Kultuurrohumaa. Ida-kitseherne põld Laiuse voorel Kultuurrohumaa on valdavalt turvasmuldadel paiknev kultuurheina- või karjamaa, mis ei sobi intensiivselt haritavate põllukultuuride kasvatamiseks ja mille kuivendusseisund on põllumajanduse seisukohalt vähemalt rahuldav. Kultuurrohumaade hulka käivad kultuurniidud ja kultuurkarjamaad. Kuiva kultuur-rohumaa kasvukohatüüp Kuiva kultuurkarjamaa alltüüp Kuiva kultuurniidu alltüüp Niiske kultuur-rohumaa kasvukohatüüp Niiske kultuurkarjamaa alltüüp Niiske kultuurniidu alltüüp Muru kasvukohatüüp Niite rajatakse eelkõige talvise sööda aga tänapäeval üha enam aastaringse sööda - silo varumiseks. Kahtlemata ei pääse me mööda ka heina tegemisest. Niiteliste
Kultuurrohumaa (pikaajaline) Anti Samsonov Robin Mõttus Otto Abel Mihkel Treufeldt Definitsioon · Kultuurrohumaa on valdavalt turvasmuldadel paiknev · Kultuurrohumaade hulka käivad kultuurniidud ja kultuurkarjamaad Loomad Sead Lambad Veised Loomad Kitsed Hobused Mutt Loomad Uruhiir Vihmauss Putukad Heinaritsikas Mesilane Putukad Pääsusaba Lepatriinu Lehetäi Linnud Kiivitaja Tuuletallaja Nurmkana Taimed Ohakas Tulikas Naistepuna Taimed Lutsern Ristik Timut Koosluse tekke tingimused · Tekib peamiselt inimtegevuse tagajärjel · Külvatakse kultuurtaimed(ristik, timukas) · Jäetakse taimed mitmeks aastaks
Õige kasutamise ja hoolduse korral saab kultuurkarjamaid kasutata pikka aega (pikaaegsed ehk püsikarjamaad), ilma et nad liigselt umbrohtuks Mis juhtub antud kooslusega kui tingimused muutuvad? Liigne väetamine ja niitmine muudavad niitu liigivaesemaks. Karjamaad tuleb väetada ja niita mõõdukalt , kuna siis on rohi maitsvam. Rohu maitsest sõltub, kui palju loomad söövad. Söömise kogus mõjutab aga loomade jõudlust ja juurdekasvu. Osakaal Eestis Kultuurrohumaade osakaal Eestis väheneb pidevalt. Need jäävad püsima ainult nendesse kohtadesse, kus neid pidevalt väetatakse ja niidetakse. Kultuurrohumaade tähtsus Eesti looduses on see, et sinna külvatakse just neid taimi, mis on loomasöödaks kõige paremad ning tänu sellele on loomade jõudlus ja tootlikkus suurem. Looduskaitse Eestis ei ole kultuurrohumaad loodukaitse all.
järelniitmist. Õige kasutamise ja hoolduse korral saab kultuurkarjamaid kasutata pikka aega (pikaaegsed ehk püsikarjamaad), ilma et nad liigselt umbrohtuks Mis juhtub antud kooslusega kui tingimused muutuvad? Liigne väetamine ja niitmine muudavad niitu liigivaesemaks. Karjamaad tuleb väetada ja niita mõõdukalt , kuna siis on rohi maitsvam. Rohu maitsest sõltub, kui palju loomad söövad. Söömise kogus mõjutab aga loomade jõudlust ja juurdekasvu. Kultuurrohumaade osakaal Eestis väheneb pidevalt. Need jäävad püsima ainult nendesse kohtadesse, kus neid pidevalt väetatakse ja niidetakse. Kultuurrohumaade tähtsus Eesti looduses on see, et sinna külvatakse just neid taimi, mis on loomasöödaks kõige paremad ning tänu sellele on loomade jõudlus ja tootlikkus suurem. Eestis ei ole kultuurrohumaad loodukaitse all. Aitäh tähelepanu eest!
Poollooduslikud rohumaad on erakordsed seetõttu, et kui tavaliselt inimtegevus kahjustab bioloogilist mitmekesisust, siis pärandkoosluste puhul on see vastupidi. Poollooduslikel aladel pinnast sihilikult ei muudeta ja uusi liike sisse ei tooda, mis tähendab et pärand-kooslustel on inimmõju sarnane sellega, mida avaldavad taimedele ka looduslikud herbivoorid, mis teeb selle harimisest loodussõbraliku taimestiku mõjutamise viisi. Tahtliku mõjutamise vormideks on näiteks: kultuurrohumaade kündmine, väetatamine, külvamine. Pärandkoosluste tüübid Peamised poollooduslike rohumaade tüübid on puisniidud, puiskarjamaad, kuivad, mõõdukalt niisked ja ajuti liigniisked aruniidud, looniidud ehk alvarid, lamminiidud ehk luhad ja rannaniidud. Puisniidud Puisniidud on hõredad puistud, mida niidetakse heina varumiseks. Et nii mõnigi kord lastakse niidetud alale peale niitmist ka kariloomad, on puisniite puiskarjamaadest raske eristada.
lõikunud liivakivisse. Böömi massiivi ääristavad mitmed mäestikud: edelas Sumava ja Böömi mets, loodes Maagimäestik, põhjas ja kirdes Sudeedid, viimase keskosas asub Tsehhi kõrgeim tipp Snezka (1602 m.). Idas hõlmab Tsehhi territoorium Karpaatide eesahelikke. Mäestike jalameil on mitmeid mineraalvee allikaid. Pideva ja pikaajalise majandustegevuse tõttu on Tsehhimaa looduslik taimkate asendunud põldude, kultuurrohumaade, aedade ja istutatud metsadega. Kunagi laiusid siin pöögi- ja tammemetsad ning niidustepimetsad. Nüüdseks on metsad säilinud vaid mägedes: madalamal pöögi- kuuse segametsad, kõrgemal aga kuusemetsad. Mäeahelike tasastel lagedel on säilinud mäginiite ja soid. Maagimäestiku ja Sileesia tööstuspiirkonda jäävatel Sudeedidel on mets kõvasti kahjustunud. Selle asemele on
laiuselt lõikunud liivakivisse. Böömi massiivi ääristavad mitmed mäestikud: edelas Sumava ja Böömi mets, loodes Maagimäestik, põhjas ja kirdes Sudeedid, viimase keskosas asub Tsehhi kõrgeim tipp Snezka (1602 m.). Idas hõlmab Tsehhi territoorium Karpaatide eesahelikke. Mäestike jalameil on mitmeid mineraalvee allikaid. Joonis 5: Diagramm Tsehhi maakasutusest Pideva ja pikaajalise majandustegevuse tõttu on Tsehhimaa looduslik taimkate asendunud põldude, kultuurrohumaade, aedade ja istutatud metsadega. Kunagi laiusid siinn pöögi- ja tammemetsad ning niidustepimetsad. Nüüdseks on metsad säilinud vaid mägedes: madalamal pöögi- kuuse segametsad, kõrgemal aga kuusemetsad. Mäeahelike tasastel lagedel on säilinud mäginiite ja soid. Maagimäestiku ja Sileesia tööstuspiirkonda jäävatel Sudeedidel on mets kõvasti kahjustunud. Selle asemele on rajatud männi- ja kuusemetsakultuure. KLIIMA
Keskmise lõimisega kuivendatud leostunud gleimullad on head põllumaad, ning sobivad hästi peamiste põllukultuuride kasvatamiseks. Kergema lõimise korral sobib kõige paremini põldheinte kasvatamiseks, vähem kartuli, rukki ja odra kasvatamiseks ning nisule ei sobi üldse. Mulla viljakust ja vähendavad rasked põllutöömasinad. Metsakasvukohatüübiks on sõnajalg, angervaks ja osi. Selleks, et madalsoomulda tõhusalt asutada põllumaaks, tuleb mulda kuivendada. Need mullad tuleks kultuurrohumaade alla võtta, sest see takistab turvasmulla ärapuhumist, ülemäärast mineralisatsiooni ning iga-aastasest harimisest johtuvate väetiste ja taimekaitsevahendite uhtumist põhjavette. Metsakasvukohatüübiks on lodu. Antud põllumassiivi on kõige mõistlikum kasutada kultuurrohumaana, korraliku kuivendamisega saab ka kasvatada kartulit, rukki ja odrast. Tegemist on halvasti haritava maaga. Metsastamisel on domineerivaks on sookask ja sanglepp, harvem mänd ning kuivenduse korral ka kuusk.
Algas hoogne areng ja see kestis kuni 1914. aastani, mil algas I Maailmasõda. Katsejaam alustab tööd uuesti alles 1920. aastal. Balti Sooseltsi poolt kinnitatud temaatika kohaselt oli uuritavate küsimuste ring lai ja mitmekesine. Katsejaam pidi hindama balti soid taimekasvatuse, alus- ja kütteturba tootmise seisukohalt, uurima soode kuivendust, mullaharimise ning väetamise viise, ühtlasi aretama turbamuldadele sobivaid taimesorte jne. Eriline rõhk oli pandud kultuurrohumaade sooniitudele rajamise küsimustele. Tuli uurida madalsoode kuivendus- ja kasutusmeetodeid. Kool sobiski suurepäraselt seltsi tegevust toetama. Nõukogude ajal kool enam tööd ei jätkanud, kuid just olemasolevate hoonete ja maade baasil tekkis kollektiviseerimise ajal 1949. aastal Tooma Katsebaas. Tooma Katsebaasis jätkus soode kultiveerimine koos loomakasvatuse ja põllumajandussaaduste tootmisega. Loodi teadlastele head uurimistingimused ja
üldjuhul samuti talide vahel laiali. Üksikud mõisad säiltati tervikuna ja muudeti riigimõisateks (tõuaretus, sordiaretud, näidismajandus). Mõisamaade arvelt said areneda ka alevid. Mõisates on kutsekoolid, ning paigutati ka koole. Heaks näiteks on on Mooste mõis- Mooste põhikool. Talude keskmine suurus vähenes, töö tehti enamasti oma perega, alalist palgatööd kasutati vähe. Põllumajanduse juhtiv haru oli loomakasvatus, eriti piimakarjakasvatus, aastatel 1913-1940 kasvas kultuurrohumaade pindala 18 korda. Uute talude käivitamisel oli puudus hoonetest, inventarist, loomadest. Sageli jagati talude vahel ka mõisa majandushooneid. Asundustalusid loodi näiteks Partsi mõisas. Sellele on iseloomulik korrapärane kruntide planeering, iseloomusta asukoht muust asustusest eemal. 1929.a loodis Asunduskomisjon, mis pidi valima riigi maadest asunduskõlbulikke maid, teostama planeerimis- ja maaparandustöid, rajama juurdepääsuteed, ehitama hooned ning lõpuks müüma soovijatele
kohalikes oludes, mistõttu katseasjandus peab olema agronoomilise nõuande selgrooks. Eesti Vabariigi põllumajandusteaduse selgroo üheks lüliks oli ka tegevus Piistaoja talus. Th. Pooli uurimistöö tulemused said kirjutatu läbi kättesaadavaks kogu vabariigi põllumajandusnõuande kaadrile ja talupidajatele. Eesti Vabariigi ajal pani Piistaoja (Th. Pooli juhtimisel) aluse eesti mustakirju karja sihipärasele aretustööle ja kohalikele oludele vastavale veiste söötmisele, kultuurrohumaade, peamiselt kultuurkarjamaade rajamise, kasutamise ja hooldamise võtetele. Piistaojalt kasvas välja talutööde ratsionaliseerimise õpetus. Pioneeriks oldi silohoidlate ehitamisel, silo valmistamisel ja söötmisel Eestis, masinalüpsi kasutuselevõtul, samuti oskuslikus söödajuurvilja kasvatuses, aga ka paljudes teistes küsimustes. Piistaoja oli ka Kuusikul asuva Riigi Põllumajandusliku Uurimis ja Katseinstituudi väetistarbe määramise katsepunkt, Mida mõtles Th. Pool 14. ja 15
Kchvematel. piiratud kasutussobivusega muldadel, annavad heinade taimikul domineerivad lehed. rohumaad suurema saagi ja aastali tunduvalt stabiilsema saagi kui teised kultuurid. Väga oluline osa on N: valge ristik, karjamaa raihein, aas- nurmikas rohumaadel vee-, tuule-, ja tehnogeense erosiooni tõkestamisel. Püsirohumaal on aastaringselt olemas 10) Looduslike ja kultuurrohumaade majanduslik iseloomustus, rohukarjamaade tüübid ja nende tiheda |uurestikuga väetisameid neelav taimkate. Tihe rohumaa taimik takistab kallakulistel aladel erinevused, rohumaakülvikorra põhimõte väetisainete ärakandumist ka pindmise äravooluga Seoseisa haritava maa ajutise või pikaaialise Looduslik rohumaa- inimene ei ole seotud selle tekkimisega
Suuremaid investeeringuid Eesti tööstusse tegid Saksa, Briti ja Skandinaaviamaade ettevõtjad. Mõnes tööstusharus oli väliskapitali osa domineeriv. Tööstuse osakaal rahvatulus ulatus 1938. aastal 32%ni.0ni. 5 Põllumajandus Eesti talu keskmine suurus oli 23 hektarit, töö tehti enamasti oma perega, alalist palgatööd kasutati vähe. Põllumajanduse juhtiv haru oli loomakasvatus, eriti piimakarjakasvatus; kultuurrohumaade pindala kasvas aastatel 19131940 enam kui 18 korda. Talunike tugev esindatus parlamendis Põllumeeste kogude näol tagas põllumajanduse tsentraalse toetamise, riik monopoliseeris või, liha ning munade kokkuostu ja ekspordi. Tööstus Tööstuse edusammudele vaatamata jäi Eesti põllumajandusmaaks, 1934. aastal oli maaviljeluses hõivatud pisut üle 60% rahvastikust, rahvatulust langes põllumajanduse arvele üle poole. Eesti Vabariigi
turva,põhu,saepuru jne. ; loomaliik veis, siga,hobune,; säilitusaeg, värske, käärinud, käärimata; käärimisega seotult jagatakse: poolkäärinud- kuivaine kadu 20-30 %, käärinud kadu 30-60 % ja kõdu kadu üle 60 %. 37. Väetiste efektiivsus ja selle väljendamise viisid- 38. Viljapuu- ja marjaaedade väetamine 39. Avamaaköögiviljade (kapsas, peet, porgand) väetamine 40. Rapsi ja rüpsi väetamine 41. Lina väetamine 42. Kartuli väetamine 43. Kultuurrohumaade väetamine 44. Põldheina väetamine 45. Allakülviga teraviljade väetamine 46. Kaunviljade (põldhernes ja –uba) väetamine 47. Suviteraviljade väetamine 48. Taliteraviljade väetamine
Samas ei talu ühekülgset väetamist. 42. Kartuli väetamine Ei ole mullahappesuse suhtes tundlik, küll aga liikuva Al suhtes. Happelistel muldadel soovitatav kasutada lubiväetisi. Kindlasti kasutada orgaanilisi väetisi, manustada sügisel. Kevadel antav sõnnik peab olema hästi käärinud või komposteeritud. N'ga üleväetamisel pikeneb kasvuperiood. PK-väetised vastavalt tarbele. P vähendab N'ga väetamise riske. K-väetised peaksid olema Cl-vabad. 43. Kultuurrohumaade väetamine Nõuded sõltuvalt liblikõieliste osatähtsusest heintaimikus. Parim aeg anda lubiväetist on rajamise eelselt. Orgaanilised väetised anda rajamise eelselt. PK-väetised kas rohumaade rajamisel või enne kasutuse lõppu sügisel. K ei tohi anda varuväetisena, kuna halveneb rohu kvaliteet, erinevalt P'st. 44. Põldheina väetamine Algab kattevilja väetamisega. Happelistel muldadel lubiväetised. Oluline kattevilja õige väetamine
Samas ei talu ühekülgset väetamist. 42. Kartuli väetamine Ei ole mullahappesuse suhtes tundlik, küll aga liikuva Al suhtes. Happelistel muldadel soovitatav kasutada lubiväetisi. Kindlasti kasutada orgaanilisi väetisi, manustada sügisel. Kevadel antav sõnnik peab olema hästi käärinud või komposteeritud. N'ga üleväetamisel pikeneb kasvuperiood. PK- väetised vastavalt tarbele. P vähendab N'ga väetamise riske. K-väetised peaksid olema Cl-vabad. 43. Kultuurrohumaade väetamine Nõuded sõltuvalt liblikõieliste osatähtsusest heintaimikus. Parim aeg anda lubiväetist on rajamise eelselt. Orgaanilised väetised anda rajamise eelselt. PK-väetised kas rohumaade rajamisel või enne kasutuse lõppu sügisel. K ei tohi anda varuväetisena, kuna halveneb rohu kvaliteet, erinevalt P'st. 44. Põldheina väetamine Algab kattevilja väetamisega. Happelistel muldadel lubiväetised. Oluline kattevilja õige väetamine
Igapäevakoplite ehitamine ei ole otstarbekas, mistõttu jagatakse karjamassiiv elektrikarjuse abil. Kopliviisilisel karjatamisel on piiratud maa-ala, aga aeg ei ole piiratud. Loomadel on palju vaba aega koplis liikuda ja tallata. Portsjonviisilisel karjatamisel on piiratud nii maa-ala kui aeg. Portsjonkarjatamisega kindlustatakse rohu ühtlasem ja täielikum ärasöömine (Older 2007) Karjamaade pind on viimastel aastatel seoses lüpsilehmade laudaspidamisega vähenenud. Samas kultuurrohumaade roll rohumaaviljeluses oli, on ja jääb. Kultuurkarjamaade rajamise eelduseks on sobiliku maa olemasolu farmi ümbruses. Olenevalt karja liigist ja loomade arvust planeeritakse vajaminev (kultuur)karjamaa pindala. Põhiliseks faktoriks, mis mõjutab looma toodangut ja juurdekasvu on just looma poolt söödud rohukogus. Söödud rohu kogus (söömus) sõltub rohu maitsvusest, mida omakorda mõjutavad
toidukartulit tgasihoidlike N normidega ja tööstuskartulit vahepealselt. P väetised parandavad kvaliteeti kõige kahjulikum on üle N-ga väetada, sest see pikendab valmimist. N väetised kartulile kevadise lauskünni alla.PK vastavalt väetustarbele. Kõrgem P vähendab N üleväetusohtu ja kiirendab valmimist ning tõstab haiguskindlust. Et vabaneda kloori kahjulikust mõjust tuleb kloori sis. asjad mulda viia eelmisel sügisel 43. kultuurrohumaade väetamine Nõuded mulla reaktsioonile sõltuvad suurel määral liblikõieliste osatähtsusest kamaras. Parim lubiväetiste andmise aeg on kultuurrohumaade rajamise ajal kahes jaos, üks osa künni alla ja teine rajamise eelselt kultiveerimise alla. Tolmpõlevkivituhk tuleb mulda anda vähemalt kaks nädalat enne külvi. Orgaaniliste väetiste kasutamise vajadus sõltub mulla huumusseisundist. Orgaanilisi väetisi on kõige parem anda rajamise ajal künni alla. Pikaajalistel rohumaadel
peab olema kõigil loomakasvatus-hoonetel, kus peetakse üle 10 lü (nitraadi-tundlikel aladel üle 5 lü). Sõnnikuhoidla peab mahutama vähemalt 8 kuu sõnniku (sea- ja linnusõnniku puhul 10 kuu). Virtsahoidla peab mahutama vähemalt 10 kuu virtsa. 37. Väetiste efektiivsus ja selle väljendamise viisid 38. Viljapuu- ja marjaaedade väetamine 39. Avamaaköögiviljade (kapsas, peet, porgand) väetamine 40. Rapsi ja rüpsi väetamine 41. Lina väetamine 42. Kartuli väetamine 43. Kultuurrohumaade väetamine 44. Põldheina väetamine 45. Allakülviga teraviljade väetamine 46. Kaunviljade (põldhernes ja –uba) väetamine 47. Suviteraviljade väetamine 48. Taliteraviljade väetamine
Alles ligikaudu nädala möödudes viiakse utt üle imetavatele uttedele ettenähtud ratsioonile. Imetamisperioodil on uttede piimatoodangu suurendamiseks sobilik kasutada juurviljade söötmist. Sobivad söödakapsas, söödapeet, kapsalehed, porgand, mida võib sööta 1...3 kg päevas. 9) Lammaste karjatamine Karjamaarohi on lammaste peamiseks söödaks, mida lambad tarbivad pika perioodi jooksul (7-8 kuud) aastas. Poollooduslike rohumaade saagikus jääb alla kultuurrohumaade saagikusele ning ka rohu toiteväärtus on madalam (9,59,7 MJ/kg/ka) kui kultuurrohumaade karjamaadel. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas, mil tänu soodsamale ilmastikule toimub kas intensiivne või vähem intensiivne rohu kasv. Karjatatakse lambaid enamasti kultuurrohumaadel, kuid ka poollooduslikel ja looduslikel karjamaadel. Ute päevaseks karjamaarohu söömuseks on keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. Tallede tarbitavad rohu kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest
Happelistel muldadel soovitatav kasutada lubiväetisi. Kindlasti kasutada orgaanilisi väetisi, manustada sügisel. Kevadel antav sõnnik peab olema hästi käärinud või komposteeritud. N’ga üleväetamisel pikeneb kasvuperiood. PK-väetised vastavalt tarbele. P vähendab N’ga väetamise riske. K-väetised peaksid olema Cl-vabad. 1 43. kultuurrohumaade väetamine. Nõuded sõltuvalt liblikõieliste osatähtsusest heintaimikus. Parim aeg anda lubiväetist on rajamise eelselt. Orgaanilised väetised anda rajamise eelselt. PK-väetised kas rohumaade rajamisel või enne kasutuse lõppu sügisel. K ei tohi anda varuväetisena, kuna halveneb rohu kvaliteet, erinevalt P’st. 44. põldheina väetamine –Algab kattevilja väetamisega. Happelistel muldadel lubiväetised. Oluline kattevilja õige väetamine
Kuna marjapõõsaste istandikud pole suured, siis rajada paikne vihmutussüsteem , mis võimaldaks öökülmatõrjet teha. Tilkniisutussüsteemi puhul paigaldatakse iga põõsa juurde üks tilguti. Vaarika ja maasika tilkniisutust teha on kasulik teha tilkniisutiga, kasutades tilgutitega varustatud voolikuid. Kasta tuleb mulla niiskuse järgi , kindlasti aga saagi valmimise ajal ja eel.Multsi kasutades saab vett kokku hoida ümbes 30%. 25. Kultuurrohumaade niisutamine: veetarve ja kastmisreziim, sobivad seadmed. Kastmiseseadmena sobib kõige paremini voolikvihmutusseade. Maaalune niisutusvõrk kujuneb suhteliselt hõredaks, torustike vahekaugus(400-600m). Keskmine veetarve suvel on 3mm ööpäevas. Kindlasti on vaja kasta pärast karjatamist ja niitmist , kui ei saja, see aitab taastada kamara kiiret arengut.Soovitav on koos vihmutusveega anda lämmastikväetisi. Kastmisnormid on 20..40 mm piires
Imetamisperioodil on uttede piimatoodangu suurendamiseks sobilik kasutada juurviljade söötmist. Talviste söötade kulu aastas: Kui lambad on tiinuse ja imetamise ajal laudas ning neid on kavas sööta heinaga, tuleb varuda orienteeruvalt 400 kg heina, 70 kg teravilja ja 10 kg mineraalsööta ute kohta aastas. Heina-silotüübilise söötmise puhul vajatakse ute kohta aastas 800 kg silo, 100 kg heina, 70 kg jõusööta ja 10 kg mineraalsööta. Lammaste karjatamine Kultuurrohumaade rohi. Utt sööb päevas 7-8 kg karjamaarohtu. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas, enamasti kultuurrohumaadel. Lambakarjamaadeks sobivad kõrreliste-liblikõieliste segud. Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Karjatamiskoormus kultuurkarjamaadel 8-10 utte/ha. Ühele utele 0,125 ha karjamaad. Karjatamiskoormus sõltub karjamaade saagikusest. Koplite tarastamine. Karjatamisviisid: Karjatamine kogu karjatamisperioodi vältel olemasoleval rohumaal.
Oluliselt vähenes niitude pindala pärast II maailmasõda, mil sõjategevuse tõttu vähenes loomapidamine. Esimese olulisema hoobi pärandkooslustele andis Teine maailmasõda, mil sõjategevuse tõttu vähenes loomapidamine ning hulk niidualasid võsastus. Sõjast saatuslikumaks osutus aga talude kollektiviseerimine. Ühismajapidamistes vajati rohkesti heina võimalikult vähese tööga, eravalduses lubati aga pidada vaid üksikuid koduloomi. 1950. aastatel hoogustus kultuurrohumaade rajamine veelgi. Tehti ka niitude pealtparandust: saaki suurendati väetiste abil ning kultuurkõrreliste seemneid juurde külvates. Nõnda muudeti tugevasti algset taimkatet ja kahandati liigilist mitmekesisust. Kui suurel pindalal levisid pärandkooslused 20. saj. algul? Pärandkoosluste pindala oli Eestis suurim 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, mil see ulatus 1,8 miljoni hektarini (rohkem kui pool põllumajandusmaast ja umbes 40 protsenti Eesti pindalast).
vahel. Eristatakse rohketoitelisi (liigirikkaid) ja vähetoitelisi (liigivaeseid) soostuvaid rohumaid. Taimestikus esineb ohtralt tarnu ja sootaimi. Tavalised on harilik tarn, hirsstarn, luht- kastevars, tedremaran, angervaks, peetrileht jne. V Soorohumaade turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Taimkattes valitsevad sootaimed. Kultuuristamisest mõjustatud rohumaad: kultuurrohumaad ja mahajäetud kultuurrohumaad. Mahajäetud pealtparandatud või kultuurrohumaade eristamine arurohumaadest tugineb taimkattele ja kasutusajaloole. Ligikaudselt loetakse arurohumaadeks alad, mida pole küntud 50 või rohkem aastat. Kultuuristamisest mõjutatud rohumaade taimkattes domineerib kerahein, luht-kastevars, harilik kastehein, leidub lutserni, galeegat jt. põllutaimi. Lisaks taimkattele näitab kunagist põllustamist künniserva olemasolu, ala kuju, varasem kraavitus, põllukivihunnikute
Eristatakse rohketoitelisi (liigirikkaid) ja vähetoitelisi (liigivaeseid) soostuvaid rohumaid. Taimestikus esineb ohtralt tarnu ja sootaimi. Tavalised on harilik tarn, hirsstarn, luht-kastevars, tedremaran, angervaks, peetrileht jne. V Soorohumaade turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Taimkattes valitsevad sootaimed. Kultuuristamisest mõjustatud rohumaad: kultuurrohumaad ja mahajäetud kultuurrohumaad. Mahajäetud pealtparandatud või kultuurrohumaade eristamine arurohumaadest tugineb taimkattele ja kasutusajaloole. Ligikaudselt loetakse arurohumaadeks alad, mida pole küntud 50 või rohkem aastat. Kultuuristamisest mõjutatud rohumaade taimkattes domineerib kerahein, luht-kastevars, harilik kastehein, leidub lutserni, galeegat jt. põllutaimi. Lisaks taimkattele näitab kunagist põllustamist künniserva olemasolu, ala kuju, varasem kraavitus, põllukivihunnikute leidumine.
6410 sinihelmikaniit 900 430 6510 viljakas aruniit 1 700 820 5130 kadastik 3 300 500 6430 servaniit 300 370 KOKKU 60 000 26 985 PLK-de hooldamine toimub kultuurrohumaade hooldusest erineval, pärandkooslustele sobival viisil. Kuna erinevalt kultuurpõllumaadest (sh kultuurniitudest) ei ole poollooduslikel kooslustel lubatud intensiivne põllumajandus, kehtivad nende hooldamisel võrreldes kultuurniitude hooldamisega teatud piirangud: niitmist on lubatud alustada hiljem kui kultuurrohumaadel, piiratud on väetiste ning pestitsiidide kasutamist, iseloomuliku liigikoosseisu säilitamiseks ei ole neile aladele lubatud kultuurliike külvata ega anda neil
Taliraps, mis sai sõnnikut vajab vegetatsiooni algul 100 kg lämmastikku ja vajadusel vegetatsiooniperioodi jooksul veel 20…30 kg/ha. PK väetiste planeerimisel tuleb arvestada, et 2,5 tonnise saagiga eemaldatakse mullast 30 kg P ja 90 kg K. Ristõieliste kultuuridena on raps ja rüps tundlikud boori ja väävli puuduse suhtes. Kultuurrohumaad Nõuded mulla reaktsioonile sõltuvad suurel määral liblikõieliste osatähtsusest kamaras. Parim lubiväetiste andmise aeg on kultuurrohumaade rajamise ajal kahes jaos, üks osa künni alla ja teine rajamise eelselt kultiveerimise alla. Tolmpõlevkivituhk tuleb mulda anda vähemalt kaks nädalat enne külvi. Orgaaniliste väetiste kasutamise vajadus sõltub mulla huumusseisundist. Orgaanilisi väetisi on kõige parem anda rajamise ajal künni alla. Pikaajalistel rohumaadel võib anda sõnnikut ja komposte sügisel pealtväetisena, mis on eeskätt oluline muldade bioloogilise aktiivsuse tõstmiseks
suurema karjatamiskoormusega võivad kaasneda erinevad probleemid. Nendeks võivad olla väiksemad jõudlusnäitajad, suurenenud parasitaarhaiguste riskid, suuremad kulutused väetistele ja lisasöötmisele (Modern Shepherd, 1990). Pool-looduslike ja looduslike karjamaade saagikused on tunduvalt väiksemad ning seetõttu on soovitatavad karjatamiskoormused keskmiselt 2-3 lammast hektaril. Pool-loodusliku rohumaa karjasööda energeetiline toiteväärtus on madalam (8,5...9,5 MJ/kg/KA) kui kultuurrohumaade energeetiline väärtus (10...10,5 MJ/kg/KA).. Näiteks rannarohumaade karjatamiskoormuseks pakutakse Lotmani andmeil (1996) 1,8-3,3 lammast hektaril. Lammaste karjatamine rannarohumaadel aitab efektiivselt vähendada kadaka, kibuvitsa ja teiste põõsaste pealetungi. 36 Lambakarjamaadeks sobivad kõrreliste-liblikõieliste (eelkõige valge ristiku) segud.
Liigi- ja isendivaeseim on see talvel, mil valdavad ränivetikad, kõige rikkalikum aga kevadel, eriti lahtedes, kuhu suured jõed kannavad biogeenseid aineid. Suvel võib sageli täheldada massilist sinivetikate paljunemist, mis põhjustab nn vee õitsemist. Kultuur- ja ruderaaltaimkond Eesti taimkondi saab jagada seitsmeks kasvukohatüübiks. Üks kasvukohatüüpe on kultuur- ja ruderaaltaimkond. See omakorda klassiftseeritakse viieks tüübirühmaks: kultuurrohumaade, põldude, parkide ja aedade, õuede, teeservade ja prahipaikade ning karjääride tüübirühmaks. Kultuurrohumaad on suhteliselt vähemuutuvad, valdavalt mitmeaastaste heintaimedega kattunud alad (kõlvikud), mille taimkatte liigilise koosseisu ja liikide ohtrussuhete kujunemisel on kõige määravam rohumaa majandamise viis. Mullaolud ja veerežiim ei ole esmatähtsad, sest looduslikku keskkonda muudetakseväetamise ning kuivendamisega; algsed
annaabi.ee 
