Sõjaväes pidid teenima kõik mehed alates 17. eluaastast. Sõjaväe peamise osa moodustas raskeltrelvastatud jalavägi, mis koosnes isikliku varustusega teenistusse tulevatest Rooma kodanikest, peamiselt talupoegadest. Sõjaväes pidi iga talupoeg endale relvastuse ja kaitsevarustuse soetama, kes olid rikkamad, ostsid endale ratsaväe varustuse, kes olid vaesemad, need jalaväe oma. Rooma sõjaväe peamine löögijõud oli leegion. Leegionis paiknesid väeosad nagu ruudud malelaual, vajadusel sai neid välja vahetada. Selline sõjaväerivistus andis Roomlastele suure eelise Kreeklaste faalanksi ees, sest Roomlased said nii ka mägisel pinnal võidelda. Esialgu oli kõigi Rooma kodanike maakaitsevägi jagatud kahte leegioni, üks kummagi konsuli juhtimisel. Enamus ajast oli Roomal 25 leegionit tegevteenistuses. Leegioni kõrgemateks ohvitserideks olid sõjatribuunid, kelle algul nimetasid
Leegion (ladina keeles tähendab legio sõdurite värbamist) oli Vana-Rooma sõjaväeline üksus. Suurus ligikaudu 50006000 leegionäri pluss mitusada ratsaväelast. Jalavägi jagunes vabariigi algusaegadel maniipuliteks, hiljem kohortideks, mis omakorda koosnesid tsentuuriatest. Igal leegionil oli nimi ja number, milleks oli leegioni nimekirja kandmise kuupäev. Tuvastatud on ligemale 50 leegioni, kuigi mitte kunagi ei eksisteerinud neid niipalju korraga. Leegionis oli tavaliselt 5000 meest Vabariigi aegadel oli leegionide eluiga lühike. Välja arvatud Legio I kuni Legio IV nime kandvad leegionid, mis allusid otse konsulitele (kaks konsuli kohta), moodustati ülejäänud leegionid ainult sõjakäikude ajaks. Vajadus püsivate leegionite järele tekkis Impeeriumi aegadel, kui oli tarvis juurutada leegionäride ustavust Imperaatorile, mitte leegioni juhtidele. Ajapikku tekkisid leegionidel oma sümbolid ja individuaalne ajalugu
eluaastani, kuid Rooma armee peamise osa moodustasid siiski raskelt- relvastatud jalavägi . Jalaväelased olid relvastatud lühikeste kaheteraliste mõõkadega ja pikkade viskeodadega. Algul püüti vaenlast tabada odaga, millele järgnes võitlus mõõgaga. Kaitseabinõudeks olid kilp, kiiver ja raudrüü, mille ülesandeks oli rinna kaitsmine. Kuid piiramise korral tarvitasid roomlased mitmesuguseid sõjamasinaid. Sõjavägi jagunes leegionidesse. Igas leegionis oli 3000 jala- ja 300 ratsameest. Nii ühtedel kui teistel oli oma kindel ülesanne. Lahingu ajal rivistus leegion kolmele lahingujoonele. Esimeses seisid noored sõdurid, teises elatunumad ja kolmandas kõige kogenenumad ja karastatumad sõdurid. Kui esimene rivijoon väsis, astus lahingusse teine ja ainult kõige otsustavamal hetkel astus hulka kolmas rivijoon. Peale nende oli leegionides veel mitut liiki käsitöölisi ja toiduvalmistajaid.
kvestorid - vastutasid riigi kassa eest. tsensorid - vastutasid kodanike loetuse ja maksude eest, jälgisid elukombeid. * Välisohu korral määrati ametisse diktaator (kuni pool aastat) * Senati roll hakkas üha kasvama. Senati liikmed olid endised magistraadid. Senat kontrollisd magistraatide tegevust, juhtis välispoliitikat, sõjandust ja rahandust, ning valvas usukultuse järele. * Sõjavägi koosnes LEEGIONITEST (4500 meest ühes leegionis) Leegion 300 ratsanikku 1200 kergelt relvastatud jalaväelast 3000 raskelt relvastatud jalaväelast * 490 eKr valiti esimesed rahvatribuunid : 1) Võisid kokku kutsuda rahvakoosoleku. 2) Võisid panna peale veto (keelu) magistraatide ja senati otsustele. * 227 a.eKr võrdsustati patriitsid ja plebeid. * Rooma pidas Kartaago vastu 3 puunia sõda. PUUNIA SÕJAD : 1) Võitlus toimus Sitsiilia pärast (264-241 eKr)
kontrollijatena. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks diktaatorile. Konsulid valiti igal aastal rahvakoosolekul. Väljaspool linnamüüre tegutsesid leegionid, mille põhiülesanne oli kaitsta riigi piire, tõrjuda välisvaenlasi, suruda maha mässu ja vallutada uusi maid. Leegion oli Vana-Rooma armee üksus. Leegioni kooslusesse kuulusid ratsavägi, kergejalavägi ja raskejalavägi. Leegioneid juhtisid tavaliselt senaatoriseisusest pärit mehed. Varases vabariigis oli leegionis 4200 jalaväelast ja 300 ratsanikku. II Puunia sõja ajal jaotati 30 maniipulist(Rooma sõjväe allüksusest) koosnev leegion 10 kohordiks(osa leegionist). Kui nüüd aga rääkida Puunia sõdadest lähemalt, siis need kolm sõda peeti aastatel 264 146 eKr Kartaago ja Rooma vahel. Mõlemad riigid taotlesid ülemvõimu Vahemere lääneosas. Esimene Puunia sõda peeti Sitsiilias ja merel, Kartaago loovutas Sitsiilia. Teine Puunia sõda
peagi. Elagabalus oli Julia Soaemiase ja Marcelluse poeg. Süüria päritolu, ent tõenäoliselt üles kasvanud Roomas. Macrinus pagendas tema ja ta ema ning teised sugulased ettevaatuse mõttes Emesasse. Julia Soaemias teatas seejärel, et ta poeg on Caracalla sohilaps ja Süürias paiknenud III Leegioni juht Publius Valerius Comazon ( 222) kuulutas poisi keisriks. Julia Maesa kasutas oma rikkust ja mõju Süürias, ostis ära mitmed ohvitserid II Leegionis ning saavutas Macrinuse üle võidu, mis andis ta tütrepojale trooni. Senat, mis varem oli toetanud Macrinust, muutis nüüd meelt ja tunnustas Elagabaluse taotlust troonile. Comazon tõsteti pretoriaanide prefektiks ja Elagabaluse vanaema Julia Maesa omandas tohutu võimu. Hiljem oli Comazon konsul (aastal 220) ja Rooma prefekt (220-222). Elagabalus osutus poisiks, kes oli üles kasvatatud päikesejumal El-Gebali austaja ning preestrina. See tekitas probleeme
Varased keisrid said tuntuks oma ülekohtu poolest. NERO oli eriti karm, tappis oma ema ja hunniku senaatoreid. TRIANUSE ajal saavutas Rooma tipphetke, vallutati Daakia ja võim oli kindlustatud. Diocletianus jagas riigi valitsemise 4-ks, mis lõpuks lõhestas riigi. Erinevus LÄÄNE- ja IDAPROVINTSIDE vahel oli see, et esimest iseloomustas ladina kultuur ja teist Kreeka kultuur. Lääneprovintsid jäid arengus järjest maha. Jalaväe põhiüksusteks olid LEEGION ja KOHORT. Leegionis oli 5000-6000 meest ja koosnes 10 kohordist. Leegionid oli väljale paigutatud malelauakujuliselt ja see muutis nad painduvaks ning liikuvaks. SENAATORID Jõukad ja suurte maavaldustega, kelle kätte koondusid tähtsamad riigiametid. RATSANIKUD Teine seisus, kes olid saavutanud teatud varandusliku seisuse. PROLETAARID Püsiva töö ja alukohata inimsed, kes olid siiski õigustega kodanikud. ORJAD Kuulusid seisustest välja, nende hulk suurenes pidevalt.
a. alates peamiseli endistest saksa sõjavangidest ja ida- aladeli pärinevaist saksa sõjaväes teeninuist ((venelased, baltlased, ungarlased, rumeenlased jt.). Leegioni oli juhtunud ka mõningaid prantslasi (belglastena või sveitslastena) kes olid vabatahtlikult teeninud idarindel kommunistide vastu, või keda süüdistati muudes pattudes ja koostöös saksa okupanttdega. Tõelisi seiklejaid või kurjategijaid, peale mõne üksiku erandi vana ennesõjaaegse ..päranduse" näol nüüd leegionis enam ei olnud. End vabatahtlikena kohustades viieks aastaks leegionis teenima, lootsid kõik ida-aladelt pärinevad mehed, et liitlaste ja N. Uidu vahel tekib peatselt konflikt ja nii pole neil vaja kergemeelselt või häda sunnil tehtud llepimgut täita. Kahjuks ei täitunud sellised unistused ja paljud pidid saadud esialgse asüüli eest lasuma enda elu või tervisega. 1944. aastast alates kuni 1954. aastani teenis Indo-Hiinas kokku 20.000 leegionäri ja kus Võõrleegion kaotas 11
4. Taavi Raudoja saabus koju (mis oli jäänud peale sõda endiseks)teisest maailmasõjast.Taavi lootis kohtuda oma naise Ilme ja poja Lemituga kuid paraku pidi ta selles pettuma kuna ta sai teada, et ema, naine ja poeg on kolinud sõja pärast kodust teise tallu. Hiljem Taavi kohtus samuti ka oma endiste sõprade ja sõjakaaslastega kes olid väga head tema vastu ja tegi tema õnnelikuks. Taavil ei olnud NSVL passi kuna ta oli teeninud Soome leegionis, sest Eesti oli ikkagi veel Vene võimu all aga passi tegemisel aitas teda tema vana pruut Marta. Sõja ajal olid Taavi naine ja poeg üritanud minna Rootsi, kuid see polnud neil õnnestunud. Kui taavi koju jõudis ja ei ole oma naist ja last näinud otsustas ta nüüd oma perekonda otsima minna aga amal ajal kui Taavi lahkus kodust, jõudsidkoju Ilme ja Lembit, kes olid väga õnnelikud, kui kuulsid, et Taavi oli olnud kodus
maailmasõjast.Ta vaatas talus ringi ja märkas, et kodu oli jäänud endiseks.Taavi ootas pinevusega kohtumist oma naise Ilme ja poja Lemituga. Esimese suure üllatusena sai ta teada, et ema ja teised on kolinud sõja pärast kodust teise tallu koos külarahvaga.Taavi kohtus samuti ka oma endiste sõprade ja sõjakaaslastega mis tegi Taavi rõõmsaks. Sõbrad olid väga head tema vastu ja nõnda vastas Taavi ka neile. Kuna Taavi oli olnud teenimas Soome leegionis, vajas ta NSVL passi,sest Eesti oli ikkagi veel Vene võimu all. Passi suhtes aitas teda vana pruut Roosi Marta, kellel tärkasid tunded Taavi vastu uuesti. Sõja ajal olid Taavi naine ja poeg proovinud minna Rootsi, kuid see polnud neil õnnestunud. Nad olid tagasiteel koju. Taavi jaoks oli see aga katastroof, et ta ei kohtunud oma naise ja lapsega.. Kuna ta oli olnud terve elu võitlusvaimu täis ,otsustas ta minna ka nüüd oma perekonda otsima
koosseisu. See tähendas seda, et Eesti riigil kui sellisel puudus otsene välispoliitika. Saksa okupatsioonikuudel jäi iseseisva Eesti järjepidevust kehtestama Eesti välisdelegatsioon, kes nägi vaeva, et saada oma maa isesesvusele ka lääneriikide toetust. Venemaa Keisririigi liitlasmaa Prantsmaa valitsuse palvel saadeti 1916-1917 saadeti Prantsusmaale Vene korpus, mille koosseisus oli 44 500 meest. Eestlasi võitles Vene korpuses ja leegionis kokku 500 ringis, neist üle poole langesid. Kui Prantsusmaa mais 1918 andis Eesti Vabariigi iseseisvumisele de facto tunnustuse, viidi 300-meheliseks kasvanud üksus juunis Bordeauxsse ja tunnistati Eesti kompaniiks. Sinna koguti ka neid eestlasi, kes pealetungi käigus vabanesid Saksa sõjavangistusest. Vana Vene impeeriumi tükeldamist võõrastavad Prantsusmaa ja Suurbritannia olid ettevaatlikud, kuid sellegipoolest tunnustasid maikuus Maanõukogu de facto.
suuure mad linnas. Hilje m m o odustus selle jaotuse alusel kaks eraldi keisririiki. Rooma sõjavägi 14.10. Vallutuste ja refor mide käigus kujunes roo ma sõjavägi järjest tugeva maks. S õjaväes oli pea mine roll jalaväel ja olulisel kohal olid : distsipliin , paigutus ja lahingu taktika. Jalav äe põhiüksusteks olid : kohort ja leegion (oli umbes 6000 m e e st, igas leegionis oli 10 kohorti). Erinevalt varase mast traditsioonist paigutusid leegionid lahinguväljal malelaua mustrit järgides. Se e muutis leegioni liikuvaks ja paindlikuks ja maastiku suhtes v ähe m nõudlikuks. Rooma keisririik(30e.Kr.-476p.Kr.) Augustuse valitsusaeg oli stabiilne ja rahulik , nii ei avaldatud ka eriti protesti , kui Augustus valitses ainuisikuliselt. A m etlikult oli Roo ma endiselt vabariik , tegutses ka senat, kuid tegelik
Hommikueine oli kergem, lõunaks söödi eelmise õhtu jääke ja õhtusöök oli rikkalik. Koostes eelroast, praest ja magustoidust. Kõrvale joodi lahjendatud veini Armee Rooma armee peamise osa moodustas raskelt- relvastatud jalavägi, mis värvati peamiselt talupoegade seast. Jalaväelased olid relvastatud lühikeste kaheteraliste mõõkadega ja pika viskeodaga. Kaitseks oli neil soomusrüü, kiiver ja suur kilp. Sõjavägi koosnes mitmest leegionust (rügemendist). Igas leegionis oli peale raskelt- relvastatud jalaväelaste veel teatud arv kergelt- relvastatud jalaväelasi ja ratsanikke. Lahingu ajal rivistus leegion kolmele lahingujoonele. Esimeses seisid noored sõdurid, teises elatunumad ja kolmandas kõige kogenenumad ja karastatumad sõdurid. Lahingut alustasid tavaliselt kergelt- relvastatud jalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees. Kui vastane hakkas neid suruma, taandusid nad ja lahingusse astus esimene rivijoon.
aasta lõpul kuni 15 000 meest. Idapataljonide viimased ülemad olid: Alfons Rebane Georg Sooden Erich (Heinrich) Ellram 1942. aasta augustis kuulutasid Saksa võimud välja Eesti Leegioni asutamise ning mõne aastakäigu meeste sundmobilisatsioon egiidi ,, Kaitse oma kodumaad!" all. Meestele oli valik. Kas lüüa kaasa Saksa rindeväeosades ja tagala tööteenistustes või minna Saksamaale tööle sõjatehastesse või kindlustustöödele. Meelitati, et Eesti Leegionis on Saksa sõjaväe parim varustus ja relvastus ning legionäär võib end tunda härrasmehena. Mida ei saavat öelda nende kohta, kes lähevad tööteenistusse. Argument, et ,,mitte sina ei kaiva kraavi, vaid hoopis Wehrmacht'i rott kaevab sulle kaeviku valmis", toimis. Eesti SS Leegion kasvas innukatest ,,vabatahtlikest". Eesmärgiks oligi kujundada nendest eesti meestest eliitväeüksus, mis pidi esindama Eesti sõdurit nn germaani rahvaste pere sõdurite hulgas
sajandil eKr olid nad esimeseks liiniks). Viimases liinis olid veteranid, triaarid (lad. triarii). Iga leegion jagati kümneks kohordiks, esimene kohort oli suurem ning koosnes kaheksast, iga järgmine kohort kuuest tsentuuriast. Kohorti juhtis üks tsentuuriotest. Iga liin oli jaotatud maniipuliteks, millest igaüks koosnes kahest tsentuuriast, kummaski 60 meest. Maniipulit juhtis kahest tsentuuriost (tsentuuria ülem) vanem. Ühes maniipulis oli 120 meest. Tavaliselt oli leegionis 10 maniipulit hastati, 10 maniipulit principtsi ja 10 maniipulit triaare. Triaaride maniipulid koosnesid tsentuuriatest, milles oli vaid 30 meest. Mariuse reformiga (1. ja 2. sajandi vahetusel) asendus kodanikest ja liitlastest koosnev ning tarvidusel kokkukutsutav sõjavägi elukutselise palgaväega. Varajase keisririigi ajal kutsuti keisrite poolt kodusõdadeks kokku leegione, mida senat heaks kiitnud polnud, kodusõja lõppedes aeti jälle laiali. Hilise Keisririigi ajal, täpsemalt 3
Aasta peale teenistust astus ta Sõjakooli ohvitseride klassi. Seal omandas ta lipniku auastme. 1941. aastal viidi Riipalu 22. Eesti Terriotoriaalse Laskurkorpusega Venemaale, kuid ta põgenes Punaarmeest ja jõudis 1942. aastal tagasi eestisse. Peale seda astus ta Saksa sõjaväkke. Samal aastal sai ta 36. Kaitse Rindepataljoni ülemaks, kellena ta võitles ka Stalingradi rindel. Edasi sai temast kompaniiülem ja pataljonikomandör Eesti SS-Leegionis ja järmisest aastas määrati ta 20. Eesti SS-relvagrenaderidiviisi 45. Eesti Vabatahtlike Rügemendi „Estland“ pataljoni- ja rügemendiülemaks. Riipalu osales mitmes lahingus Eesti pinnal. 23. augustil 1944. aastal pälvis Riipalu Raudristi Rüütliristi osalemise eest Auvere lahingus, kus ta oma rügemendiga hoidis ära „Narwa“ väegrupi ümberpiiramise ja Sinimägede lahingu eduka juhtimise eest. Need neli meest on olnud kangelased nii sakslaste kui ka eestlaste silmis
· Kaks konsulit. Ühele kuulus tsiviil- ja teisele sõjalinevõim · Preetorid (õigusmõistjad ehk kohtunikud) · Kvestorid( riigikassa eest vastutajad) · Tsensorid ( jälgisid elu kombeid ja maksude laekumist+loendused) Sõjaväekorraldus vabariigi ajal Sõjavägi koosnes kodanikest. Need olid vabad talupojad alates 17. eluaastast. Kodanik oli ustav Rooma riigile. Roomas pidi kõik endale varustuse endale ise muretsema. Sõjaväe põhi üksuseks oli leegion. Ühes leegionis oli umbes 4500 meest. Oli raskerelvastus, kergerelvastus. Raskerelvastust oli kõige rohkem. Sõjavägi rivisati üles kolmes liinis maniipulite kaupa ja seda nimetati maniipulrivistuseks. See asendas eelnevat faalanksrivistust. Pleibeide võitlus oma õiguste suurendamise eest 5. sajandil hakkasid pleibeid nõudma endale suuremaid õigusi ja tekkisid tülid patriitsidega. Võitlus kestis paarsada aastat. Aastal 490 eKr võitsid pleibeid ja nad said erilise ametikoha
Varase vabariigi ajajärgul kehtis Roomas viie varandusliku grupi süsteem, sõjaväele tähendas see seda, et see kuipalju peab keegi sõdureid välja panema sõltus varanduslikust seisust. Rooma armee koosnes leegionidest. Rooma armees oli 4 leegioni, kummagile konsulile allus 2 leegioni. 4saj lõpul ja 3saj algul toimus sõjaväeümberkorraldus ja loodi allüksuste süsteem. Leegionid jagati allüksusteks maniipuliteks. Igas leegionis oli 10 maniipulit.iga maniimul jagunes omakorda kaheks allüksuseks tsentuuriateks ehk sadakondadeks. Jaguneti ka relvaliikide jäegi: kergejalavägi, raskejalavägi, ratsavägi. Varase vabariigi ajal oli leegionis 4200 jalaväelast ja 300 ratsanikku. Hiljem see arv tõuseb. Augustuse ajal oli 6100 jalaväelast 720 ratsanikku plus kergejalavägi ja abiväed. Leedionides võisid teenida vaid kodanikud, liitlased olid eraldi üksused aga pidid tegutsema kooskõlas leegionidega
Viimast kasutati väga tihti ja Augustuse üks seadustest isegi limiteerib ühe testamendiga vabaks lasted orjade arvu sajaga, et vältida massilist välismaalaste tungi kodanike hulka. 7) Vabakslastu status Vabakslastu on ori, kellele isand on nadnud vabaduse. Ta saab vabaks meheks, aga mitte päris kodanikuks. Tal puudub õigus sõlmida seaduse ees abielu, õigus saada valitud magistratuuri ja õigus tõusta vaimulikuseisusesse. Samuti ei saa ta teenida leegionis. Samas on selline vabakslastu seisukord ajutine, sest tema lapsed saacad juba nautida kõiki kodanikuõigusi. Tihti ei muutunud vabakssaamisega midagi, muutus vaid staatus. Vabastatu võtab endale oma endise isanda nime ja eesnime ning isand saab tema patrooniks. Ta töötab tavaliselt oma isanda juures, kellele võlgneb austuse ja toetuse. Vabastatu võib hakata tegelema mõne tulutoova ametiga ning müned neist teevad ilma koguni kunsti vallas. Vabaks
Leegioni ülemaks määrati Oberführer Franz Augsberger . 1942.a.lõpuni siirdus Debicas , Poolas olevasse õppelaagrisse (nn.Heidelager ) 1280 vabatahtlikku , kellest loodi SS-soomusgrenaderide pataljon "Narva" , mis toimis 5.SS-soomusdiviisi "Wiking" koosseisus juulist 1943 kuni märtsini 1944. Märtsis 1943 pandi Eestis toime osaline mobilisatsioon , millega võeti teenima 12.100 meest . Neist 5300 suunati leegionisse , teised muudesse väeosadesse . 5.mail 1943 formeeriti leegionis nüüd 3.eesti SS-vabathtlike brigaad . See saadeti rindele Neveli alla . Rinde lähenedes Eestile , mobiliseeriti 1943.a.sügisel ja talvel veel üle 5000 mehe . 24.jaanuaril 1944 otsustati eesti brigaad muuta 20.eesti SS-vabatahtlike diviisiks . Kuna rinne jõudis veebruari algul Narva jõele , toodi diviis Narva alla . 1.veebruari üldmobilisatsiooniga võeti täiendavalt teenima 45.000 meest . Neist umbes 20.000 suunati vastloodud 6 piirikaitserügementi ja 10.000 nende tagavararügementi
Sõjakäigust elu ja tervisega naasnuna sai Jõgisalu Martna algkoolis õpetajaametisse. 1942. aasta märtsis astus ta Saksa Riigi Tööteenistusse, mis kestis kolmveerand aastat. Tööteenistusse läks Jõgisalu soovist pääseda edasi õppima Tartu Ülikooli. Saksa Tööteenistuses said noormehed tugeva kehalise väljaõppe, alates rivistumisest kuni iseendaga toime tulemiseni, kaasa arvatud enesehügieen ja ümbruse korrashoid. Tagasi Eestis, keeldus Harri Jõgisalu ametist Eesti Leegionis. Küll aga võeti ta vastu Tartu Ülikooli. 1944. aastal tühistati Harri Jõgisalu sõjaväevabastus ning ta saadeti Klooga Waffen-SS väljaõppe laagrisse sidekompaniisse. Rindele siiski ei läinud, sest venelaste pealetungi tõttu 8 Klooga väeosad lahkusid Paldiskist laevadele. Jõgisalu otsustas koos paari sõbraga koju minna. Harri vangistati Haapsalus Saksa sandarmeeria poolt ja viidi Luguse vangilaagrisse Hiiumaale. 1.3
laskurkorpus; SS-leegion, ida- ja juhtumisel tööpataljonid; 8. Eesti politseipataljonid soomepoisid, laskurkorpus; Jalaväerügement 200 hävituspataljonid Meeste hulk 7000 eestlast (1000 U 45 000 meest 3500 eestlast suri, 4000 andis Omakaitses, leegionis sakslastele end vangi); 11 000 meest tööpataljonides 32 000; sundvärbamise teel; Uuralites 27 000 1500 deviisis. eestlast.... kes Uuralites ellu jäid, pandi kirja töötpataljonidesse.
arvesse samma probleemi puhul tehtud otsuseid), ning kreeka õpetustel.Seadused kehtisid kõigi suhtes võrdselt. Kõigil oli õigus otsus edasi kaevata. Keiser oli riigi kõrgeim kohtunik. Roomlased panid aluse õigus teadusele, tänapäeva ülikoolides rooma õigus. Sõjavägi Algul koosnes kodanikest ja liitlastest ja kutsuti kokku vaid vajadustel. Pärast mairiuse reformi mindi üle palga sõjaväele. Peamine väe üksus oli leegion. 5000 meest oli ühes leegionis,. Mis koosnes ja ratsa väest. Rivistutti väikeste rist külikutena. Uuendustena kasutasid katapulte ja müüri lühkujaid ja piiramis torne. Enda sõjaväe laagrid kindlustasid nad palkseintega ja muld vallidega. Regulaar vägi koosnes 25 leegionist mis asusid riigi piiridel. Eesmärgiks oli vallutuste asemel riigi kaitse. Rooma provintsid 1. idaprovintsid kreeka,väikeaasia, süüria ja egiptus. Olid jõukamad linnad ja arenenud majandusega maad. Peamine keel seal oli kreekam keel
Üks autasustatutest oli ka Julius Kuperjanov. Kui Soome vabatahtlikud (27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon) osalesid I MS Venemaa vastases sõjas Saksa armee ridades, siis eestlastest koosnevaid sõjalisi formeeringuid ei eksisteerinud. Eesti sõjaväelased Prantsusmaal Venemaa Keisririigi liitlasmaa Prantsusmaa valitsuse palvel saadeti 1916–1917 saadeti Prantsusmaale Vene korpus, mille koosseisus oli 44 500 meest. Eestlasi võitles Vene korpuses ja leegionis kokku 500 ringis, neist üle poole langesid. Kui Prantsusmaa mais 1918 andis Eesti Vabariigi iseseisvumisele de facto tunnustuse, viidi 300-meheliseks kasvanud üksus juunis Bordeauxsse ja tunnistati Eesti kompaniiks. Sinna koguti ka neid eestlasi, kes pealetungi käigus vabanesid Saksa sõjavangistusest. Vabadussõja puhkemise hetkel oli väeossa kogunenud 500 meest, kes paigutati Bresti ja formeeriti ümber Eesti koondpataljoniks. Pataljoni ülemaks oli Eesti sõjaväeatašee Prantsusmaal
korraldatud sõjaväega. Roomlased hindasid lihtsat, ausat, karmi ja vähenõudlikku elu. Sõjavägi koosnes kodanikest, iga Rooma kodanik oli sunnitud teenima sõjaväes 17.- 46. eluaastani. Roomale alistatud kogukonnad (nõndanimetatud liitlased) andsid abivägesid. Sõjaväe peamise osa moodustas jalavägi, mis koosnes isikliku varustusega teenistusse tulevatest Rooma kodanikest, põhiliselt talupoegadest. Sõjavägi jagunes leegionidesse, igas leegionis oli 3000 jala- ja 300 ratsameest; hiljem leegioni meeste arvu suurendati (4500 kuni seitse tuhat sõdurit). Leegionisse kuulusid ka toiduvalmistajad. Esialgu oli kõigi Rooma kodanike maakaitsevägi jagatud kahte leegioni, üks kummagi konsuli juhtimisel. Leegioni kõrgemateks ohvitserideks olid sõjatribuunid, kelle algul nimetasid konsulid, hiljem aga valiti nad rahvakoosolekul. Leegionärid olid relvastatud lühikese kaheteralise mõõga ja viskeodaga
manipulustesse. Seal oli u 120-160 mees, jagunesid kolme kategooriasse, mis rivistusid kolme viirgu üksteise taha. Nad oldi raskelt relvastatud jalaväelased kilbi ja raske odaga. Rivistunud malelaua- kujuliselt. Leegionis olid ka 1200 kergrelvastatud meest. Rooma ühe leegioniga käis kaasas ka liitlastest abijõud, mis oli suuruselt umbes sama. Riigikord Jaguneb riigiametnikud ehk magistrat, senat ja rahvakoosolek. Magistraat olid valitavad, samasse ametisse määrati rohkem kui üks mees. Kindlalt nõuti sõjaväeteenistuse läbimist ja oli nõutav ka ratsaväeohvitserina teenimine
annaabi.ee 
