KONTRABASS (0)

KONTRABASS
Kontrabass on madala kõlaga keelpill . Nagu teisedki keelpillid( viiul ,vioola, tšello ) on kontrabass loodud 16.sajandil. Varaseim tänapäeva kontrabassiga sarnanev pill pärineb aastast 1566. Kontrabass kuulub viiuli perekonda ja on neist kõige madalam. Kontrabassi mängitakse enamasti ansamblipillina, kuigi seda mängitakse ka sümfooniaorkestris , jazzis, bluusis, rock’n’rollis, tangos, rahvamuusikas, kantrimuusikas ja bluegrassis.
Kontrabassi ülesanne on täita orkestris või ansamblis bassi osa. Soolopillina kasutatakse kontrabassi harva. Kontrabassi võib mängida kahte viisi, poognaga või näppides. Kontrabass võib olla umbes 1.60 kuni 2.05 meetri kõrgune ja see on üks suurimaid muusikainstrumente. Kuna kontrabass on keskmist kasvu mehe kõrgune mängitakse seda tavaliselt püsti seistes või natuke lühema kontrabassi korral kõrgel toolil istudes. Kontrabass toetub selle laiemale otsale kinnitatud kandepulgale ehk jalaga maha.
Kontrabassil on enamasti neli keelt, kuigi enne 20.sajandit oli kontrabassil hoopiski kolm keelt. Harva leidub ka viie või kuue keelega kontrabasse. Kontrabassi keeled on jämedad ja pikad ning neid on raske alla suruda ja seetõttu, tuleb kontrabassi mängimiseks kasutada sageli mitut sõrme. Kontrabass on ainuke nüüdisaegne keelpill, mille keeled häälestatakse üksteisest kvartide kaugusele. Ülejäänud keelpillid häälestatakse üksteisest kvintide kaugusele. Kontrabassi valmistatakse vahtrast(kõlakasti tagumist osa), kuusest(kõlalauda) ja eebenipuidust (sõrmlauda).
Ei ole teada kas kontrabass on viola da gamba või viiuliperekonna järeltulija, kuigi enamasti peetakse teda siiski viiuliperekonna järeltulijaks, sest see on ehitatud, kasutades samu meetodeid nagu viiulilgi. Kontrabassi kujundust ei ole kunagi standartitega kindlaks määratud. See tähendab, et kontrabassid võivad olla väga erineva kujundusega ning seetõttu ka erineva kõla ja väljanägemisega. Tavaliselt tehakse kontrabassi kuju viiuli kuju või viola da gamba kuju järgi. Harva võib olla kontrabass ka pirni-, busetto-, või kitarrikujuline. Ka poognaid millega kontrabassi mängitakse on olemas kahte tüüpi – Prantsuse ja Saksa tüüpi. Prantsuse tüüpi poogen on kitsas ja seda hoitakse tšello omaga sarnaselt. Saksa tüüpi poogen on vanem kui prantsuse oma ja see on lai ja seda hoitakse sõrmede vahel, peopesa üles poole. Enamik poognaid valmistatakse puidust ja nende värvus võib olla nii helepruuni värvi kuni mustani välja.
Kontrabassimängijat nimetakse kontrabassistiks. Eesti üks kuulsamaid kontrabassiste oli Ludvig Juht (Ludvig Aleksander Juht 23.juuli 1894 Väägvere – 20.jaanuar 1957 Boston ). Ludvig Juht võttis juba noorukina Tartus Adolf Helderilt kontrabassi tunde. Ta on ka mänginud Helsingi linnaorkestris ja ka Estonia orkestris. Aastal 1918. hakkas ta ka sooloesinemistega tegelema. Aastal 1921 läks ta elama ja õppima Berliini. Seal ta õppis Berliini muusikaülikoolis kompositsiooni ja mängis ka mitmes Berliini orkestris. 1930. Läks ta londonisse ja mängis seal Savoy orkestris kaks aastat ja läks seejärel õppejõuks Riia konservatooriumis. USA-sse läks ta aastal 1934 ja mängis seal Bostoni sümfooniaorkestris. Sinna jäi ta kuni oma elu lõpuni ning lahkus siit ilmast kui ta oli 62 aastane.