Lennart-Georg Meri (0)

Lähte Ühisgümnaasium
LENNART – GEORG MERI
Referaat
Lähte 2007

Elulugu

Sündud 29. märts 1929, surnud 14. märts 2006 Tallinnas. Lennart-Georg Meri oli Eesti poliitik ja kirjanik. Ajavahemikus 1992-2001 oli ta Eesti Vabariigi president .
Lennart Meri vanemad olid Eesti diplomaat Georg Meri eestirootsi juurtega Alice- Birgitta Engmann. Kuna Georg Meri pidi oma diplomaadi töö tõttu palju välismaal käima, siis oli ka tema poeg Lennart-Georg Meri palju välismaal, mistõttu ta ka oskas nii paljusid keeli: saksa, prantsuse, inglise, soome, vene. Lennart ei olnud ainuke laps, tal oli ka vend Hindrek – Peeter Meri on Lennrati noorem vend (sünd 21.marts 1934 Berliinis).
Lennart õppis mitmes Saksamaa ja Prantsusmaa koolis. 1941 – 1946 oli ta koos vanematega küüditatuna Siberis, selle vahe sees õppis ta mitmes vene koolis. Eestis astus ta Tartu Ülikooli ja lõpetas aastal 1953 ajaloo eriala cum laude . Ajaloolasena tal, aga töötada ei lubatud.
Lennart-Georg Meri oli abielus kaks korda. Esimene abikaasa Regina Meri emigreeris 1987 Kanadasse ning naasis Eestisse tagasi 2003. aastal, nende pojad on Mart Meri (sünd 1959 ) ja Kristjan Meri (sünd 1966). Teine abikaasa Helle Meri oli kuni 1992 aastani Tallinna Draamateatris näitlejanana, neil on tütar Tuule Meri (sünd 1985).

President

1990. aastal sai Lennart Merist Edgar Savisaare valitsuse välisminister. Ta andis Eestile palju ja taastas kontaktid Läänega ning kohtus mitmel korral sealsete kõrgete riigitegelaste, sealhulgas ka USA presidendi George H. W. Bushiga. Ta suutis saavutada Eesti Vabariigi järjepidevust hoidnud peakonsuli Ernst Jaaksoni heakskiidu Eesti valitsuse tegevusele. Augustiputši ajal oli Lennart Meri Soomes ning tegutses seal Eesti Vabariigi taastunnustamise nimel.
Aastal 1992 lahkus Lennart Meri välisministri ametikohalt ja sai lühikeseks ajaks Eesti Vabariigi suursaadikuks Soomes. Sama aasta sügisel kandideeris ta Eesti presidendiks. Ta kaotas esimeses voorus suurelt Arnold Rüütlile, ent pääses teise vooru ning osutus seal valituks. Temast sai esimene demokraatlikult valitud Eesti president. Aastal 1996 valiti ta teiseks ametiajaks tagasi. Presidendina tegi ta väga palju ära Eesti tutvustamiseks ning aitas riigis stabiilset demokraatiat kehtestada. Ta sai tuntuks teravmeelsete ütluste ja humoorikate tegudega, mis hiljem talletati raamatus "Meie Lennart". Aastal 1998 valis Prantsusmaa ajaleht La Vie Lennart Mere aasta eurooplaseks. Aastal 2001, oma viimasel ametisolekuaastal, jagas president kunagistele poliitvangidele ja küüditatutele üle kogu Eesti Murtud Rukkilille märke.
Pärast presidendiametist loobumist jätkas Lennart Meri aktiivset ühiskondliku tegevust: pidas loenguid ja kõnesid, suhtles nii välisriikide esindajate kui ka lihtsate Eesti kodanikega.

Aastad

Ametikohad:

• 1953–1955 Vanemuise teatri kirjanduslik toimetaja
  
• Tartu Kunstikooli õppejõud
  
• 1955–1961 Eesti Raadios kuuldemängude produtsent , toimetaja
  
• 1963–1968 Tallinnfilmi stsenarist
  
• 1968–1971 ning 1986–1988 Tallinnfilmi produtsent
  
• 1985–1987 Eesti NSV Kirjanike Liidu välissuhete sekretär
  
• 1980. aastatel tegutses Eestimaa Rahvarindes ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis
  
• 1986–1988
  
• 1988–1990 Eesti Instituudi asutaja ja direktor
  
• 1990–1992 Eesti Vabariigi välisminister
  
• 1992 aprillist oktoobrini Eesti Vabariigi suursaadik Soomes
  
• 1992–2001 Eesti Vabariigi president kaks ametiaega järjest. Valiti tagasi 1996 Eesti Vabariigi valitsuse esindaja Euroopa Konvendis
  

Tunnustused:

• 1974 – Juhan Smuuli preemia raamatu "Virmaliste väraval" eest.
  
• 1977 – Juhan Smuuli preemia raamatu "Hõbevalge" eest
  
• 1977 – New Yorgi filmifestivali hõbemedal filmi " Linnutee tuuled" eest
  
• 1979 – Eesti NSV teeneline kirjanik
  
• 1982 – Soome Kirjanike Liidu auliige
  
• 1985 – Eesti NSV riiklik preemia raamatute "Hõbevalge" ja "Hõbevalgem" eest
  
• 1986 – Helsingi Ülikooli audoktor
  
• 1989 – Euroopa Teaduste, Kunsti ja Kirjanduse Akadeemia kirjavahetajaliige
  
• 1996 – Coudenhove -Kalergi fondi Euroopa auhind 1996
  
• 1996 – Ida-Lääne Vabaduse auhind, Ida-Lääne Uuringute Instituut, New York
  
• 1998 – Aasta eurooplane (Prantsusmaa nädalaleht La Vie)
  
• 1998 – Krakówi Jagiełło Ülikooli hõbemedal
  
• 1999 – Lapi ülikooli audoktor
  
• 1999 – Liberaalse Internatsionaali vabaduse auhind
  
• 1999 – Saksamaa Pagendatute Liidu kõrgeim aumärk
  
• 2000 – Saint Olafi Ülikooli (USA) audoktor
  
• 2000 – Turu Ülikooli audoktor
  
• 2000 – Batlineri Instituudi Väikeriikide auhind
  
• 2001 – Max Schmidheiny Vabaduse auhind (Sankt Galleni ülikool, Šveits)
  

Aumärgid:

• Jordaania Taassünni ordeni suurpael ja suurtäht 1993
  
• Taani Elevandi ordeni suurpael ja suurtäht 1994
  
• Soome Valge Roosi ordeni suurrist ketiga 1995
  
• Rootsi Serafimi ordeni kett 1995
  
• Mehhiko Asteegi Kotka orden 1995
  
• Läti Kolme Tähe teenetemärgi suurrist ketiga 1996
  
• Ungari Vabariigi Teeneteordeni suurrist 1997
  
• Sloveenia Vabariigi Vabaduse Kuldtähe teenetemärk 1997
  
• Itaalia Vabariigi Teeneteordeni suurrist 1997
  
• Leedu Vabariigi Vytautas Suure teenetemärk 1997
  
• Poola Vabariigi Valge Kotka orden 1998
  
• Islandi Vabariigi Hauka teenetemärk 1998
  
• Norra Kuningriigi Püha Olafi ordeni suurrist 1998
  
• Kreeka Vabariigi Lunastaja teenetemärgi suurrist 1999
  
• Saksamaa Liitvabariigi Teeneteordeni suurristi erijärk 2000
  
• Malta Vabariigi Auliidu teenetemärgi kett 2001
  
• Prantsuse Auleegioni suurrist 2001
  

Kokkuvõte

Lennart-Georg Meri andis Eesti Vabariigile endast palju. Ta oli igas ajas tark, oskas viite keelt puhtalt ja taastas sidemed Läänega. Lennart –G Georg Meri oli üks tugevamaid ja parimaid presidente Eestis.
Ta jõudis ära teha palju-oli Eesti Kirjanike Liidu liige 1963; Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia juhatuse liige 1993 ja palju muud.
Lennart Meri suri ajuvähki 14. märtsil 2006 aastal. Kõik, kes Lennart Meri tunnustasid , said temaga hüvasti jätta Kaarli kirikus, seejärel toimus järgmine päev sõit Metsakalmistule, kuhu ta on maetud .

Kasutatud kirjandus:

http://et.wikipedia.org/wiki/Lennart_Mer i
http://www.postimees.ee/210807/esileht/kultuur/277973.php
Laur , M; Pajur,A; Tannberg , T “Eesti ajalugu II lk 146-149 Tallinn 2007
7