Mõned nendest teguritest, näiteks oligotroofsus ja happesus on täiesti vastavuses olevad tingimused, kuid näiteks krüsofüüdid, mida leidub tavaliselt oligotroofsetes järvedes, suudavad elada ka happelises keskkonnas. Rohevetikate, sinivetikate ja vähem levinud krüsofüütide lai morfoloogia spekter on paralleelselt seotud ökoloogiliste eelistustege. Väikesed üherakulised rühmad on tavaliselt iseloomulikud oligotroofsetele veekogudele, kuid samas suured koloonialised vormid domineerivad eutroofsetes järvedes. Väikeste üherakuliste vetikate võime eksisteerida ja konkureerida suurte koloonialiste vormidega madalal toiteainete sisaldusel on seotud nende suurema pinna ruumalaga ning nad on võimelised rohkem toiteained omastama. Planktoniliste ränivetikate peamiseks vajaduseks veekogus on turbulentsus ja kõrge räni sisaldus. Kuigi see rühm ei näita ühtegi eelistust toiteainete vahekorrale, on üksikud liigid nõudlikud troofsuse suhtes. Tabel 1
Cyanophyta; () Phaeophyceae; () Rhodophyceae; () Euglenophyta; () Chlorophyta; () Eustigmatophyceae; () Xantophyceae; () Chrysophyceae SÜSTEMAATILINE OSA Sinivetikad. Kuuluvad fülogeneetiliselt: (x) gram - eubakterite hulka; () gram + eubakterite hulka; () purpurbakterite hulka; () arhebakterite hulka; () rohevetikate hulka; () glaukofüütide hulka; () primitiivsete prümnesiofüütide hulka Sinivetikad on eluvormilt: () amööbed; () monaadsed; (x) kokkoidsed; (x) niitjad; (x) koloonialised; () sifonaalsed; () sifonokladiaalsed Sinivetikatel puuduvad: (x) mitokondrid; (x) golgi aparaat; (x) tuum; (x) endoplasmaatiline retiikulum; () ribosoomid; () DNA; () RNA; (x) vibur; () gaasivakuoolid; () varuained; () klorofüll Pigmentidest esinevad klorofül: (x) a; () b; () c; (x) fükotsüniin; (x) allofütsüniin; (x) fükoerütriin; () peridiniin; () florideetäklis; () krüolaminariin
Ukrainas Dnepri veehoidlas on nende hulk kuupmeetris kuni 2 kg ( Eestis mõnisada g). Soojades meredes on olnud vetikalaike, mille pindala on suurem kui Eesti. Enamik mikroskoopilised, kuid hulganisti koos võivad moodustada ka nähtavaid kogumikke. Vees võib näha sinakasrohelisi 1-2 mm läbimõõduga kägarikke, mis on sinivetikate kolooniad. Kolooniaid, mis koosnevad sadadest väga tillukestset rakkudest, hoiab koos polüsahhariidne lima. Suurimad koloonialised liigid võivad olla kuni 20 cm läbimõõdus nagu pannkoogid.Vetikaperekonna Nostoc ühte liiki kutsutakse järveploomiks, sest suuremad ongi ploomi mõõtmetega. Mikroskoobis näivad gaasivakuoolidega sinivetikad pruunidena, vees sinakasrohelistena. Värvuse annab klorofüll, lisaks fükotsüaniinid, fükoerütriin, müksoksantofüll. Kui lisapigmente on rohkesti, võib nende värvus varieeruda lillast tumepruuni ja tumepunaseni.
polaaralade jää- ja lumeväljadel. · Osad vetikad elavad sümbioosis teiste organismidega. vetikas + seen = samblik 7 · Pigmentide sisalduse ja teiste tunnuste alusel jaotatakse vetikad hõimkondadesse. · Edaspidi käsitleme meie rohe-, puna- ja pruunvetikate hõimkonda kuuluvate organismidega. 8 · Kõige mitmekesisema ja arvukama hõimkonna moodustavad rohevetikad. · Nad võivad olla üherakulised, koloonialised või hulkraksed. · Värvuselt on rohevetikad puhasrohelised, sest pigmentidest on kloroplastides ülekaalus klorofüll. Vetikarakkudes esineb varuainena tärklis. · Seega sarnanevad rohevetikad värvuse ja varuaine poolest taimedega. Aitähh!
Korallide üldiseloomustus Korallid kuuluvad õisloomade mereliste ainuõõssete klassi. Nad on koloonialised polüübid. · Riik: Loomad · Hõimkond: Ainuõõssed · Klass: Õisloomad Õisloomad ehk korallid jagunevad: · kaheksikkorallid (Octocorallia) · kuudikkorallid (Hexacorallia) Triias - Retsentsed · tabulaadid (Tabulata) Ordoviitsium - Permi lõpp · rugoosid (Rugosa) Ordoviitsium - Permi lõpp Vana- ja keskaegkonna piiril muutus täielikult korallide koosseis. Vanaaegkonna põhik- ja sarvkorallid ehk tabulaadid ja rugoosid asendusid kuudikkorallidega
puutüvedel, polaaralade jäävälajdel, jääkaru karvades jne. Vees hõljuvad pisivetikad moodustavad taimse hõljumi ehk Planktoni. Mikroskoopiliste vetikate ajutist vohamist nimetatakse Veeõitsenguks Väheneb hapnikusisaldus ja läbipaistvus. Organismid hukkuvad ja kiireneb muda settimine. Vetikad jagatakse värvuse järgi 3 rühma: Rohevetikad Neile annab värvuse Klorofüll. Rohevetikad moodustavad kõige mitmekesisema ja arvukama hõimkonna. Nad võivad olla üherakulised, koloonialised või hulkraksed. Värvuselt puhasrohelised. Koppvetikas, klorella ja pleurokokk on üherakulised rohevetikad, kuid nad erinevad ehituse, eluviisis ja paljunemise poolest. Pruunvetikad Ainult hulkraksed, Värvus võib olla Oliivrohelisest-Tumepruunini. Pikkus võib olla kuni 60 m, Jahedate merede rannikuvees 6-15 m sügavusel. Vähem valgusnõudlikud, kui Rohevetikad. Läänemeres on kõige sagedasem Põisadru. Tema lintjas tallus haruneb korduvalt kaheks
maismaataimed. Kõik need organismid sisaldavad klorofülli a ja b ning säilitavad fotosünteesi teel toodetud suhkruid tärklise kujul kloroplastides. Nende organismide rakuseinad koosnevad tselluloosist. Taimede evolutsioon Taimed pärinevad rohevetikatest, mis on ülejäänud vormidega parafüleetiline rühm ning mida arvatakse kord taimede, kord protistide hulka. rohevetikatel on kahemembraanilise kattega kloroplastid, mis sisaldavad klorofülli a ja b. Nad võivad olla flagellaadid, koloonialised või isegi algeliselt hulkraksed. Paljud on primaarselt haploidsed, kuid teistel on vahelduvad põlvkonniti haploidsed ja diploidsed vormid, mida nimetatakse gametofüüdiks ja sporofüüdiks. Millalgi paleosoikumis hakkasid taimed maa peale tulema. Nendel uutel vormidel muutusid gametofüüt ja sporofüüt vormilt ja funktsioonilt väga erinevaks: sporofüüt jäi väikeseks ning kogu oma lühikese elu jooksul vanemast sõltuvaks.
Vetikad Kaugidas Sissejuhatus vetikate kohta Vetikad on taimeriigi ürgsed esindajad. Nad on tekkinud vees ja elanud seal üle terveid geoloogilisi aegkondi. Veekeskkonna omaduste püsivuse tõttu on paljud vetikad nüüdisajani säilitanud esialgsest väga vähe erineva kuju. Need on üherakulised ja koloonialised vetikad, mis on lähedased algloomadele. Fülogeneesi käigus arenesid vetikad üherakulistest ja koloonialistest keerulise ehitusega paljurakulisteks hiidorganismideks, mille pikkus ulatub mitmekümne meetrini ja koosnevad eristunud kudedest. Kaasaegne teadus oletab vetikate põlvnemist viburloomades vees elavaist üherakulistest 1-2 viburiga organismidest. Nende hulgas leidub klorofülli sisaldavaid ja värvusetuid organisme. Esimesed on lähemal taimedele, teised loomadele
Pesa rajavad tiivutuks jäänud emased. Pereheitmine toimub analoogselt mesilastega Mesilased: toituvad õistaimede nektarist ja õietolmust. Pesa rajab emamesilane. Töölisteks üksnes emased (viljatud), isaseid vaja vaid paaritumiseks. Olemas astel nagu sipelgatelgi, millega töömesilased end hädaohu korral kaitsevad. Loeng: okasnahksed 69. Sammalloomade (Bryozoa) ja käsijalgsete (Brachiopoda) ehituse ja eluviisi võrdlus; näiteid Eesti vetest Sammalloomad: Koloonialised loomad, polüübi moodi varreliste loomikutega. Loomik koosneb kehast ja kombitsakaarmest ehk lofofoorist arvukate kombitsatega, mille ripsmed ajavad veevooluga toidukübemeid kombitsapärja keskel asuva suu poole (ülalt alla, mitte külgedelt keskele nagu kummarloomadel). Kombitsaid saab loomiku sisse tõmmata. Pärak on kombitsa- pärja kõrval (sellest sammalloomade sünonüüm Ectoprocta, vastandina kummarloomadele ehk Entoprocta). On erilisi, kaitseotstarbelisi linnuk- ja piugloomikuid
9 Stramenopiilid on monofüleetiline rühm. 10 Fototroofsete stramenopiilide plastiidi katab neli membraani. 11 Fototroofsete stramenopiilide plastiidides on tülakoidid paigutunud pakitult lamellides. 12 Stramenopiilide rühmal puuduvad orgaanilisest ainest rakku katvad soomused 13 Krüsofüüdid on peamiselt levinud magevees. 14 Krüsofüütidele on iseloomulikud rakku katvad ränist soomused. 15 Enamik krüsofüüte on üherakulised või koloonialised. 16 Krüsofüütide viburid on apikaalsed. 17 Krüsofüütidel puudub kinetoplast 18 Krüsofüüdi silmtäpp on valgustundlikust laiendist viburi aluse lähedal. 19 Krüsofüüdi silmtäpp paikneb kloroplasti sees. 20 Statospoorid on krüsofüütidele iseloomulikud puhketsüstid [krüsofüütidele iseloomulikud tsüstid] 21 Krüsofüütide tsüstid on ränist seinaga 22 Krüsofüüdid on sageli miksotroofsed lisaks fotosünteesile neelavad ka partiklilist toitu;
ja b 98. Eugleniitide rakku katab pellikula 99. Eugleniitide plastiid kui see esineb on tekkeliselt. 100. Eugleniidid on fülogeneetiliselt seotud 101. Ühisesse monofüleetilisee klaadi kuuluvad rohevetikad ja eugleniidid 102. Eugleniidide vibur peenikeste karvakestega 103. Eugleniidne liikumine eugleniidile omane persitaltiline raku kuju muutumine 104. Haptofüüdid on rakuehituslikult hulkraksed ja koloonialised 105. Haptoneema on haprofüüdidele iseloomulik organell 106. Kokolitoforiidid on (soomustega haptofüüdid) haptofüüdid, mida katavad lubjastunud soomused 107. Kokkoliidid on moodustunud kaltsiumkarbonaadist 108. Kokolitoforiidid on kaetud lubisoomustega 109. Kinetoplast on osa kinetoplastiidsete mitokondrist 110. Kinetoplastiidsed on 111. Bodoniidid esinevad nii magevees, meres, kui mullas 112
Toimus lindude ja imetajate levik ning mitmekesistumine. Rohkesti uusi liike tekkis ka luukaladel ja putukatel. Paleogeeniajastu lõpul ilmusid inimahvid, neogeeniajastul aga inimese eellased. · Taimede evolutsioon Taimed pärinevad rohevetikatest, mis on ülejäänud vormidega parafüleetiline rühm ning mida arvatakse kord taimede, kord protistide hulka. rohevetikatel on kahemembraanilise kattegakloroplastid, mis sisaldavad klorofülli a ja b. Nad võivad olla flagellaadid, koloonialised või isegi algeliselt hulkraksed. Paljud on primaarselt haploidsed, kuid teistel on vahelduvad põlvkonniti haploidsed ja diploidsed vormid, mida nimetatakse gametofüüdiks ja sporofüüdiks. Millalgi paleosoikumis hakkasid taimed maa peale tulema. Nendel uutel vormidel muutusid gametofüüt ja sporofüüt vormilt ja funktsioonilt väga erinevaks: sporofüüt jäi väikeseks ning kogu oma lühikese elu jooksul vanemast sõltuvaks.
kirjeldus: valdavalt hulkraksed organismid, kes on sisaldavad punaseid pigmente, mis teevad sügaval merepõhjas fotosünteesi võimalikuks. tähtsus: kasutatakse meditsiinis ja toiduainetööstuses, kuna neist on võimalik toota kallerduvat ainet agarit. 4) ROHEVETIKAD arvukus: 8000+ liiki elukoht: mageveekogud, muld, püütüved, lumi kirjeldus: üherakulised, koloonialised, hulkraksed vormid. Osad neist elavad sümbioosis vee algloomade, selgrootute loomade või seentega ning taluvad madalat temperatuuri ning tugevat päikesevalgust. Sisaldavad taimedega sama tüüpi klorofülli ning tärklist. näited: koppvetikas (magevees elav ainurakne) kasutatakse geenide funktsioonide määramiseks molekulaarbioloogias.
vibureid 1 või mitu, liiguvad koonusjalt, rakk liigub spiraalselt d)vetika elutegevusega seotud kohastumised Aktiivses kasvufaasis rakud püsivad paremini veekihis, ststsionaarses faasis olevad kehvemini, surevad ja surnud rakud settivad 3-5 korda kiiremini kui noored rakud Sinivetikate iseloomulikud tunnused - *Raku ehitus nagu bakteritel, eluvorm ja toitumistüüp (fotoautotroofia) nagu vetikatel *Valdavalt koloonialised või hargnemata niitjad, vähem ainuraksed või niitjad hargnevad. *Pigmente kolmest pigmendi rühmast, värvus varieeruv, valdav sinakas roheline või rohekassinine *Suuremad koloonialised ja niitjad vormid põhjustavad vee õitsemist toitaineterikastes järvedes ja veehoidlates; osa eritab mürke. *Paljudel gaasivakuoolid, sees lämmastik. Osal niitjatel vetikatel heterotsüstid, need võimelised fikseerima õhulämmastikku. Osa
organismid, kellel puuduvad taimedele tüüpilised rakusein ja kloroplastid ning kellel erinevalt bakteritest on rakutuum. Selle poolest erinevad algloomad ka teistest protistidest, näiteks mitmesugustest vetikatest ja seenesarnastest protistidest 14 Vetikad vetikad Sinivetikate õitseng Soome lahel 1997. aasta juulis Karerohevetikad Merivälja rannal vetikad (Algae; vn водоросли), üherakulised, koloonialised või paljude rakkudega alamad taimed; valdavalt autotroofid. Enamik elab vees (nii mage- kui ka merevees), neid leidub ka maapinnal, kaljudel, lumel, kuumaveeallikais ja mõningais loomades (hüdraloomad, keriloomad), troopikas mõningate taimede lehtedes ja laisiklaste karvades. Osa moodustab koos seentega samblikke. Vetikad on sise- ja välisehituselt väga erinevad. Ehitustüübilt eristatakse amöboidseid, monaadseid (viburlane), kokkoidseid (liikumisvõimetud jäiga kestaga
Loomik peekri kujuline, tolle servas kombitsad, mille ripsmed suunavad vett keskelt eemale. Suu ja pärak mõlemad keset kombitsaid, vars kinnitub looma seljapoolele. Ärritamisel vars kõverdub (kummardub). Ilma tsöloomita, sees parenhüüm. Hermafrodiitsed. Ripsmeline vastne. Enamasti sigivad mittesuguliselt, pungudes. Põlvnemine vaieldav. Varem ühendati sammalloomadega (Bryozoa, Ectoprocta). Mõlemail on teisene, kuigi mittetäielik, kiireline sümmeetria! Koloonialised loomad, polüübi moodi varreliste loomikutega. Loomik koosneb kehast ja kombitsakaarmest ehk lofofoorist arvukate kombitsatega, mille ripsmed ajavad veevooluga toidukübemeid kombitsapärja keskel asuva suu poole (ülalt alla, mitte külgedelt keskele nagu kummarloomadel). Kombitsaid saab loomiku sisse tõmmata. Pärak on kombitsa- pärja kõrval (sellest sammalloomade sünonüüm Ectoprocta, vastandina kummarloomadele ehk Entoprocta). On erilisi, kaitseotstarbelisi linnuk- ja piugloomikuid
Amööbjad rakud seedivad toitu ja jaotavad toitained kõigi teiste rakkude vahel. Käsna toese moodustavad tugirakud, mis on kas rasv, lubi või räniainest. Järvekäsna kehas arenevad suve lõpul sisepungad, kes elavad üle talvel. Järvekäsn ise sureb sügisel. Käsnad on looduses kui biofiltrid, mis puhastavad vett orgaanilist hõljumist. Kõige rohkem on käsnaliike soojades meredes. Nad elavad üksikult või kolooniana. Eestis elavad koloonialised on jõekäsn ja järvekäsn. Tugirakud toes moodustavad rakud taimel või loomal, käsnal kas niidi või nõelakujulised. Pungumine üks suguta sigimise viis, kui organismi kehal tekib uueks isendiks arenev väljasopistis, see kas eraldub ja muutub iseseisvaks või jääb vanemorganismiga ühendatuks ning saab koloonia osaks. KÄSNADE PALJUNEMINE Käsnad sigivad nii pungumise teel kui ka sugurakkude abil. Emakäsnal moodustuvast pungast areneb
Välimuse järgi jaotatakse kolme rühma: koorik-, leht- ja põõsassamblikud. samblikud lepa tüvel islandi käokõrv 13. Kuidas nimetatakse vetikate keha? Sarnasused taimedega. Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks. Vetikad fotosünteesivad nagu taimed, sest neil on ka kloroplastid. Kõige rohkem sarnanevad taimedega rohevetikad oma värvuse ja varuaine poolest (rakkudes varuainena tärklis). 14. Üherakulised ja koloonialised rohevetikad. Üherakulised koloonialised Elavad veekogudes põhiliselt mage- veekogudes, põhiliselt vetes. Ka mullal, samblas, magevetes Vähemalt osa lumel. rakke on varustatud jätkete või viburitega soodustavad ujuvust. Näited koppvetikas kaks viburit kerasviburlane - välispinnal
loodusmuuseum.ee/uudised/lepp2004.htm islandi käokõrv http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/7klass/2kliima/7-2- 26-3.htm 13. Kuidas nimetatakse vetikate keha? Sarnasused taimedega. Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks. Vetikad fotosünteesivad nagu taimed, sest neil on ka kloroplastid. Kõige rohkem sarnanevad taimedega rohevetikad oma värvuse ja varuaine poolest (rakkudes varuainena tärklis). 14. Üherakulised ja koloonialised rohevetikad. Üherakulised koloonialised Elavad veekogudes põhiliselt mage- veekogudes, põhiliselt vetes. Ka mullal, samblas, magevetes Vähemalt osa lumel. rakke on varustatud jätkete või viburitega soodustavad ujuvust.
· Kui vees on palju vetikaid öeldakse, et vesi ,, õitseb" Sinivetikad ehk tsüanobakterid ehk sinikud: · Vees elavate bakterite hõimkond- autotroofid, saavad energiat fotosünteesi teel. · Eluviisilt, välimuselt sarnaneb rohkem vetikale. · Pole eriti oluline zooplanktoni toidulaual. · Toodavad surres mürke, mis on inimestele ja loomadele ohtlikud. Ränivetikad: · Ränivetikad on üherakulised või koloonialised mikroskoopilised organismid. · Liike maailmas 100 000. · Iseloomulikuks tunnuseks on rakke kattev keeruka struktuuriga ränipantser. · Organismi surres see talletub põhjamudas. · Pantser on liigispetsiifiline. Rohevetikad: · Leidub üherakulisi viburitega ja viburiteta, koloniaalseid, hulkrakseid, niitjaid. · Suurus mõnest mikromeetrist, mõnekümne sentimeetrini. Zooplankton:
Proterosoikumis olid ürgkontinendid juba olemas. Kliima oli külm. Proterosoikumis oli meres rikkalik elustik, mis koosnes pehmekehalistest hulkraksetest organismidest. Vanimad leiud - käsnade spiikulad ehk nõelakesed - pärinevad 570 miljoni aasta vanustest kivimitest Hiinast. Käsnad (Spongia, ka Porifera) on veekogu põhjale kinnitunult elavad primitiivsed, tõeliste kudede ja elunditeta hulkraksed. Väiksemate käsnade läbimõõt on mõni mm, suurimatel rohkem kui meeter, enamik on koloonialised vormid. Käsnadel ei ole suuava, nad pumpavad toitaineterikast vett kehasse läbi nende keha välises kihis olevate pooride (joonis 1). Fanerosoikum Fanerosoikum jaguneb kolmeks aegkonnaks Kainosoikum Uusaegkond , Mesosoikum Keskaegkond , Paleosoikum Vanaaegkond. Fanerosoikumi vältel on toimunud skeletiga hulkraksete organismide areng Paleosoikum Vanaaegkond - kestis 290 miljonit aastat ja lõppes 250 miljonit aastat tagasi.
SubO gekolaadsed CL mammalia VAATA TAKSONOOMIA Nr 9 43 PH xenoturbellida LEVIK: LIIKIDE ARV: 2 PALJUNEMINE: EHITUSE ERIPÄRAD: 44 PH ürgkeelikloomad hemichordata CL neelhingsed CL sulgpeased LEVIK: meres LIIKIDE ARV: PALJUNEMINE: EHITUSE ERIPÄRAD: Neelhingsed: - ussikujuga - keha koosneb kärsast, kaelusest ja kerest Sulgpeased: - koloonialised mereloomad - loomikud võivad varre abil üksteise külge kinnituda - kärss, kere, kombitsad, kere PILT: Neelhingsed: Sulgpeased: 45 PH okasnahksed echinodermata CL meriliiliad crinoidea CL meritähed asteroidea CL madutähed ophiuroidea CL merisiilikud echinoidea CL meripurad holothuroidea
alati sugulisel teel, läbi vastsestaadiumi. Polüübist areneb polüüp pungumise teel. Enamik ainuõõssetest on röövloomad. Sigivad suguliselt (lahksugulised) või mittesugulisel teel (pungumine). Sügoodist areneb enamasti alati ujuv vastne plaanula. Valdavalt soolaste merede loomad Klass: Hüdraloomad Hydrozoa Eestis esinevad liigid ainult solitaarse polüübina. Tuntud liik on varshüdra Hydra oligactis. Meres elavad liigid on enamasti koloonialised, nagu näiteks Cordylophora kaspia. Liikide arv: 5 Kirjandus: - Klass: Karikloomad Scyphozoa Valdavaks eluvormiks on meduus, kuigi teatud arenguetapil arenevad ka polüübid. Areng keeruline, selle käigus esineb mitu vastse tüüpi (plaanula, polüüp, käbi- ja tähtvastne). Läänemere lõunaosas elab meririst, kelle suguisendeid, meduuse, võib suve teisel poolel kohata ka Eesti rannikuvetes. Teine liik meriseen on Eesti vetes haruldane.
ja tänapäeval eristatakse seeneriigis 1 alamriik, 7 hõimkonda ja 10 alamhõimkonda. Süstemaatika: Esiviburlased:Peronospora,peristeetsiumid, apoteetsimid Seened: 350000 liiki Eestis Viburseened-olipiidilised, kartulivähk Ikkeseened-hallikad Kottseened-jahukaste, mürflid, korgitsad, pärmseened, seenevähk, lumiseen Kandseened-puuseened, kasekäsn, haavatalvik, majavamm,puravikud, riisikad,pilvikud jne Riik - Seened. Riik - Esiviburlased.- Päristuumne eluriik; Üherakulised, niitjad või koloonialised organismid; Elutsüklis viburitega varustatud staadiumid; Oluline tunnus viburi ultrastruktuur; Ebajahukasted, tõusmepõletikud jne Riik - Ainuraksed.- Valdavalt üherakulised plasmodiaalsed organismid; Rakul esinevad kulendid liikuvad; Osa parasiite, osa saprobionte; Esindajad: limakud, ebalimakud ja nuuterseened Seente osa põllumajanduses.- üleval tekstis Parasiitseened ja taimehaigused.- Paljud seened parasiteerivad inimestel, loomadel
· Kõrreliste suur liigline mitmekesisus, kuid väike eluvormiline mitmekesisus peamiselt mätastena või murusalt. Püstised lehed, basaalne meristeem. C3 ja C4 liigid. Hea suguline ja vegetatiivne paljunemine. Annavad palju väikseid seemneid, mistõttu sobivad loomleviks. · Peamiselt pisiimetajad. Valdavalt närilised. Pimerott- puudub saba, elab peamiselt maa sees. Haukurid- koloonialised, pesitsevad maasisestes urgudes. Ameerika piisonid, harksarvik, kapabaara, hiidkänguru, koiott, nandu. · Rohtlad on evolutsioneerunud koos suurte rohusööjatega nt ameerika piisonid. Loomadest leidub veel: harksarvik (,,ameerika antiloop"), kapibaara (Lõuna-Ameerikas, suurim näriline), hiidkänguru Austraalias, jakid Mongoolias (kariloomad looduslike rohusööjate asemel),
sigipungad. (Botaanika II) HK IKKESVETIKAD * Neid on umbes 5000 liiki. Nad esinevad magevees ja mõningad ka aerobiontselt. * Siia kuuluvad ühetuumalised vetikad, mille arenemistsüklis puuduvad täielikult viburitega paljunemisstaadiumid ja esineb omapärane suguline paljunemine, mida nim konjugatsiooniks. Kuid mõningatel juhtudel piirdub paljunemine ainult rakkude pooldumisega. * Rakukest ehitus on varieeruv. * Enamik ikkesvetikates on üherakulised või koloonialised organismid, niitjaid on suhteliselt vähe. (Botaanika II) 3. KÕRGEMAD TAIMED ehk SOONTAIMED. * Teise rühma (kõrgemad taimed ehk soontaimed) kuuluvad hulkraksed juhtkoe, varre, lehtede ja juurtega sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed ja katteseemnetaimed ehk õistaimed. Neil on valdav sporofüüt. Sporofüüt taimede elutsükli diploidne, eoseid (spoore) moodustav järk. Sporangium eoseid moodustav organ. Vahepealse rühma moodustavad sammaltaimed. (EE)
Kui asi segane, siis vaadake http://www.tpu.ee/~toenu/matbot/Virus_Bakter.htm 41. Vetikate hõimkonnad. Nende hõimkonnasisene mitmekesisus ja kasutamine. Vetikad kui polüfüleetiline organismirühm. Algae. Vetikad on taimeriigi ürgsed esindajad. Nad on tekkinud vees ja elanud seal üle terveid geoloogilisi aegkondi. Veekeskkonna omaduste püsivuse tõttu on paljud vetikad nüüdisajani säilitanud esialgsest väga vähe erineva kuju. Need on üherakulised ja koloonialised vetikad, mis on lähedased algloomadele. Fülogeneesi käigus arenesid vetikad üherakulistest ja koloonialistest keerulise ehitusega paljurakulisteks hiidorganismideks, mille pikkus ulatub mitmekümne meetrini ja koosnevad eristunud kudedest. Kaasaegne teadus oletab vetikate põlvnemist viburloomades – vees elavaist üherakulistest 1-2 viburiga organismidest. Nende hulgas leidub klorofülli sisaldavaid (autotroofseid) ja värvusetuid (heterotroofseid) organisme
Koniidikandjad võivad paikneda väikeste kimbukeste ehk koreemiumidena, hüüfide põimikul ehk stroomal, kerakujulises või ovaalses pükniidis. 18. Vetikad- Algae. Vetikad on taimeriigi ürgsed esindajad. Nad on tekkinud vees ja elanud seal üle terveid geoloogilisi aegkondi. Veekeskkonna omaduste püsivuse tõttu on paljud vetikad nüüdisajani säilitanud esialgsest väga vähe erineva kuju. Need on üherakulised ja koloonialised vetikad, mis on lähedased algloomadele. Fülogeneesi käigus arenesid vetikad üherakulistest ja koloonialistest keerulise ehitusega paljurakulisteks hiidorganismideks, mille pikkus ulatub mitmekümne meetrini ja koosnevad eristunud kudedest. Kaasaegne teadus oletab vetikate põlvnemist viburloomades vees elavaist üherakulistest 1-2 viburiga organismidest. Nende hulgas leidub klorofülli sisaldavaid 8
Koniidikandjad võivad paikneda väikeste kimbukeste ehk koreemiumidena, hüüfide põimikul ehk stroomal, kerakujulises või ovaalses pükniidis. 18. Vetikad- Algae. Vetikad on taimeriigi ürgsed esindajad. Nad on tekkinud vees ja elanud seal üle terveid geoloogilisi aegkondi. Veekeskkonna omaduste püsivuse tõttu on paljud vetikad nüüdisajani säilitanud esialgsest väga vähe erineva kuju. Need on üherakulised ja koloonialised vetikad, mis on lähedased algloomadele. Fülogeneesi käigus arenesid vetikad üherakulistest ja koloonialistest keerulise ehitusega paljurakulisteks hiidorganismideks, mille pikkus ulatub mitmekümne meetrini ja koosnevad eristunud kudedest. Kaasaegne teadus oletab vetikate põlvnemist viburloomades vees elavaist üherakulistest 1-2 viburiga organismidest. Nende hulgas leidub klorofülli sisaldavaid (autotroofseid) ja värvusetuid (heterotroofseid) organisme. Esimesed on lähemal
annaabi.ee 
