või iooni ümber koguneb terve kari molekule, ioone või aatomeid. See osake (või pigem salapärane protsess, mis me kutsume aatomiks), kelle ümber kogunetakse, kannab nimetust KOMPLEKSIMOODUSTAJA ja neid molekule, ioone või aatomeid, mis teatud põhjustel tema ümber kogunevad, nimetatakse LIGANDITEKS. KOMPLEKSIMOODUSTAJAT nimetatakse tihti ka TSENTRAALAATOMIKS, isegi siis, kui ta tegelikult on ioon. Tsentraalaatomi ja ligandide sidemed on üldjuhul küllaltki tugevad ning nende ühiselt moodustunud kompleksil konkreetse geomeetria ning laeng. Tsentraalaatom ja ligandid on nagu üks tervik ja moodustavad kompleksi SISESFÄÄRI. Valemis eraldatakse sisesfäär alati nurksulgudega. See, mitu ligandi ühe või teise tsentraalaatomiga seondub (seonduda saab) määrab ära kompleksi koordinatsiooniarvu. Üks ja sama tsentraalaatom võib enda juurde siduda erinava arvu ligande
Teooria kompleksühendid Kompleksühend koosneb tsentraalaatomist kompleksimoodustajast, millel on üks või teine oksüdatsiooniaste ja mille ümber on koordineerunud kas neutraalsed molekulid, aatomid või ioonid, milliseid kõiki nimetatakse ligandideks. Tsentraalaatom koos ligandidega moodustavad kompleksühendi sisesfääri. Valemis eristatakse sisesfäär nurksulgudega. Ligandide arv on määratud kompleksimoodustaja koordinatsiooniarvuga, millised on tavaliselt 2...6. Seejuures ühe ja sama elemendi aatomid võivad omada erinevaid koordinatsiooniarve sõltuvalt oksüdatsiooniastmest. Näiteks Cu(I) 2, Cu(II) 2, 3, 4 ja 6, Al(III) 3, 4 ja 6, Zn(II) 2, 3 ja 4, Fe(III) 2, 3, 4 ja 6. Kompleksühendi välissfääri võivad moodustada positiivse laenguga ioonid juhul, kui kompleksioon omab negatiivset laengut (kompleksanioon), negatiivse laenguga ioonid juhul,
Mittevalgulised Ligandi seondumine kutsub esile märklaudvalgu (retseptori või ensüümi) konformatsiooni muutuse Ligandi (k.a ensüümi) spetsiifilisuse mõõt on afiinsus Mehhanismid, mis reguleerivad valkude funktsionaalsust Allosteerilised üleminekud (allosteeriline kontroll) Katalüütiliste subühikute konformatsiooni muutus allosteerilise regulaatori seondumise järgselt, üleminek aktiivse ja mitteaktiivse vormi vahel (active and inactive state) Ligandide kooperatiivsed efektid (ühe ligandi seondumine kas inhibeerib või soodustab järgmise seondumist, Hilli koefitsioent) Fosforüleerimine - defosforüleerimine Proteolüütiline modifitseerimine (aktivatsioon või innakstivatsioon, nt trüpsinogeen ja trüpsiin- seedeensüümid) Valkude kompartmentalisatsioon- ensüüm kas pääseb või ei pääse substraadile ligi Ligandide kooperatiivsed efektid Ensüümreaktsiooni kineetikat iseloomustavad parameetrid Vmax ja Km
olekus: lõdvestatud (R) ja pingestatud (T) olekus. Selle mudeli järgi *kõik oligomeersed valgu subühikud peavad olema samas olekus (substraadi (S) puudumisel domineerib T-olek); *S seondub palju kõvemini R- kui T-olekus valgule; *Kooperatiivsus seisneb selles, et S sidumine kasvatab R populatsiooni, mis omakorda suurendab S jaoks kättesaadavate tsentrite arvu, kiirendades sidumist; *ligandid nagu S on pos homotroopsed efektorid; *molekule, mille sidumine mõjutab teiste ligandide sidumist, nim heterotroopseteks efektoriteks. KNF mudel mille puhul monomeerid ei pea olema samas olekus. Aktiveerimine pos heterotroopne efektor e allosteeriline aktivaator soodustab S sidumist. Inhibeerimine neg heterotroopne efektor e allisteeriline inhibiitor vähendab S sidumist. Allosteeriliste ensüümide kineetilised kõverad: on sigmoidaalsed. (Vaata loen 9 slaid 12.) 5) Müoglobiini ja hemoglobiini toimimine allosteerilise regulatsiooni näitena, nende
kompleksioonidele iseloomulikke reaktsioone(anioonide ja katioonide tõestamine lahuses); komplekside püsivus. 2. Töövahendid: Katseklaasid, elektripliit 3. Kompleksühendid Kompleksühend koosneb tsentraalaatomist kompleksimoodustajast ja mille ümber on koordineerunud kas neutraalsed molekulid, aatomid või ioonid, milliseid kõiki nimetatakse ligandideks. Tsentraalaatom koos ligandidega moodustavad kompleksühendi sisesfääri. Ligandide arv on määratud kompleksimoodustaja koordinatsiooniarvuga, millised on tavaliselt 2...6. Seejuures ühe ja sama elemendi aatomid võivad omada erinevaid koordinatsiooniarve sõltuvalt oksüdatsiooniastmest. Kompleksühendi välissfääri võivad moodustada positiivse laenguga ioonid juhul, kui kompleksioon omab negatiivset laengut (kompleksanioon), negatiivse laenguga ioonid juhul, kui kompleksioon omab positiivset laengut (komplekskatioon). Välissfäär võib ka puududa ja
vesiniksideme mõjust. Metalliside- keeminine side, mis on tingitud nn elektrongaasi vastastoimest kristallivõre positiivselt laetud ioonide skeletiga. Doonor-akseptorside e koordinetsiooniline side-keemilien side kompleksühendites, kus üks või mitu aatomit moodustavad suurema arvu sidemeid, Ku seda võimaldab nende aatomite kõrgeim formaalne valents (d-ja f-elemendid, kompleksühendid) ISOMEERIA KOMPLEKSÜHENDIDTES: geomeetriline isomeeria-isomeerid erinenvad ligandide erinevalt paigutuselt ühendite sisesfääris Optiline isomeeria: esineb tetra- ja oktaeedrilistes struktuurides, algpõhjuseks on erinevate ligandide asümmeetria üksteise suhtes (ehk sümmeetriatasandi puudumine isomeerides - nagu orgaanil. keemias). Optilised isomeerid suhtuvad teineteisesse nagu peegelpildid: Konformatsiooniline isomeeria: kompleksühendite võime muuta koordinatsioonilise polüeedri kuju, näit. üle minna tasapinnalisest konfiguratsioonist tetraeedriliseks: Sideme-
Kompleksimoodustaja- Tsentraalne aatom Ligandid- Molekulid või ioonid, mis liituvad kompleksi moodustumisel tsentraalse metalliiooniga. Lihtsamatel juhtudel on ligande ühe tsentraalaatomi ümber 4 või 6. Iga ligand annab tsentraalaatomiga vähemalt ühe kovalentse sideme. Sise-ja välissfäär- Kompleksis tsentraalaatomiga otseselt seotud ligandid moodustavad tsentraalaatomi koordinatsioonisfääri ehk sisesfääri. Koordinatsiooniarv- Sidemete arv tsentraalaatomi ja ligandide vahel, levinumad koordinatsiooniarvud on 4 ja 6. tsentraalne aatom ehk kompleksimoodustaja ligandid K [Fe(CN) ] 4 6 koordinatsiooniarv välissfäär sisesfäär ehk koordinatsioonisfäär Kompleksühendite keemiat rikastab ka see, et kompleksid võivad olla erineva kujuga. Enamlevinud on oktaeedrilised kompleksid (koordinatsiooniarv 6). Koordinatsiooniarvu 4 korral on tegemist kas tetraeedrilise või ruutplanaarse kompleksiga.
2. Signaali edasikandumine tsütoplasmas, signaali amplifikatsioon (madalmolekulaarsed sekundaarsed infokandjate). 3. Vastus: a) Lühiajaline vastus – tsütoplasmas, nt valkude aktiivsuse muutused b) Pikaajaline vastus – tuumasisene etapp – geeniekspressiooni muutmine transkriptsioonifaktorite aktivatsiooni või inaktivatsiooni kaudu. 2. Mida tähendab ligandi-retseptori seondumise afiinsus ja spetsiifilisus? Retseptori seondumise spetsiifilisus viitab sarnaste ligandide seondumisele või mitteseondumisele. Ligandi seondumisel retseptorile toimub retseptoris konformatsiooniline muutus, millele järgneb rida reaktsioone põhjustades rakulise vastuse. Sama ligand võib erinevates rakkudes kutsuda esile erineva vastuse – efektori spetsiifilisus. 3. Nimeta levinumaid sekundaarseid infokandjaid rakus! Mida nad aktiveerivad? cAMP – aktiveerib valku kinaasi A (PKA) cGMP – aktiveerib valku kinaasi G (PKG)
muldmetallid ): · laser- ja luminofoormaterjalid, senjettelektrikud jm · Keemialaborites - peam NH4+ - ja Na+ - molübdaadid 7. Elavhõbeda halogeneenide omadused · Värvitud või kollased (Hg2F2, Hg2I2) kristallil. ühendid; tuntud nii Hg(II)- kui Hg(I) halogeniidid · Monohalogeniidid Hg2Hal2 (Hal = Cl, Br, I) on vees ja org. lahustites vähelahustuvad, lahustes disproportsioneeruvad : · Hg22+ Hg2+ + Hg · (tasakaal paremale Cl-, Br- jm. kompleksimoodustavate ligandide juuresolekul) · Dihalogeniidid HgHal2 lahustuvad nii vees kui org. lahustites, neile on iseloomulik (erinevalt suurest enamikust teistest sooladest), et nad praktiliselt ei dissotsieeru vesilahustes. Soolade MHal (M = Na, K, Rb) vesilahustes hästilahustuvad kompleksid M2HgHal4 II rida 1. Väärisgaaside elektronkihi omadused väliselektronkihi konfiguratsioon : s2p6 välise energiataseme orbitaalid täiesti täitunud (alates Ar-st täiel
enamikel juhtudel metalliioon), mis on eriti ergutatud looma sidemeid ka orbitaalide abil. Kui sisesfäär (kompleksioon) oma negatiivset laengut, kogunevad omakorda tema ümber positiivsed ioonid ja kui sisesfäär on positiivse laenguga, kogunevad tema ümber anioonid. Tsentraalaatomi ja ligandide sidemed on üldjuhul küllaltki tugevad ning nende ühiselt moodustunud kompleksil konkreetse geomeetria ning laeng. Tsentraalaatom ja ligandid on üks tervik ja moodustavad kompleksi sisesfääri. Valemis eraldatakse sisesfäär alati nurksulgudega. Mõned ligandid annavad metalliga rohkem kui ühe sideme. Vastavalt antavale sidemete arvule nimetatakse neid bi-, tri- jne dentaatseteks (hambulisteks)
NH4Cl = NH4+ + CL- B = 1.05 x 10^-4 [H+] = b) 0,02M CH3COONa [Kh= 1,8· 10 ] B= 9. Koordinatiivühendid 1. Koordinatiivühendite nomenklatuur. Nimetused valemite järgi ja valemid nimetuste järgi. 2. Osata nimetada kõiki antud töös esinevaid koordinatiivühendeid. Üleval on vastus. 3. Millest koosneb koordinatiivühend? 4. Kuidas klassifitseeritakse koordinatiivühendeid? Koordinatiivühendite klassifitseerimiseks kasutatakse kas ligandide nimetusi või omadusi. Kasutamist on leidnud alljärgnevad üldnimetused: a) ammiinkompleksid – ligandiks on NH3 molekulid; b) atsiidokompleksid – ligandiks on hapete dissotsiatsioonil moodustuv anioon; c) akvakompleksid – ligandiks on H2O molekulid; d) hüdroksokompleksid – ligandiks on OH− rühmad 5. Tuua näiteid monodentaatsete ligandide kohta.
olevate ainete molekulmasside erinevusele. Afiinsuskromatograafia on kromatograafia liik, millega segu lahutamine toimub tänu kitsalt spetsiifilistele interaktsioonidele, nagu antigeen-antikeha, ensüüm-substraat või retseptor-ligand vastastoime. Afiinsuskromatograafiat kasutatakse mingi komponendi väljapuhastamiseks segust puhverlahusesse ja kontsentreerimiseks, mingi komponendi sisalduse vähendamiseks segus või ligandide otsimiseks. Statsionaarse faasina kasutatakse tavaliselt geelimaatriksit (enamasti agaroosi), kuhu on kinnitatud ligand, millele seostub spetsiifiliselt mingi uuritava segu komponent. Selles töös ma hakkan kasutama geelkromatograafiat, seega tahaks sellest täpsemalt kirjutada. 2.1 Ainete segu lahutamine geelkromatograafia meetodil Geelkromatograafia on üks kromatograafilist meetodist, mida kasutatakse erineva molekulmassiga ainete lahutamiseks
imidasooliga. Kuuendat sidet raud moodustab seostudes hapnikuga. T olekus (ilma hapnikuta) asub raua aatom porfüriini tasapinnast väljas. Hapnikuga seostumisel muutub hemoglobiini konformatsioon (R-olek), mille jooksul raua aatom liikub porfüriini tasapinda ning liikub ka sellega seotud histidiini ahel (moodustub niisugune ristike). 3.1 Kuidas iseloomustatalse kvantitatiivselt valkude ja ligandide seostumist? Valgu (P) ja ligandi (L) pöörduvat seostumist iseloomustab seostumise tasakaal: P + L PL. [ PL ] K a Tasakaalukonstant võrdub: Ka= = [ P] [ L ] Kd Kui ligandi konstentratsioon on seostuva valgu kontsentratsioonist palju suurem, siis vaba ligandi
koordinatiivse kovalentse sidemega (doonor-aktseptorsidemega) seotud molekulidest või ioonidest. Kompleksimoodustaja keskne metalliaatom, võib olla neutraalne või katioonina. Molekule või ioone, mis liituvad kompleksi moodustamisel tsentraalse metalliiooniga nim ligandideks. Kompleksis tsentraalaatomiga otseselt seotud ligandid moodustavad tsentraalaatomi koordinatsioonisfääri ehk sisesfääri. Sidemete arv tsentraalaatomi ja ligandide vahel on kompleksi koordinatsiooniarv, levinumad on 4 ja 6. Välissfäär - nurksulgudest väljaspool. Kui kompleks on laenguta, siis välissfääri ei moodustu. 2. Andke d-metalli kompleksühendile nimetus, kui valem on antud. - 3. Kirjutage d-metalli kompleksühendi valem nimetuse järgi. - 4. Kirjeldage polüdentaatseid ligande mõne näite abil. Mis on kelaadid? Mõned ligandid annavad metalliga rohkem kui 1 sideme
Kui KHT on BHTst väiksem, pole seda vett mõtet reovee puhastusjaama viia, sest pole bioloogiliselt lagundatav Küllastunud lahus- lahus on lahustunud max. gaasi hulk. Seda väljendatakse küllastus protsendi abil. Kompleksühendid- iooni või molekulide moodustavate osakeste vaheline keemiline side on tekkinud doonorakseptorite järgi. Kõige levinumad kompleksi moodustavad ühendid on D ja F elemendid (orbitaalide järgi) Gligandid Cd2++CN-[CdCN]+CN-[Cd(CN)2]+CN[Cd(CN)3]-+CN-Cd(CN)42- Ligandide arv sõltub tsentraalaatomist. Ligandid on üldiselt metalli suhtes mitte spetsiifilised. Hemoglobiinis on tegu raua kompleksiga, klorofüllis magneesium ühendid/kompleksid. Spetsiifilised ligandid: veres hemoglobiin, töötavaks osakeseks raud, mis seob O2-te rauakompleksi külge. Aminohappe ja humiinaine ühend. Sisaldab ka metalli aatomeid. Kui H-ioone lahuses palju, H ei dissotseeru lahusesse, ligandid pigem protoneeritud kujul (kui pH on madal)
Ühe tsentri ümber olevad sidmed ja elektronpaarid tõukuvad ning paiknevad seetõttu üksteisest võimalikult kaugel. Kordseid sidemeid käsitletakse samamoodi kui üksiksidemeid, s.t ühe kõrge elektrontihedusega alana. Kui molekulis on enam kui 1 tsentraalaatom, siis käsitletakse neid üksteisest sõltumatutena. Vabad elekttronpaaris tsentraalaatomi juures mõjutavad molekuli geomeetriat. VSEPRi valem: AXnEm, kus A on keskne aatom, X side(ligandide arv) ja E vaba elektronpaar. Teooria 2 ennustab küll deformatsiooni suunda, kuid mitte ulatust: nurkade tegelikud väärtused saame kas eksperimendist või lahendaades arvutil Schrödingeri võrrandi. (kaustik) 21. Valentssidemete teooria põhimõisted: võrrelge omavahel - ja -sidemeid ning selgitage hübridisatsiooni näidete abil
Millel põhineb nende toime? Leelismetallide karbonaadid, silikaadid, ortofosfaadid- moodustavada Ca2+ ja Mg2+ ioonidega sademe; Polüfosfaadid ja orgaanilised kompleksimoodustajad- seovad Ca2+ ja Mg2+ ioonid püsivateks vees lahustunud kompleksühenditeks. Näiteks etüleendiamiintetraäädikhappe (EDTA) dinaatriumsool ehk triloon-B. 44. Kuidas toimub metallide lahustumine tahkest faasist? Toksiliste raskemetallide sattumine vette kelaadimoodustajate ligandide toimel; ligandi kontsentratsioon vees; kelaatkompleksi stabiilsus; pH; lahustumatu metalliühendi iseloom; teised metalliioonid. 45. Huumus. Suurem osa taimsest materjalist lagundatakse mitmesuguste mullabakterite poolt; mulla orgaaniline aine koosneb põhiliselt erinevas lagunemise staadiumis olevatest taimeosadest; sellise lagunemise lõpp-produktid on huumus ja CO2; huumus on mulla kõige väärtuslikum
Kui tsentraalaatomiga on seostunud erinevad ligandid, siis loetletakse need üles tähestikulises järjekorras (eesliiteid arvestamata). 48. Doonor-aktseptorside- Keemiline side, milles ühe elemendi aatomi elektronpaar läheb teise elemendi aatomi vabale orbitaalile. 49. Millest sõltub kompleksühendi värvus? Värvus sõltub nii metallist kui ka liganditest. 50. Kelaat- Kompleks, kus ligand annab metalliga mitu sidet ja moodustab tsükli. 51. Kompleksühendite teke. Tsentraalaatomi ja ligandide ühinemisel, kompleksi moodustajametall + ligand= kompleksühend. 52. Looduslikus vees komplekse moodustavad ligandid. Humiinained 53. EDTA kasutusala. Tööstuses, meditsiinis, kosmeetikas (šampoon), laboratoorsetes töödes. 54. Milliseid vee pehmendajaid lisatakse pesupulbritele? Millel põhineb nende toime? Sooda, Fosfaadid, Tseoliit. ioonvahetus – Ca2+ ja Mg2+ ioonid vahetatakse välja teiste ioonide vastu. 55. Kuidas toimub metallide lahustumine tahkest faasist
Millel põhineb nende toime? Leelismetallide karbonaadid, silikaadid, ortofosfaadid- moodustavada Ca 2+ ja Mg2+ ioonidega sademe; Polüfosfaadid ja orgaanilised kompleksimoodustajad- seovad Ca 2+ ja Mg2+ ioonid püsivateks vees lahustunud kompleksühenditeks. Näiteks etüleendiamiintetraäädikhappe (EDTA) dinaatriumsool ehk triloon-B. 44. Kuidas toimub metallide lahustumine tahkest faasist? Toksiliste raskemetallide sattumine vette kelaadimoodustajate ligandide toimel; ligandi kontsentratsioon vees; kelaatkompleksi stabiilsus; pH; lahustumatu metalliühendi iseloom; teised metalliioonid. 45. Huumus. Suurem osa taimsest materjalist lagundatakse mitmesuguste mullabakterite poolt; mulla orgaaniline aine koosneb põhiliselt erinevas lagunemise staadiumis olevatest taimeosadest; sellise lagunemise lõpp-produktid on huumus ja CO2; huumus on mulla kõige väärtuslikum
on kompleksühendid. Kompleksühendi värvus sõltub nii metallist kui ligandidest ja seetõttu kaasnevad vahetusreaktsioonidega sageli ka värvuse muutused. 2+ *Cu(H2O)6] ongi tüüpiliseks näiteks kompleksist osakesest, mis koosneb tsentraalsest metalliaatomist ja temaga koordinatiivse kovalentse sidemega seotud molekulidest või ioonidest. Komplekside teket mõjutavad: Metalliioonide samaaegne esinemine, Erinevate ligandide samaaegne esinemine, pH, Metalliioonid lahustumatutes ühendites. *Doonoraktseptorside ehk koordinatsiooni(line) side -keemiline side kompleksühendites, kus üks või mitu aatomit moodustavad suurema arvu sidemeid, kui seda võimaldab nende aatomite kõrgeim formaalne valents. * Molekule või ioone, mis liituvad kompleksi moodustumisel tsentraalse metalliiooniga, nimetatakse ligandideks. Iga ligand annab tsentraalaatomiga vähemalt ühe kovalentse sideme.
Keskne metalliaatom võib olla kas neutraalne, nt [Ni(CO)4] või katioon, nt K4[Fe(CN)6]. Molekule või ioone, mis liituvad kompleksi moodustumisel tsentraalse metalliaatomidega, nimetatakse ligandideks. Lihtsamatel juhtudel on ligande 4 või 6. Iga ligand annab tsentraalaatomiga vähemalt ühe sideme, mõned annavad rohkem. Kompleksis tsentraalaatomiga otseselt seotud ligandid moodustavad tsentraalaatomi koordinatsioonisüsteemi, kusjuures sidemete arv tsentraalaatomi ja ligandide vahel on kompleksi koordinatsiooniarv, levinumad koordinatsiooniarvud on 4 ja 6. Koordinatsioonisfäärist välja jäetud aatomeid või ioone nimetatakse välissfääriks. Vesi moodustab Lewis'i alusena komplekse enamike d-metallidega soolade lahustumisel ja reeglina need lahused sisaldavadki metallide akvakomplekse, nt [M(H2O)n]m+. Paljusid teisi komplekse saab vastava soola vesilahuse segamisel mõne sobiva Lewisi alusega lihtsa asendusreaktsioonina
44. Milliseid vee pehmendajaid lisatakse pesupulbrile? Millel põhineb nende toime? · Leelismetallide karbonaadid. Silikaadid, ortfosfaadid- moodustavad Ca2+ ja Mg2+ ioonidega sademe; · Polüfosfaadid ja orgaanilised kompleksmoodustajad- seovad Ca2+ ja Mg2+ ioonid püsivateks vees lahustunud kompleksühenditeks. 45. Kuidas toimub metallide lahustumine tahkes faasis? · Toksiliste raskmetallide sattumine vette kelaadimoodustajate ligandide toimel - Ligandi konsentratsioon vees - Kelaatkompleksi stabiilsus - pH - Lahustumatu metalliühendi iseloom - Teised metalliioonid 46. Huumus- suurem osa taimsest materjaalist lagundatakse mitmesuguste mullabakterite poolt. Mulla orgaaniline aine koosneb põhiliselt erinevas lagunemise staadiumis olevatest taimeosadest. Sellise lagunemise lõpp- produktid on huumus ja CO 2. Huumus on mulla kõige väärtuslikum osa
töökiirus on pool maksimaalsest töökiirusest V max väike Km väärtus tähendab, et antud substraat seondub ensüümiga tugevalt 3. Mehhanismid, mis reguleerivad valkude afiinsust, allosteeriline kontroll -Allosteerilised üleminekud (allosteeriline kontroll) Katalüütiliste subühikute konformatsiooni muutus allosteerilise regulaatori seondumise järgselt, üleminek aktiivse ja mitteaktiivse vormi vahel (active and inactive state) Ligandide kooperatiivsed efektid (ühe ligandi seondumine kas inhibeerib või soodustab järgmise seondumist, Hilli koefitsioent) -Fosforüleerimine - defosforüleerimine -Proteolüütiline modifitseerimine (aktivatsioon või innakstivatsioon, nt trüpsinogeen ja trüpsiin- seedeensüümid) -Valkude kompartmentalisatsioon- ensüüm kas pääseb või ei pääse substraadile ligi. Allosteeriliseks nim ensüüme, mida reguleeritakse regulatoorsete molekulide nn
osalevad põhimõtteliselt kõikides bioloogilistes protsessides: käituvad katalüsaatoritena, transpordivad ja hoiustavad teisi molekule (näiteks hapnikku), pakuvad mehaanilist tuge ja immuunkaitset, vastutavad rakuliikumise eest, osalevad närviimpulsside ülekandes, kontrollivad kasvu ja rakkude diferentseerumist. Paljude valkude funktsiooniks on teiste molekulide sidumine. Seotavat molekuli kutsutakse ligandiks. Ligandide mööduv seondumine on elusorganismis äärmiselt oluline, sest lubab organismil reageerida keskkonnamuutuste ja metabolismiseisunditele kiiresti ja pöörduvalt. 17. Geneetiline kood. Geneetiline kood on mRNA kolme järjestikuse nukleotiidi ehk koodoni vastavus ühele aminohappejäägile valgu molekulis. kindel vastavus nukleiinhapete koodonite ja valke moodustavate aminohapete vahel.
1) Difusioon – signaalmolekule sekreteeriva raku mõju kandub vastava signaalmolekuli difundeerumisel ja kinnitumisel mõjutatava raku vastavale retseptorile (mõjutab üle signaaliülekande raja rakkude talitlust ja eristumist) 2) Retseptorkontakt - rakud seonduvad omavahel otse tänu rakupinna transmembraansetele retseptoritele, interaktsioon kahe või mitme raku membraanis paikneva retseptori ja teiste rakkude membraani ligandide vahel, selline mõju on lokaalne ja piirdub peamiselt ühe või mõne raku mõjuga naaberrakkudele; 3) Aukliidus – kiire ja efektiivne signaalmolekulide liikumine läbi aukliiduste ühest rakust teise, kuna otsetee kahe raku vahel on avatud 78. Rakkude kasvu regulatsioon. Elundi või organismi suurust määravad muutujad (4).???? Kasvu reguleeritakse rakkude proliferatsiooni (rakkude kiire paljunemine ehk vohamine mitootiliste jagunemiste kaudu, rakkude arv
kontsentratsiooni või elektrilisele gradiendile. Põieke väike ümar kotikesekujuline mahuti, milles erinevaid aineid rakkude seest rakkudevahelisse keskkonda ja vastupidi transporditakse. Endotsütoos on protsess, millega materjalid plasmamembraanist moodustuvas kotikeses rakku neelatakse ja lüsosoomide poolt rakule vastuvõetavaks seeditakse. · Retseptor-vahendatud endotsütoos spetsiifiliste ligandide kättesaamiseks · Fagotsütoos suurte tahkete osakeste, kurnatud rakkude, tervete bakterite või viiruste äraõgimiseks makrofaagide ja neutrofiilide poolt · Pinotsütoos rakkudevahelise vedeliku läbikurnamine jääkainete eemaldamiseks neerudes ja toitainete omastamiseks sooles Eksotsütoos on protsess, mille vahendusel rakus moodustunud põieke sulandub plasmamembraani ning selle sisaldis tõstetakse rakust välja.
Kroomi nagu teistegi siirdemetallide üheks omaduseks on kompleksühendite moodustamine. Metalli katioon on seejuures kompleksi moodustajaks e. tsentraaliooniks, mis seob endaga kas vastasnimelised ioonid või neutraalsed molekulid. Neid osakesi nimetatakse ligandideks. Neil molekulidel peab olema vabu elektronpaare ja nad moodustavad tsentraalaatomi ümbere sisesfääri. Igale kompleksimoodustajale on iseloomulik kindel ligandide arv ehk koordinatsiooniarv. Kroom(III) korral on see kuus 6-. Kompleksimoodustaja (antud juhul kroom) ja ligandide vahel tekib koordinatiivne side ehk doonor aktseptorside. Moodustub sarnane side kovalentse sidemega, aga tekke mehhanism on erinev: Üks aatom (doonor) annab oma vaba elektronpaari teise aatomi (aktseptori) tühjale orbitaalile ja selle tagajärjel moodustub ühine elektronpaar doonor-aktseptor mehhanismi järgi. Selgituseks saab kasutada ammooniumiiooni tekkemehhanismi.
28. Rauakompleksid. Metalliaatom võib kompleksis olla neutraalne või katioonina. Molekule või ioone, mis liituvad kompleksi moodustamisel tsentraalse metalli-iooniga nimetatakse ligandideks. Lihtsamatel juhtudel on ligandeid ühe tsentraalaatomi ümber 4 või 6. Iga ligand annab tsentraalaatomiga vähemalt ühe kovalentse sideme. Kompleksis tsentraalaatomiga osteselt seotud ligandid moodustavad tsentraalaatomi koordinatsioonisfääri. Sidemete arv tsentraalaatomi ja ligandide vahel on kompleksi koordinatsiooniarv. Kompleksühendi värvus sõltub nii metallist kui ligandidest ja seetõttu kaasnevad vahetusreaktsioonidega sageli ka värvuse muutused.Termodünaamika 29. Iseloomustage olekufunktsioonid ja -parameetrid. OLEKUFUNKTSIOONID: Arvutavad suurused; süsteemi olekufunktsioonid ei sõltu oleku saavutamise viisist; tähistatakse suurte tähtedega (siseenergia U, entalpia H, entroopia S, Gibbsi energia G) OLEKUPARAMEETRID:
molekulide) vaheline keemiline side on tekkinud doonor-aktseptor mehhanismi järgi. Koordinatiivühend on elektriliselt neutraalne ühend, mille koostises olevatest ioonidest vähemalt 1 on kompleks. Ligand - tsentraalaatomi ümber paigutunud osakesed, aatomid, ioonid või molekulid milledel on vaba elektronpaar (H2O, NH3, halogeniidioonid, CO) Koordinatsiooniarv- iga kompleksimoodustaja võib siduda tüüpilise arvu ligande, sõltub ligandist; 2- 10, levinumad 4 ja 6, ligandide arv Koordinatsioonisfäär- moodustub ligandidest; Sisesfäär- kompleksimoodustaja koos ligandidega, valemis kirjutatakse nurksulgudesse; neutraalne, positiivne- komplekskatioon, negatiivne- kompleksanioon. 1. Koordinatiivühendite nomenklatuur vt eelmist küsimust 2. Amorfsed ained. Klaas üleminekuvorm vedelike ja tahkete kristallide vahel; ühendid, millel puudub korrapärane 3-mõõtmeline struktuur ja mis võivad võtta suvalise kuju (lõpmatult
Mille poolest erineb valk peptiidist? Oligopeptiid 2-20 aminohappejääki Polüpeptiid 20-50 aminohappejääki Valk üle 50 aminohappejäägi Valkude üldtunnusjooned on: Nad on biomakromolekulid, mis koosnevad ühest või mitmest polüpeptiidiahelast Nende aminohappelise koostise erinevus, mis tingib nende individuaalsuse/rohkuse Peptiidside aminohappejääkide vahel Mitmetasemeline struktuurne organisatsioon Omavad aktiivalasid ligandide sidumiseks Kuna valgud on geneetilise info realiseerimisvahendid, siis on nad inimeha arvukaimad biomakromolekulid. Suur arv tuleneb antud struktuurvalkule omasest aminohappejääkide kindlast järjestusest ja koosseisust. Kudede/organite valgusisaldus sõltub nende ülessannetest ja valgusisaldus muutub organismi individuaalse arengu jooksul ja haiguse korral. Inimkehas on valke umbes 40...46% kuivkaalust.
- Ilneb toksiliste ühendite tekkimine Ravimid võivad omavahel konkureerida verevalkude sidumiskothade suhtes Maksaensüümide induktsioon või pärssimine ühe ravimi poolt mõjustab teiste ravimite kontsentratsiooni veres Retseptorid Iga rakupinna molekul, millel on võime siduda spetsiifilisi molekule - Retseptorid on valgustruktuurid Aine mis seondub retseptoriga kannab nimetust ligand Ligandid seonduvad retseptoritele võti-lukk seoslikkuse printsiibi alusel Ligandide jaotus: endogeensed (kehaomased) ja eksogeensed (kehavälised), neurotransmitterid, -mediaanid, hormoonid, tsütokiinid, ravimid, psühhoaktiivsed ained. Retseptorite klassifikatsioon: - Pre ja postisünaptilised - Inhibitoorsed ja eksitatoorsed - Ioonsed ja metabotroopsed - Rakumembraanil paiknevad või rakusisesed retseptorid Ravim-retseptor kompleks - Retseptorid ja ained mis nendega interakteeruvad on keemilise olemusega ning nad
4. Sekundaarsed vahendajad Suurema osa hormoonide efektid vahendatakse efektormolekulideni sekundaarsete vahendajate (second messenger) abil Adaptervalgud, mis osalevad signaali transduktsioonil, on konserveerunud molekulid GTPaasse aktiivsusega lülitid ja proteiinkinaasid Erinevate hormoonide süntees, vabanemine depoodest ja degradatsioon toimub erineva kiirusega ja on täpselt reguleeritud Rakupinna retseptorite KD (dissotsiatsiooni konstant) väärtused näitavad ligandide ligikaudset kontsentratsiooni mida väiksem on KD, seda suurem on tasakaal retseptor-ligand kompleksi suhtes. KD umbes 50% ligandist on valgule seostunud. Agonistid- molekulid, mis seonduvad retseptorile ja aktiveerivad signaaliülekande ka ligandid ise Antagonistid- molekulid, mis seonduvad, kuid signaaliülekannet ei tekita, blokeerivad retseptori G-valkude korral: Retseptorvahendatud Gs- valkude stimulatsioon viib adenülattsüklaasi aktivatsioonini ja sekundaarse
laboratoorses töös nr 2.2. Afiinsuskromatograafia on kromatograafia liik, mille puhul segu lahutamine toimub tänu kitsalt spetsiifilistele interaktsioonidele, nagu antigeen-antikeha, ensüüm-substraat või retseptor-ligand vastastoime. Afiinsuskromatograafiat kasutatakse mingi komponendi väljapuhastamiseks segust puhverlahusesse ja kontsentreerimiseks, mingi komponendi 35 sisalduse vähendamiseks segus või ligandide otsimiseks. Statsionaarse faasina kasutatakse tavaliselt geelimaatriksit (enamasti agaroosi), kuhu on kinnitatud ligand, millele seostub spetsiifiliselt mingi uuritava segu komponent. Kõige laialdasemalt kasutatakse kahte afiinsuskromatograafia liiki: · immuunoafiinsuskromatograafiat, · metallkelaat-afiinsuskromatograafiat. Immuunoafiinsuskromatograafia puhul on statsionaarseks faasiks kandjale seotud antigeen, mida kasutatakse antikehade eraldamiseks, näiteks, vereseerumist.
Pärast karbamoüleerimist on määratud pürimidiinide sünteesiratta (de novo lämmastikaluste süntees). (See kõik käib bakteri kohta). Eukarüootides on oluline kontrollpunkt hoopis karbamoüülfosfaadi süntetaasi juures, ATP-d kasutatakse energiaallikana ja mood ADP. Aminorühma doonorina kasutatakse glutamiini. Karbamoüülfosfaat on aktiveeritud karbamoüülrühma doonor. Joonisel on reaktsioonikiiruse sõltuvus substraadi aspartaadi kontsist. Sinine ilma ligandide juuresolekuta, sigmoidne sõltuvus, mitte väga järsk. CTP on allosteeriline inhibiitor ja ATP on allosteeriline aktivaator. De novo lämmastikaluste süntees on lubatav olukorras, kus palju energiat (ATP tase kõrge). CTP inhibeerib, sest on pürimidiin ja kui teda palju, siis järelikult pole pürimidiine vaja juurde sünteesida. ATP inhibeerib selles mõttes, et on puriin. Aspartaat transkarbamolüaas 53
Antikehad on eelnevalt fluorokroom-märgistatud. T-rakke samaaegselt teiste märgistega märkides, saab näiteks leida IL-10 tootvate CD25+ CD4 T-rakkude sageduse. Meetodi puuduseks on see, et uuritavad rakud tapetakse. Tsütokiinide vangistamine on meetod, mis kasutab hübriidantikehi, milles on seotud kaks erinevat kergete ja raskete ahelate paari erinevatest antikehadest. Saadud antikehal on seega kaks antigeeni siduvat saiti erinevate ligandide jaoks. Selliseid bispetsiifilisi antikehi kasutatakse tsütokiinide tootmise määramiseks: üks antigeeni siduv sait seostub spetsiifilise T-raku pinnamarkeriga, teine uuritava tsütokiiniga. Kui rakk antud tsütokiini sekreteerib, haarab antikeha selle enda külge enne, kui see jõuab raku pinnalt eemale difundeeruda. Detekteerimiseks lisatakse fluorokroom-märgistatud teine,
annaabi.ee 
