Kultuuri areng XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses (0)

Kultuuri areng XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses

• Eesti traditsioonilisest rahvakultuurist oli kujunemas professionaalne rahvuslik kultuur.
  
• 1870. Aastatel algasid ümerkorraldused. Rajati hulgaliselt uusi koole. Vallakool muudeti kõigile kohustuslikuks.
  
• Üldine õppekava sisaldas kirjutamise, arvutamise ja maateaduse õpetamist.
  
• Soovijatel oli võimalus jätkata õpinguid kihelkonnakoolides maal ja kreiskoolides linnas.
  
• Koole varustati uute õppevahenditega ning suurt roll oli eestikeelsete ja Eesti-kesksete õpikute jõudmine koolidesse. C. R. Jakobsoni lugemikud jäid paljudeks aastateks algkoolide raudvaraks.
  
• Paranes kooliõpetajate üldhariduslik ja kutsealane ettevalmistus.
  
• Üha rohkem eestlasi püüdis jätkata õpinguid keskhariduse omandamiseks. Asutati uued gümnaasiumid Tallinnas, Narvas ja Viljandis.
  
• 1880. Aastatel lisandusid uue koolitüübina 7-klassilised reaalgümnaasiumid, kus pandi rõhku loodusteadustele ning tütarlastegümnaasiumid.
  
• Tagasilöögi andsid venestusreformid. Vene õppekeel, sobimatud õpikud, umbkeelsed õpetajad.
  
• Maale loodud 5-aastased ministeeriumikoolid võimaldasid anda põhjalikumat haridust.
  
• Revolutsioonipäevil kerkis esile emakeelse kooli nõue. 1906. a. lubati asutada emakeelseid erakoole.
  
• Rajati uusi kursehariduskoole – kommerts-, kaubandus-, õmblus-, ja põllutöökoole lisaks senistele merekoolidele ning raudtee tehnikakoolile.
  
• Kõrghariduse omandamist pakkusid Tartu Ülikool, Tartu Veterinaariainstituut, Mihhail Rostovstevi Tartu Eraülikool ja Anton Jassinski Tartu Kõrgemad Naiskursused.
  
• 1914. a. Õppis Tartu Ülikoolis üle 400 eestlase. Eestlastest said lisaks pasoritele nüüdsest ka juristid , insenerid, arstid, keeleteadlased, ajaloolased.
  
• Peamiseks teaduskeskuseks kujunes Tartu Ülikool, kus töötas rida rahvusvahelise mainega teadlasi.
  
• Tollane ülikool pööras vähe tähelepanu Eesti maa ja rahvaga seotud rahvusteadustele. Need arenesid tänu ülikoolivälistele teadusasutustele, millest olulisemad olid Õpetatud Eesti Selts ning Eesti Kirjameeste Selts.
  
• 1907. a. loodi Eesti Kirjanduse Selts. Selle ülesandeks oli rahvaluule kogumise jätkamine ning eesti keele, kirjanduse ja ajaloo uurimine .
  
• 1909. a. loodi J. Hurda mälestuseks Eesti Rahva Muuseum, kuhu koondati eesti rahva aineline ja vaimne vanavara . ERM Arhiivraamatukogus hoiti Eesti ainelisi trükiseid.
  
• Eesti rahvusliku kirjanduse areng sai alguse rahvusromantilisest isamaalüürikast, milles kerkisid esile Lydia Koidula, Mihkel Veske , Ado Reinvald ja Friedrich Kuhlbars .
  
• Ilmusid esimesed draamateosed, esindajad Lydia Koidula ja Jakob Kunder .
  
• Hakkas levima proosa, esindajad Jakob Pärn, Lilli Suburg, Eduard Bornhöhe, kelle ,,Tasuja’’ ajendas žarnri viljelema ka Jaak Järve ja Andres Saali.
  
• XIX sajandi lõpus asendusid romantilised jutustused realistlike romaanidega.
  
• Silmapaistvaimaks romaanikirjanikuks kujunes Eduard Vilde. Luuletajana omandas tuntuse Juhan Liiv ning draama alal paistis silma August Kitzberg.
  
• Murranguks kirjanduselus sai 1905. aasta, mil avalikkuse ette astus esimene kirjanduslik rühmitus ,,Noor-Eesti’’. Rühmituse juhtideks olid Gustav Suits, Friedebert Tuglas ja Juhan Aavik. Nende lipukiri ,,Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!’’ väljendas vajadust leida side eesti rahvusliku kultuuri ja Lääne-Euroopa kultuuri vahel ning vabaneda vene kultuurimõjudest.
  
• Rahvuslik helikunst sai alguse koorilauludest. Sajandi lõpul hakkasid Eesti muusikaelu kujundama konservatooriumi haridusega kutselised heliloojad.
  
• Aleksander Läte asutas 1900. a. Tartus esimese sümfooniaorkestri. Miina Härma esitas lisaks komponeerimisele ise orelimuusikat ja oli tunnustatud koorijuht. Sajandivahetusel lisandusid nimetetuile Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Peeter Süda, Rudolf Tobias jt.
  
• Jätkus laulupidude traditsioon. Suurenes esinejate arv. Lisandusid koorid ja orkestrid ning mitmekesistus repertuaar, pidevalt kasvas eesti algupärandite osakaal.
  
• Eesti teatri sünnidaatumiks on 24. juuni 1870. aastal, mil ,,Vanemuises’’ esietendus Lydia Koidula näidend ,,Saaremaa onupoeg ’’. Aasta hiljem jõudis näitemäng ,,Estonia’’, seejärel Narva ,,Ilmarise’’, Viljandi ,,Koidu’’ ja Pärnu ,,Endla’’ seltsi.
  
• 1878. a. asus ,,Vanemuise’’ juhiks August Wiera ning kutselise teatrini jõudis ,, Vanemuine ’’ 1906. aastal, mil teatrijuhi töö võttis üle Berliinis lavastamist õppinud Karl Menning . Samal aastal muutus kutseliseks ka ,,Estonia’’ ning veidi hiljem Pärnu ,,Endla’’
  
• Sajandi lõpus jõudis Eestisse film , esialgu rändkinode lühietenduste näol. Esimeseks eesti soost filmimeheks oli fotograaf Johannes Pääsuke, kes juba enne maailmasõda jäädvustas filmilindile dokumentaalkaadrid Tartust ja Setumaast ning jõudis vändata esimese mängufilmi ,,Karujaht Pärnumaal’’
  
• XIX sajandi teisel poolel sündis eesti rahvuslik kujutav kunst. Rajajate hulka kuulusid maalikunstnikud Johann Köler, Karl Ludvig Maibach ja Oskar Hoffmann ning skulptorid August Weizenberg ja Amandus Adamson.
  
• XX sajandi alguses arenes kunstielu kiiresti. Asutati rida ateljeekoole, korraldati kunstinäitusi, loodi Eesti Kunstiselts. Kasvas professionaalsete kunstnike pere – Ants Laikmaa , Kristjan Raud, Konrad Mägi, skulptor Jaan Koort. Esimese Eesti arhitektina alustas Georg Hellat .
  
• Süstemaatilisem tegelemine kehakultuuriga algas sajandivahetusel, mil suuremates linnades asutati spordiringe. Tuntumateks spordiseltsideks olid ,,Kalev’’ Tallinnas ja ,,Taara’’ Tartus. Silmapaistvaimad tulemused olid maadluses. Georg Lurichi , Aleksander Abergi ja Georg Hackenschmidti tunti terves Euroopas. Martin Klein tõi 1912. a. Eestisse esimese olümpiahõbeda klassikalises maadluses. Venemaa ulatuses saavutati tulemusi ka teistel aladel. Nii kuulus maailmasõja ajal Venemaa 29 kergejõustikurekordist 16 eestlastele.