3. Kägarasendist sirutada jalad, nii paikneb raskuskese kiiremini ümber taha, kergendades liikumist otse üle pea taha. 4. Elemendi lõpetamisel tuleb tulla toengkägarasse põlvedele toetamata. Nimeta võimlemisvahendeid. Hüpits, rõngas, pall, lint , kurikad Selja- ja kõhulihaseid arendavaid harjutusi. Turiseisust keha aeglaselt alla langetamine ja nn kõhulihased Võimlemise alaliigid on: Iluvõimlemine on spordiala, kus elegantsus ja liigutuste täpsus on valatud justkui kunstiteosesse. See on spordiala, millega reeglina tegelevad ainult naised. Iluvõimlemine sai alguse Saksamaalt 1920. aastal - algul vabavõimlemisena, kuid järk-järgult võeti kasutusele ka võimlemisvahendid, milleks olid pall, kurikad, hüpits ja tamburiin. Sportvõimlemine Rühmvõimlemine on naiste spordiala, mis põhineb harmoonilisele, rütmilisele, ökonoomsele liikumistehnikale. See on stiliseeritud, väljenduslik ja loomulik tervet keha haarav liikumine.
Sarapuu. 5. Mis vahe on Happeningil ja performance'l. Eesti tegijad sellel alal. Happening on juhtumus sündmus,absurdne,sotsiaalselt sekkuv .Viljelejaks näiteks Leonhard Lapin. Performance on tegevuskunsti liik, milles kunstniku juhendamisel luuakse improvisatsiooniline teos. 6. Mida tähendab postmodernism kunstis? Postmodernism on globaalne kultuuriline hoiak, mis järgneb modernismi hoiakule edenemise mõttes. Postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitsilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi .
Walter de Maria laskis oma näituse puhul kogu galeriiruumi täita mullaga. New Mexicos lasi ta ühele ruutkilomeetrile paigutada kümneid terasvardaid, kuhu äike sisse lõi. Seda tegi ta pildistamise eesmärgil. Robert Smithsoni kuulsamid teos on kruusast kuhjatud spiraalmuud ühes madalas soolajärves Utah osariigis. Eriti efektne oli see õhust vaadatuna. 14.Kuidas mõtestad lahti mõiste post+modernism? Postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule. Kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitsilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel. Modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega. Kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu. 15.Milliseid motiive eelistasid hüperrealistid? Nimeta kunstnikud ja nende teosed. Hüperrealistide motiivid on naq popkunstnikelgi läbinisti linlikud
Iluvõimlemine on sport, mis kombineerib endas nii balletti elemente, võimlemist, tantsu kui ka vahendite oskuslikku käsitlemist. Võitjaks osutub see võimleja, kes teenib määratud zürii poolt kõige enam punkte. Zürii hindab väga erinevaid komponente, milleks on: hüpped, tasakaalud, pöörded, painduvus, vahendite käsitlus, kava teostus ja artistlikkus. · Ajalugu: Iluvõimlemine on spordiala, kus elegantsus ja liigutuste täpsus on valatud justkui kunstiteosesse. See on spordiala, millega reeglina tegelevad ainult naised. Iluvõimlemine sai alguse Saksamaalt 1920. aastal - algul vabavõimlemisena, kuid järk-järgult võeti kasutusele ka võimlemisvahendid, milleks olid pall, kurikad, hüpits ja tamburiin. Uue tõuke sai võimlemisliikumine 1922 aastal Berliinis toimunud konverentsil Esteetiline keha liikumine, kus H..Medau tegi esimesed katsed võimlemise süstematiseerimisel ning hakkas õpetama võimlejaid (naisi) läbi vahendiga kavade. 1929
Postmodernismi ühtsete joontena on tuvastatud: · ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction) · kasutatakse pastissi, kirjanikud tajuvad, et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed · fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu · ideede lõtv seotus · paranoilisus · kindla teemaderingi eristamatus · postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitsilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi.
loomeesemete ja eelkõige kunstiteoste esteetilisel tajumisel. Esteetika ajalugu käsitleb esteetika kategooriate käsitlemise lugu. Läbi ajaloo on esteetika kategooriateks pakutud ,,esteetiline", ,,kaunis", ,,harmooniline", ,,üliilus", ,,esteetiline ideaal", ,,kunst" jms. Euroopas algab esteetika kategooria interpreteerimine Sokratesega, kelle määratluse järgi on esteetika kategooriaks ,,kaunis". Kaunis on see inimene, kes on kaunis nii hingelt kui kehalt. Kaunis projekteeritakse kunstiteosesse, sest kunst on hingelise edasikandmine. Sokratese perioodil toimus esteetika kategooriate tõlgendamine antropoloogilisest aspektist lähtudes, mille kohaselt iga inimene on kauni kandja ning kaunis on ka tema loodu. Esteetilisust peeti võimalikuks vaid Antiik-Kreekas vastandina Roomale, kus filosoofide arvates esteetilisus ei ole võimalik, kuna ühiskonnas valitses rikutud meelelaad, liiderdamine ja hingeline vaesus. Esteetika kategooriate muutumine toimub 18
Iluvõimlemine Iluvõimlemine on spordiala, mis ühendab elemente balletist, võimlemisest ja tantsust. Iluvõimlemises on liigutuste täpsus valatud justkui kunstiteosesse. Võimeldes arendatakse ühtaegu koordinatsiooni, rütmitunnetust, kiirust, jõudu, osavust ja painduvust. Klassikaline tants mängib iluvõimlemise treeningutel suurt osa. Iluvõimlejad saavad ka tugevad akrobaatilised ja koreograafilised oskused. Iluvõimlemine nõuab palju kohusetunnet ja iseseisvat treenimist, tippu jõudmine on tõsiselt raske, sest treeningud on pingelised. Top iluvõimlejate peavad paljud omadused: tasakaal, paindlikkus, koostöö ja tugevus on mõned kõige olulisemad
16.hullumeelsus 17.absurd Postmodernismi tunnused Postmodernismi ühtsete joontena on tuvastatud: · ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction) · kasutatakse pastissi; kirjanikud tajuvad, et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed · fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu · ideede lõtv seotus · paranoilisus · kindla teemaderingi eristamatus · postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitsilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtelemetafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi.
Postmodernismi ühtsed jooned: · ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu · individuaalsuse taasväärtustamine · kasutatakse pastissi; kirjanikud tajuvad, et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed · fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu · ideede lõtv seotus · paranoilisus · kindla teemaderingi eristamatus · kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitsilikud elemendid. Modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega. Maalilisus, suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi. · kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; Ilmingud: Hooneid püütakse kooskõlastada loodusega, uute kult
Postmodernismi tunnused: · ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu · kasutatakse pastissi; kirjanikud tajuvad, et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed · fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu · ideede lõtv seotus · paranoilisus · kindla teemaderingi eristamatus Postmodernism kunstis: · postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule; · kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitsilikud elemendid; · püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; · modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; · kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; · suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi
Gymnastique) on üks vanimaid omataoliste spordiorganisatsioonide seas ning on asutatud 1881.a. Esimesed andmed organiseeritud võimlemistegevusest Eestimaal pärinevad aga 19.saj. esimeselt poolelt Tartust. Alates 18. sajandist on võimlemine olnud paljudes riikides peamine noorsoo kehalise kasvatuse koostisosa. Ajalugu Iluvõimlemine on spordiala, kus elegantsus ja liigutuste täpsus on valatud justkui kunstiteosesse. See on spordiala, millega reeglina tegelevad ainult naised. Iluvõimlemine sai alguse Saksamaalt 1920. aastal - algul vabavõimlemisena, kuid järk-järgult võeti kasutusele ka võimlemisvahendid, milleks olid pall, kurikad, hüpits ja tamburiin. Uue tõuke sai võimlemisliikumine 1922 aastal Berliinis toimunud konverentsil ,,Esteetiline keha liikumine", kus H..Medau tegi esimesed katsed võimlemise süstematiseerimisel ning hakkas õpetama võimlejaid (naisi) läbi vahendiga kavade
modernismi hoiakule edenemise mõttes või lihtsalt ajalises tähenduses. Postmodernismi ühtsete joontena on tuvastatud: ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction) kasutatakse pastissi; kirjanikud tajuvad, et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu ideede lõtv seotus paranoilisus kindla teemaderingi eristamatus postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitsilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi Kirjanikud Jorge Luis Borges Gabriel Garcia Marquez
· aja kadumine (nüüd ja praegu) Postmodernismi nimetusega on ka kirjanduslik ja kunstiline vool ning arhitektuurisuund. ühtsed jooned: · ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction) · kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed · fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu · ideede lõtv seotus · paranoilisus · kindla teemaderingi eristamatus · postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitsilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; kunstnik provotseerib publikut. Võidud mulle, riskid sulle Ulrich Beck
ja Guillaume Apollinaire´i. xi. postmodernism - Postmodernismi ühtsete joontena on tuvastatud ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction), et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed, fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu, ideede lõtv seotus, paranoilisus ning kindla teemaderingi eristamatus. postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitsilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur
Postmodernismi ühtsete joontena on tuvastatud: ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction) kasutatakse pastissi (teos, mis teadlikult jäljendab ühe või mitme kirjaniku, koolkonna, ajastu stiili, sõnavara ja lausestust) ; kirjanikud tajuvad, et ,,kõik on juba varem olnud", ei püütagi olla originaalsed fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu ideede lõtv seotus paranoilisus kindla teemaderingi eristamatus postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitsilikud elemendid, (,,taaslähenemine elule") püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; Modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi.
Nende metanarratiivide järgi tekib idee, et kaasaeg on tulevikku suunatud projekt, me elame mingit ettevalmistust tulevikule. Inimesed küll igatsevad stabiilsuse, terviklikkuse ja ühtsuse järele, kuid see võimalus tänapäeval puudub. Postmodernset ajastut iseloomustab loobumine kindlatest tõdedest, ühe või teise õpetuse või doktriini monopolist. Peamine moodus postmodernismi seletamiseks on tema kõrvutamine modernismiga. Postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitsilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi
Kuigi postmodernistlikult erinevuste kultuuril on palju positiivseid küljgi:maailm muutub avatumaks, dialoog teise kultuuriga avardab ja harib meie arusaamasid tegelikkusest, süveneb sallivus ja kompromisside vajadus, siiski nõustun siinkohal ka prantsuse filosoofi J-F. Lyotardi väitega, et erinevusi rõhutava kultuuri mõõdupuuks on orienteeritus keskmisele massimaitsele. Teoise väärtuseks saab kasum. Postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitsilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtele metafüüsilistele jafilosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi.
Virtuoossus ei kadunud, aga virtuoossuse printsiibi asemele astus 19. sajandi teisel poolel teose interpreteerimine, virtuoossus polnud enam keskne nähtus. Juba eelpool mainisime, et sooloõhtud hakkasid levima 19. sajandi teisel poolel (ingl k kasutati nimetust Recital, pr k Soirée). Selle kavasse kuulusid nii virtuoossed palad kui ka sonaat interpretatsiooni objekt. Ka virtuoosid suhtusid teosesse järjest enam kui omaette suurusesse, kui kunstiteosesse, mille terviklikkust ei tohi rikkuda. Esituse keskpunktis on nüüd teos, mitte interpreet. Interpreet peab püüdma teose ,,vaimu" edasi anda, ta näeb vaeva muusikalise teksti tõlgendamise ehk interpreteerimise kallal. Ka muusikakriitika hakkas järjest enam andma hinnanguid teose interpretatsioonile ja otsustas selle alusel virtuoosi taseme üle (üks kuulsamaid kriitikuid oli Brahmsi sõber Eduard Hanslick). Võiks veel lisada, et umbes 1870
maailma. Sürrealismi eelkäijateks peetakse Charles Baudelaire`i, Arthur Rimbaud´d ja Guillaume Apollinaire´i. (11) postmodernism - Postmodernismi ühtsete joontena on tuvastatud ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction), et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed, fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu, ideede lõtv seotus, paranoilisus ning kindla teemaderingi eristamatus. postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitsilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi
väga raske leida, kuna kogu kunstimaailm oli tema jaoks seotud kaubasuhetega. Mitteautentne kunst tervitab seda, autentne seisab sellele vastu. Horkheimeri sõnul on kunst võtnud üle selle rolli, mida varem täitis religioon. Adorno põhiline seisukoht: kunstiteose erijooneks on selle mitteterviklikkus, mittetäielikkus - see annab edasi tegelikku maailma, mida iseloomustavad need samad omadused. Kaup vastupidi vormistab tervikliku mudeli maailmast. Kunstiteosesse peab alati jääma midagi segast, utoopilist, hoomamatut, mis annab aimu täiuslikkusest, kuid ei realiseeri seda. Adorno ütleb, et kunstiteostel on suurem võimalus maailma seletada, kui filosoofial, sest viimane, püüdes seda mingite mõistete kaudu mõista, seletada, tapab selle üldse ära. Ta annab meile mingi võimaluse? maailmast, aga ei ammenda seda. Kultuuritööstuse ohtlikkus: Kultuuritööstus kutsub inimesi osalema, haarab inimesed oma hammasrataste vahele
ja Guillaume Apollinaire´i. 11. postmodernism - Postmodernismi ühtsete joontena on tuvastatud ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction), et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed, fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu, ideede lõtv seotus, paranoilisus ning kindla teemaderingi eristamatus. postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitsilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi 12
Kuid kunsti, mis ei oleks kaubasuhete osa, on väga raske leida, kuna kogu kunstimaailm oli tema jaoks seotud kaubasuhetega. Mitteautentne kunst tervitab seda, autentne seisab sellele vastu. Adorno põhiline seisukoht: kunstiteose erijooneks on selle mitteterviklikkus, mittetäielikkus - see annab edasi tegelikku maailma, mida iseloomustavad need samad omadused. Kaup vastupidi vormistab tervikliku mudeli maailmast. Kunstiteosesse peab alati jääma midagi segast, utoopilist, hoomamatut, mis annab aimu täiuslikkusest, kuid ei realiseeri seda. Adorno ütleb, et kunstiteostel on suurem võimalus maailma seletada, kui filosoofial, sest viimane, püüdes seda mingite mõistete kaudu mõista, seletada, tapab selle üldse ära. Ta annab meile mingi võimaluse? maailmast, aga ei ammenda seda. Kultuuritööstuse ohtlikkus: Kultuuritööstus kutsub inimesi osalema, haarab inimesed oma hammasrataste vahele
- Indiviidi vabadus teha kunsti, millest “massid” aru ei saa - Kunst kui “ajalooline progress” Totalitaarse riigi seisukohalt on selline kunst “ohtlik”, mida vaja represseerida (1930ndate Saksamaa, Nõuk. Venemaa) Esindab “idealistlikku filosoofiat” Tatlin, III Internatsionaal. 1920 Põrandaalune mitteametlik progressi kujutamine vene avangard kunstis. Kunstiteosesse on kodeeritud progressi nool – alt vasakult läheb dünaamika ülevale paremasse serva. Kaks olulisemat progressi filosoofi: Georg W. F. Hegel (1770-1831) – saksa klassikaline idealistlik filosoofia - Vaimu progress Karl Marx (1818-1883) – materialistlik filosoofia - Tööriistade progress Hegellikku „ideede progressi“ väljendas visuaalselt kõrgmodernismi perioodi abstraktne kunst, mida loodi Lääne-Euroopas ja USA-s (Jackson Pollocki maalid).
ühiskonnas toimub erinevate ideede artikulatsioon. selle eesmärk võib olla ka konflikide taandamine, et põhiküsimust varjutada. kuidas näidata rõhumissuhet alluvussuhtena. dialoog eeldab teavat valmisolekut kokkuleppeks. cultural studies : kultuuriuuringud. koolkond (lähtus birminghamist, juhtfiguur ja asutaja stewart hall). kujundas lähenemist, kus artikulatsiooniteooria oligi väga oluline. kultuuritekstide tähendus sõltub sellest, kuidas toimub artikulatsioon, see ei ole kunstiteosesse või teksti ssisse kirjutatud. ei ole mõtet minna bronxi ja öelda vastutulevale mustanahalisele : nigger. see lõpeb halvasti. aga nad ise ütlevad üksteisele küll nii. tähendab, see ei ole teatud kontekstis solvav. aga teises on. kui kirjanik ütleb lause, et ma tahtsin oma teosega öelda, et... siis võib lugeja alati küsida, aga miks sa siis ei öelnud. reaalsus asub küll väljaspool kultuuri, kuid ainult kultuuri sees muutub see maailm tähenduslikuks ja produktiivseks
auväärseid linnakodanikke ehk patriitse jt. See võimaldas neil ka libretot trükkida (enne etenduse algust sai ooperikülastaja osta endale libreto) ning levitada, mida aga ei saa öelda helilooja partituuri kohta. See levis peamiselt kopistide tehtud koopiate kaudu, iga trupp, mis ooperi kavva võttis, kohendas seda ka vastavalt oma võimalustele ooperisse ei suhtutud kui lõpetatud kunstiteosesse, vaid kui materjali, mida võis vajadusel ümber vormida. Ooperitrupis laulsid meespeaosi kastraadid ja naispeaosi sopranid. Bassid ja tenorid esitasid kõrvaltegelasi: filosoofid, allilmategelased, isarollid, teenrid jms (bassid); koomilised ammed (Veneetsia spetsialiteet) jt kõrvalrollid olid tenorid. Venetsiasse oli 1613 suundunud Monteverdi, saades Püha Markuse kiriku kapellmeistriks üks ihaldatumaid ametiposte tollal
Postmodernismi ühtsete joontena on tuvastatud: ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction) kasutatakse pastissi; kirjanikud tajuvad, et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu ideede lõtv seotus paranoilisus kindla teemaderingi eristamatus postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitsilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismisuurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi
hinnata selle järgi, kas ta kutsub ligi tsitaate. Kui mõte on avanud tegelikkuse ühekambri, peab ta subjektipoolse vägivallata toimima toimima järgmisesse kambrisse. Ta õigustab oma suhet objektisse kohe, kui teised objektid sinna külge kristalliseeruvad. Valguses, mida ta oma kindlale objektile heidab, hakkavad teised sädemeid pilduma. viited, tsitaadid kõik on head kunsti seisukohalt. ? Moraal ja stiil. inimesed, kes väidavad, et madal keel ei sobi kunstiteosesse, eksivad. Adorno arvab, et kui madal keel aitab asjale kaasa, teeb teda ilmekamaks ja selgemaks, siis on ta omal kohal ja põhjendatud. Rangus sunnib peale arusaama ühetähenduslikkuse, mõistelise pinge, millest inimesi teadlikult võõrutatakse ja ootab neilt igas mõttes käibeotsustuste kõrvalejätmist, seega enese isoleerimist, millele nad ägedalt vastu ajavad. Ainult seda, millest isegi ei pruugi aru saada, peavad nad aru saadavaks; ainult tõe võõrandumus, kommertsist
annaabi.ee 
