neli. Kontrabassi proportsioonid on erinevad viiuli ja tsello omadest, näiteks on kontrabass sügavam (kaugus kõlakasti pealmise ja alumise laua vahel on märksa suurem kui viiulil). Lisaks, kui viiuli õlad on pungis ja kumerad, siis kontrabassil on need kumerused justkui ära lõigatud ja kõlakast kumerdub laugemalt, nagu viola da gamba laadsetel pillidel. Selline kõlakasti kuju kergendab mängimist moodsa tehnikaga. Ajalooliselt sarnanesid kontrabassid selles osas siiski rohkem viiulile. Kontrabass on ainuke kaasaegne poogenkeelpill, mille keeled häälestatakse üksteisest kvartide, mitte kvintide kaugusele. Pilli päritolu probleem on ikka veel arutluse all ja väide, nagu pärineks kontrabass otseselt viola da gamba perekonnast, pole veel täielikult tõestatud. Ehitus Kontrabassi kujundust ei ole erinevalt viiuliperekonna pillidest tegelikult kunagi täielikult standarditega kindlaks määratud. Laias laastus on kontrabassi välisele
5.sümfoonias oskab ta esile tuua kõige õrnema tundlikkuse ja purskuva temperamendi koosluse. Anu Tali ehitab sümfoonia veenvalt ja järjekindlalt üles. Tema zestid on täpsed, väljendusrikkad ja mõjusad. Küpsele orkestrikõlale lisandub rütmiline erksus, mis annab tervikule säravad kontuurid. Sümfoonias kõlasid kaunid erinevad teemad ja meloodiad. See ei olnud üldse sünge ega igav. Põhiliselt esitasid ilusaid meelodiaid keelpillid viiulid, tsellod ja kontrabassid. Tellod ja kontrabassid mängisid mängisid sügavamaid ja kohati natuke süngemaid teemasid. Puhkpillid kõlasid võimsalt ja sageli rõõmsameelselt. Ma ei olnud kunagi näinud mängimas metsasarve, selles sümfoonias oli metsasarvel pikem soolo, mida ei esinevat eriti sageli. Ilmselt oli see väga professionaalne, kuid kui kuuled esimest korda sümfooniat, siis ei oska seda hinnata. Tegelikult oli see sümfoonia palju ilusam, kui ma arvasin, kaunite meloodiatega ja üldse mitte igav
aeglane ja kiire Barokkorkester Barokkorkester kasvas välja barokktriost Oli tänapäevasest sümfooniaorkestrist oluliselt väiksem Tavaliselt neljahäälne (kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioolade rühm ja basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusele mitme pilliga, nt. tšello, kontrabass, fagott) Põhirühma moodustas keelpillide perekond: viiulid, vioolad, tšellod, kontrabassid. Sageli kuulusid orkestrisse viola d’amore ja viola da gamba. Puupuhkpillidest eelistati flööte, oboesid ja fagotte. Vaskpuhkpillidest mängis trompet harilikult koos timpanitega. Orkestri alaliseks osaliseks oli generaalbassi mängiv pill Enamasti oli see tšembalo ehk klavessiin Antonio Lucio Vivaldi (1678 – 1741) Instrumentaalkontserdi väljaarendaja ja kuulsaim looja Itaaliast pärit baroki
- on virtuoosse mängustiili suurepärased näited Klassikaline orkester Mannheim. Klassikalise orkestri sünnikohaks võib pidada Mannheimi Edela-Saksamaal, kus sajandi (18. saj.) keskel tegutses Euroopa suurim õukonnaorkester ning heliloojate koolkond, mille peameister oli Johann Stamitz (1717 1757). Mannheimi orkestri nagu hiljem ka klassikalise sümfooniaorkestri aluseks oli suur neljahäälne keelpillirühm (I ja II viiulid, vioolad ning ühise bassihäälena tsellod ja kontrabassid). Suurim uuendus oli aga keelpillidega ühendatud neljahäälne puupillirühm (flööt, oboe, klarnet ja fagott). Puupillid mängivad tavaliselt kahe kaupa. Vaskpillidest on klassikalises orkestris ainult trompetid ja metsasarved harmooniapillidena kasutusel. Vaskpillirühma hakkas julgelt kasutama alles Beethoven, kes liitis rühmaga ka tromboonid. Berliin. Mannheimi kõrval oli 18. saj. keskel ka teine tähtis muusikakeskus Preisi kuninga Friedrich Suure õukond Berliinis
Klassitsismiajastul muusikas domineeris muusikas homofooniline faktuur, kuigi suurte meistrite loomingus säilitas ka polüfoonia oma koha. Muutusid ansambli-ja orkestrikoosseosud ning toimusid põhjalikud muutused muusikaelus üldse. Klassitsismiaja olulisemad instrumentaalmuusikazanrid olid sümfoonia, kammersonaat, keelpillikvartett, instrumentaalkontsert. Klassikalise sümfooniaorkestri aluseks oli suur neljahäälne keelpillirühmI ja II viiulid, vioolad ning bassihäälena kontrabassid ja tsellod. Suur uuendus oli keelpillidele liidetud neljahäälne puupillirühm (flööt, oboe, klarnet ja fagott). Euroopa suurimad muusikakeskused võisid endale lubada avalikke ooperiteatreid mist needki tegutsesid kõrgaadli rahalisel toel ja vastasid tema kunstimaitsele. Seega peegelduvad 18. sajandi keskel ooperis toimunud stiilimurrangus ka valgustussajandi sotsiaalsed muutused. Tema peamine idee oli seada lavamuusika draama teenistusse: poeetilisest tekstist juhinduv
tähenduses? milline pill oli eestvedaja rollis? Terminit ,,orkester“ hakati pillimängijate kohta kasutama 18. sajandil Prantsusmaal. Eestvedajad olid vaskpuhkpillid. 3. Millal ja kelle loomingus kujunes välja klassikalise sümfooniaorkestri koosseis? Klassikaline orkestri koosseis kujunes välja 18. sajandi keskel, Viini klassikute Joseph Haydni, Wolfgang Amadeus Mozarti ja Ludwig van Beethoveni loomingus. Domineeris keelpillide kõla, I ja II viiulid,vioolad, tšellod, kontrabassid. 4. Nimeta sümf.ork 4 pillirühma 1. Puupuhkpillid 2. Vaskpuhkpillid 3. Löökpillid 4. Keelpillid 5. Iseloomusta 19. ja 20.sajandi orkestreid 19 sajand Kõikide pillirühmade koosseis suurenesid. Vaskpuhkpillide tähtsus suurenes, täiustusid puhkpillide mängu tehnilised võimalused ning see avardas nende tämbri skaalat. Orkestrisse lisandus uusi instrumente nt inglissarv, kontrafagott, bassklarnet, harf. Kohati paisus orkestri koosseis hiiglaslikuks.
kõikide zanrite seas. Kontserdi teine pool oli sümfoonia päralt. Orkestri esituses kõlas Pjotr Tsaikovski ,,Sümfoonia nr 6 h-moll". Sümfoonia oli ühtlasi minu lemmik. Tsaikovski sümfoonia on kirjutatud 1893.aastal, sama aasta 25. oktoobril ta suri. Kindlasti võib seda teost pidada tema tähtsaimaks. Teos oli väga sügava isikliku programmiga, mida Tsaikovski kunagi ei avaldanud. Kõige rohkem meeldis mulle sümfoonia lõpp, kus kontrabassid mängisid Tsaikovski viimaseid südametukseid, mis lõpuks hääbusid. Sümfoonia haaras mind täielikult kord tundsin suurt rõõmu ja juba järgmisel hetkel sügavat kurbust. Selliste emotsioonide tekkimisel mängis suurt rolli muidugi orkester ja dirigent. Nii kõrgetasemelist orkestrit ei ole Eestis ammu kuuldud. Keelpille oli küll palju, kuid intonatsioon oli täielikult üks. Puhkpillid, eriti fagotid, olid väga teistsuguse tämbriga kui lääne orkestrid.
oleval pillil mängida. Orkestri liigid on Orkestri liigid on : 1) sümfooniaorkester 2) puhkpilliorkester 3) rahvapilliorkester Barokkorkester Orkestrist tänapäevases mõistes saab rääkida alles barokiajast (1600 1750). Sel ajal toimus instrumentaalmuusikas tormiline areng. Arenesid keelpillid. Mängiti keelpille, flööte, tsinke ja tromboone. Barokkorkestri põhirühma moodustas keelpillide perekond: viiulid, vioolad, tsellod, kontrabassid. Klassitsismiaja orkester Klassitsismiajal (1750 1830) muutus orkestrimuusika väga populaarseks. Korraldati palju kontserte. Instrumentaalmuusikat mängiti ooperiteatrites ja õukondades. Ettekanded kestsid 5-6 tundi. See oli periood, kus heliloojad suutsid end elatada, sõltumata õukonnast või kirikust. Euroopa suurim ja alaline orkester oli M a n n h e i m i o r k e s t e r. Romantismiaja orkester Romantismiajal 1830-1910 suurenesid orkestrid veelgi,
seetõttu olid õhtujuhid shihtasutuse Tallinn 2011 juhid Mikko Fritze ja Jaanus Rohumaa. Esitusel olid kokku kolm lugu. Estonia kontserdisaal oli suur ja ilus nagu ikka. Meelde jäid pilkupüüdev lagi ja võimsad kristalsed laelambid. Orkestris olid esindatud puupuhkpillidest flöödid, oboed, klarnetid, fagotid, vaskpuhkpillidest metsasarved, trompetid, tromboonid, tuuba,keelpillidest viiulid, vioolad, tsellod, kontrabassid ning timpanid, klaver jne. Tavalisesest sümfooniaorkestri paigutusest erines ehk ainult see, et klaver oli kõige ees keskel, sest esimene teose soolopill oli klaver. Esimesena esitati Rahmaninov Klaverikontsertit nr. 3. Solist klaveril oli Mihkel Poll. Teos meeleolud olid vahelduvad, kuid üldmeeleolu oli siiski pigem kurb. Algas suhteliselt rahulikult, oli mõtlik ja pigem nukker ja sünge. Kuid oli ka lootusrikkamaid emotsioone. Kord mängis orkester üksi, siis koos klaveriga, kuid oli
Ülejäänud keelpillid häälestatakse üksteisest kvintide kaugusele. Kontrabassi valmistatakse vahtrast(kõlakasti tagumist osa), kuusest(kõlalauda) ja eebenipuidust (sõrmlauda). Ei ole teada kas kontrabass on viola da gamba või viiuliperekonna järeltulija, kuigi enamasti peetakse teda siiski viiuliperekonna järeltulijaks, sest see on ehitatud, kasutades samu meetodeid nagu viiulilgi. Kontrabassi kujundust ei ole kunagi standartitega kindlaks määratud. See tähendab, et kontrabassid võivad olla väga erineva kujundusega ning seetõttu ka erineva kõla ja väljanägemisega. Tavaliselt tehakse kontrabassi kuju viiuli kuju või viola da gamba kuju järgi. Harva võib olla kontrabass ka pirni-, busetto-, või kitarrikujuline. Ka poognaid millega kontrabassi mängitakse on olemas kahte tüüpi – Prantsuse ja Saksa tüüpi. Prantsuse tüüpi poogen on kitsas ja seda hoitakse tšello omaga sarnaselt. Saksa tüüpi poogen
Barokiajastu heliloojad: Johann Sebastian Bach, Georg Friedrich Händel. Viini klassikud: Franz Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven. Instrumentaalkoosseisud klassitsismiajastul: Klaveriduo mõne meloodiapilliga, klaveritrio, keelpillikvartett. Klassikaline sümfooniaorkester: Selle aluseks oli neljahäälne keelpillirühm: I ja II viiul, vioolad, ning ühise bassihäälena tsellod ja kontrabassid. Suurim uuendus oli keelpillidele liidetud neljahäälne puupillirühm:Flööt, oboe, klarnet ja fagott. Vaskpillidest on klassikalises orkestris ainult trompetid ja metsasarved. Klassikalised sonaaditsüklid(4), mitme osalised?: 1. osa- kiire(allegro, tihti sonaadivormis) 2. aeglane (andante, adagio või largo), 3. tantsuline(menuett), 4. kiire (tihti rondo). Sonaaditsüklid: kolme osalised. Gregooriuse laul: laulmisviis roomakatoliku jumalateenistusel. Ühehäälne, taktimõõduta, rütm
Beethoveni sümfooniad Nii oma eluajal kui ka pärast surma hinnatud eelkõige kui suurepärane sümfonist. Eeskujuks paljudele 19. saj. heliloojatele (näit Schubert, Berlioz, Brahms). Beethoveni eluajal sai sümfooniast esinduslikeim žanr, looja isiklik filosoofiline eneseväljendus, kontserdikavade peateos. B. sümfoonilise stiili mõjutajad: *Haydni ja Mozarti sümfooniad * 18. saj. teise poole ooper, eriti Gluck * Prantsuse revolutsiooni vaimsus ja vaimustus, eriti sellest tulenev mässumeelsus, heroilisus ja romantiline maailmavaade Isikupärasem stiil avaldub alates Kolmandast sümfooniast Es-duur „Eroica“ (1803- 1804). Kaudselt pühendatud Napoleonile, seega esimene kangelassümfoonia muusikaloos, tähistab ka heroilise stiili kõrgaja algust B. loomingus. 3. sümfooniale iseloomulik tsükliosade mõõtmete kasvamine ning kõikide vormiosade täitmine pingelise arenduseg...
kontrastsed) töötlusmuudab pea või kõrval teemat repriis peat. ja kõrvalt. koodae. saba sonaat(soolopill 34 osaline) trio(viiul,klaver tsello 4 osaline) keelpillikvartet(1viiul 2 viiul vioola sello 4 osaline) instrumentaal kontsert(soolopill ja sümfoonia orkester 3 saline) sümfoonia(sümfooniaorkester 4 osaline) Klasikaline orkestrikoosseis keelipiilid 1ja2 viiul vioolad tsellod ja kontrabassid puhkpillidflööt oboe klarnet fagott vsakpillid trompetid metsasarved hiljem tromboonid.tuli koomiline ooper ja laulumäng tõi vaataja ette reaalse elu, tegelased linnaühiskonnast. saksamaal levisid SINGSPIEL'd (laulumäng), mis kujutasid endast nii rahvalikku meelelahutust kui ka etendusi, khu oli koolitataud ka ooperilauljaid HELILOOJAD: Christoph Willibald Gluck tegi tõsiseid oopereid "orpheus ja eurydike". Tegevus: muutis
agressiivselt. Minu jaoks tunduski see kui väga suur vaidlus mitme osapoole vahel. Teises liikumises mängiti „Andante con moto“-t, mis oli eelnevaga võrreldes väga rahulik. See tundus nagu vaidlejad olid lõpuks ühele nõule saanud ja üksteisega ära leppinud. Kolmandas liikumises mängiti „Scherzo. Allegro“-t, mis oli veidikene dramaatilisem, peamiselt selle pärast, et madalama kõlaga pillid nagu tšellod ja kontrabassid olid rohkem esile tõstetud, eelnevate liikumistega võrreldes. Samuti oli see liikumine kõige vaiksem. Ainult lõpp oli vali ja kiirema tempoga. Neljas liikumine oli kolmandaga seotud. Selles mängiti „Allegro“-t. Kui kolmas lõppes väga vaikselt, siis neljas mängiti otse selle lõppu. See oli väga ilus lõpp sellisele suurele sümfooniale. Kõik pillid olid minu arvates väga kenasti tasakaalus üksteisega. Esinesid valjemad ja väga vaiksed osad. Teose lõpus soleeris üks flööt
salongis musitseerimiseks. Klassitsismiajastu tõi muusikasse mitmeid muutusi. Esikohale tõusis instrumentaalmuusika. Kujunes välja klassikaline orkestrikoosseis ehk sümfooniaorkester, mis on kasutuses täna- seni. Varem olid orkestikoosseisud üsna erinevad, lähtudes õukonna muusikutest, kuid klassikalises orkestris on kindlad, proportsionaalsed pillirühmad. Kõige suurema rühma moodustavad keelpillid: I ja II viiulid, vioolad ning bassihäälena tšellod ja kontrabassid. Oluliselt täienes puupuhkpillide rühm: flööt, oboe, klarnet ja fagott. Vaskpuhkpillidest on klassikalises orkestris ainult metsasarved ja trompetid ning löökpillidest timpanid. Barokile nii iseloomulikku klavessiini enam orkestrist ei leia. Muudatused toimusi ka teistes instrumentaalkoosseisudes. Kujunes välja klassikaline keelpillikvartett, milles mängivad I ja II viiul, vioola ja tšello. Samuti olid levinud koosseisud, kus põhipilliks oli klaver. Näiteks
sajandi teisel poolel. Sel ajal kees Euroopa suuremates linnades vilgas kontserdielu, instrumentaalmuusika lõlas õukondades ja ooperiteatrites. 18. sajandi esimesel poolel hakati Euroopas korraldama esimesi avalikke kontserte. Klassikaline orkestrikoosseis kujunes välja Viini klassikute Joseph Haydni, Wolfgang Amadeus Mozarti ja Ludwig van Beethoveni loomingus. See põhines domineerival keelpillide kõlal (I, II viiulid, vioolad, tsellod, kontrabassid) ja soleerivail puhkpillidel, mida haakti kahepaupa rühmitama (2 flööti, 2 oboed, 2 klarnetit, 2 fagotti, 2 metsasarve). Hiljem lisandusid trompetid, tromboon ja timpanid. 18. sajandil kujunesid välja kaks sümfoonilise muusika enam levinud zanri: sümfoonia ja instrumentaalkontsert. Sümfoonia on tavaliselt 4- osaline suurteos sümfooniaorkestrile, kus esimene osa on üles ehitatud kahe kontrastse teema vastandamisel ja arendamisel.
4-osalist Sümfoonia nr 94 ,,Üllatussümfoonia" G-duuris Hob 1/94 (1791). Kõiki palasid esitas orkester- Tallinna kammerorkester. Dirigent oli Risto Joost, kelle repertuaar ulatub barokist kaasaegsete heliloojate teosteni. Mozarti loomingust esitatud teise ning neljanda teose juures laulis solist Kädy Plaas, Haydni Tromperikontserdi juures trompetil solist Indrek Vau. Orkestrist tundsin ära järgmised pillid: timpanid, viiulid, tsellod, flöödid, metsasarved ja kontrabassid. Tean, et pillirühmad jagunevad ka omavahel näiteks 1.viiul 2.viiul ja 3.viiul- mängitakse küll sama pala, kuid erinevaid häälerühmi. Olen ise orkestris nii teist kui ka kolmandat viiulit mänginud. Kontserdist jäi igati positiivne mulje, mul oli seda huvitav kuulata, sest ma polnud pikka aega klassikalist muusikat kuulanud ning esitajad tõid teosed korrektselt vaatajateni. Mulle meeldis, et kahe helilooja teoste mängimise vahel oli paus- esimene kontserdi osa koosnes
Sageli esineb klaver koos viiuli ja tselloga (klaveritrio) või keelpillikvartetiga (klaverikvintett). Teine levinum koosseis on keelpillikvartett (kaks viiulit, viol a tsello). Klassikaline orkester kujuned 18. sajandi keskel ja selle väga oluliseks eelkäijaks võib pidada Mannheimi õukonnaorkestrit Edela- Saksamaal. Nii selle kui ka klassikalise sümfooniaorkestri aluseks oli suur neljahäälne keelpillirühm (I ja II viiulid, vioolad ning ühise bassihäälena tsellod ja kontrabassid). Suurim uuendus oli keelpillidele liidetud neljahäälne puupillirühm (flööt, oboe, klarnet ja fagott). Vaskpillidest on klassikalises orkestris ainult trompetid ja metsasarved, need mängivad peamiselt vaid harmooniat. Vaskpillirühma hakkas julgemalt kasutama alles Beethoven, kes liitis rühmaga ka tromboonid. Uued suunad ooperis Nii nagu barokiajastu muusikastiil avaldus kõige iseloomulikumalt ooperizanris, andsid ka
Sageli esineb klaver koos viiuli ja tšelloga (klaveritrio) või keelpillikvartetiga (klaverikvintett). Teine levinum koosseis on keelpillikvartett (kaks viiulit, viol a tšello). Klassikaline orkester kujuned 18. sajandi keskel ja selle väga oluliseks eelkäijaks võib pidada Mannheimi õukonnaorkestrit Edela- Saksamaal. Nii selle kui ka klassikalise sümfooniaorkestri aluseks oli suur neljahäälne keelpillirühm (I ja II viiulid, vioolad ning ühise bassihäälena tšellod ja kontrabassid). Suurim uuendus oli keelpillidele liidetud neljahäälne puupillirühm (flööt, oboe, klarnet ja fagott). Vaskpillidest on klassikalises orkestris ainult trompetid ja metsasarved, need mängivad peamiselt vaid harmooniat. Vaskpillirühma hakkas julgemalt kasutama alles Beethoven, kes liitis rühmaga ka tromboonid. Uued suunad ooperis Nii nagu barokiajastu muusikastiil avaldus kõige iseloomulikumalt
kestused ja suuremad orkestrikoosseisud kui tema klassikutest eelkäijate omadele. 5 10. Klassikalise sümfooniaorkestri ülesehitus - puupuhkpillid: flöödid, oboed, klarnetid, fagotid. vaskpuhkpillid: metsasarved, trompetid, tromboonid, tuuba. timpanid, löökpillid, klaver, harf jne. keelpillid: viiulid, vioolad, tšellod, kontrabassid. 11. Mis on nende sõnade tähendus eesti keeles ja millisest keelest pärinevad? barocco – tuleneb Portugali keelest , mis tähendab ebakorrapärast pärli renessainsse – prantsuse keelest ja tähendab taassündi classicus – ladina keelest, tähendab eeskujulik, silmapaistev fuga – ladina keelest, tähendab põgenemine a capella – itaalia keelest, Mitmehäälne laulmine instrumentaalsaateta. ars antique – tuleneb prantsuse keelest, periood keskaja muusikas
instrumendile. Sonaadi esimene osa on kaalukaim ja kirjutatud sonaadivormis. Kujunes välja 18.sajandil, enne seda tähendas sonaat (sonare) suvalist instrumentaalteost, vastandiks kantaat (cantare) kui vokaalteos. sümfoonia sonaaditsükli vormis teos sümfooniaorkestrile sümfooniaorkester suurim ja täiuslikem orkestriliik, kujunes välja 18.sajandil. Koosseisu kuuluvad: keelpillid: I viiulid, II viiulid, altviiulid e. vioolad, tsellod, kontrabassid; puupuhkpillid: flöödid (sh. pikoloflööt), oboed (sh. inglissarv), klarnetid (sh. bassklarnet), fagotid (sh. kontrafagott); vaskpuhkpillid: metsasarved, trompetid, tromboonid, tuuba löökpillid (sh. timpanid). Vastavalt vajadusele lisatakse ka teisi pille (harf, orel, klaver). tutu (loe: tuutuu) baleriini mitmekihilisest tüllist kostüüm, mis võib olla väga lühike (klassikaline) või ulatuda üle põlve (romantiline) Püsiekspositsioon ,,Muusikainstrumente läbi mitme sajandi"
Instrumentaalmuusikas kujunes välja klassikaline orkestrikoosseis, mis on kasutusel tänaseni. Aluse pani Mannheimi koolkonna meister Johann Stamitz. Seal asus ka Euroopa suurim õukonnaorkester. Klassikalise sümfooniaorkestri kõla tugineb keelpillidele, väikese koosseisu asemel sai orkestri aluseks suur 4-häälne keelpillirühm: I, II viiulid - I viiulid mängivad meloodiat, II viiulid "peavad dialoogi" ja aeg-ajalt ühinevad esimestega, vioolad mängivad harmooniatäidet, tsellod ja kontrabassid moodustavad bassihäälena põhja Uutmoodi kasutati aga puhkpille. Puupuhkpillid (flööt, oboe, fagott) vabanesid keelpillide dubleerimisest, neid hakati käsitlema solistidena. Uue pillina tuli orkestrisse klarnet. Vaskpuhkpillid (metsasarv ja trompet) mängisid mugavas keskregistris pidulikke fanfaarseid käike, mida toetasid ainukesed löökpillid timpanid. Beethoven lisas orkestrisse tromboonid.
Sageli esineb klaver ka koos viiuli ja tselloga(klaveritrio) või keelpillikvartetiga (klaverikvintett). Klassikalise orkestri sünnikohaks võib pidada Mannheimi Edela-Saksamaal, kus sajandi keskel tegutsesid Euroopa suurim õukonnaorkester ning heliloojate koolkond, mille peameisteroli Johann Stamitz (1717-1757). Mannheimi orkestri nagu hiljem ka klassikalise sümfooniaorkestri aluseks oli suur neljahäälne keelpillirühm (I ja II viiulid, vioolad ning ühisedbassihäälenatsellod ja kontrabassid). Suurim uuendusoli agakeelpillidegaühendatud neljahäälnepuupillirühm(flööt, oboe,klarnetja fagott). Mannheimi kõrval oli 18.sajandi keskel teine tähtis muusikakeskus Preisi kuninga Friedrich Suure õukond Berliinis. Õukond oli kuulus oma hiilgava kontserdielu poolest, millesosalesidEuroopaväljapaistvaimadmuusikud,flöödimängijanaka kuningasise. UUED SUUNAD OOPERIS 18.SAJANDI KESKEL Muusikamaitse muutused valgustusajastul andsid end teravaimalt
kontserte kuulama lähedalt ja kaugelt, oli Austria pealinn Viin. Selles linnas tegutsenud kolme kuulsaimat heliloojat Haydni, Mozartit ja Beethovenit - nimetatakse Viini klassikuteks. Mannheimis sündis klassikaline orkester. Mannhemi kõrval oli teine muusikakeskus Berliinis, Preisi kuninga õukonnas. Valgustatud monarhina ajalukku läinud kuninga õukond oli kuulus oma hiilgava kontserdielu poolest. Mannheimi orkestri aluseks oli suur 4 häälne keelpillirühm(viiulid, vioolad, tsellod, kontrabassid), uuenduseks oli keelpillidega ühendatud neljahäälne puupillirühm(klarnet, oboe, fagott, flööt). Vaskedel polnud veel bassi häält, vased mängisid ainult tavalist harmooniat(trompetid ja metsasarved). 5. Klassikalise sümfoonia kujunemine. Varaklassitsismist võib muusiks rääkida umbes ajavahemikus 1760-1780. sajandi keskel sündinud uued vormid ja zanrid jõudsid selle aja jooksul küpse kunstilise väljenduseni. Näiteks sümfoonia, mis 1750-1760
tempodega kiire-aeglane-kiire; neljaosaline sümfooniatsükkel:kiire-aeglane-menuett/skerto- 5 kiire.(selline esineb ka keelpillikvartetis). Tavalisim koosseis klassikalise ajajärgu kammermuusikas ongi klaveridou mõne meloodiapilliga. Klassikalise orkestri aluseks oli neljahäälne keelpillirühm (viiulid, vioolad ning ühise bassihäälega tsellod ja kontrabassid). Suurim uuendus oli aga keelpillidega ühendatud näljahäälne puupillirühm (flööt, oboe, klarnet ja fagott) Carl Philipp Emanuel Bach(1714-1788)ajastu üks nimekaimaid heliloojaid.Andis väljamuusikaõpiku Ooper jagunes kolme liiki: Opera seria- silmapaistvaim esindaja Händel. Süzeed vältisid rõhutatult seoseid igapäevaeluga ja reaalse inimesega, tegelased olid pärit mütoloogiast või kaugest ajaloost. (tõsine, kangelas ooper).
w:val="22"/>
Nirenus Nireno; Cleopatra usaldusalune; bass (Peter Sellarsi videovariandis naisroll, alt!) Koor: Rooma ja Egiptuse ülikud, sõdalased, orjad ja Cleopatra saatjannad (algus- ja lõpukoor) Tegevus toimub 48.-47. a. e. Kr. Egiptuses Aleksandria sõja ajal. Caesar on löönud oma vastase Pompeiuse vägesid ja jõudnud teda jälitades Egiptuse aladele. Orkestri koosseis: 2 flööti, 2 oboed, 2 fagotti, 4 metsasarve, 2 trompetit, harf, viiulid (I ja II), vioolad, tsellod, kontrabassid. Basso continuo: klavessiin, teorb, lauto, viola da gamba. Lavamuusika: oboe, fagott, harf, keelpillid, gambad Esimene vaatus Egiptlased tervitavad Caesarit. Cornelia ja Sextus tulevad Caesarilt lepitust paluma. Caesar nõustub rahuga. Achillas ulatab Caesarile Ptolemaiose läkitatud kingituse - Pompeiuse pea. Kõik on vapustatud, liiatigi on seeläbi tekkinud uus poliitiline probleem. -Cornelia püüab end tappa. Curius, kes on temasse armunud, takistab teda selles ja teeb olukorra
.. and I was product of those times” (Ward and Burns: 171). 84 - viiulid: Eduard Kurt, Mihkel Kranig, Friedrich Kaasik; - saksofonid/klarnetid: Oskar Vichmann, Romuald Gross, Adolf Eller, Elmar Pert; - trompetid: Robert Tavas, Erich Kitsemets, Alfred Borkmann; - tromboonid: Artur Flink, Karl Viitme; - klaver: Valter Roots; - kitarrid: Konstantin Paalse, Willi Kiausch; - kontrabassid: Herbert Vellesaar, Artur Piht; - trummid: Kurt Strobel. Tõenäoliselt eksootilise publikuatraktsioonina oli kavasse lülitatud ka naistrompetist Violetta Borkmann 178 , kes kavalehe andmetel mängis J. Schonbergeri “Whisperingi”. V. Borkmanni nime kohtame veel seoses aasta hiljem (20. septembril 1937) Viljandis toimunud džässkontserdiga, kus ta mängis külalissolistina kaks pala. Hoolimata eespool mainitud kriitikast oli P. Veebeli kontserdi menu tohutu, ulatudes isegi
annaabi.ee 
