Beethoveni 5. sümfoonia (0)

Beethoveni 5. sümfoonia Ma   vaatasin   YouTube’ist   Beethoveni   5.   sümfooniat,   mida   esitas   West-Eastern   Divan Orchestra Royal Albert Hall’is, 23. juulil aastal 2012. Dirigendiks oli Daniel Barenboim. West-Eastern   Divan   Orchestra   asub   Sevillas,   Hispaanias.   See   koosneb   Lähis-Ida   riikide muusikutest,   kes   on   Egiptuse,   Iraani,   Iisraeli,   Jordaania,   Liibanoni,   Palestiina,   Süüria   ja Hispaania   päritolu.   Selle   asutas   1999.   aastal   dirigent   Daniel   Barenboim,   kes   ka   selles sümfoonias   oli   nende   dirigent.   Daniel   Barenboim   ise   on   sündinud   Argentiinas,   kuid   on Hispaania kodanik. Barenboim on saanud palju auhindu, sealhulgas seitse Grammy auhinda ja mitmeid teenetemärke.  Royal Albert Hall on kontserdisaal Londonis, Lõuna-Kensingtoni põhja servas. See on üks Ühendkuningriigi   kõige   väärtuslikumaid   ja   silmapaistvamaid   hooneid.   See   mahutab   5272 pealtvaatajat.  Beethoveni   5.   sümfoonia   on   klassikalise   muusika   žanrist   ning   klassitsismi   ajastust.   Seda esitatakse  C-mollis.    Kontserdi  kava   oli   väga  huvitav,   sest  esitati  mitmeid  vägagi  tuntud teoseid. Kontsert kestis umbes 30 minutit ja koosnes neljast liikumisest. Terve orkester kandis must-valget riietust. Mehed musta ülikonda koos valge triiksärgi ja valge või musta lipsuga ning naised kandsid musta kleiti. Dirigent ise kandis musta ülikonda, valget särki ja valget lipsu, nagu ülejäänud orkestergi.  Orkester oli minu arvates väga kõrgel tasemel – ma ei märganud mitte ühtegi halba asja nende ettekande puhul. Ainus asi, mis terve kontserdi juures kõlbmatu oli, oli see, et kohe esimese minuti sees aevastas üks publikuliige ning iga kord kui üks lugu lõppes hakkas publik köhima, mis   rikkus   kontserdi   graatsilisuse   minu   jaoks   veidikene   ära.   Üleüldiselt   oli   esitatu   väga korrektne ning ühtegi viperust sisse ei tulnud. Kõike oli väga hästi kuulda, peale mõne väga vaikse koha, kus ainult üks või kaks oboed mängis. Kontsert oli dünaamiliselt väga lai. Igas loos olid väga vaiksed, aeglased kohad ning samuti väga valjud, kiired ja võimsad kohad. Kontsert oli väga meeleolukas. Kõlasid rõõmsad, kui ka kurvad kohad. Mõned osad olid väga mängulised ning kerged, samal ajal oli teisi osi, mis olid väga karmi ja valju kõlaga. Mulle   väga   meeldis   seda   kontserti   kuulata.   Varem   polnud   ma   eriti   klassikalist   muusikat kuulanud.   Kohe   esimesest   noodist   alates   oli   teada,   et   tegu   on   väga   võimsa   ettekandega. Esimeses liikumises mängiti „Allegro con brio“-t. Seda teost tunneb arvatavasti iga inimene.


Selle algus oli väga dramaatilise kõlaga, mis muutus hiljem väga müstiliseks. Terve teos oli minu arvates üles ehitatud kui küsimused ja vastused. Esimesena mängiti vaikselt nö küsimus, millele vastati valju ja võimsa vastusega. See kordus mõnda aega, kuni hakkas väga vaikselt mängima üks üksik oboe, mida mina tõlgendan kui kolmanda osapoole sekkumist mõnda ägedasse   diskussiooni.   Peale   oma   osa   ära   mängimist   hakkas   ülejäänud   orkester   algselt vaikselt   ja   aeglaselt   kaasa   mängima   ja   lõpetuseks   mängisid   kõik   pillid   väga   valjult   ja agressiivselt. Minu jaoks tunduski see kui väga suur vaidlus mitme osapoole vahel. Teises liikumises mängiti „Andante con moto“-t, mis oli eelnevaga võrreldes väga rahulik. See tundus nagu vaidlejad olid lõpuks ühele nõule saanud ja üksteisega ära leppinud. Kolmandas   liikumises   mängiti   „Scherzo.   Allegro“-t,   mis   oli   veidikene   dramaatilisem, peamiselt selle pärast, et madalama kõlaga pillid nagu tšellod ja kontrabassid olid rohkem esile   tõstetud,   eelnevate   liikumistega   võrreldes.   Samuti   oli   see   liikumine   kõige   vaiksem. Ainult lõpp oli vali ja kiirema tempoga.  Neljas liikumine oli kolmandaga seotud. Selles mängiti „Allegro“-t. Kui kolmas lõppes väga vaikselt,   siis   neljas   mängiti   otse   selle   lõppu.   See   oli   väga   ilus   lõpp   sellisele   suurele sümfooniale.   Kõik   pillid   olid   minu   arvates   väga   kenasti   tasakaalus   üksteisega.   Esinesid valjemad ja väga vaiksed osad. Teose lõpus soleeris üks flööt. Teose lõpp oli väga suursugune ja enne kui see oli ära lõppenud hakkas kogu saal plaksutama. Dirigendi näost oli näha, et ta oli väga rahul.