Evolutsioon (0)

1 Hindamata

Evolutsioon
Evolutsioon ehk bioevolutsioon on päritavate tunnuste pöördumatu muutumine põlvkonnast põlvkonda organismide populatsioonides. Evolutsioon seletab ära, kuidas loomad ja taimed pika aja jooksul muutunud on, ning kuidas nad on arenenud selliseks, nagu nad on.

Inimese evolutsioon

Nagu kõigi teiste organismide evolutsiooni, määrasid ka inimese arengu ahvilaadsetest eellastest praeguse inimeseni evolutsioonitegurid : pärilik muutlikkus, geenitriiv, geenisiire ja looduslik valik. Geenitriivi soodustas inimese eellaste karjaline eluviis ning geenisiiret ulatuslikud ränded uutele elualadele. Kõik need tegurid muutsid inimlaste geenifondi ja geneetilist struktuuri. Praegu on looduslik valikühe peamise evolutsioonitegurina tugevalt pärsitud, kuna arenenud tehnoloogia ja meditsiin võimaldavad ellu jääda ka neil, kes muidu looduslikes tingimustes hukuksid. Tänu rasside vabale ristumisele toimub inimkonna geneetiline ühtlustumine, mis on vastupidine suund populatsioonide divergeerumisele. Tänu sotsiaalsele evolutsioonile on inimene ise muutunud evolutsiooniteguriks teistele liikidele. Tänu temale on suur osa liike välja surnud või nende arvukus vähenenud, muutunud on atmosfääri koostis, reostunud mered ja maapind.
Inimesed arenesid troopiliste alade imetajatest. Inimeste lähimad sugulased, šimpansid ja gorillad, pärinevad samuti Aafrikast. Arvatakse, et šimpanside ja inimeste ühine esivanem on pärit Aafrikast 5 miljoni aasta tagant. Sel ajal algas Aafrika nendes piirkondades metsade taandumine ja osa ahve pidi siirduma puudelt maapinnale. Siis eristusidki ahvilaadsed loomad inimahvideks ja inimlasteks. Maapinnal olid eelistatud liikuvamad, osavamad ja taibukamad.
Inimestel on inimahvidega sarnane kehaehitus , füsioloogia, käitumine ning haigused, kuna suur protsent nende geenidest ja kromosoomidest ning samuti valkudest on sarnased. Erinevalt inimestest liiguvad aga inimahvid peamiselt neljal jalal ning nende vähem arenenud aju võimaldab vaid konkreetset mõtlemist, kasutada suhtlemiseks häälitsusi ja zeste ning kätega vaid haarata ja toetada keha liikumisel. Nii füüsilise kui vaimse töö võime inimahvidel puudub. Inimlaste liikumisviis võimaldas savannis kiiremini edasi kulgeda ja kasutada käsi erinevateks tegevusteks.
Kaasaegsed inimesed ehk Homo sapiens sapiens, asustasid maakera 200 000 kuni 4500 aastat tagasi. Nendest pärinevad kõik praegused inimesed.
Praegu on tark inimene esindatud 3 rassina: europiidid Euroopas, mongoliidid Aasias ja Ameerikas ning negriidid Aafrikas ja Austraalias.

Loomade evolutsioon

Esimesed elukandjad ilmusid maale 3,5-4 miljardit aastat tagasi. Maa esimesed asukad oli lihtsa ehitusega, ilma tuumata, organismid. Elu hakkas arenema ürgookeanis.
Üherakuliste organismide elu eksisteeris maal paar miljardit aastat. Järgmine ja elu edasise arengu seisukohalt üks kõige olulisem evolutsiooni muutus leidis aset umbes 1,7-1,4 miljardit aastat tagasi: arenesid päristuumsed organismid. Peale tuuma eristus nende üherakulistel tsütoplasmas veel mitmed membraansed organellid: mitokonder , plastiidid, Golgi kompleks jt.
Membraansete organellide ilmumine võimaldas paremini eralduda rakusisestel sünteesi- ja lagundamisprotsessidel, tagades sellega suurem töökindluse. Rakutuuma moodustamisega käisid kaasas mitmed evolutsioonilised uuendused nagu näiteks suguline sigimine . See võimaldas ulatuslikumat muutlikust ja uusi evolutsioonilisi muutusi. Üherakuliste elu arenes umbes 600-800 miljonit aastat, eristudes seejuures taime-, looma- ja seeneriigiks.
700-900 miljonit aastat tagasi toimus järgmine suur samm – hulkraksete teke.
Eelkambriumis ja vanaaegkonna alguses arenes elu vees. Maailmamerd asustasid sel perioodil vetikad , ainuraksed , käsnad, ainuõõssed, kõhtjalgsed ja peajalgsed , ussid , lülijalgsed ning okasnahksed ja esimesed selgroogsedki. Nendel loomadel kujunesid mitmesugused kaitsekohastumused , nagu kaitsev rüü, mürginäärmed või kiire liikumine.
Vanaaegkonna keskel, siluris ja devonis levis elu ka maismaale. Suure muutuse loomariigi arengusse tõid esimesed maismaataimed . Nad eraldasid õhku järjest rohkem hapnikku – fotosünteesi käigus – nii, et sai võimalikuks loomade elama asumine maismaale. Arenesid hulkjalgsed, putukad ja mõned lülijalgsed ning nende järel kahepaiksed . Seejärel arenes kahepaiksetest edasi esimesed roomajad . Roomajad võisid juba elada pidevalt maismaal, sest soomustega kaetud nahk kaitses neid kuivamise eest. Ka sigimine ei olnud enam veega seotud. Munaraku ümber moodustuv kest kaitses kuivamise ja vigastuste eest.
Permiajastul suri välja enamik kaladest ja kahepaiksetest, samuti suur hulk mereorganisme. Jätkus roomajate areng.
Keskaegkond kujunes roomajate valitsemisperioodiks. Kuni 30 meetri pikkused hiidsisalikud valitsesid maismaal, vees ja õhuruumis. Roomajatest kujunesid ka esimesed imetajad (200 milj. aasta eest). Keskaegkonna viimane ajastu – kriidiajastu kujunes murranguliseks perioodiks. Sellel ajal suri välja enamik roomajaid ning nende elupaiku hakkasid ajapikku täitma selle ajani varjuelu elanud imetajad. Need olid väikesed hiiresarnased loomad. Roomajatest kujunesid ka esimesed lindude eellased, kes sarnanesid üsna palju sisalikega.
Uusaegkonnas muutsid valitsevaks imetajad, kellel oli mitmesugused eelised roomajatega võrreldes; nad olid osavamad liikujad, külma eest kaitses neid paks karvkate , nende järglased olid paremini kaitstud, nad sünnitavad väljaarenenud järglase, kellel on toit emapiimana pidevalt olemas ning kelle eest ka vanemad hoolitsevad. Toimus lindude ja imetajate levik ning mitmekesistumine . Rohkesti uusi liike tekkis ka luukaladel ja putukatel . Paleogeeniajastu lõpul ilmusid inimahvid, neogeeniajastul aga inimese eellased.

Taimede evolutsioon

Taimed pärinevad rohevetikatest, mis on ülejäänud vormidega parafüleetiline rühm ning mida arvatakse kord taimede, kord protistide hulka. rohevetikatel on kahemembraanilise kattegakloroplastid, mis sisaldavad klorofülli a ja b. Nad võivad olla flagellaadid , koloonialised või isegi algeliselt hulkraksed . Paljud on primaarselt haploidsed, kuid teistel on vahelduvad põlvkonniti haploidsed ja diploidsed vormid, mida nimetatakse gametofüüdiks ja sporofüüdiks.
Millalgi paleosoikumis hakkasid taimed maa peale tulema . Nendel uutel vormidel muutusid gametofüüt ja sporofüüt vormilt ja funktsioonilt väga erinevaks: sporofüüt jäi väikeseks ning kogu oma lühikese elu jooksul vanemast sõltuvaks.
Siluris ilmusid uued embrüofüüdid, mis olid nendest piirangutest vabad, ja vallutasid Devonis kogu maismaa. Neile rühmadele on tüüpiline veekaotuse eest kaitsev kutiikula ning juhtkude , mis transpordib vett kõikjale organismi. Selliseid taimi nimetatakse soontaimedeks. Paljudel neist toimib sporofüüt omaette isendina, gametofüüt aga jääb väga väikeseks.
Soontaimede alamrühmas on ka spermatofüüdid ehk seemnetaimed, mis lahknesid paleosoikumi lõpupoole. Nendel vormidel gametofüüti üldse ei ole ning noor sporofüüt alustab eluseemneks nimetatavas elundis , mis areneb vanemorganismil.
Taimed hakkasid rohevetikatest arenema umbes 400 miljonit aastat tagasi. Kasutasid klorofülli ja fotosünteesisid. Säilitasid oma kloroplastides samuti suhkrut tärklisena. Samal perioodil alustasid taimed ja seened ( viimased sümbiondid) sissetungi maismaale. Esimesed maismaataimed olid samblalaadsed, mis nõudsid niisket kliimat. Hiljem, kui taimed olid võimelised moodustama oma katteks vahalaadseid aineid, said nad võimaluse asustada sisemaa kuivemaid piirkondi.
Sammaldel puudub toitainete transpordiks vajalik soonte süsteem ja see limiteerib nende suurust. Vaskulaarsed taimed arenesid sammaldest – esimene teadaolev vaskulaarne taim Cooksonia, oli lehtedeta, ogadega ja harunenud tüvega. Varsti selle järel hakkasid maismaale tungima ka esimesed loomad - sajajalgsete laadsed organismid.

Kasutatud materjal: