (kompimiselund) 2) 3 paari lõugu (toidu peenestamine) 3) 3 paari lõugjalgu (saagi kinnihoidmiseks suu juures) 4) 5 paari käimisjalgu, millest eesmised on varustatud sõrgadega (enesekaitse, saagi haaramine) 5) Ujujalad (tagakeha all) 6) Uim, mille moodustab viimase ujujala paar koos tipulüliga Veekogu põhjas liigub pea ees, ujudes tagakeha ees. Närvisüsteem koosneb neelupealsest ja neelualusest närvitängust ning kõhtmisest närviketist. Neil on liitsilmad, mis paiknevad liikuvatel varrekestel ja mille moodustavad osasilmad. Viimased koosnevad silmaläätsedest, kristallkehast, nägemisretseptoritest. Nad näevad mosaiikselt ning tajuvad liikumist. Lõugadega peenestatakse toit (vetikad, selgrootud, surnud konnad ja kalad). Edasine peenestamine toimub maoseintes olevate kitiinhambakestega. Seedimisel osaleb maks. Erituselunditeks on rohelised näärmed. Vereringe on avatud. Hingamiseks on lõpused, mis paiknevad pearindmiku kilbi all.
jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks Liblikate tiivad on kaetud väikeste osaliselt kattuvate soomustega. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleneb mõnest värvainest,
Parmud kuuluvad koos mitmesuguste teiste kärbeste ja kõikvõimalike sääskedega kahetiivaliste seltsi. (Luig 2006) Kehaehitus Parme on eestist leitud enam kui kolmkümmend liiki, kes on keskmise suurusega kuni suured ehk 6-26 millimeetrise kehapikkusega, neil on läbipaistvad või hallikad tiivad ning nad on kahetiivalised kärbsed. (Looduskalender 2014) Nad meenutavad väliselt suurepealisi jässaka kehaga kärbseis. Nendele üheks iseloomulikuks küljeks on eredavärvilised liitsilmad. (Vikipeedia 2015) Kõige tavalisemalt kohatud parmuliigid Eestis saab jagada kolme rühma meelespidamimseks välimuse järgi. Kõige enam liike (perekonnad Tabanus, Atylotus, Hybomitra), nii väiksed kui suured, kuuluvad tüüpi kelle tiivad on läbipaistvad ning nende silmad on vöödilised. Perekonnal Chrysops jääb kehapikkus umbes sentimeetri piiridesse ning iseloomulikuks tunnuseks on neil tumedate laikudega tiivad. Silmad on sellel perekonnal täpilised, kirjud. Halle, marmorja
annaabi.ee 
