Kontserdi arvustus ''Grease'' Mina külastasin 4. jaanuaril Nokia Kontserdimaja ja käisin seal vaatamas Jim Jacobsi ja Warren Casey mängufilmi ,,Grease'' ainetel kirjutatud muusikali ,,Grease''. Selle teose lavastas Georg Malvius, kes on õppinud põhierialana näitlemist ja lavastamist, lisaks psühholoogiat, romaani keeli ja ajalugu ning peale õpingute lõpetamist töötab vabakutselise lavastajana. Ta on õpetanud näitlemist, muusikalikunsti ning lavastamist ligikaudu kahekümnes riigis. Malvius on lavale toonud 63 näidendit, 20 ooperit ja 75 muusikali kokku kümnes riigis. Vanemuises on ta lavale toonud muusikalid nagu ,,Jesus Christ Superstar'' (2004), ,,Evita'' (2009), ,,Mary Poppins'' (2011) ja teised ning veel hulgaliselt operette ja draamalavastusi
ning koorijuhtimise erialadel. 2012 lõpetas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kooridirigeerimise erialal, õppides samas oboed ning 2014 magistrantuuri orkestridirigeerimises. Kaspar Mänd on pälvinud Eesti Kooriühingu noore dirigendi preemia aastatel 2012 ja 2015 ning Rahvusooper Estonia kolleegipreemia 2016. Lavastaja: Georg Malvius Lähemalt: Georg Malvius on õppinud põhierialana näitlemist ning lavastamist, lisaks psühholoogiat, romaani keeli ja ajalugu. Pärast õpingute lõpetamist töötab vabakutselise lavastajana. Ta on õpetanud näitlemist, muusikalikunsti ning lavastamist ligikaudu kahekümnes riigis. Ta on kirjutanud ka mitmeid näidendeid ja muusikale. Kunstnik: Ellen Cairns Lähemalt: Ellen Cairns on lõpetanud Glasgow Kunstiakadeemia (Glasgow School of Art) ja Slade'i Kaunite Kunstide Akadeemia Londonis. Alates 1989. aastast on ta vabakutseline kunstnik. Osades:
Vanemuine Ajalugu Aastal 1865 24. juunil asutati Johann Voldemar Jannseni eestvõttel Tartus Vanemuise Selts. Vanemuise teatri sünniks loetakse Lydia Koidula "Saaremaa onupoja" lavastamist mängu- ja lauluseltsis Vanemuine 24. juunil 1870. aastal. Esialgu tegutses teater "Vanemuise" seltsi majas ning 1906. aastast uues juugendstiilis teatrihoones. Maja hävis Teises maailmasõjas ning teater kolis endise saksa teatri hoonesse, mida nimetatakse praegu Vanemuise väikeseks majaks. Hävinud maja kohal avati 1967. aastal uus teatrihoone. Arhitektuur Vanemuisel on kolm teatrihoonet. 1967. aastal valminud Vanemuise suur maja asub Tartu südames ja mahutab 700 pealtvaatajat
diplomaat. Sündis 11.mai 1874.aastal Tartus majaomanikust veovoorimehe peres. Esmalt õppis Tartu 2. algkoolis, sellele järgnesid õpingud Aleksandri gümnaasiumis ning edasi läks ka õppima Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Harimas käis end ka Münchenis, Viinis ja Pariisis ning pikemalt Berliinis teatriuuendajate Max Reinhardti ja Otto Brahmi juures. Töötas Võru praostkonnas abipastorina, kuid juba 1904.aastal loobus vaimulikuametist, asudes lavastamist õppima. 1907 ja 19111912 tegutses Menning ühtlasi ka Tartu ajalehe Meie Aastasada toimetajana. Lavastajana järgis Menning realistliku lavakunsti nõudeid, oma näitlejatelt ootas ta põhjendamatust teatraalsusest hoidumist, sügavat rolli sisseelamist ja psühholoogilist usutavust. Menning eelistas lavastada Eesti eluolule lähedasi näidendeid, repertuaari valis ta realistlike näitekirjanike loomingut nii Eestist kui mujalt. Range kunstilise mõõdupuuga
arhitekt-ehituskunstnik psühholoogia-hingeteadus,hingelaad aasfald-pigitaoline teekattematerjal religioossed-usundilised,usulikud balsaneerima-tasakaalustama renessanss-uuestisünniajastu barbaarne-metsik,toores, harimatu ressurss-tagavara,abivahendid,raha barjäär-tõkketara rezissöör-filmi või näidendi lavastamist juhtiv isik barrikaad-kaitsetõke revulutsioon-pööre,murrang(ühiskonna elus) baseeruma-põhinema röntgen-läbivalgustamist võimaldav seade bluffima-eksiteele juhtima,puru silma ajama sekretär-ametnik,juhi abi boheemlane-muretu eluviisiga isik stiihiline-loodusjõuline,organiseerimatu
Kadakas. Osades Ervin Abel John Kadri Jäätma Liina Karl Kalkun Ärni Renate Karter Lõke Lia Laats Kohviveski Eva Meil Ärni naine Lauri Nebel Timmu Sulev Nõmmik Aadu Väino Puura Mart Sulev Nõmmik Sulev Nõmmik (11. jaanuar 1931 Tallinn 28. juuli 1992 Kuressaare) oli eesti näitleja, lavastaja, humorist ja tantsija. Sulev Nõmmik lõpetas 1959. aastal Tallinna Koreograafiakooli ja Tallinna Kultuurharidusala Kooli. Seejärel õppis ta aastatel 19601964 lavastamist Leningradi Teatri-, Muusika- ja Kinematograafiainstituudis. Aastatel 19471962 töötas Sulev Nõmmik vaheaegadega Estonias balletitantsijana, aastatel 19621992 näitleja, näitejuhi ja lavastajana. Sulev Nõmmik on lavastanud telefilmid "Mehed ei nuta" (1968), "Noor pensionär" (1972) ja "Siin me oleme!" (1979). Koos Enn Vetemaaga kirjutas ta ka nende filmide stsenaariumid. Muu personal Direktor Malli Vällik Lavastaja Sulev Nõmmik
Metraaz;- pikkus (näit. kinofilmi pikkus) meetrites. Monoloog-ühekõne, kõne iseendaga. Monteerima- eriosi kunstiliseks tervikuks ühendama. O. Objekt- ese, asi. Operaator- kinofilmija, filmiülesvõtete tegija. P. Projekt- kavand, plaan. Pürotehnika - keem., tehn. põlevate ning plahvatavate ainetega tegelev tehnika. R. Rakurss- võttenurk. Rekvisiit- lavastuses kasutatav tarbeese. Rezii- lavateose või filmi kunstiline juhtimine. Rezissöör- näitejuht; näidendi või filmi lavastamist juhtiv isik. Reziistsenaarium- filmi üksikasjaline kavand. Roll- osa. S. Stseen- lavateose väikseim ühtne osa, etteaste. Stsenaarium- filmi, ka mõne muu etenduse, tseremoonia vms. üksikasjaline kavand. Stsenarist- stsenaariumi autor. Sünkroonne- samaaegne. T. Tehnika- kogumõistes: masinad, mehhanismid, seadeldised, tööriistad jne. Tonaalsus- ülekaalus olev toon või toonikombinatsioon. V. Välisvõte- filmitakse väljas.
Täiendanud end A. Kapustjanski, L. Puglisi, T. Valjakka juures. Osalenud prof. E. Märtsoni Wilsoni, M. Pelo ja prof I. Kremlingi meistrikursustel. Endel Nõgene on lõpetanud 1974 Eesti Muusikaakadeemia trompeti eriala Helmut Orusaare ja dirigeerimise prof Roman Matsovi juures. Järgnesid dirigeerimisõpingud St Peterburi konservatooriumis prof Viktor Fedotovi juures (1975-77). Georg Malvius on õppinud Stockholmi Draamakunsti Instituudis lavastamist, Karlstadi Ülikoolis ajalugu ning Stockholmi Ülikoolis psühholoogiat, romaani keeli ja ajalugu. 1991.aastal valiti ta Göteborgi Ülikooli ja 1996. aastal Müncheni Ülikooli muusikaliteaduskonnas professoriks. Ta on töötanud mitmetes koolides õppejõuna. Ellen Cairns on lõpetanud Glasgow Kunstiakadeemia (Glasgow School of Art), 1981- 1989 töötas ta Liverpooli Playhouse teatris. Alates 1989. aastast on ta vabakutseline kunstnik.
tegutsenud kutseline Kuressaare Teater, mis omakorda loodi 1886. aastal asutatud ja 1907. aastal taasasutatud Kuressaare Eesti Seltsi baasil. Teater taasalustas tegevust Kuressaare Linnateatri nime all detsembris 1999. Ugala teater Draamateater Ugala on teater Viljandis. Ugala asutati 1920. aastal. Esialgu kandis see nime Teatri- ja Kunstiühing Ugala. Teater Vanemuine Vanemuine on teater Tartus Vanemuise teatri sünniks loetakse Lydia Koidula "Saaremaa onupoja" lavastamist mängu- ja lauluseltsis "Vanemuine" 24. juunil 1870. aastal. Teatrit loetakse Eesti ainsaks kolmezanriteatriks. Vanemuise mängukavas on nii draama, muusikaetendused kui ka ballett. Vana Baskini Teater Vana Baskini Teater on kutseline teater Tallinnas. Teatri asutas 2005. aastal Eino Baskin pärast Vanalinnastuudio likvideerimist. Rakvere teater Rakvere Teater on kutseline teater Rakveres. Teater sai alguse 1882. aastal, kui asutati Rakvere Näitlejate Ring.
Hamlet heidab Opheliale ette, et too ei ole aus ning üritab oma kõlvatust lihtsameelsusena näidata. Tegelikult ei saaks Hamlet Opheliale tegelikku olukorda mitte ühelgi juhul seletada, kuna ta paljastaks ennast nii Claudiuse ees. Kohtumise ajal muutub Hamleti suhtumine ka kogu ülejäänud naissoosse. · Suhted emaga. Hamlet on oma emas pettunud. Ta ütleb isegi, et tal on häbi olla sellise naise poeg. Ta tunneb ka ema vastu viha, sest kui ta peale näidendi lavastamist emaga kohtuma läheb, palvetab ta, et temast ei saaks ematapja. Hamlet muutub kättemaksuhimuliseks, kui ta saab teada, et ta isa mõrvati ning hakkab teesklema vaimuhaigust. Vaimuhaiguse teesklemine aitab tal kergemini tõendeid koguda. · Hamlet ja Laertes peavad vehklusturniiri kuninga ässitusel. Lõpuks joob kuninganna mürgitatud peekrist, Hamlet torkab Laertest mürgitatud mõõgateraga, torkab ka kuningat ning sunnib teda siis mürgitatud jooki jooma. Kuid kahjuks sureb ta ka ise
· Eesti teatri sünnidaatumiks on 24. juuni 1870. aastal, mil ,,Vanemuises'' esietendus Lydia Koidula näidend ,,Saaremaa onupoeg''. Aasta hiljem jõudis näitemäng ,,Estonia'', seejärel Narva ,,Ilmarise'', Viljandi ,,Koidu'' ja Pärnu ,,Endla'' seltsi. · 1878. a. asus ,,Vanemuise'' juhiks August Wiera ning kutselise teatrini jõudis ,,Vanemuine'' 1906. aastal, mil teatrijuhi töö võttis üle Berliinis lavastamist õppinud Karl Menning. Samal aastal muutus kutseliseks ka ,,Estonia'' ning veidi hiljem Pärnu ,,Endla'' · Sajandi lõpus jõudis Eestisse film, esialgu rändkinode lühietenduste näol. Esimeseks eesti soost filmimeheks oli fotograaf Johannes Pääsuke, kes juba enne maailmasõda jäädvustas filmilindile dokumentaalkaadrid Tartust ja Setumaast ning jõudis vändata esimese mängufilmi ,,Karujaht Pärnumaal'' · XIX sajandi teisel poolel sündis eesti rahvuslik kujutav kunst
tegevus eesti lavakunsti pioneerina. Esimese väikese naljamängu ,,Saaremaa onupoeg" (Tartu 1870) lavastas Koidula ,,Vanemuise" seltsis jaanipäeval 1870 ja sellest loetakse eesti teatri algust. Sama aasta sügisel jõudis ettekandele komöödia ,,Kosjakased" ja 1871 aastal Koidula parim näidend ,,Säärane Mul'k, ehk Sada vakka tangusoola" (Tartu 1872). Kroonlinnas kirjutas Koidula veel komöödia ,,Kosjaviinad" (1946), mis ei leidnud tollal lavastamist. Koidula näidendid, ehkki tolleaegseid ettekandevõimalusi silmas pidades võrdlemisi vähenõudlike ja lihtsakoelistena kirjutatud, algatasid rahvaelu tõetruu kujutamise ja ajajärgu edasiviiva mõtteviisi toetamise eesti näitelaval. Sellistena oli neil väljapaistev osa möödunud sajandi lõpul ja neid on edukalt lavastatud hiljemgi. [4 2008;06.03] 5 Kasutatud kirjandus: 1
teatri omanik, nende hulgas Theatre Royal Drury Lane ja London Palladium. 1992. aastal anti talle rüütlitiitel ja 1997. aastal eluaegne aadlitiitel. 4 Georg Malvius (30. mai 1945) Georg Malviuson rootsi lavastaja, kes lavastas Eestis toimunud muusikali „Ooperifantoom“. 1991. aastal valiti ta Göteborgi Ülikooli ja 1996. aastal Müncheni Ülikooli muusikaliteaduskonna professoriks. Ta on õpetanud näitlemist, muusikalikunsti ning lavastamist ligikaudu kahekümnes riigis. Ta on kirjutanud ka mitmeid näidendeid ja muusikale. Georg Malvius on lavale toonud enam kui 60 näidendit, 20 ooperit ja 70 muusikali Rootsis, Soomes, Eestis, Norras, Ühendkuningriikides, Saksamaal, Austrias, Ungaris, Monacos ja mujal. Vanemuises on ta lavale toonud Webberi muusikalid „Jesus Christ Superstar ” ja „Evita” , Ulvaeus & Anderssoni „Chessi”, Abrahami opereti „Savoy ball”, draamalavastuse
asemele kasutusele "eesti rahvas". Kuigi tal puudus kindel programm, oli ta Eesti rahvuslik ideoloog ja rahvuskeele tundja, kes aitas kaasa rahva valgustamisele ja äratamisele. Lehed sisaldasid uudiseid kodu- ja välismaalt ning mõnusat ajaviidet jutulisade näol. Ajakirjandusliku tööga teenis Jannsen endale rahva hulgas austava nime Postipapa. 1865.aastal asutati Jannseni algatusel laulu- ja mänguselts "Vanemuine". "Vanemuise" seltsi peoõhtutel leidsid lavastamist ka Jannseni kirjutatud kolm näidendit. Üks huvitavaim neist on: "Pärmi Jaagu unenägu", mille teemaks oli joodikust talupoja härraks narritamise ja pilamise lugu. See näidend on tuntud ka rahvusvaheliselt. "Vanemuine" hakkas konkureerima ka teiste baltimaade näiteseltsidega. 1869.aastal toimus Jannseni eestvedamisel esimene Eesti üldlaulupidu, kust võttis osa ~15 000 inimest ning millel oli tohutu ühendav ja rahvustunnet äratav mõju.
õigusteaduskonna lõpetanud ja advokaadina töötanud mees,1904 .a sai temast Tallinna linnapea. Aleksander Läte esimese sümfooniaorkestri asutaja, konservatooriumi haridusega kutseline helilooja. Miina Härma komponeerija, esitas ise orelimuusikat ja oli tunnustatud koorijuht. August Wiera ,,Vanemuise" juht, kes muutis etendused iganädalasteks . Karl Menning ,,Vanemuise" juhtimise üle võtnud juht 1906.a , Berliinis lavastamist õppinud tüüp. Teadlased : Carl Schmidt füüsikalise keemia rajaja Alexander Schmidt verefüsioloogia uurija Constantin Grewingk geoloogia ja arheoloogia asjatundja Werner Zoege von Manteuffel esimese eduka südameoperatsiooni tegija. Kirjandus: Mihkel Veskel, Ado Reinvaldi,Friedrich Kuhlbars ja Lydia Koidula Rahvusromantilise isamalüürika kirjutajad. Eduard Vilde romaanikirjanik, kelle ajalooline triloogia märkis kriitilse realismi õitsengut
"Candida", komöödia "Ei või iial teada" ning sõjavastane näidend "Saatuse soosik". 1901. aastal ilmus Shaw "kolm näidendit puritaanlastele", milles autor ründab puritaanlaste sallimatust ja usufanatismi. Kõige suurema lavalise populaarsuse võitis neist "Saatana õpilane". 1902. aastal kirjutas Shaw ühe oma huvitavamaid näidendeid "Inimene ja üliinimene", mida ta ise nimetas "komöödiaks filosoofiaga". Pärast selle töö lavastamist Londonis 1905. Aastal oli Shaw Inglismaal üldtunnustatud dramaturg, ta lähenes oma kuulsuse tipule, tema teosed levisid nii trükis kui lavastustena üle kogu maailma. Kolme järgmist näidendit ("John Bulli teine saar", "Major Barbara", "Doktori dilemma") saatis juba konkurentsitu edu. Shaw üheks kõige amüsantsemaks ja ka kõige populaarsemaks näidendiks on "Pygmalion", mille ta kirjutas 1911. aastal ja mille esietendus toimus Londonis I maailmasõja künnisel. Näidend oli
maailmataju ja mõtteviisi prisma. Tema teatrimõistmist mõjutasid Antonin Artaud, kaudsemalt Bertolt Brecht. Mati Unt rõhutas lavakunsti sõltumatust kirjandusest ning väärtustas vastupidi psühholoogilise teatri esteetikale teatri kunstlikkust, mängulisust ja kehalisust. Unt alustas luuleõhtute ja monolavastustega. Repertuaarvalikus langes rõhk klassikale, mis domineeris ka hiljem. Tsensuuri varisedes alustas Unt absurdidraama lavastamist. 1990ndail tugevnesid Undi reziis postmodernistlikud jooned. Kunstilises plaanis torkab silma paljustiililisus: Unt segas või sulatas ühes lavastuses kokku väga erinevaid stiili- ja zanrielemente, tundetoone ja mänguvõtmeid, taotlematagi terviklikku üldmuljet. Siiralt tundelised ja tõsised kohad vaheldusid peene irooniaga, rollide läbielamine rõhutatud näitamisega, traagika farsiga, popkultuuri märgid klassikaga jne. Üheks uhkemaks näiteks on
Esimese väikese naljamängu ,,Saaremaa onupoeg" (Tartu 1870) lavastas Koidula ,,Vanemuise" seltsis jaanipäeval 1870 ja sellest loetakse eesti teatri algust. Sama aasta sügisel jõudis ettekandele komöödia ,,Kosjakased" ja 1871 aastal Koidula parim näidend ,,Säärane Mul'k, ehk Sada vakka tangusoola" (Tartu 1872). Kroonlinnas kirjutas Koidula veel komöödia ,,Kosjaviinad" (1946), mis ei leidnud tollal lavastamist. Koidula näidendid, ehkki tolleaegseid ettekandevõimalusi silmas pidades võrdlemisi vähenõudlike ja lihtsakoelistena kirjutatud, algatasid rahvaelu tõetruu kujutamise ja ajajärgu edasiviiva mõtteviisi toetamise eesti näitelaval. Sellistena oli neil väljapaistev osa möödunud sajandi lõpul ja neid on edukalt lavastatud hiljemgi. Tutvusin järgmise teosega... Tutvusin teosega ,,Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola". ,,Säärase mulgi" süzee aluseks
näib eelistavat küll inimese meeltele tajutavaid kihistusi, kuid uurib ka lakkamatult ebakõla pealispindse ja sügava, sõnade ja tegude, näivuse ja olemise vahel. Tragöödia esitusvõime täius, mis hõlmab sõna, muusikat, tantsu ja miimilisi zeste, näitab viimse tõe tabamatust, ning seda, kuivõrd raske on mõista inimese käitumise keerulist olemust, jumalate seisukohti, surelike elu seadusi ja piire. Tragöödiate kirjutamist ja lavastamist jätkati ka pärast 5. sajandit eKr, kuid loov energia, eetika nõudlus ja uudishimu, mis olid sünnitanud tippteosed, olid selleks ajaks kandunud filosoofiasse ja ajalukku. Aischylose ja Sophoklese pealtvaatajatest said Platoni ja Aristotelese lugejad.
Koidula näitekirjaniku looming, samuti tema tegevus eesti lavakunsti pioneerina. Esimese väikese naljamängu ,,Saaremaa onupoeg" (Tartu 1870) lavastas Koidula ,,Vanemuise" seltsis jaanipäeval 1870 ja sellest loetakse eesti teatri algust. Sama aasta sügisel jõudis ettekandele komöödia ,,Kosjakased" ja 1871 aastal Koidula parim näidend ,,Säärane Mul'k, ehk Sada vakka tangusoola" (Tartu 1872). Kroonlinnas kirjutas Koidula veel komöödia ,,Kosjaviinad" (1946), mis ei leidnud tollal lavastamist. Koidula näidendid, ehkki tolleaegseid ettekandevõimalusi silmas pidades võrdlemisi vähenõudlike ja lihtsakoelistena kirjutatud, algatasid rahvaelu tõetruu kujutamise ja ajajärgu edasiviiva mõtteviisi toetamise eesti näitelaval. Sellistena oli neil väljapaistev osa möödunud sajandi lõpul ja neid on edukalt lavastatud hiljemgi. Tutvusin järgmise teosega... Tutvusin teosega ,,Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola". ,,Säärase mulgi" süzee aluseks on
See, mis on hirmu ja kaastunnet äratav, võib tekkida välisilmest. Kuid võib tekkida ka sündmuste kokkuseadest endast. Viimane on esikohal ja on iseloomulik paremale luuletajale. Sest lugu peab ka ilma selleta, et teda nähtaks, olema kokku seatud nii, et see, kes kuuleb nende sündmuste toimumisest, tunneb juhtuva puhul nii külmavärinaid kui ka kaastunnet. Nagu tunneks seda Oidipuse loo kuulaja. Selle pakkumine välisilme abil on kunstile välisem ja nõuab lavastamist. Neil aga, kes ei paku välisilme abil mitte hirmuäratavat, vaid üksnes imepärast, pole midagi ühist tragöödiaga. Sest tragöödiast ei tule otsida mitte igasugust naudingut, vaid temale omast. Luuletaja peab pakkuma jäljenduse abil naudingut, mis tuleneb kaastundest ja hirmust. Seepärast on ilmne, et seda tuleb luua sündmustes. * Kõige parem on äratundmine, mis tuleb sündmustest endist, vapustades oma loomulikkusega.
Nõukogude okupatsioon Peale lühikest Saksamaa võimulolekut okupeeriti Eesti taas Nõukogude vägede poolt. Sisuliselt mindi sama rada pidi edasi nagu eelnevalt võimu all olles repertuaar muutus ideoloogiliseks relvaks. Esimeseks otselt teatrit puudutavaks tõsisemaks hoiatuseks oli 1946 a. agustis avaldatud üleliiduline parteiotsus ,,Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest", milles tauniti nõukogude kaasajanäidendite vähest lavastamist. Kui 1945/46 aastal lavastati Eestis 19 nõukogude näidendit, siis hooajal 1946/47 juba 40 ja ikka veel noomis Moskva Kunstide Komitee kohalikku Kunstide Valitsust, et seda olevat vähe. Seetõttu pidid teatrid ohverdama oma väheseid kassatükke, näiteks ,,Estonia" loobuma muusikalavastustest ,,Kõrbelaul" ja ,,Kosjasõit" ning Hugo Raudsepa uudiskomöödiast ,,Tagatipu Tiisenoosen", mis kõik tõid enam-vähem täissaali, samas kui Gorki ,,Vaenlased"
1929. aastal päästis valla rahvusliku dramaturgia buumi. Selle laines dramatiseeriti ja lavastati 1930ndail ka kõik olulisemad Tammsaare ning Lutsu teosed ning nii pandi alus nüüd juba kooliklassikaks saanud teoste üldrahvalikule populaarsusele. Eesti teatri ja draama järgmine viljakam koostööperiood langeb 1950.1960. aastate vahetusse, kui esietenduseni jõuavad Juhan Smuuli, Egon Ranneti ja Ardi Liivese näidendid. 1955. aastal hakkab draamateatris tööle ka Moskvas lavastamist õppinud Voldemar Panso, kes paneb aluse teatraalse rezii taassünnile ning toob lavale hulgaliselt eesti kirjanduse põnevaid tõlgendusi. Olgu siin mainitud neist ainult mõned kõige kuulsamad: Tammsaare «Inimene ja jumal» (1962), Smuuli «Kihnu Jõnn» (1964), Traadi «Tants aurukatla ümber» (1973). 1980. aastail saavad rahvusliku vabadusvõitluse lipukirjaks mitmed Mikk Mikiveri eesti kirjanduse ja ajaloo lavatõlgendused
NÕUKOGUDE EHK EESTI NSV AEG (1940-1991) Esimesed muudatused tabasid hariduselu, kus õpetajate ümberkasvatamiseks käivitati ajakirjad "Nõukogude kool", "Ateist" ja "Noor Leninlane". Nõuti toetumist kommunismi klassikale. TÜ nimetati TRÜ-ks. Katkes normaalne kirjanduselu ning ilmuda võisid vaid kommunismi ülistavad või neutraalsed teosed. Ajalookäsitluses alustati iseseisvusperioodi halvustamist ning õpetati austust venelaste vastu. Teatrites nõuti vene autorite teoste lavastamist. Ajakirjanduses toimusid ümbersünnid: "Uus Eesti" nimetati "Rahva Hääleks", "Päevalet" "Kommunistiks", "Postimees" "Tartu Kommunistiks" jne. Kõik hakkasid edastama valitsuselt saadud väärinformatsiooni. Kinos ilmus 1940. aasta sündmusi valesti esitav film "Rahva tahe" EESTI KULTUUR STALINISMI AJAL (1944-1953) Idee oli tagada ideoloogiline puhtus kõigis eluvaldkondades. Sel eesmärgil korraldati kampaaniaid ja pseudoteaduslikke diskussioone. 1944. aasta otsusega algas võitlus
"Euryanthe" ei leidnud niisugust tunnustust nagu "Nõidkütt". Ooperi külm vastuvõtt mõjus väga tugevalt Weberile, kelle tuberkuloosihaigus võttis halvema pöörde. Viimase ooperi "Oberon" kirutas ta juba täiesti haigena ja see saigi tema luigelauluks. "Oberon" on romantiline muinasjutu-ooper, loodud Londoni Covent-Gardeni teatri tellimusel. Weber tundis surma lähedust, ent sellele vaatamata sõitis ta ise Londoni ooperi lavastamist juhtima, öeldes: "sõidan või ei sõida, aasta pärast pole mind niikuinii elavate kirjas. Kui ma sõidan, on lastel pärast minu surma tükk leiba, kui ma ei sõida- siis peavad nad nälgima". See oli surmale määratud helilooja traagika. Ooperi esietendus Londonis 1826.a. oli menukas. Eriti meeldejääv oli avamäng oma suurepärase romantilise koloriidiga. Kaheksa nädalat hiljem aga sulges helilooja Londonis silmad igaveseks, kaugel kodumaast.
stiiliprintsiipe ja vormivõtteid, mis aga murduvad läbi postmodernse maailmataju ja mõtteviisi prisma. Ta oli äärmiselt ajatundlik. Tema teatrimõistmist mõjutasid Antonin Artaud, kaudsemalt Bertolt Brecht, samuti oli ta kodus sajandilõpu avangardses teatrimõttes. Ta rõhutas lavakunsti sõltumatust kirjandusest ning väärtustas vastupidi psühholoogilise teatri esteetikale teatri kunstlikkust, mängulisust ja kehalisust. Tsensuuri varisedes alustas ta absurdidraama lavastamist. Kunstilises mõttes torkab silma paljustiililisus. Ta sulatas või segas ühes lavastuses kokku väga erinevaid stiili- ja zanrielemente, tundetoone ja mänguvõtmeid, taotlematagi terviklikku üldmuljet. Undi teatritekstid on intertekstuaalsed. 20.Mati Undi teatrimõistmise ja rezii peajooned, lähemalt üks lavastus. Tema teatrimõistmist mõjutasid Antonin Artaud, kaudsemalt Bertolt Brecht, samuti oli ta kodus sajandilõpu avangardses teatrimõttes
· olmedraama igapäevaelu kujutamine · ideedraama mingite ideede kujutamine, propageerimine või kritiseerimine · ajalooline draama keskmes ajaloolised sündmused TUNNUSED: tegevuslikkus ja dialoogilisus. Draama on orienteeritud teatrile. Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. Erandi moodustavad lugemisdraamad, millel on enemasti suur maht, keeruline probleemistik või mille lavastamist takistab lavatehnika võimaluste piiratus. Lugemisdraamasid saab kõigele vaatamata ka lavastada, sest teksti võib kärpida, sisu edastada teatrikunsti vahenditega, sisse tuua Jutustaja jms. Põhimõtteliselt on võimalik ju teatris mängida kõike: näidendeid, proosapalu, luulekavu, dokumentaalsel materjalil (ajaleheartiklitel, intervjuudel, päevikutel, dokumentidel) põhinevaid tekste. Näitekirjandus on kirjanduse ja teatri otsene lõikumispunkt. Draama ja eepika erinevused. 1
Tsensuur ja kontroll Glavlit, KGB ja selle eelkäijad. Teater kui ideoloogiatöö asutus. Repertuaaris nõukogude sõja-ainelised jm propagandistliku suunaga näidendid (K. Simonov ,,Vene inimesed", N. Pogodin ,,Kremli kellad".), eesti autoritest August Jakobsoni nn dramaatilised jutustused ,,Elu tsitadellis", ,,Kaks leeri", ,,Võitlus rindejooneta". 1946 üleliiduline parteiotsus ,,Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest" (tauniti nõukogude kaasajanäidendite vähest lavastamist, ühtlasi kritiseeriti autoreid, kes ei suuda oma näidendites anda tegelikkusest ,,õiget pilti" (nii, nagu riiklikult soovitatud). Majanduslikud ümberkorraldused teatrite töös: 1948 viidi teatrid isemajandamisele. Paljudes teatrites kaotati dotatsioonid üldse ära. Saalid jäid tühjaks. Teatrite olukord muutus väga kriitiliseks. Väljasõiduetendusi hakati tegema maarahvamajadesse ja esinemised tehastes, nn seflus. Üldised ümberkorraldused Tallinnas ja mujal:
draamatrupis kiiresti juhtpositsioonile, olles vastutav ühingu siiski suures osas amatöörlike lavastuste eest. Ta mõistis, et teatris on vaja uut kunstilist ametikohta lavastajat. Koos Nemirovits'iga panid paika põhimõtted uue, aktsionäride abiga rahastatava professionaalse teatri jaoks, kuhu pidid koonduma andekamad näitlejad Nemirovitsi õpilaste hulgast ning Stanislavski poolkutselisest trupist. Sellest pidi saama uut tüüpi teater, vaba kõigist näitlemist ja lavastamist piiravatest iganenud stereotüüpidest. Nstanislavski vastutas lavastamise eest. Lavastas esimese näidendina eelnevalt Peterburis läbikukkunud Tsehhovi esimese draamateose ,,Kajakas", mida saatis tohutu menu. Arendas välja oma süsteemi, mille eesmärgiks oli aidata näitlejal tabada sisemist emotsionaalset tõde; et rolli sisse elada, peab näitleja leidma tee tegelase mõttemaailma, süüvima põhjalikult tema tausta ja minevikku.
kombekust, vaid näitasid teatud tegelasi ebamoraalsete ja pigem kombetutena. Ta kaldus paljudest reeglitest kõrvale. Näiteks „Don Juanis“ ei pidanud Moliére kolme ühtsuse reeglist kinni. Enne kui komöödiaid ainult kirjutama hakkas, õppis ta juurat, millest ta teatrihuvi tõttu loobus. Ta oli nii lavastaja, näitleja kui ka komödiograaf korraga mingil eluperioodil. Tema lavanimeks sai Moliére. Ta kuulus rändnäitegruppi. Pärast erakordselt menukat „Naeruväärsed eputised“ lavastamist, pälvis Moliére kuninga soosingu. Samas vihastas ta oma julmade satiiridega* välja vanameelsed ja vaimulikud ringkonnad. Kuigi tal oli juba kuninga soosing, kulus tal enne 5 aastat, et oma esimene näidend „Tartuffe“ lavastada, sest teda kritiseeriti, laimati ja rünnati pidevalt. Ta põdes tõsist kopsuhaigust, millesse ta „Ebahaige“ 4. vaatuse ajal, kus ta ise näitlejana kaasa mängis, suri. Moliére peegeldas Prantsusmaa elu ja kombeid
Seda suunda esindasid Hindemith, Kurt Weill (kes oli küll stiililiselt väga mitmekülgne), Münchenis Carl Orff. Hindemith leidis, et helilooja peab kirjutama nn tarbemuusikat (Gebrauchsmusik), mida saaksid asjaarmastajad esitada kodudes ja koolides. Totaalne teater (Oli selline teatrisaal, et publik ümbritseti lava ümber. Lava ja publiku piir kadus) See teater hävis II MS-s Teine suund oli ekspressionistlik teater Lavastamist jätkas ka Max Reinhardt. (Trepi kujutamine, massistseenid - väga olulised ekspressionistlkus teatris) Taustaks ja mõjuallikaks on siin ka kabaree- ja revüükunst, mis Berliinis oli väga kõrgel tasemel. (Saksamaale jõudsid kabaree ja revüü Prantsusmaalt 19. sajandi lõpul. Kabaree keskused 20. saj alguses olid Berliin ja München. Kabareekunstis olid tähtsalt kohal kõrgetasemelised tekstid, satiirilised, iroonilised, ühiskonnakriitilised, erootilised, neid esitati
Lowes ei kavatsenud poeeme l u u l e t e o s t e n a arusaadavamaks teha (teda huvitas protsessi uurimine). Ometi haarasid paljud kirjandusteadlased sellest meetodist kinni, otsekui pakuks see võtme iga luuletuse mõistmiseks – kui autor vähegi reedab, et on üldse midagi lugenud. Hermeneutikaharrastajad tahaksid näha kõikides kirjandusteostes mõistatust ning sellest saab alguse seletuse ja mõistmise segiajamine. Pärast Elioti näidendi “Kokteiliõhtu” lavastamist täitsid ta postkasti mitu kuud kirjad, kus pakuti üllatavaid lahendusi näidendi arvatavale šifreeritud tähendusele. Tegelikult, ehkki nad seda ise ei teadnud, olid nad lahendamise lõbuks mõistatuse ise leiutanud. Luuletust võib küll seletada, uurides selle koostisosi ja sünnipõhjuseid; ja seletus võib olla mõistmisele vajalikuks eelastmeks. Aga enamikul juhtudel on luuletuse mõistmiseks vajalikum püüda hoomata selle sihte, selle entelehhiat.
Mida suurem on rahvahulk, seda rumalam see on. Ise ei ole siis evõimeline enam mõtlema. Ei oldud enam võimelised vastu võtma nt Sophoklese näidendeid, ,,Leiba ja tsirkust!" - gladiaatorite võitlus. Gladiaatorite võitlused olid omamoodi lavastused. Nt inseneeriti terve lahing, mitte aind maismaalahinguid vaid ka merelahinguid etendati. Võisteldi omaval, väikeste armeede vahel, metsloomadega. Sel ajal, st 1.sajandil eKr, jätkati komöödiate ja tragöödiate lavastamist, suure muutuse tegi läbi näitlejatöö olemus see muutus. Näitleja tantsis ja laulis, asendas kõne ja liikumise. Vaatajad käisid nautimas sisu vormi, mitte tehnilist külge. Rooma tehnilistelt ideaalsete näitlejate töö hakkas mõjutama oraatorite kunsti. Cicero oli mures, arvas, et kõnekunst hukkub. Cicero kasutas Roskio tuntud näitleja nõuandeid. Üks näitleja spetsialiseerunud kõnele, teine pantomiimile laval kaks näitlejat
Reisis udehed'gede juurde (udeged). Ei ole klassikaline teos. Annab aimu, milliseid filme tollal tehti antropoloogilistel teemadel. Alguses tutvustatakse loomi, et millised keskkonnas elatakse. Kaamera oli inimesest väga kaugel, ainuke portree oli väike laps hällis ,,Nanooki" filmis olid inimesed vägagi kaadris. ,,Metsarahvas" film tundub väga kunstlik. Flaherty pääses nanooki elanikele lähedale oli näha suhet kaamera ja inimeste vahel. Toimus (mõlema filmi puhul) lavastamist filmitarvis. Filmis (,,metsarahvas") ei olnud näha inimestevahelist suhet, inimesed olid pigem käsutäitjad kui võrdväärsed koostööpartnerid. Nanooki filmi puhul oli vastupidi eskimod said filmi tegemisest emotsionaalse naudingu. Antropoloogias on see üks põhipostulaat, et selleks, et uurimust läbi viia peab olema hea suhe uuritavatega. Uurija sõltub neist inimestest palju, ta on kergesti haavatav, sest ta on oma keskkonnast eemal. Ka eetilised
annaabi.ee 
