ISIKSUSE ARENG POSTMODERNISTLIKUS ÜHISKONNAS (0)

SISUKORD
SISSEJUHATUS...................................................................................................
POSTMODERNISM ............................................................................................
POSTMODERNISM TUNNUSED......................................................................
ISIKSUSE ARENG POSTMODERNISTLIKUS ÜHISKONNAS......................
KOKKUVÕTE......................................................................................................
KASUTATUD KIRJANDUS................................................................................
SISSEJUHATUS
Oma referaadis tutvustan postmodernismi, postmodernstlikku ühiskonda ning selle mõju isiksusele. Ülim vabadus, mida postmodernne ühiskond pakub, on ühelt poolt hea – loo endale identiteet, nagu tahad , ole selline, nagu tahad. Teisalt tekitab see pidevat stressi, kuna pole ametlikke standardeid, ning pidevalt on vaja endal leida lahendusi ja teha valikuid. Sotsioloogide meelest kerkib postmodernses ühiskonnas uuesti oht, et sotsiaalsus laguneb. Inimene muutub individualistlikumaks, läbikäimine ja ühistegevus väheneb. Inimene vahetab sagedamini tööandjaid
ja töökaaslasi; kunagi nii tähtsaks identiteedi vormijaks olnud töökollektiiv kaotab oma mõjujõu. Inimene tunneb end üksildasena ka tööl olles, mis olnuks mõeldamatu tööstusühiskonnas.
Mitmed inimesed ei tööta sest, ei tunne selleks vajadust. Nii hävib tööeetika, st need moraalsed väärtused ja tahtejõud, mida töötamine õpetab ( distsipliin , oskus pingutada, koostöö ja vastastikune seotus).Tõepoolest, töötute soovimatus võtta vastu ka viletsamaid töökohti ning ise pingutada töö leidmise nimel on kujunenud arvestatavaks probleemiks. Lisaks individualistlikele töösuhetele kritiseerivad ühiskonnateadlased ka postmodernse ühiskonna linlikku eluruumi, mis põhjustab anonüümsust ja ükskõiksust teiste vastu. Anonüümsusest tekivad omakorda uued probleemid – koostöö ja koostehtu hävitamine, lõhkumine, vägivallatsemine. Kas siis postmodernism on kõige parem ühiskond isiksuse arenemiseks?
Postmodernism
Postmodernism on kirjanduslik ja kunstiline vool ning arhitektuurisuund. Üldisemalt võib postmodernismi pidada globaalseks kultuuriliseks hoiakuks, mis järgneb (ladina keeles post) modernismi hoiakule edenemise mõttes või lihtsalt ajalises tähenduses. Postmodernismi mõistet ei ole lihtne selgelt määratleda. Postmodernism on ühelt poolt vaga kompleksne, kuid teiselt poolt hajus ja kõikehõlmav mõiste. Postmodernismil ei ole kindlat sõnaraamatu definitsiooni ega ühte autoriteeti, mis kinnitaks, et postmodernism on just see. Postmodernismi iseloomustab tähenduste pluralism – pigem eksisteerivad “postmodernismid” kui üks kindel postmodernism.
Postmodernismi mõiste on laiahaardeline, laialivalguv, ebastabiilne. Võiks öelda, et “postmodernism” on termin, mis käib kõige kohta. Järelikult pole ühest vastust küsimusele, mis on postmodernism, millised on tema täpsed ajalised piirid ja kindlad tunnused. Seeparast ongi postmodernismist selgepiirilist kasitlust luua keeruline.
Mõistet „postmodernism“ kasutatakse eelkõige kahes tähenduses:
Postmodernism kui postmodernistlik ajastu- kultuuriepohh, mis algas pärast modernismi(1960.-70. Aastatel) ja mille lõppu pole paljude teoreetikute arvates ette näha.
Postmodernism kui postmodernistlik kirjandus, kunst jne- kirjandusvoolu nimetus( nagu ka näiteks romantism , ekspressionism), termin, mis osutab teostele, millel on postmodernistlikud tunnused. Kuigi nende tunnuste suhtes valitsevad märgatavad erimeelsused, on siiski mõned esileküündivamad mõisted, mida on alatai postmodernismiga seostatud . Siin on esitatud olulisemad neist:

eklektiivsus

laialivalguvus

marginaalsus

subkultuursus

kõik on lubatud

intertekstuaalsus

globaliseerumine(e ülemaailmastumine)

urbanism

dehumaniseerumine

tehnoloogilises

eurotism

eksperimentaalsus

kontseptuaalsus

fiktiivsus

nihilism (kõige eitamine )

hullumeelsus

absurd

Postmodernismi tunnused

Postmodernismi ühtsete joontena on tuvastatud:

• ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction)
  
• kasutatakse pastišši; kirjanikud tajuvad, et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed
  
• fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu
  
• ideede lõtv seotus
  
• paranoilisus
  
• kindla teemaderingi eristamatus
  
• postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitšilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtelemetafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi.
  

ISIKSUSE ARENG POSTMODERNISTLIKUS ÜHISKONNAS
Isiksuse suundus – see on kogum moraalsetest omadustest ja sotsiaalselt tingitud suhtumistest (huvid, püüdlused, veendumused, ideaalid, maailmavaade, väärtushinnangud, hoiakud, mina-teadvus), mille peamine kujunemisviis on kasvatus/kasvatamine/kasvamine – kõige mitmetähenduslikumalt.
Normaalse arengu korral saavutab inimene oma elukaares sotsiaalse küpsuse ja tema isiksuslikud omadused väljenduvad maksimaalsel tasemel, pälvides ühiskondlikus olemises heakskiidu.
Meie elame aga segadust tekitavas postmodernistlikus ajas, mil “normi” määratlemise suhtelisusega kaasneb erinevate tõdede paljusus ning illusioon tolerantsist kui kõikelubatavusest. See tähendab, et lõppkokkuvõttes hägustub arusaam inimeseks olemise ülevast kutsest ja väärikast kohustusest. Tegelikult ei ole kõikelubaval ükskõiksusel aga midagi ühist empaatia või halastava arusaamisega kaasinimese loomust ja eluteed kujundavatest teguritest.
Sotsiaalse küpsuse määratlus, tulenedes ühiskondlikult eeldatavaist edukaist rollitäitmistest, on vaieldamatult tingitud nii üksikisiku kui laiemalt kogu antud ühiskonna valitsevatest väärtussüsteemidest.
Seega peame endalt eelkõige küsima, millises ühiskonnas me elame ja milliste suundumustega isiksused on antud ühiskonnas valdavalt aktsepteerituimad. Millised valikud erinevate väärtuste reastamisel on hinnatavaimad? Teadlikult või teadvustamatult, kuid sellegipoolest vääramatult kasvatab ühiskond inimkooslusena oma lastest endale väärilisi järgijaid – nii positiivses kui negatiivses mõttes. Lapse sotsiaalne areng ja selle tulem väljakujunenud kodanikuna on ühiskonna peegelpilt . Ka muret ja rahutust tekitav suurenev anormsus ühiskonnas on vaieldamatult “väljateenitud” meie tegemiste või tegematajätmiste, vastutamatuse ja teadvustamatuse tasuna.
Küpse isiksuse loodetavalt väljakujunevaiks põhitunnusteks, mis keskkonna tingimustest olenemata peaksid teostuma, loetakse:

• realistlikku maailmataju, mille olemuseks on avatus kogemusele ja immuunsus propaganda suhtes
  

• iseenda aktsepteerimist, positiivset enesehinnangut
  
• arenenud emotsionaalset intelligentsust
  

• orienteeritust kultuurile, vaimsele loomingule (kõige laiemas mõttes)
  

• stereotüübivabadust, orienteeritust uudsele
  

• orienteeritust probleemile, mitte iseendale
  

• füsioloogiliste funktsioonide tunnustamist loomulikena
  

Samas aga oleme ikka ja jälle sunnitud tunnistama, et kasvatuse idee väljenduseks sellest ei piisa. Eetiline kriis ühiskonnas lausa nõuab vastuabinõuna aina rohkem tähelepanu pööramist isiksuse arengu kõlbelis-eetilisele küljele. Vaatamata üldhariduskooli usu(ndi)õpetuse probleemistikku puudutavatele diskussioonidele, ei saa keegi vaidlustada meie riigi ajaloolist väljakujunemist kristlikus kultuuriareaalis. Väljapääsu praeguse aja postmodernistlikest/postsotsialistlikest ummikutest peakski nägema neis ajas kestma jäänud eetilistes normides – jättes siin praegu kõne alt välja indiviidi intiimse religioosse ja eksistentsiaalse kogemuse käsitluse. Need eetilised normid annavad lihtsa raamistiku sellise isikliku väärtussüsteemi kujunemiseks, mis on lõppkokkuvõttes vajalik ka inimese kui liigi säilimiseks.
Staatussümboliteks kujunenud materiaalsetele väärtustele suunistatud ja armutus konkurentsiõhkkonnas isiklikule edukusele ning läbilöögivõimele tuginevas ühiskonnas kultiveeritakse noorte hulgas pahatihti aina rohkem tarbijalikku ja hedonistlikku suhtumist maailma. Äärmuseni arendatud individualism, empaatilise tunnetuse kasvav nüristumine ning elamuste jaht iga hinna eest ühest küljest ja turvalisuse puudumine, varakult väljakujunenud (väljakujundatud) toimetulematuse stress , isikliku väärtusetuse tunne teisest küljest – need on vaieldamatuteks põhjusteks mitmesuguste sõltuvusprobleemide tekkele. Sõltuvusprobleemid on aga peaaegu sajaprotsendiliselt seotud kõikide sotsiaalse tõrjutuse ilmingutega – seda nii põhjusena kui tagajärjena, nii otseselt isiku personaalse elukvaliteedi mõjutajana kui tema lähedaste elukaare kujundajatena läbi mitmete põlvkondade.
Tekkemehhanismide poolest on anormsete suhete ja käitumise probleemid valdavalt sotsiaalset päritolu ja välditavad õige kasvatusega, mis omakorda toetub õigetele väärtushoiakutele.
Toimiva lähikasvatajana peaks end tundma aga iga lapse või noorukiga kokkupuutuv inimene. Ühiskonna kasvatustegelikkuses on määravad kõik erinevatest rollidest tingitud tasandid : Ema – Isa – Õpetaja – Juht – Teadlane , mõistes antud rollimääratlusi laiemate sümbolitena ja loetledes siin üles nö arhetüüpseimad. Need rollid ei ole ei formaalselt määratavad ega ka ainult sünniõigusega antud, seega võivad neid täita arengu seisukohast sellel hetkel sobivaimad isiksused - nii ühiskonnas tervikuna kui ka iga konkreetse inimese elutee mõjustajatena.
Ühiskonnas valitsevat väärtussüsteemi väljendab ilmekalt tema seadusandlus. Arutledes prostitutsiooni, alkoholitarbimist, narkomaaniat, sotsiaalkindlustust või ükskõik millist muud valdkonda reguleeriva seadustiku üle unustame me, et oma seadustega annab ühiskond tervikuna eelkõige oma suhtumisi väljendava kasvatusliku sõnumi ka oma kujunevale noorsoole.
KOKKUVÕTE
Postmodernismi ajastul on kultuurid ja inimeste maitsed niivõrd erinevad, et üldkehtivaid väärtused
löövad kõikuma. Nüüd pole enam üldisi käitumisnorme, ainutõdesid, kollektiivseid identiteete, kõik muutub individualistlikuks, pihustub osakesteks. Postmodernne ühiskond – kõrgeltarenenud nüüdisühiskond, mida iseloomustab klassistruktuuri tähtsuse kahanemine ja ühiskonna individualiseerumine, paindlike, kiiresti muutuvate ja suhteliste väärtuste ning suhete domineerimine; postmodernset ühiskonda on nimetatud ka disorganiseerunud kapitalismiks ja riskiühiskonnaks. Kaheldakse kõigis ja kõiges. Kokkuvõtvalt ilmestab postmodernset ühiskonda jäikade piiride kadumine, kõik nähtused ja suhted muutuvad ebakorrapärasemaks, raskemini defineeritavaks. Inimesel on suurem vabadus, kuid samas ka suurem vastutus oma elu ja käekäigu korraldamisel, kui tal oli organiseeritud tööstusühiskonnas.
KASUTATUD KIRJANDUS

XX sajandi kirjanikke . Tallinn, As Bit, 2003

http://et.wikipedia.org/wiki/Postmodernis m

http://www.tyk.ee/bin/documents/piret_viires_www.pdf

http://raulpage.org/koolitus/yhisk12.pdf