Raamatu lühikokkuvõte "Ristideta hauad" (5)

Arved Viirlaid “Ristideta hauad”
Kanadas elava eesti kirjaniku A.Viirlaiu romaan”Ristideta hauad” annab pildi traagilistest sündmustest sõjajärgses Eestis.
Romaani 1.osas algab tegevus oktoobris 1944. Kirjanik jutustatab kodumaale naasnud soomepoiste saatusest, nende nurjunud emigreerumiskatsetest Rootsi, NKVD vanglakoledustest ning meeste siirdumistest metsade rüppe.
Kõik algas sellest, et noor mees Taavi Raudoja saabus koju teisest maailmasõjast.Ta vaatas talus ringi ja märkas, et kodu oli jäänud endiseks.Taavi ootas pinevusega kohtumist oma naise Ilme ja poja Lemituga. Esimese suure üllatusena sai ta teada, et ema ja teised on kolinud sõja pärast kodust teise tallu koos külarahvaga.Taavi kohtus samuti ka oma endiste sõprade ja sõjakaaslastega mis tegi Taavi rõõmsaks. Sõbrad olid väga head tema vastu ja nõnda vastas Taavi ka neile.
Kuna Taavi oli olnud teenimas Soome leegionis, vajas ta NSVL passi ,sest Eesti oli ikkagi veel Vene võimu all. Passi suhtes aitas teda vana pruut Roosi Marta , kellel tärkasid tunded Taavi vastu uuesti.
Sõja ajal olid Taavi naine ja poeg proovinud minna Rootsi, kuid see polnud neil õnnestunud. Nad olid tagasiteel koju. Taavi jaoks oli see aga katastroof, et ta ei kohtunud oma naise ja lapsega.. Kuna ta oli olnud terve elu võitlusvaimu täis ,otsustas ta minna ka nüüd oma perekonda otsima . Samal ajal kui Taavi lahkus kodust, jõudsid koju Ilme ja Lembit, kes olid rabatud uudisest, et Taavi oli olnud kodus ja ei olnud neid ära oodanud. Kuna Taavi oli ütelnud, et ta läheb Tallinnasse ,võtsid Ilme ja Lembit ka varsti sinna poole suuna.
Taavil oli Tallinnas palju tuttavaid, ka sõjaaegseid seltsimehi. Kuna nad oli Ilmega jätnud oma korteri paljalt tänu eest tuttavatele, said nad seal kergesti öömaja, kui selleks oli vajadust .Kõigil, kes olid pagenud Tallinnasse NKVD eest, oli kindel soov ületada meri ja põgeneda. Tallinnas oli korter ka Roosi Martal, kes oli hakanud nüüd Taavi vastu huvi tundma. Kõik mehed said kokku kindlakslepitud kohas, kus nad tegid põgenemisplaane.Taavi õnneks juhtus ime ja ta sai kokku Ilmega, kellega koos ta kavatses nüüd põgeneda. Kuna tal oli varem põgenemisel juhtunud palju äpardusi, oli ta nüüd eriti ettevaatlik.
Põgenemist korraldati ühes eraldatud metsanurgas mere ääres. Ennem põgenemist tuli veel väga palju asju korda ajada. Lõpuks, kui kõik oli korras ja saadi minema, tekkisid takistused rahaga. Roosi Marta oli ka põgenike seas ning ta saatis Taavi enda korterisse ehete järele,mida tegelikult ei olnud .Taavi langemine lõksu maksis kurvalt kätte-ta jäi ilma oma perest ja osaliselt ka sõpradest.Taavi ei mõistnud, et Roosi Marta on halb inimene. Selle arusaamani jõudis ta pikkamööda.
Taavi olukord läks järjest halvemaks.Ta püüti NKVD poolt kinni ning pidi veetma kaua aega vangistuses. Vanglapõli oli ränk ja vaevarikas.Ta nägi selle aja jooksul, kuidas surm võtab inimeste üle võimu ning murrab nad. Kuid mees oli tugev ja suutis põgeneda.
Romaani teises osas saabub Taavi koju. Ta hakkas metsavennaks nagu ka paljud tema sõbrad.Nad ehitasid punkreid. Samal ajal, kui Taavi tegeles metsavendlusega, piinati vanglas Ilmet ja Lembitut, kes olid kinni võetud Roosi Marta äraandmise tõttu.Vanglas olles näitas Ilme üles ülimat armastust oma poja ja mehe vastu .Kuna Ilme ootas ka teist last, olid tema piinad suuremad, kuna ta kartis ka oma veel sündimata lapse pärast. Ilmel tuli vanglas võidelda nii NKVD vastu kui ka naise vastu, kes üritas talt last ära võtta. Ilme käest taheti teada, kus asub ja millega tegeleb tema mees Taavi Raudoja. Ilme seda aga ei teadnud ning ta lasti vabadusse. Vastutasuks pidi poeg Lembit jääma pandiks vanglasse niikauaks, kuni Ilme saadab Taavi NKVD ette.
Ilmel oli väga raske lahkuda oma pojast, aga ta lootis, et Taavi nagunii tuleb ja teeb kõik asjad klaariks.Enne koju jõudmist oli tal veel palju raskusi vaja ületada. Kõige suurem õnnetus oli see, et teda kuritarvitati NKVD poolt ning ta laps külmus selle ajaga surnuks. Kui Ilme koju jõudis ,toimetati ta kiirelt metsa punkrisse varjule. Mitu nädalat vaevasid teda raske kopsupõletik ning hulluse hood. Kui ta lõpuks toibuma hakkas ,räägiti talle kõigest, mis vahepeal juhtunud oli.
Ilme ja Taavi sünniküla oli muutunud palju..Kuna NKVD patrull oli saabunud külla, siis olid kõigil hirm suurem kui kunagi varem. Mitmeid kordi oli taludesse sisse murtud ning kõike rüvetatud .Kui Taavi kuulis , et NKVD tahab teda näha, sai ta kohe aru, et see on lõks. Ilme aga lootis Taavi peale ning ei tohtinud talle öelda, et tegelikult ei ole võimalik nende poega päästa.
Metsavendade elu oli väga raske. Mehed hakkasid aina närvilisemaks muutuma. Iga krõbin tegi neid ettevaatlikuks.Tihti olid meestel kõhud tühjad ning ega punkris ka soe ei olnud.Ülepinge viis mõne mehe hullumeelsuseni. Metsas luusis ringi veel segaseks läinud Reku, kes hoiatas mehi NKVD eest.
Linnast oli koju tulnud ka Roosi Marta , kellele kõik ihkasid omamoodi kättemaksu.Ta oli enda ümber külvanud kurjust. Kui ta teada sai, et Taavi ja teised on elus, tekkis tal suur hirm nende ees. Tema oli ju ometi andnud nad NKVD-le üle. Marta hirm oli nii suur, et ta asus elama külanõukogu majja, kus oli valve .
Parem polnud ka Ilme olukord. Tal tekkis palju mõtteid seoses Lembitu ja Taaviga. Ta lootis endiselt, et Taavi läheb ja päästab nende poja .Mees aga seda ei teinud, sest taipas , et nad ei pääseks kumbki . Tasapisi Ilme harjus selle mõttega, et tegelikult nende poega ei olnud enam elavate seas.
NKVD hakkas hävitama talusid. Koos taludega hävisid ka inimeste lootused ning nad hakkasid NKVD koostööd tegema. Inimestel ei olnud enam kodule toetuda, neid aitas see eesmärk, et nad suudaksid veel oma elugi säilitada.
Kuna talude häving oli täies jõus,olid metsavennad vilkad tegutsemaks oma kodude päästmise pärast. Nad andsid vastulööke vaenlastele nii, kuidas suutsid. Kuigi terve küla oli väsinud võitlemistest, andsid nad omalt poolt kõik, mis anda said ja astusid vaenlasele vastu. Paljud inimesed pidasid paremaks surra või kui nende maja maha põletati, siis nad pääsesid enda arvates.
Taavi ema oli kinni võetud nii Marta kui ka NKVD poolt. Taheti teada, kus asuvad metsavennad, kuid Taavi ema ei ütlenud. NKVD piinas Taavi ema. Metsavennad ründasid vallamaja ja toimus lahing. Sellest võtsid osa nüüd nii naised kui mehed, sest kõigil oli võitlusvaim sees ning nad tahtsid igati aidata. Taavi ja ta sõbrad saavutasid küll võidu, aga nad olid siiski nõrgemad ja vähemuses.Taavi leidis oma ema ja nad suundusid tagasi metsa. Peale seda toimus veel paar tulevahetust, kuhu olid vaenlase poolt sisse toodud ka lapsed, kellest üks pidi lahingus hukkuma.
Kui Taavi paar päeva peale tulevahetus metsas ringi kõndis, märkas ta, et metsas oli poodud nii Roosi Marta kui ka teised eestlastest äraandjad. Taavi hakkas jälle mõtlema edasi liikumisele, mida ta arutas ka koos Ilmega. Ilme arvates võis Taavi teha nii, kuidas heaks arvab , Ilme lubas jääda teda alati koos emaga ootama. Ka salgakapten arvas nii ja tegigi Taavile ettepaneku minna väljapoole. Kapten soovitas Taavil üle mere sõita ja kõnelda eestlaste eest. Eestis on veel kommunismi vastu võitlejaid, kes sooviksid Eestile vabadust.
Taavi läkski. Tema meelest võis võrrelda tema ja ta kaaslaste katsumusi ning piinu ainult risti mineva Kristusega omadega. Taavi küsis endalt tihti: “ Kas need inimesed, kes jäävad siia öö meelevalda, ei pea tõesti enam nägema hommiku kuma ? Kas need inimsed on kadunud? Kui nii,siis on inimene oma kao künnises...”
Seda Taavi ei uskunud,sest tema veel ikkagi elas.
Seda ei uskunud ka need, kes olid surnud. Nende elu on etteelamine tulevastele põlvedele, uuele päevale, mille saabumisel nad on inimese lunastajad ristideta haudadel.
Kui ma alguses hakkasin seda raamatut lugema, ei uskunud ma, et tegemist võib olla nii tõsise ja eestlaste saatust puudutava romaaniga. Minu arvates näitab see raamat, millist ülekohut tehti balti rahvastele, kes hoolimata ebavõrdsetest jõudude vahekorrast võitlesid inimväärtuste ja demookraatia eest. Sain teada, et ka eestlaste enda seas oli äraandjaid, kes reetsid oma kaasmaalasi. Samas nende äraandjate saatus oli ka kurb, sest vaenlase eesmärk oli allutada Eesti ükskõik milliste vahenditega.. Jubedust tekitavad autori liiga otsekoheselt kirjeldatud inimeste piinamised NKVD poolt.
Tundub et autor on neid jutustusi pagulastest põgenenike endi käest kuulnud . Raamat on kirjutatud tõsielust, see on realistlik . Maaelu kirjeldus on romantiline. Soovitaksin raamatut lugeda, et mitte ära unustada koledusi, mida tekitati minevikus meie rahvale. Eestis on veel selliseid inimesi, kes mäletavad neid aegu. Kindlasti on ka Eestis palju ristideta haudu, mille olemasolust keegi ei tea ning need on vajunud unustuste rüppe.
Marianne Kosk
IX klass