Põhjamaade Sümfooniaorkester Kohtumispaik arvustus (0)

Kontserdi arvustus
Mina käisin 24. novemberil Estonia kontserdi saalis Põhjamaade Sümfooniaorkester Kohtumispaik Eesti kontserdil, dirigent oli Anu Tali . Kontsert oli korraldatud seoses sellega, et 2011 aastal on Tallinn Euroopa kultuuripealinn ja seetõttu olid õhtujuhid shihtasutuse Tallinn 2011 juhid Mikko Fritze ja Jaanus Rohumaa. Esitusel olid kokku kolm lugu.
Estonia kontserdisaal oli suur ja ilus nagu ikka. Meelde jäid pilkupüüdev lagi ja võimsad kristalsed laelambid. Orkestris olid esindatud puupuhkpillidest flöödid, oboed, klarnetid, fagotid, vaskpuhkpillidest metsasarved , trompetid , tromboonid, tuuba,keelpillidest viiulid, vioolad , tšellod, kontrabassid ning timpanid , klaver jne. Tavalisesest sümfooniaorkestri paigutusest erines ehk ainult see, et klaver oli kõige ees keskel, sest esimene teose soolopill oli klaver.
Esimesena esitati Rahmaninov Klaverikontsertit nr. 3. Solist klaveril oli Mihkel Poll. Teos meeleolud olid vahelduvad, kuid üldmeeleolu oli siiski pigem kurb. Algas suhteliselt rahulikult , oli mõtlik ja pigem nukker ja sünge. Kuid oli ka lootusrikkamaid emotsioone. Kord mängis orkester üksi, siis koos klaveriga, kuid oli ka klaverisoolosid, mis enamasti olid kiired, rütmikad ning kohati isegi dramaatilised, mängides väga valjult ja süngelt. Minu arust oli imetlusväärne Mihkel Polli professionaalsus ja oskus teoses emotsiooni sisse elada, tõustes vahepeal isegi kogu kehaga pingilt õhku. Kohati tuli klaverit mängida nii kiiresti, et käte liikumist oli isegi raske jälgida.
Teisena esitati Dvorak Sümfooniat nr. 8. Soolopilli enam polnud, kui esimese looga võrreldes jäi kõrvu, et suurem tähtsus oli seekord ka puhkpillidel. Ka selle loo puhul oli meeleolu vahelduv, kuid üldmulje oli siiski kurb. Dramaatilisust oli küll vähem ja ka lootusrikkamaid momente oli rohkem.
Üllatusena esitati ka Ukraina Tants nr 6, mis dirigent Anu Tali sõnul pidi oma lõbusa meeleolu tõttu külastajatele enne kojuminekut hea tuju tekitamiseks sobima . Kuigi teos pidi olema lõbus, oli ka seal minu meelest süngeid kohti, kuid siiski oli pala rütmikas ja ning sobis tõesti kontserdi lõpetuseks.
Peale pianist Mihkel Polli osavuse hakkas silma ka see, kuidas keelpillide mängimisel saab poogent erineva nurga all hoides tekitada mitmeid erineva kõla ja valjudesega helisid ja veel isemoodi heli saab tekitada ka pilli sõrmedega mängides.
Üldiselt jäin kontsertiga rahule. Esitatud lugudest meeldis kõige rohkem teine, sest see oli natuke lootusrikkam ja rütmikam, kuid siiski ei saa mainimata jätta ka esimese loo klaverisoolosid, mis oma dramaatilisusega lisasid loole põnevust juurde. Ja kuigi kontsert sai üllatavalt kiiresti läbi, oli elamus ikkagi positiivne ja meeldiv.