Lapse arengu keskkond (0)

Õpikeskkonna ülesehitus
Alati, kui laps klassi siseneb, peab ta end tundma teretulnuna.
Klassiruum on lapsekeskne ja värvirikas. On oluline, et ruum oleks arusaadavalt õpifunktsionaalne, kuid samas peab õpikeskkonnast õhkuma ka rõõmu ja mängulisust.
Oma klassi tood sa kõigepealt kohale ennast, enda huvid ja selle, kuidas sa mõistad lapsi. Hiljem, kui oled lastega tutvunud, tekib ruum sinust ja lastest.
Lapsel on lasteaeda minna palju kergem, kui talle meeldib keskkond, kuhu ta läheb. See on ikkagi koht, kus koolieelne veedab suurema osa oma päevast. Oluline on tekitada usaldust ka lastevanemates – teadmist, et nende laps on turvalises kohas.
Oma klassi tood sa nii või teisiti kaasa iseenda. Ja alguses on see normaalne, et klassist peegeldub vastu suurelt osalt sina ise. Mida aeg edasi, seda rohkem tekib ruumi osakesi igast ühest, kes seal „poole kohaga elavad“.
Klassi üldine ülesehitus peab olema organiseeritud. Selleks võib kasutada mitmesuguseid lähenemisi. Näiteks oli videos väljatoodud erinevate õppeainete alad: matemaatika alal olid numbrid ühest kolmekümneni ja sadade loetelu ; matemaatika sümbolid, mida hetkel õpiti; rahatähed, et osata arvutada poes.
Raamatukogu-alal olid erinevad raamatud teemade järgi organiseeritud. Ilma alal sai üles märkida, mis ilm oli sel päeval, termomeeter koos liigutatavate märksõnadega.
Kunsti alalt võis leida vajalikud kunstitarbed ja üles pandud joonistused. Ruumi ühisosast võis leida tabeli nädalapäevadega; digitaalse- ja analoogkella ja maailmakaardi.
Arvan, et kõik ülaltoodu peaks klassis vähesel või rohkemal määral esindatud olema. Oluline on siin juures ka värvide harmoonia , klassiruum ei tohiks olla ka liiga kirju, sest muidu ei suuda laps kontsentreeruda. Lapsele peab õppimine paistma võimalikult huvitavana ning olema kergesti hõlmatav.
Klassiruumi üldises ülesehituses peab kindlasti olema koht, kus iga päev kogunetakse ja tehakse kõike koos. Video soovitas selle tekitada klassi keskele , mis oleks ümbritsetud õpisaarekestega, mis omakorda koosneksid igaüks paarist töölauast.
Kasvatajal peab olema oma kindel tool või padi , mis näeks välja piisavalt atraktiivne , et pisikesed sooviksid seal ise istuda. Kasvataja kohal klassi ees saavad nad näiteks raamatut ette lugeda. Kasvataja koht võiks tekitada lastes tunnet , et nad on olulised, märgatud ning toetada ka motivatsiooni rohkemaks lugemiseks või oma oskuste näitamiseks. Kasvataja tool on koht, kus võiks toimuda rollivahetus – õpilasest saab korraks õpetaja.
Kindlasti peaks klassis olema üks laud, kus õpetaja tegeleb mõne lapsega, kes vajab õppimises rohkem juhendamist. Lapsed, kes seal istuvad, ei tohiks liiga palju klassiruumi näha. Seda sellepärast, et nende tähelepanu võib siis hajuda. Seevastu õpetaja kohalt peaks olema ülevaade üle terve klassi.
Kindlasti võiks klassiseinal olla tabel, mis näitab iga päev erinevate tegevuste järke: mis on kavas, mida on vaja teha, mida õppida jms. Tabeli kaudu saaks hea ülevaate klassi arengust, sest kui üks tegevus on lõpetatud, pannakse sinna asemele uus tegevus, mida vaja on teha/õppida või mingi uus väljakutse.
Veel võiks seina peal olla erinevate kuude nimetused, tabel uute sündmuste kohta, tabel korduvatest päevastest tegevustest ümbertõstetavate objektide/piltmärkidega.. See aitab lapsel paremini õppida ja olla kursis tegevustega, mis on plaanis ning vaja teha. Seinal võiks olla ka kohalolijate ja puudujate tabel, kus lapsi tähistaks nende pildid või siis lemmiklooma- või muinasjututegelaste pildid.
Samuti peaks klassiruumis olema sünnipäeva kalender, mis aitaks lastel meeles pidada seda kõige tähtsamat päeva, mil on oodata ka toredaid kingitusi või muid sünnipäevaga seotud traditsioone.
Kõigi eelpool loetletud tabelite juures on oluline see, et laps neid mõistaks. Leian, et Eestis võiks klassi ülesehitus olla veidi tagasihoidlikum, kui näitena toodud lasteaed Ameerikas. Mõtlen siinkohal just värvuste rohkust, kuna liiga kirju keskkond võibmõjuda lapse silmale ja vaimule häirivalt ja ärritavalt. ’
Klassis võiks nii õpetajal kui ka lastel olla oma asjade jaoks nimelised hoiukohad , kuhu olulised paberid , joonistusvihikud või tööd kenasti tallele panna, mis aitaks omakorda ka vajadusel asju hõlpsasti üles leida. Erinevate klassitööde arhiveerimiseks võib kasutada ka erinevaid kastikesi või karpe kuhu peale kirjutada töö-/projektinimi, mida see hoiukast sisaldab. Video kirjeldas ka toredat mõtet, kuidas tähistada erinevaid töölaudkondi. Nimelt rippus lauasaarekese kohal laest alla üks looma või putuka vms pilt, mis sümboliseeris seda laudkonda. Riiulis oli sama pildiga ning kausta sees mõistagi siis selle laua tööd.
Viimane ja ühtlasi üks olulisemaid asju on klassi reeglid. Ka need peaksid olema lastele nähtavas kohas. Reegleid võiks kindlasti vahetevahel ette lugeda ning loomulikult kiita lapsi nende täitmise eest.
Positiivsed õpikeskkonnad
1. Millised on tänapäeval probleemid arengukeskkonna visuaalse üle- ja alastimuleerimisega?
Kui arengukeskkond on kaootiliselt ülekuhjatud ja ülestimuleeriv, kulutab laps liiga palju energiat ümbritsevaga suhtestumiseks ja visuaalse informatsiooni töötlemiseks, mis on koormav ning väsitav.
Alastimuleeriv keskkond aga ei inspireeri last õppima ega mängima. Seal on lihtsalt igav ja külm.
Probleem on ka see, et suurosa lastest, kes astuvad algkooli, ei oska suhelda ega kuulata, nagu nende arengujärgule oleks loomulik. Kindlasti on see seotud (ka) ümbritseva keskkonna mõjudega.
2. Kus läheb piir igava rühmaruumi ja visuaalset müra tekitava rühmaruumi vahel?
Üsna sageli võib lasteaedades näha ruume , kus on uhkelt esitletud laste kunstitööd, kus on klassiruumides palju erinevaid värve, lauapealsed on üle kuhjatud asjadega, mida lapsed saavad oma loomingulistes töödes kasutada. Kuid kokku moodustab see väga kirju pildi.
Visuaalset müra tekitav ruum on liiga kirju. See tähendab, et seinad, uksed on täis laste pilte, õpivahendeid, seinad on värvitud kirkavärvilisteks. Laps ei suuda enam eristada kust algab milline infoala ning mida üks või teine infonurk talle edastab. Uuringud näitavad, et ülestimuleeriva keskkonna põhiprobleemid ongi intensiivne ja kaootiline värvipalett klassis, tugev laevalgustus ja informatsiooniga ülekülvatus jne.
Igav rühmaruum on see, kus ei ole toodud esile lapse panust arengusse , tema pühendumist, tema” jälgi”. Kui me tahame keskkonda, milles laps soovib osaleda ja, peab seal olema elu ja ka korrapära.
NB! Täpselt su vastusest siiski ei selgu see piir – ehk milline on see hädavajalik infoosa ja hädavajalik loomingulisus klassiruumis, kus ruum oleks inspireeriv aga ei oleks häirivalt ülekuhjatud.
3. Lastel on tänapäeval piiratud kommunikatsioonioskused (kõnelemine, kuulamine ) – kuidas saaks seda arengukeskkonnas toetada?
Videos räägitakse uuest lähenemisest – „kommunikatsiooni-sõbralik ruum“ (ing. tõlk. „ communication frendly spaces“).
Uus lähenemine on olnud nii mõnelegi õpetajale/kasvatajale väljakutseks, sest laste kasvatamisel on oluline koht alati olnud ka traditsioonidel. Aga probleem on selles, et vana ja järgiproovitu alati ei aita - paljudel lastel on probleeme kuulamise ja kõnelemisega ning lapsel kellel on raske kuulata ja ennast väljendada, on ka raske kirjutada ja lugeda.
Uuringud näitavad, et lapsed reageerivad hästi väikestele, mugavatele, kodustele ja intiimsetele ruumidele, mis lubavad neil omavahel paremini suhelda.
Klassis ei tohiks olla liiga palju müra, sest see häirib kuulamist ja kõnelemist. Selleks ongi vajalikud väikesed, intiimsed nurgakesed.
4. Mida annab keskkonnale naturaalsete vahendite (puit, loodusmaterjalid) kasutamine keskkonna organiseerimisel?
Naturaalsete vahendite kasutamine jätab ruumist rahuliku ning avara mulje. Kuna puit on naturaalse värvitooniga, siis ei ärrita see liigselt lapse silma ja sobib hästi tööde eksponeerimise taustaks, st naturaalsete värvidega tagataust hajub, jättes laste saavutuse esiplaanile.
5. Mida tähendab väljend " open - ended " arengukeskkonna planeerimisel?
Väljend “open-ended” tähistab avarat, vähese mööbliga, rahulikku , hästi organiseeritud, vähe segipaisatud/korrapärast keskkonda
„Suures ruumis on väiksemad ruumid“, kus toimuvad tegevused, et lapsed saaksid reageerida mitmel erineval viisil (arendada enda tugevamaid külgi või aidata järele nõrgemaid, vastavalt oma huvidele ja suhtestudes teiste laste ja kasvatajaga).
6. Kuidas saab tänapäeval meie lasteaia õuekeskkonnas pakkuda lastele väljakutset ja stimulatsiooni (Taani metsakooli näitel)?
Väljakutse number üks oleks käia väljas igasuguse ilmaga. Ei tohiks karta ette võtta ka julgemaid asju, kus võivad riided poriseks saada. Õue koristamine , kui võimalik siis ka lihtsamate tööriistadega lihtsate võtete harjutamine , talvel lumest ehitamine või lume rookimine võiks olla lisaks tavamängudele väikseses ja mugavas õuenurgakeses jne.
Kui mitte karta väikest segadust , siis arendab õues tegutsemine last vägagi palju -
„What does a littel mess do, compairing the huge consept you gain !“, nagu öeldi ka videos. Tänu õues tegutsemisele olid lapsed üldiselt julgemad ega kartnud, et nendega midagi juhtub.
7. Mida õppisid videost valguse ja valgustuse kohta arengukeskkonnas?
Uurimused näitavad, et valgustus määrab oluliselt laste lugemis- ja uudishimu ning isetegemise oskuseid .
Mida rohkem päevavalgust, naturaalset valgust akendest, seda rohkem on laps avatud. Laelambid peaksid peegeldama kerget valgust ehk pirni ümber on näiteks paberist valge pallike, sest see tekitab koduse ja sõbraliku õhkkonna.
Seal aga,kus on vaja õppida, elada sissepoole, peaks olema vähem päevavalgust. Selle otsrarbega ruum või ruumi osa võiks olla kinnisem, vaiksem, õdusam ning mugavam. Fookus oleks siin suunatud omavahel suhtlemisele, et harjutada laste kõne- ja kuulamis -oskusi.
Lasteaiaruumides peaks olema esindatud mõlemad valgustustüübid – intiimsemalt valgustatud ja avaramalt valgustatud ruumid. Kontrast nende vahel tekitab lastes huvi ning uudishimu.
8. Milline on laste füüsiline reaktsioon värvidele?
Keskkond ütleb lastele palju milline koostöö ning käitumismustrid on seal teretulnud. Uurimused on näidanud, et lastel on füüsiline reaktsioon kindlatele värvidele, mis on keskkonnas esitletud. Järelikult peab seda arvestama ruumi planeerimisel ja kujundamisel ja olema kindel, et lastele valitakse kõige sobivad värvid, mis toetaks nende arengut.
9. Mida õppisid antud videost praktilist?
Keskkond peab õpinguid stimuleerima. Muutused peaksid tulema kasutusse samm- sammult .
Mulle meeldis väga idee valgustusest ning kuidas saaks seda kasutada lapse arengu kaasaaitajana, lapse arengutee “valgustajana”. Huvitav oli ka „ruumid ruumides“ kontseptsioon , mis aitab lapsel tunda end turvaliselt erinevates toimingutes ja suhetes.