Kordamisküsimused aines “Keskkonnakeemia” (0)

Kordamisküsimused aines “Keskkonnakeemia” 1. Ülesanded: %, ainehulk, protsendiline ja molaarne kontsentratsioon,
red-ox reaktsioonide tasakaalustamine, kareduse arvutamine, mahtanalüüsi ülesanded. Protsentkontsentratsioon   (C%):   C%= =                                      ;  % * ρ=                     ;  * maine= Vlahus * ρ *                = mlahus *      Ainehulk (n): n=                   ; n=                       ; mol * maine= Vlahus * Cm * M Molaarne kontsentratsioon  (CM): CM=            ; mol/ dm3 Red-oks reaktsioonide tasakaalustamine: NB! Lihtaine oksüdatsiooniaste on alati 0! nt: 1) Määrake iga elemendi oksüdatsiooniaste: K + HNO3 → KNO3 + NH4NO3 + H2O  2) Kui olete kirjutanud oksüdatsiooniastmed nii lähteainetele kui saadustele leiate kaks 
elementi (mõnikord ka rohkem), mille oksüdatsiooniastmed on muutunud. 3) Vaadake, mitu elektroni kumbki element on liitnud/loovutanud: K – 1e- → K ;  N + 8 e- → N 4) Leidke liidetud ning loovutatud elektronide vähim ühiskordne:  N + 8 e- → N ;   K  – 1e- → K                                                                                                         5) Kirjutage saadud tulemused võrrandisse: 8K + HNO3 → 8KNO3 + NH4NO3 + H2O  NB! 
Nr 1 ei kirjutata 6) Tasakaalustage võrrand (NB! Jäta vee molekulid viimaseks): 8K + 10HNO3 → 8KNO3 + 
NH4NO3 + 3H2O 7)  Võrrandi tasakaalu kontrollige hapniku aatomite arvu järgi! Kareduse arvutamine: karedus=                      * 1000 2. Laboratoorsed töid: töö käiku tundmine, vahendite  kasutamine  (mida mõõdeti  ja
mida arvutati?) 3. Mis on keemia (valdkonnad). Keemia on teadusharu, mis käsitleb ainete koostist, ehitust
ja omadusi ning nende muundumise seaduspärasusi. Valdkonnad: Füüsikaline, Orgaaniline,
Anorgaaniline keemia. 4. Keemia kolm taset: Mikroskoopiline tase, Makroskoopiline tase, 5. Teadusliku meetodi põhimõte: Teadus algab sealt, kust hakatakse mõõtma. 6. Millega tegeleb keskkonnakeemia? uurib looduses toimuvaid keemilisi ja biokeemilisi
nähtusi, ülesanneteks on keemiliste ühendite keskkonda sattumise allikate väljaselgitamine, Lahustunud aine mass [g] *
100% maine * 100% Lahuse mass 
[g] m(lahu [g] mlahus 
[g] C
% C
% [cm3
] Vlahus m 
[g] V 
[l] 100
% 100
% M [g/
mol] 22,4  n V 0       I  V -II       I  V -II      -III I  V 
–II      I  -II 0               
I V                    8 8 0                I V                -
III 1 M(sool Me * 


nende   ühendite   edasised   mõjud   ja   liikumine,   eeskätt   õhu-   ja   veekeskkonnas,   aga   ka
mullakeskkonnas. 7. Keskkonnakeemia seos teiste valdkondadega:  Analüütiline, Bioanalüütiline, Roheline,
Atmosfääri-, hüdro- ja mullakeemia, Ökotoksikoloogia. 8. Atmosfääri, hüdrosfääri ja litosfääri koostis.  Atmosfäär (12): Lämmastik-N2 (78%),
Hapnik-O2 (21%), Ar, CO2, CH4, H2, O3 jt. Hüdrosfäär: Cl, Na, sulfaadid, vesinik ja hapnik.
Litosfäär: O2 (47%), Si (28%), Al (8%), Fe (5%), Ca, Na. 9. Mis on aineringe? Aineringe on ökosüsteemis (ja biosfääris) toimuv keemiliste elementide
tsükliline liikumine läbi lagundamis- ja sünteesiprotsesside orgaaniliste ühendite koosseisust
anorgaaniliste ühendite koosseisu ja tagasi. 10. VEERINGE, selle kirjeldamine ja toimimine. Maa vee järjepidev liikumine maapinnal,
üleval   ja   all.   Mereveevaru   -Aurumine-Evapotranspiratsioon-   Sublimatsioon-   Veevaru
atmosfääris-   Kondensatsioon-   Sademed-Veevaru   jääs   ja   lumes-Sulaveeäravool   jõgedesse-
Pindmine   äravool-Jõeäravool-Mageveevaru-Maasse   imbumine-Põhjaveevaru- Põhjaveeäravool-Allikad. Veeringel puudub kindel algus- ja lõppkoht. Veeringe käivitajaks
on Päike.  Kuna   suur   osa   veest   aurustub   ookeanidelt   ja   langeb   sinna   ka   tagasi,   nimetatakse   seda
väikeseks veeringeks.  Suure  veeringe  moodustab aga  ookeanidelt  aurunud veehulk,  mis
jõuab maismaale. 11. SÜSINIKURINGE – kirjeldamine ja toimimine: Ökosüsteemi süsinikuringe on avatud
ehk   mitte   tasakaalus,   kui   süsinikku   lisandub   aineringesse   ringevälistest   allikatest   (näiteks
fossiilkütuste   põletamisel),   või   kui   süsinikühendeid   väljub   aineringest   organismidele
kättesaamatus vormis (nt orgaaniliste setete või turba moodustumisel). Inimtegevus mõjustab
süsinikuringet   peamiselt   kolme   protsessi   kaudu.   Fossiilkütuste   põletamisel   tuuakse
süsinikuringesse   süsinikku   juurde.   Taimestunud   alade   vähendamise   kaudu   vähendatakse
süsiniku fotosünteetilise assimilatsiooni voogu. Kuivendamise ja muldade õhustamise kaudu
intensiivistatakse orgaanilise aine mineraliseerumist ja süsihappegaasi eraldumist atmosfääri. •   Fotosüntees   –   põhimõte,   olulisus:   anorgaaniline   süsinik   saab   orgaaniliste   ühendite
koostisosaks,  • Hingamine – põhimõte ja protsessi kirjeldus: orgaaniline süsinik vabaneb õhku või vette
süsihappegaasina.   Tasakaalus   ökosüsteemis   on   kogufotosüntees   võrdne   koguhingamisega.
Aeroobsetes tingimustes vabaneb CO2 orgaanilistest ainetest loomade, taimede, inimeste ja
mikroorganismide hingamise tulemusena. CO2 arvel moodustavad orgaanilist ainet taimed,
vetikad, tsüanobakterid ja kemolitotroofsed bakterid. •   Kääritamine,   anaeroobne   hingamine   –   põhimõte   ja   protsessi   kirjeldus:   Anaeroobsetes
tingimustes   vabaneb   CO2   orgaanilistest   ainetest   kääritajate   ja   anaeroobsete   hingajate
vahendusel. CO2 arvel sünteesivad orgaanilist ainet fotosünteesivad purpur- ja rohevetikad.
Metaan moodustub anaeroobsetes tingimustes metanogeenide vahendusel. 12. LÄMMASIKURINGE – kirjeldamine ja toimimine: on lämmastiku ja tema ühendite
tsükliline liikumine eluta ja eluslooduse elementide vahel ökosüsteemis.  •   N-ringe   tähtsus:   Lämmastiku   kättesaadavus   mõjutab   ökosüsteemide   võtmeprotsesse,
hõlmates   primaarproduktsiooni   ja   lagunemist.   Lämmastik   on   hädavajalik   eluks   Maal.
Taimedes kasutatakse lämmastikku klorofülli molekulides, mis on vajalikud fotosünteesiks ja
edasiseks kasvuks. 


•   N-ringe   ja   inimtegevus   –   mõjud   elusloodsele:   Inimtegevus,   nagu   fossiilsete   kütuste
põletamine,   lämmastikväetiste   kasutamine   ja   lämmastiku   eraldumine   heitvette,   on   suurel
määral   aidanud   kaasa   lämmastiku   dünaamilisele   ringlemisele.   Lämmastikdioksiid   käitub
katalüsaatorina   atmosfäärse   osooni   lagundamisel.   vähendab   õhukvaliteeti   ning   põhjustab
happevihmasid.   Liigse   lämmastiku   korral   väheneb   taimede   produktiivsus   ning   võib
kahjustuda loomade, kalade ja inimeste tervis. •   Protsessid:   nitrifikatsioon-ammoonium   oksüdeeritakse   nitraadiks   (mikroobid),
denitrifikatioon-– nitraat redutseerub vabaks gaasiliseks lämmastikuks. • Lämmastik inimkehas: Ta on komponendiks aminohapetes, proteiinides ja nukleiinhapetes,
nagu RNA ja DNA. 13. FOSFORIRINGE – kirjeldamine ja toimimine:  biogeokeemiline ringe, mis hõlmab
endas   fosfori   ühendite   ringlust   litosfääris,   hüdrosfääris,   ja   biosfääris.   Fosfori
oksüdatsiooniaste   jääb   kogu   ringluse   käigus   muutumatuks.   Fosfaadina   võivad   fosforit
omastada peaaegu kõik organismid. Kõrgemad loomad, ka inimene, saavad vajaliku fosfori
orgaanilistest   ühenditest.   Erinevalt   teistest   aineringetest   ei   ole   atmosfäär   fosfori   ringluses
oluline, sest fosfor ja selle ühendid on enamasti  Maal esinevatel  tavatemperatuuridel  ja -
rõhkudel tahkes olekus ehk seega õhust raskemad. Fosfor on ioonsel kujul oluliseks toitaineks
taimedele ja loomadele. Inimtegevuse mõju fosforiringele on tingitud liigsest või hoolimatust
fosforit   sisaldavate   väetiste   kasutamisest,   mis   põhjustab   veekogudes   eutrofeerumist,   mis
lõhub veeökosüsteeme. Olulised protsessid: Bioloogiline ringe (taimed omastavad fosfori ja
lagunedes   vabastavad   seda),   Geokeemiline   ringe   (fosfaadid   lahustatakse   mineraalidest
keemiliste või biokeemiliste protsesside vahendusel) •   P   enam   levinud   vorm   fosforiringes:   Looduses   esinevatest   fosforiühenditest   on   kõige
tavalisemad ja suurima tööstusliku tähtsusega fosforimineraalid fosforiit ja apatiit. •   Fosfor   inimkehas:   nukleiinhapetes,   rasvades   ja   süsivesikutes.   Samuti   toimib   fosfor
puhverainena, säilitades inimorganismis happe-aluse tasakaalu. 14. HAPNIKURINGE – kirjeldamine  ja toimimine:  hapniku liikumine  anorgaanilistest
ühenditest elusorganismide orgaanilistesse ühenditesse ja tagasi, samuti elusorganismide poolt
vahendatud hapniku konversioonid anorgaaniliste ühendite vahel. Olulised protsessid: Vaba
hapnik   Maa   atmosfääris   on   taimede   elutegevuse   tulemus:   vee   fotolüütilisel   lagunemisel
eraldub   vesinik,   mis   seondub   süsinikuga,   ja   hapnik,   mis   jääb   vabaks.   Aeroobsetes
organismides läheb hapnik taas veemolekuli koostisse. 15. VÄÄVLIRINGE – kirjeldamine ja toimimine: biogeokeemiline tsükkel, kus väävel ja
tema   ühendid   ringlevad   eluta   looduse   ja   eluslooduse   vahel,   kusjuures   muutub   väävli
oksüdatsiooniaste.   Olulised   protsessid:   orgaanilise   väävli   muutumine   anorgaaniliseks   ehk
vesiniksulfiidiks (H2S). Sulfiidi, elementaarväävli (S) ja teiste väävliühendite oksüdeerumine
sulfaatideni   (SO42-).   Sulfaatide   redutseerimine   sulfiidideks.   Mikroobide   kaasabil
väävliühendite   kontsentreerumine   ja   muutmine   orgaaniliseks   väävliks.   Inimese   mõju
väävliringele   avaldub   peamiselt   vääveldioksiidi   (SO2)   emissioonil   vabrikutest   ja
sisepõlemismootorist. •Olulisemad väävli ühendid: H2S, SO42-, SO2. • Millised väävliühendid on mürgised elusorganismidele? Gaasilised väävliühendid; H2S, 


• Väävel inimkehas: mitme aminohappe ja valkude koostises. Keskmisest enam on väävlit
juustes, 16.   Peamised   globaalsed   keskkonnaprobleemid.  rahvastiku   kiire   juurdekasv,   atmosfääri
saastumine,   happevihm,   maa   osoonikihi   vähenemine,   kasvuhooneeffekt,   vete   reostumine,
ebaotstarbekas   kasutamine   ning   joogivee   puudus;   muldade   erosioon   ning   mullaviljakuse
vähenemine; keskkonna saastumine keemiliste taimekaitsevahendite ning väetistega; liigilise
koosseisu muutumine, liikide hävimine ning ökoloogilise tasakaalu rikkumine; toiduainete
saastumine kantserogeensete ainetega; haiguste levik. 17. Keskkonnaprobleemid Eestis. põlevkivi kaevandamine ning põletamine; liigne metsade
raie; õhusaastumine saasteallikatest (transport); veereostus; läänemere reostumine; jäätmete
teke ning ebaseaduslik ladustamine; jõgede ja järvede eutrofeerumine. 18.   Vee   omadused.  Läbipaistev,   värvusetu   vedelik,   parim   lahusti,   polaarne   molekul,
moodustab   vesiniksidemeid,   Sulamistemp   0  0C.   Keemistemp   100  0C.   Kapillaarsus,   Juhib
elektrit, Kõrge soojusmahtuvus. Esineb sisehõõre, 19. Kuidas saab hinnata hüdrofoobsust? aine jaotumine kahefaasilises süsteemis oktanool-
vesi, K väärtus sõltub solvendist. Kow=Coktanoolis/Cvees. 20. Puhta aine ja segu erinevus. PUHAS AINE- homogeenne, SEGU- heterogeenne. 21.   Vee   peamised   kvaliteedi   näitajad.  Hägusus,   lõhn,   maitse,   värvus,   Elektrijuhtivus,
Läbipaistvus, Kuivjääk, Oksüdeeritavus, pH (tavaliselt piirides 5,5-7,5), Karedus. 22.   Mis   on   pH   ja   kuidas   seda   määratakse?  Suurus   mis   iseloomustab   vesinikioonide
kontsentratsiooni lahuses; Mida madalam on pH, seda rohkem H+ ioone on. 23. Mis on lahus? Millest see koosneb?  Kahest või enamast ainest koosnev homogeenne
süsteem. Koosneb lahustist ja lahustunud ainest. 24. Lahustumise põhireeglid.  Sarnane lahustub sarnases: Polaarne aine lahustub polaarses
lahustis (alkohol vees). Mittepolaarne aine lahustub mittepolaarses lahustis (propaan C3H8
benseenis C6H6) 25.   Mis   on   lahustuvus?   Mis   on   küllastuspunkt?  Lahustunud   aine   omadus   moodustada
lahustika homogeenne lahus. Punkt, millest alates ei saa lahustatavat ainet lahuses lahustada. 26. Mis on lahuste kontsentratsioon? Loetle erinevaid kontsentratsiooni väljendusviise?
Lahustunud   aine   hulk   kindlas   lahuse   või   lahusti   koguses.   Molaarne   ja   molaalne
kontsentratsioon, moolimurd, massimurd, normaalne kontsentratsioon. 27. Mis on puhverlahused? Nimeta puhverlahuste põhiomadused! Lahus, millel on võime
säilitada oma pH mõõdukate koguste happe või aluse lisamise. Puhvermahtuvus,   sisaldab
hape-alus paari kuuluvaid osakesi, koosnevad enamasti kas nõrgast alusest ja selle soolast või
nõrgast happest ja selle soolast. 28. Mis põhjustab vee aluselisust? Põhjustavad vabad hüdroksiidid ja nõrga happe ja tugeva
aluse soolad. 29.   Vee   karedus.  karedusega   väljendatakse   kaltsiumi,   magneesiumi   ja vesinikkarbonaatioonide sisaldust vees. 30.   Milliseid   võtteid   saaks   kasutada   vee   kareduse   vähendamiseks?   Kirjutage
reaktsioonivõrrandid.  Karbonaatsest e. mööduvast karedusest saab lahti:  Vee keetmisega;
Ca(HCO3)2        CaCO3 + CO2 + H2O; Ca(OH)2 lisamisel: Ca(HCO3)2 + Ca(OH)2 = 2CaCO3


+2H2O,   Mg(HCO3)2  +2Ca(OH)2=   2CaCO3  +Mg(OH)2  +2H2O;   Na-kationiidi   filtrid:
Ca(HCO3)2 + Na2R = CaR +2NaHCO3; H-kationiidi filtrid. Üldkaredusest saab lahti: Ca(OH)2
lisamisel ja Na2CO3 lisamisel. CaSO4 + Na2CO3 = CaCO3 + Na2SO4 31.   Kuidas   toimub   gaaside   lahustuvus   vedelikes?  Gaaside   lahustuvus   konstantsel
temperatuuril   on   proportsionaalne   nende   osarõhkudega.   Konstantsel   temperatuuril   tõstes
rõhku kaks korda suureneb ka gaasi lahustuvus kaks korda. 32. BHT- Biokeemiline hapnikutarve. Hapniku kogus, mida 1 l vees sisalduvad orgaanilised
ained tarbivad lagunemisel aeroobsetes tingimustes kindlal temperatuuril (20 C) teatud aja
vältel.   BHT   iseloomustab   kergelthapenduvate   orgaaniliste   ainete   hulka.   Oluline
reostusnäitaja. Puhas vesi BHT < 30 mg/l. Väga reostunud vesi BHT > 100 mg/l. 33. KHT- Keemiline hapnikutarve. Mingit vett (harilikult reovee puhul) iseloomustav näitaja,
mis   väljendab,   mitu   mg   O2   kulub   1   liitri   veeproovi   orgaanilise   ja   anorgaanilise   aine
oksüdeerimiseks mingit tugevat oksüdeerijat kasutades. Reovee KHT sisaldus on keskmiselt
200 kuni 600 mg/l. 34. Kuidas saab vee kvaliteedi parandada? Vett keetes, filtritega, veepuhastusseadmed,  35.   Aeroobsed   ja   anaeroobsed   protsessid   hüdrosfääris.  –   hapniku   (õhu)   juuresolekul
(hüdrosfääri pinnakihtides aeroobne hingamine), – ilma õhu (hapniku) juurdepääsuta (mere
põhjas anaeroobne hingamine). 36.   Reovete   jagunemine:  olme-   ehk   kommunaalreoveed,   tööstuslikud   reoveed,
põllumajanduslikud reoveed, atmosfäärne reovesi. 37.   Ohtlikud   ained   vees:  raskmetallid   (Pb,   Hg,   Cd,   As),   muud   anorgaanilised   ühendid:
fluoriidid, tsüaniidid. 38.   Reovee   puhastamine:  vee   puhastamine   sellise   tasemeni,   mis   lubab   seda   lasta
looduslikesse   veekogudesse   või   korduvalt   kasutada.   puhastusmeetodeid:   mehhaaniline,
füsiko-keemiline,   keemiline,   Elektrokeemiline,   bioloogiline.   primaarne   (mehaaniline,
eelpuhastus); sekundaarne (bioloogiline puhastamine); tertsiaalne (järelpuhastus). 39.   Vee   reostumise   mõjud   keskkonnale.  Vetikate   vohamine,   elusorganismide
suremine/mürgitamine,   haiguste   levik,   veekogude   kinnikasvamine,   vee   ja   kaldaalade
reostumine. 40. Vee reostumise mõjud inimesele. Kahjustab tervist, mürgitab, surm, haiguste levik. 41. Biodegradatsiooni mõjutavad faktorid: molekuli struktuur; keskkond; mikroorganismid
(päritolu, hulk); aeg. 42. Biodegradatsiooni efektiivuse mõõtmine:  Vaja teada:  proovi summaarne  orgaanilise
aine sisaldus. Leitakse: kui palju sellest laguneb (muundub teisteks ühenditeks) teatava aja
jooksul. 43.   Biodegradeeruvuse   määramine:  Degradeeruvuse   kvantitatiivne   hindamine.   Uuritava
aine   kontsentratsiooni   määramine   võib   olla   määratud   proovi   hapnikutarbe   või   süsiniku
sisalduse kaudu. 44.   Millest   sõltub   saasteainete   transport   vees?  vee   liikumine;   ainete   lahustuvus   vees;
jaotumine: vesi – õhk, vesi – tahke aine.


45.   Happevihmad:   tekke   ja   toime   keskkonnas:  põhjustavad   eelkõige   väävli-   ja
lämmastikoksiidid,   mis   veega   reageerides   moodustavad   vastavalt   väävel-   (H2SO4)   ja
lämmastikhappe HNO3. Hävitab taimestiku, hapestab mulda ja veekogusid, kahjustab tervist. 46. Kompleksühendid veekogus: klorofüll, Hemotsüaniin. 47. Kompleksühendite nimetamine ja valemite kirjutamine. Nimetuse andmist alustatakse
katiooni(de)st, seejärel nimetatakse anioon(id). Kui tsentraalaatomiga on seostunud erinevad
ligandid, siis loetletakse need üles tähestikulises järjekorras (eesliiteid arvestamata). 48. Doonor-aktseptorside-  Keemiline side, milles ühe elemendi aatomi elektronpaar läheb
teise elemendi aatomi vabale orbitaalile. 49. Millest sõltub kompleksühendi värvus? Värvus sõltub nii metallist kui ka liganditest.  50. Kelaat- Kompleks, kus ligand annab metalliga mitu sidet ja moodustab tsükli. 51.   Kompleksühendite   teke.  Tsentraalaatomi   ja   ligandide   ühinemisel,   kompleksi
moodustajametall + ligand= kompleksühend. 52. Looduslikus vees komplekse moodustavad ligandid. Humiinained 53.   EDTA   kasutusala.  Tööstuses,   meditsiinis,   kosmeetikas   (šampoon),   laboratoorsetes
töödes. 54. Milliseid vee pehmendajaid lisatakse pesupulbritele? Millel põhineb nende toime?
Sooda,   Fosfaadid,   Tseoliit.   ioonvahetus   –   Ca2+   ja   Mg2+   ioonid   vahetatakse   välja   teiste
ioonide vastu. 55. Kuidas toimub metallide lahustumine tahkest faasist? Osad metalliühendid lahustuvad
hästi vees, andes vette metalliioone. Metalliühendite lahustuvus sõltub keskkonna pH-st, pH
vähenedes lahustuvus suureneb ning metallid muutuvad liikuvamaks. 56.  Huumus-    orgaanilise   aine   lagunemise   ja   muundumise   saadus.   Tavaliselt   pruuni   või
musta värvusega amorfne aine.  57.   Humiinhape-  makromolekulide   kompleks,   fenoolse   struktuuriga   polümeerid,   mis
võimelised moodustama metallidega (eelkõige rauaga) kelaate. Vees halvasti lahustuv pruun
aine,   leidub   lisaks   mudale   ka   pinnases,   turbas,   kivisöes.   allikaks   on   eelkõige   hukkunud
taimed. Humiinhape on taimede kasvuhormooniks; pinnases mineraalide transportimiseks. 59. Nimetage tuntumaid redutseerijad ja oksüdeerijad keskkonnas: Red- vesinik, süsinik;
Oks- hapnik, Cl 60. Redoksreaktsioonid keskkonnas. Roostetamine, põlemine, hingamine. 61.   Toitainete   ärastamine   veest:   nitrifikatsioon-  I   etapp:   ammoniaagi   oksüdeerimine
nitritiks: 2NH4+(vedel) + 3O2 + 2H2O→ 2NO2−(vedel) + 4H3O+ .II etapp: oksüdeeritakse nitrit
nitraadiks: 2NO2− + O2 → 2NO3−(vedel)   ;denitrifikatsioon- nitraadi (NO3-) ja nitriti (NO2-) gaasilisteks oksiidideks redutseerimise
protsess. tekivad lämmastikoksiid (NO) ja dilämmastikoksiid (N2O).  62.   Mis   on   redokspotentsiaal?  tasakaaluline   elektroodipotentsiaal,   mis   iseloomustab
süsteemi oksüdeerivaid või redutseerivaid omadusi. 63. Mis on oksüdatsiooniaste? Määra oksüdatsiooni aste etteantud ühendites.  arv, mis
näitab   aatomi   oksüdeerituse   astet   keemilises   ühendis.   Lihtainete   oksüdatsiooniaste   on   0.


Liitainetes on kõigi aatomite oksüdatsiooniastmete summa 0. O (hapnik) –II; H (vesinik) I;
Püsivad: I – Na, K; II – Mg, Ca; III – Al. Muutuvad: Fe, Ni II või III; Cu, Hg I või II; Sn, Pb
II või IV;  65.   Mida   on   võimalik   arvutada   ja   määrata   redokspotentsiaalide   abil?  on   võimalik
arvutada   redoksreaktsiooni   Gibbsi   energia   muut,   mis   omakorda   võimaldab   määrata
reaktsiooni iseenesliku kulgemise suunda. 66. Mis on elektroni aktiivsus? H2 → 2H+ + 2ē E° = 0 V 67.   Mida   iseloomustab   pE?  Mõõtühikuta   suurus,   mis   iseloomustab   keemilise   süsteemi
võimet vahetada elektrone ja seal toimuvaid redoksreaktsioone. 68.   Mis   on   korrosioon?   Kuidas   selle   vastu   võidelda?  metallide   keemiline   hävinemist
väliskeskkonna toimel. metalli isoleerimine väliskeskkonnast, katoodkaitse, protektorkaitse,
katmine korrosioonikindlama metalliga (Cr, Ni, Zn, Sn), inhibiitorite kasutamine. 69. Mille alusel jagatakse lahuseid tõelisteks lahusteks ja kolloidlahusteks? Keskkonna ja
aine   omaduste  (suuruse),  tõeline   lahus-molekulaarne   süsteem,  milles   lahustunud  osakesed
esinevad   ioonidena   või   molekulidena   (soola-   ja   suhkrulahus).  kolloidlahuses   on   osakesed
suuremad kui tõelises lahuses. 70. Mis on pindpinevus? Pinna püüe kokku tõmbuda. 71.   Mis   on   adsorbtsioon?  Aatomite,   ioonide,   biomolekulide,   gaasiliste,   vedelate   ning
lahustunud molekulide adhesioon pinnale. 72. Millised ained on hüdrofoobsed, millised hüdrofiilsed? Hüdrofoobsed- mittepolaarsed
(metallid, õlid, rasvad); Hüdrofiilsed- polaarsed (anorgaanilised soolad, tärklis, savid). 73. Lahuste stabiilsus – mis ja kuidas seda mõjutavad: van der Walsi jõud- määrab
lahusti polaarsuse, mittepolaarne, elektrolüüdid- kutsuvad esile kolloidlahuste koagulatsiooni 74. Mis on kolloidkeemia? Nimeta erinevaid kolloidsüsteeme!  Füüsikalise keemia haru,
mis uurib pihussüsteeme, asetades rõhu eelkõige kolloidsüsteemidele. Nt. hägune vesi, tolm
õhus- ühes keskkonnas on teine keskkond ära ühtlustunud. 75.   Mille   alusel   jagatakse   dispersseid   süsteeme?   Tooge   näiteid.  jaotatakse   sõltuvalt
pihustunud aine osakeste mõõtmetest, Browni liikumise esinemine, kas esineb sadenemine.
jämedispersseteks-   Suspensioon-vihm,   muda;   ja   peendispersseteks   süsteemideks-
Kolloidsüsteem- udu, aur. 76.   Millised   on   osakeste   suuruse   järgi   jagatavad   disperssed   süsteemid?   Millised   on
nende  üldised omadused?  Jämedisperssed-osakesed on nähtavad  tavalise  mikroskoobiga,
settivad raskusjõu mõjul, ei läbi paberfiltrit; peendisperssed- osakesed suurusega 10−7...10−9
m.  77. Millised on agregaatoleku järgi jagatavad disperssed süsteemid? Nimeta erinevaid
süsteeme! T/G-tolm, suits, T/V-kolloidlahused, T/T-tahked kolloidlahused; V/G- aerosoolid,
V/V-Emulsioonid,   V/T-Vedelik   poorses   kehas;   G/G   Gaasilised   süsteemid   tiheduse
fluktuatsiooniga, G/V Gaasilised emulsioonid, vahud, G/T Poorsed ja kapillaarsed kehad. 78. Mis on lüofiilsed-  aine ja vedeliku tugev vastastikmõju, nt,  vesilahustuvad valgud vees,
seep vees  ;  mis lüofoobsed süsteemid-  nähtus, kus vedeliku ja aine vahel vastastikmõju
puudub, nt. metallide kolloidlahused vees, vähelahustuvate ainete osakesed vees.


79. Kolloidsüsteemi tekke peamised tingimused. Browni liikumine, osakeste mõõtmed on
10−7...10−9 m. vedela või gaasiline. 80. Koagulatsioon-  kolloidsüsteemi lagunemisprotsess, mille tulemusena lahuses olev aine
sadestub.  81. Tyndalli efekt- nähtus, kus valguskiirgus kolloidlahuse süsteemis (tolmune õhk, udus jt)
hajub. 82. Mitsell- pindaktiivsete monomeeride agregaadid. 83. Absorptsioon- gaasi või gaasisegu neeldumine vedelikus või tahkises, harvem mõeldakse
selle all vedeliku neeldumist tahkises.  ja adsorptsioon-  aatomite, ioonide, biomolekulide,
gaasiliste, vedelate ning lahustunud molekulide adhesioon pinnale. 84.   Analüütilise   keemia   eesmärk:  mitmesuguste   objektide   keemilise   koostise
määramine(ainete ja materjalide koostise uurimine). 85. Kvalitatiivne- uuritava aine keemilise koostise ja struktuuri määramine ja kvantitatiivne
analüüs- proovis sisalduvate ühendite koguse määramine.  86.   Analüüsiobjekt-  objekt,   mille   keemilist   koostist   määratakse.  Proov-   osa
analüüsiobjektist, mida kasutatakse analüüsil. 87. Analüüt- aine, mille sisaldust me analüüsiobjektis määrata soovime. ja maatriks- proovi
osa, mis ei ole analüüt.  88.   Kromatograafia   põhimõte-  meetodite   grupp   segude   komponentide   eraldamiseks
üksteisest. Lisaks eraldamisele ka detekteerivad eraldatud ained ja mõõdavad nende sisalduse
proovis,  89.   Ainete   hulkade   määramine   kromatogrammilt:  Kasutada   võib:   Piigi   pindala,   Piigi
kõrgust. Kvantitatiivne analüüs käib üldiselt kaliibrimisgraafiku meetodil. 90. Analüüsimeetod- põhimõtteline menetlus teatud liiki objektides teatud analüüdi sisalduse
määramiseks ja –metoodika- detailne eeskiri analüüsi läbiviimiseks. 91. Analüüsi etapid: 1.Meetodi/metoodika valimine; 2. Metoodika valideerimine; 3. Proovi
võtmine;   4.   Proovi   jagamine   identseteks   alamproovideks;   5.   Proovi
ettevalmistamine(mineraliseerimine või ekstraheerimine) ja lahuse valmistamine; 6. Segajate
mõju   elimineerimine;   7.   Kalibreerimisproovide-   või   lahuste   valmistamine;   8.
Analüüsiaparatuuri kalibreerimine; 9. Füüsikaliste või keemiliste suuruste mõõtmine, mis on
seotud   analüüdi   kontsentratsiooniga   proovis;   10.   Tulemuse   arvutamine   ja   selle
usaldusväärsuse(määramatuse) hindamine 92. Valideerimine-  Protsess, mille eesmärk on välja selgitada, kas metoodika vastab oma
eesmärgile. 93. Milleks on vaja proovi ettevalmistust? Et saada võimalikult kiiresti kätte tulemus.  94.   Gravimeetria-  kaalanalüüs  ja   titrimeetria-  mahtanalüüs.  erinevus.  Gravimeetria   on
rakendatav vaid piiratud analüütide ringi jaoks, aga titrimeetria on rakendatav küllaltki laia
valiku analüütide määramiseks. 95. Metoodika avastamis- ja määramispiirid.  Avastamispiir on vähim analüüdi sisaldus
proovis,   mida   on   antud   metoodikaga   veel   võimalik   usaldusväärselt   detekteerida   ja


identifitseerida. Määramispiir on madalaim analüüdi sisaldus proovis, mida antud metoodika
võimaldab usaldusväärselt kvantitatiivselt määrata. 96.   Primaarne   ja   sekundaarne   saaste:  Primaarsed   saasteained   on   emiteeritud   otseselt
allikast nende tekkeprotsessil, näiteks CO auto heitgaasidest. Sekundaarsed saasteained on
emiteeritud aga kaudselt; täpsemalt tekivad need siis, kui primaarsed ained reageerivad või
seonduvad omavahel, nt. troposfääri osoon. 97.   Milline   võiks   olla   keskkonnasaaste   mõju?  Kahjustab   elusorganismide   tervist,   õhu-,
mulla   ja   veereostus,   elusorganismide   suremine   ja   haigestumine,   happevihmad,
kliimasoojenemise intensiivistumine, taimede hävimine. 98.   Kemikaalide   omadused,   mis   mõjutavad   nende   levikut   keskkonnas.  Molekuli
struktuur, toksilisus, lahustuvus, vastupidavus välismõjudele, reageerivus erinevate ainetega, 99.   Kuidas   klassifitseeritakse   ained   nende   ohtlikuse   järgi?  1)   plahvatusohtlik,   2)
oksüdeeriv, 3) eriti tuleohtlik, 4) väga tuleohtlik, 5) tuleohtlik, 6) väga mürgine, 7) mürgine,
8) kahjulik, 9) sööbiv, 10) ärritav, 11) sensibiliseeriv, 12) kantserogeenne, 13) mutageenne,
14)   reproduktiivtoksiline,   15)   keskkonnaohtlik.   Klassifitseeritakse   nende   füüsikaliste,
keemiliste, tervise- ja keskkonnaohtlike omaduste alusel. 100.   Bioakumulatsioon-  aine   kontsentratsiooni   suurenemine   organismis   võrreldes
kontsentratsiooniga ümbritsevas keskkonnas. 101.   Toksilisust   mõjutavad   tegurid:  keemiline   aktiivsus,   kogus,   kokkupuuteviis,   vanus,
tervis, imendumisvõime, kontsentratsioon. 102.   Ökotoksikoloogilised   mõjusid   organismidele:  Populatsiooni   arvukuse   vähenemine,
taimede kasvu pidurdumine, mis omakorda mõjutab loomade arvukust, haiguste levik. 103. LD50- Keskmine surmav annus 104. LC50- Keskmine surmav kontsentratsioon 105. Akuutne -aine kahjulik mõju, mis tuleneb kas ühekordsest kokkupuutest või korduvast
kokkupuutest lühikese aja jooksul; ja krooniline mürgisus- aine kahjulik mõju, mis tuleneb
pikaajalisest kokkupuutest. 106. Millega tegeleb ökotoksikoloogia?  Uurib looduslike ja sünteetiliste pollutantide mõju
ökosüsteemi osadele, 107.Polütsüklilised   aromaatsed   süsivesinikud(PAH)-kahest   või   enamast   kondenseeritud
aromaatsest tsüklist koosnevad ühendid. 108. Formaldehüüd-  Metanaal   ehk formaldehüüd  on  lihtsaim   aldehüüd.  Tugeva  lõhnaga
värvitu gaas, mida kasutatakse ehitus- ja viimistlusmaterjalide tootmisel. 109. DDT - dikloor-difenüültriklooretaan: toksiliste omadustega putukatõrjevahend, 110. Polüklooritud bifenüülid- tsüklilised orgaanilised ühendid, kus kahel omavahel seotud
benseenituumal on 1–10 vesiniku aatomit asendunud kloori aatomi(te)ga. 111. Dioksiinid- ühendeid, mis kuuluvad keskkonnas levinud saasteainete hulka. 112. Taimekaitsevahendid ning nende ohud:  ained, mis on loodud taimede kaitsmiseks
putukate   ja   muude   ohtude   eest.   Mõjutavad   negatiivselt   elusorganismide   tervist,   rikkuvad
keskkonda, vett, õhku ja mulda, mõjuvad halvasti tolmeldajate tervisele ja arvukusele.


113. Nitrosoamiinid keskkonnas:  ühendirühm, millest 90 % on kantserogeensed e vähki
tekitavad.