Vana-Rooma lühikokkuvõte (0)

Vana- Rooma
Tänapäevasele riigile on lähedasem Vana- Rooma vabariik ehk res publica . Res publica oli õigussüsteem, mis määras kõigi Rooma kodanike õigused ja kohustused. Mittekodanikele ehk peregriinidele Rooma õigust ei kohaldatud. Vana-Rooma vabariigi ajajärk kestis aastast 510 eKr aastani 30 eKr või aastani 27 eKr. Kuninga asemel sai võimukandjaks kaks valitavat konsulit .
Konsul oli Vana-Roomas täidesaatva võimu teostaja . Konsulid võisid Rooma riigis kõike teha: olla vahekohtunikud, kinnitada, määrata ja valitseda . Nad olid sõjaväe juhid ja esindasid Rooma Riiki välissuhtluses ning juhtisid Senatit. Piiranguid oli nende võimule tõesti vähe, kuid üks tähtsamaid piiranguid seisnes selles, et valiti kaks konsulit ja nad toimisid tavaliselt teineteise kontrollijatena. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks diktaatorile. Konsulid valiti igal aastal rahvakoosolekul.
Väljaspool linnamüüre tegutsesid leegionid , mille põhiülesanne oli kaitsta riigi piire , tõrjuda välisvaenlasi, suruda maha mässu ja vallutada uusi maid. Leegion oli Vana-Rooma armee üksus. Leegioni kooslusesse kuulusid ratsavägi, kergejalavägi ja raskejalavägi. Leegioneid juhtisid tavaliselt senaatoriseisusest pärit mehed. Varases vabariigis oli leegionis 4200 jalaväelast ja 300 ratsanikku. II Puunia sõja ajal jaotati 30 maniipulist(Rooma sõjväe allüksusest) koosnev leegion 10 kohordiks(osa leegionist).
Kui nüüd aga rääkida Puunia sõdadest lähemalt, siis need kolm sõda peeti aastatel 264–146 eKr Kartaago ja Rooma vahel. Mõlemad riigid taotlesid ülemvõimu Vahemere lääneosas. Esimene Puunia sõda peeti Sitsiilias ja merel, Kartaago loovutas Sitsiilia. Teine Puunia sõda algas Kartaago väejuhi Hannibali võitudega Itaalias . Roomlased vallutasid 210 eKr Hispaania ja lõid Zama juures Aafrikas Hannibali. Kartaago kaotas välisvaldused ja laevastiku. Kolmas Puunia sõda lõppes Kartaago hävitamisega.
Rooma poliitika oma vaenlaste ja võidetute suhtes rajanes põhimõttel „jaga ( jaota ) ja valitse“ – st Rooma pidas oma vastastega läbirääkimisi alati ühekaupa ja sõlmis kokkuleppeid igaühega eraldi. Niiviisi kehtestati alistatud rahvastele ja riikidele erinevad sõltuvustingimused, mis takistasid nende ühist väljaastumist Rooma vastu ning võimaldas roomlastel vajaduse korral õhutada nende vahel pingeid ja vastuolusid. Samas jätsid roomlased peaaegu alati puutumata allutatud riikide elukorralduse, sealse usu, keele ja kombed ning sageli ka tavapärase valitsemisviisi.
Võidetud maadelt võeti 1/3 maast, kuhu strateegiliselt tähtsamatesse kohtadesse rajati kolooniad . Rooma koloonia oli Vana-Rooma vabariigi ajal Rooma kodanikuõigusega sõjaväeline asula, mis rajati riigi sõjalise võimsuse tugevdamiseks ja kohaliku elanikkonna romaniseerimiseks esialgu väljapoole Latiniumi, hiljem väljapoole Itaaliat.
Väljaspool Itaaliat asuvaid Rooma (riigile kuuluvaid) alasid nimetati provintsideks. Neis valitses asehaldur . Provintside arv kasvas osalt uute alade vallutamise, osalt olemasolevate provintside väiksemateks jagamise tõttu.
Annaliisa Heinsalu 10.e