materjali, mille tagajärjel häirub ebapärlikarbi normaalne elutegevus. Ebapärlikarp on Eestis I kategooria looduskaitse all olev liik, Eesti punase raamatu järgi kuulub ta 1. kategooriasse ja IUCNi punase nimestiku eriti ohustatud kategooriasse. 11. Konna luustiku iseärasused Riik: Loomad Hõimkond: Keelikloomad Alamhõimkond: Selgroogsed Klass: Kahepaiksed Selts: Päriskonnalised Sugukond: Kärnkonlased Sugukond: Konnlased Perekond: Kärnkonn Perekond: Konn Liik: Harilik kärnkonn Liik: Järvekonn Liik: Rohe-kärnkonn Liik: Tiigikonn Perekond: Epidalea Liik: Veekonn Liik: Juttselg-kärnkonn Liik: Rabakonn Liik: Rohukonn Sugukond: Mudakonlased Perekond: Mudakonn Liik: Harilik mudakonn
Kui palju on Eestis kahepaikseid? Eestis elab ainult 10 liiki kahepaikseid. Need kuuluvad 2 seltsi ning moodustavad 4 sugukonda. Erinevatest kahepaiksete rühmadest saate ülevaate Eesti kahepaiksete süstemaatilisest nimestikust. Millised kahepaiksete liigid on Eestile iseloomulikud? Kõige tavalisem Eesti kahepaikne on pea kõikjal (välja arvatud Saaremaal) esinev rohukonn. Üle kogu Eesti on levinud ka harivesilik. Enam-vähem kõikjal Eestis esinevad veel tähnikvesilik, harilik kärnkonn ja rabakonn. Huvitav on märkida, et saartel esinevad mandri loomadega võrreldes väga suuremõõdulised harilikud kärnkonnad (kuni 16 cm). Kus Eesti kahepaiksed elavad? Eestis on kahepaiksete levikuks küllaltki soodsad tingimused. See tuleneb siinsete veekogude ja niiskete paikade rohkusest. Vertikaalse pupilliga mudakonn ja rohe- kärnkonn tavatsevad elada inimeste läheduses. Mudakonn vajab päevaseks peitumiseks pehmet ja kinnistumata pinnast, mida leidub põldudel ja aiamaadel. Nii
NÕUDMISED EKSAMIL KAHEPAIKSED JA ROOMAJAD 1. Liigid (16) koos ladinakeelsete nimedega; Kahepaiksed: Tähnikvesilik Triturus vulgaris Harivesilik Triturus cristatus Harilik kärnkonn Bufo Bufo Kõre e juttselg-kärnkonn Bufo/Epidalea calamita Rohe-kärnkonn Bufo/Epidalea viridis Mudakonn Pelobates fuscus Pruunid konnad: Rohukonn Rana temporaria Rabakonn Rana arvalis Rohelised konnad: Tiigikonn Rana lessonae Veekonn Rana esculenta Järvekonn Rana ridibunda ROOMAJAD: Arusisalik Lacerta vivipara Kivisisalik Lacerta agilis Vaskuss Anguis fragilis Nastik Natrix natrix Rästik Vipera berus 2. Liigitundmine pildi järgi > kärnkonnad kõiki tunda, mudakonn, rohelised ja pruunid konnad grupiti, õigete proportsioonidega pildil osata vahet teha (roheliste ja pruunide) grupi sees kes on suurem, kes väiksem; Kärnkonnad
varvastevahelised pupilliga silm. ujunahad, Kärnkonlased esiletulevad silmad ja Harilik kärnkonn- puudub saba. Pruunika värvusega. Suurt kasvu. Rohe-kärnkonn- Seljal on erineva kujuga tumeruhelised kuni mustad laigud ning oranzid või punased täpid. Võimsa hüppega aga kohmakas.
Harilik lehekonn Punakõht-unk Välekonn Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konlased, Ranidae 7. Rohukonn Rana temporaria L. 8. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. 9. Tiigikonn Rana lessonae Camerano 10. Järvekonn Rana ridibunda Pallas 11.Veekonn Rana esculenta L. · Silmatorkav on oma levila piiril asuvate liikide rohkus. Selliseid liike on meil 7: · harivesilik, juttselg-kärnkonn, rohekärnkonn, mudakonn, järvekonn,
Röövtoidulised või taimetoidulised (osad iguaanid, kilpkonnad). Kahepaiksete ja roomajate olulisus: Kõrge biomass - olulised toiduahelas nii kiskjate kui toiduobjektidena Taimetoidulised kilpkonnad on eutrofeeruvates vee-elupaikades olulisteks taimede vohamise piirajaks Kahepaiksed – indikaatorliigid Eesti kahepaiksete liiginimekiri: Tähnikvesilik (Triturus/Lissotriton vulgaris) Harivesilik (Triturus cristatus) Harilik kärnkonn (Bufo bufo) Kõre e. juttselg-kärnkonn (Bufo/Epidalea calamita) Rohekärnkonn (Bufo/Epidalea viridis) Mudakonn (Pelobates fuscus) Rohukonn (Rana temporaria) Rabakonn (Rana arvalis) Tiigikonn (Rana/ Pelophylax lessonae) Veekonn (Rana kl. esculenta/ Pelophylax esculentus) Järvekonn (Rana ridibunda/ Pelophylax ridibundus) Sabakonnalised – vesilikud: Vesilikud on veekogudes sigimisajal. Nad ei häälitse. Pärast sigimise lõppu toituvad ja talvituvad maismaal
....................................6 Herilaseviu......................................................................................................................................7 Harakas............................................................................................................................................8 Kahepaiksed.........................................................................................................................................8 Harilik kärnkonn.............................................................................................................................8 Mudakonn.......................................................................................................................................9 Tiigikonn.......................................................................................................................................10 Järvekonn...............................................................
kokkukasvanud lülidest koosnev tundlapiug. Tirdiliste nokk on pea külge kinnitunud pea eesservast kaugele, peaaegu eespuusade vahele. Jalad on tugevad, tagajalad on sageli eriti hästi arenenud ja muutunud hüppejalgadeks. Käpalülisid on kolm. Eestiivad on tagatiibadest tugevamad. Tiibade aluse vahel paikneb kilbike, mis on selja poolt selgesti nähtav. Tirdiliste kehamõõtmed varieeruvad väga laiades piirides, mõnest millimeetrist 10 cm-ni. Eesti suurimate tirtide kehapikkus on kuni 1 cm. Praeguseks tuntakse umbes 40 sugukonda tirdilisi (Eesti punane raamat, 2011) Lutikalised (Heteroptera) Lutikalised (Heteroptera) on suurim vaegmoondega (Hemimetabola) putukate alamselts, mille esindajad on levinud peaaegu üle maakera, kui poolusepiirkonnad ja mõned väiksed ookeanisaared välja arvata. Kokku on maailmas teada ligikaudu 40 000 lutikaliiki, Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1 millimeeter - 11 sentimeetrit), välimuselt väga
Hoburästas *Käblik Värvulised Laul on kõlav, kahe-kolmeosaline Karmiinleevike on ümara peaga ja Karmiinleevike eelistab puhas vilistus, millele mõnikord võib lühikese ning tüseda nokaga, säravate põõsastega pool- järgneda vilejas sädin mustade silmadega laululind. Vana avamaastikku. Asustab isaslinnu pea, rind ja päranipuala on peamiselt lehtmetsi, karmiinpunased. Emaslinnul ja lehtpuuvõsasid, puis- ja enamikul isaslindudel on ülapool põõsasniite, jõeorgude
(Kukk, Kull 1997) Putukaid uurides uuriti nii hooldatavaid kui ka juba kasutusest väljalangenud puisniite. Mardikalistest on arvukalt leitud kärsaklasi(Curculionidae), poilasi(Chrysomelidae), põrniklasi(Scarabaeidae) ja pehmekoorlasi(Cantharidae).Lisaks mardikalised (siklased, naksurlased) ja ka jooksiklaste liigirikkus on suur. Suurliblikaid (Macrolepidoptrea) on samuti palju. Laelatu puisniidul on leitud kahepaiksetest ja roomajatest: rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (R. temporaria), h. kärnkonn (Bufo bufo), tähnikvesilik (Triturus vulgaris), nastik (Natrix natrix), arusisalik (Lacerta vivipara), rästik (Vipera berus), vaskuss (Anguis fragilis). Pisiimetajate kohta on tehtud uuring samuti Laelatul. Sealt on leitud leethiiri (Clethrionomys glaerolus), juttselg-hiiri (Apodemus agrarius) ja kaelushiiri (A. flavicollis) (Kukk, Kull 1997).
tihedus maastikul langenud, hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved. 4 Eesti selgroogsed Kõre Kõre nimetuseks oli varem ka "juttselg-kärnkonn". See kajastas täpselt looma välimust - rohekates- pruunikates-hallikates toonides seljal kulgeb kitsas kollane pikitriip, mille järgi on teda hõlbus eristada teistest konnadest. Üldiselt heledal seljal leidub arvukalt väikesi tumedaid plekke. Nimetus "kõre" tuleb konna omapärasest kõrisevast laulust, mis meenutab väikese mootori põrinat ning võib vaiksetel öödel kosta enam kui kilomeetri kaugusele. Kõre elupaigad on teistsugused kui teistel meie konnadel - nimelt asustab ta peamiselt rannikualasid, taludes vabalt ka riim- ning soolast vett.
EESTI MAGEVEEKALAD. Klass SÕÕRSUUD Selts silmulised Sugukond silmlased. ( ussitaolised, t täppi) MERISUTT. Ühevärvilised, mustrita. JÕESILM Jõesilm on maolaadse kehakujuga, esmapilgul angerjat meenutav kala. Suu asemel on tal sarvhammastega imilehter, nahk on soomusteta, pea külgedel on seitse paari lõpuseavasid. Selg ja küljed on metalselt läikivad tumehallid, kõht valkjaskollane. Võivad kasvada kuni poole meetri pikkuseks ja kaaluda kuni paarsada grammi. Suurem sõrmejämedune. OJASILM. Väiksem pliiatsijämedune mageveeline. Klass LUUKALAD Selts tuuralised (luukilbid, 4 poiset) TUUR. Esmapilgul meenutab ta natuke haid. Tuura keha ei kata mitte soomused, vaid 5 rida luukilpe, mille vahel on tihedalt väikesi rombjaid plaadikesi. Pea on lamenenud ja koon terav. Pea alaküljel paikneb väike suu. Silmad on pisikesed ja veidi ovaalsed. Saba on samuti
N. köidikkonn Sgk lehekonlased – varvaste otstel kettalaadsed napakesed. Elavad enamasti puu otsas. N. lehekonn Sgk lendkonlased – enamikus puu otsas elavad liigid. Paljudel on varbad ujulestade ja nappadega, mistõttu võivad nad puu otsas osavasti ronida ja ühelt puult teisele liuelda. N. lendkonn Sgk mudakonlased – N. mudakonn, Sgk kärnkonlased – jäsemed enam-vähem ühepikkused. Nahk rohkete mürginäärmetega (krobeline) ning suhteliselt kuiv. N. harilik kärnkonn, juttselgkärnkonn, rohekärnkonn. Sgk konlased – N. rohukonn, veekonn, tiigikonn, rabakonn ja järvekonn. EESTI KAHEPAIKSED kõik on kaitse all I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik, Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik, Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn, Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn, Bufo bufo L. 5
..68 cm · 2...5,8 kg Lepus timidus (L). · Eestis on laialt levinud sobivates biotoopides - peamiselt okaspuudega metsades ja rabades · levinud ainult mandri-Eestis · rangelt taimetoiduline · suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu · mustade kõrvatipud · arvukus väheneb hetkel Eestis 10000-12000 vahel · sööb oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad · valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui
Eestis elab 5 liiki roomajaid. Nad kõik kuuluvad soomuseliste seltsi 4. Sugukonda. Arusisalik on 10…16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette, jookseb natuke maad mööda põhja ning kaevub seejärel mutta või veekogu põhjas olevate lehtede alla. Maismaal
o Vanus: Haug- 10- 20/25 a Ahven 20 a Ogalik 4 a o Sõõrsuud: o Esimesed keelikloomad o Sale keha, soomused ja paaris uimed puuduvad o Seljakeelik o Suu asemel sarvhammastega imilehter 33.Nimeta Eesti kahepaiksed. Mis neid ohustab? Kuidas saab kaitsta, mida on tehtud? Kuidas eristada harivesilikku ja tähnikvesilikku? Kuidas eristada vesiliku ja konnade mune? Tähnikvesilik, harivesilik, mudakonn, harilik kärnkonn, rohekärnkonn, juttselg-kärnkonn, rohukonn, rabakonn, järvekonn, veekonn, tiigikonn. Ohustab kemikaalide kasutamine suurpõllunduses, elupaikade hävitamine. Taastati ja rajati erineva sügavusega veekogusid. Lähtuti liikide elupaiganõuetest, näiteks harivesiliku veekogud rajati metsa lähedusse. Väikesed veekogud rajati tihedalt kogumikena, et kahepaiksed saaksid nende vahel lihtsalt liikuda
süüakse ka praetult. Ta keha on hõbeläikeline ja selg tume sinakas-roheline. Räime seljauim on kõhuuimest eespool. Ta kõhualune on sile. Räim on hariliku heeringa sugulane. Veedab oma elu avamerel. Kilu on kuni 14 cm pikk. Ta koeb avamerel. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud. Temast tehakse konserve ja vürtsikilu. Ta on väike saleda kehakujuga sinkjas-rohelise seljaga hõbedane kala. Kilu seljauim on kõhuuimest taga pool. Ta kõht on saagjas. Kilu on omaette kalaliik. Ta veedab terve oma elu avamerel ja ei tule mitte kunagi ranniku lähedale. Kilu veedab talve väheliikuvates parvedes kuni 100 meetri sügavusel merepõhjas. Lest on kuni 50 cm pikk, laia ja lapiku, veidi pikliku kehaga Läänemere kala. Lesta silmad on ühel küljel. Silmadega külg on kare ja tumepruun, teine külg aga valge. Ta elutseb kuni 40 meetri sügavusel. Lestad elavad üksikuna
Soome roomajate süstemaatiline nimestik: Selts-soomuselised: arusisalik ( Zootoca vivipara), vaskuss (Anguis fragilis) Alamselts-maolised: nastik (Natrix natrix), rästik (Vipera berus). [10] Eestis on roomajate liigirikkus suurem kui Soomes. Eestis ja Soomes elavad samad liigid, kuid Soomes ei ela kivisisalikku. Kivisisalik Kivisisalik on suhteliselt suure peaga ja töntsi kehaehitusega sisalik, kelle kehapikkus on 16...18 (22) cm. Isased loomad on värvuselt rohekad, emased pruunikad. Joonis 2. Näeme, et piki kivisisaliku selga kulgeb üks või kaks rida korrapäratu kujuga tumepruune või musti laike. [9] Joonis 2. Kivisisalik Lacerta agilis.
Ränne Ränd- ja hulgulind. Talvitab lahtistel vetel, peamiselt Kaspia ja Vahemere rannikul, Väike-Aasias, Lääne- Euroopas, Hiinas, Jaapanis ja Põhja-Ameerikas Californias. Eestist lahkub novembri lõpul või detsembri alguses, osa jäävad siia. Äralennanud saabuvad märtsi teisel poolel. Rändab salkades, tavaliselt 3...8, vahel ka 30...50 lindu. Ka läbirändaja. Sügisrändel sageli salkadena põldudel. Toitumine Kalad, raiped, konnad, ussid, hiired, veeselgrootud, õhus tabatavad kiilid jt putukad, ka marjad ja idanevad terad, tihti haudenaabrite munad ja nõrgad pojad. Pesitsemine Kaljudel, kividel, väikesaartel, jõeleedetel ja -saartel. Paar püsib kogu elu. Territoorium hõivatakse varakevadel, kaitstakse kogu pesitsusaja kestel. Pesitseb koloniaalselt, kuni 100 paari koos, pesad tihedalt, harva aga pesitseb ka üksikult. Ehitusmaterjaliks vetikad ja kõrred. Pesa asub kõrgemal kohal. Muneb mai alguses enamasti
truupide servad, kivid. Saarma ekskremendid on väga kergesti äratuntavad need on värskena mustad kuini rohelised vormitud ,,laigud", mis vananedes muutuvad halliks ja haisevad tugevasti kala järgi. Saarmas on aktiivne enamasti öösiti või hämaras. Urud on enamasti kaldas ja urusuu avaneb tihti vee alla (sellisel juhul on pesakambri laes õhuauk). Enamasti on ühel saarmal mitu puhke ja varjepaika. Toit on loomne: esikohal on konnad ja kalad, sööb ka pisiimetajaid (hiired, ondatra, mügri), veelindude pojad, vähid, veeputukad limused. Talvel võib toiduotsinguil liikuda kümneid kilomeetreid väga külmadel aastatel, mil veekogud jäätuvad, ei saa saarmad kuskilt toitu kätte ja hukkuvad. Paaritumine võib toimuda igal aastaajal, seega võib latentsusperiood olla väga pikk. Loode areneb vaid kaks kuud ning pojad sünnivad veebruaris-aprillis. Emasloom poegib üle 1-2 aasta ja korraga on pesakonnas 1-3 poega
Kuressaare Ametikool SAARE GOLFIVÄLJAKUTE PIIRKONNA LOODUSKESKKOND Referaat, Giidiõppe eriala Autor: Maris Valgma, Juhendaja: Reena Smidt Kuressaare 2018 1 Sisukord Sissejuhatus 1. Taimeriik lk 4 2. Loomariik lk 37 3. Kokkuvõte lk 68 Kasutatud allikad lk 68 2 Sissejuhatus Käesoleva referaadi eesmärk on tutvustada looduskeskkonda Saare golfiväljakute piirkonnas, et õppida tundma põhjalikumalt erinevaid liike ja nende iseärasusi. 1. Taimeriik lk 3 Tutvustan seal kasvavaid: - puu- ja põõsaliike (10 liiki); - rohttaimi (10 liiki); - samblaid (3 liiki); - samblikke (3 liiki) -
-taimkate: mättavahedes madalsootaimed, mätastel rabataimed. Turbasamblad. Põõsastest paakspuu, vaevakask. Puudest mänd, sookask, kohati kidur kuusk. Madal- ja siirdesoode loomastik: Putukad- üle 1500 liigi, kõige rohkem mardikalisi, ülekaalus niiskuslembelised taim ja putuktoidulased liigid Ämblikud- tegutsevad sambla pinnal ja pinnakihtides, väiksed, Kahepaiksed- Kõikjal soodes rohukonn, sageli ka rabakonn, Roomajad- kuivemates sooservades sisalikud, kraavikallastel rästikud Linnud- sookurg, teder, roolinnud Imetajad- põder, metssiga, valgejänes Rabade liigitused Puude arvu ja kasvu järgi jaotatakse rabad: -rabametsad -puisrabad -lagerabad Ida- ja Lääne-Eesti rabade erinevused. Lääne-Eesti rabad -järsu rabarinnakuga -keskosa tasane -vesi liigub raba servas -keskel lageraba, puud rabanõlvadel
Hallhüljes on paindliku toiduvalikuga ja arvatavasti ei söö iga päev. Täiskasvanud looma päevane toiduvajadus on umbes 5–7 kg ehk ligikaudu 6% oma kehamassist. Välimus - Hallhülge karvastikus domineerivad hallikad toonid, mõnikord võib leiduda looma peal, kaelal, kõhul ja loibadel ka punakat tooni. Isased on tavaliselt tumedama põhivärvusega, millest eristuvad heledamad laigud. Emaste karvkate on heledamat tooni ning laigud nende seljal on rohkem ühte sulanud. Vanadel isasloomadel on kaelapiirkonnas 3–4 silmatorkavat kurdu. Hallhülgel on võrreldes viigerhülgega kolmnurksem pea kuju ja pikem koon. Hallhülge koon ei ole profiilis eristunud, vaid kulgeb sirgjooneliselt pealaest ninani. Isaste hallhüljeste koon lai ja ninamiku kohalt kumer, emastel on lamedam profiil ja saledam ninamik. Hallhüljeste tüvepikkus on 210–330 cm (isastel kuni 330 ja emastel kuni 250 cm). Isaste kehakaal 170–310 kg ja emastel 105–186 kg.
Tallinna Teeninduskool Leevika Vilja 021K Referaat Sissejuhatus Mis on kala? Kalad on üldnimetus vees elavatele kõigusoojastele keelikloomadele. Termin ei oma tänapäeval süstemaatilist tähendust, vaid on kasutusel kokkuvõtliku mõistena sarnase välimusega loomade klasside esindajate kohta. Ajalooliselt on ta siiski ka taksonoomilise ühikuna käibel olnud (klass Pisces). Kalade keha on kaetud soomustega ning arenenud on kaks paari paarisuimi ja mitu paaritut uime. Kalu on rikkalikult meredes jamageveekogudes, kalaliike elab alates ookeanisüvikutest kuni kõrgete mägijärvedeni. Kalad on tähtsad inimese püügiobjektid, paljusid liike kasutatakse tööstuslikult; levinud on ka nende kasvatus kalatiikides. Kaladel on karekreatsiooniline ja esteetiline väärtus: populaarne on nii üldine kalapüük kui ka sportkalapüük, esteetilist väärtust omavad kalad näiteksakvaariumites. Kalu on austatud ja kasutatud ka paljudes kultuurides nii
-ülekaalus niiskuslembesed taim- ja putuktoidulised liigid Ämblikud -tegutsevad põhilisel sambla pinnal ja pinnakihtides, enamus väikesed -hiidämblik – samblarinde suurim ämblik, huntämblikud, madalsoodes taimedel ilma võrguta saaki varitsev hüpikämblik, siirdesoometsades kangurlane, luhasoometsades domineerivad krabiämblik ja sireämblik. Ristämblik – koob puude ja põõsaste vahele püünisvõrke Kahepaiksed -kõikjal soodes rohukonn, sageli rabakonn. Peipsi ääres rohe-kärnkonn. Väikestes sooveekogudes esineb tähnik-vesilikku. Roomajad -kuivemates sooservades, kraavikallastel rohkesti arusisalikke ja rästikuid ning vaskusse. Linnud -haudelindudest: sookurg, kurvitsalised, roolinnud. Esineb teder, rukkirääk, metskiur, põõsalinde. Lagesoolinnud: kiivitaja, punajalg-tilder, mustsaba-vigle. Kõige tihedam on asustus juunis. Madalsoode keskosad jäävad linnutühjaks augusti lõpuks ja nii järgmise kevadeni
Kael on keskmise pikkusega, kergelt kumerdunud, lihaseline. Keha: lai ja sügav rinnakorv, hästi esijalgade vahel asetsev. Kaardunud roided. Jõuline selg ja nimmeosa, sügavad küljed, väga vähesel määral ülespoole hoidev kõhujoon. Jäsemed: hea nurga all esiseis, sirged, jõulised, tugevasti lahus asetsevad esijalad, jõuline luustik, sirge kämmal. Laiad, jämedad, lihaselised tagajalad, laialt lahus asetsevad. Käpad on suured, ümarad, hästi kumerdunud varvaste ja mustade küüntega. Saba on kõrgel asetsev, peab ulatuma kannaliigesteni või madalamale, hoidub rippu või kaarjalt. Karvkate on lühike, tihe, liibuv. Värvus: aprikoos või hõbe, fawn või fawn-brindle, koon, kõrvad ja ninapeegel peavad alati olema mustad. Setter Setter on intelligentne ja sbralik koer, kes täidab ideaalselt nii lemmiklooma, jahikoera kui näitusekoera rolle. Ta armastab tegevust ja liikumist, saab hästi läbi
meeldib närida autode elektijuhtmeid Lubatud jahiviisid ja aeg: kastlõksuga, puult või ehitiselt kohe surmava püünisrauaga, samuti varitsus- ja hiilimisjahina ja jahikoeraga 1.nov- 28.veeb. Mäger (Meles meles) Selts: kiskjalised Sugukond: kärplased. Välimus: 60-90 cm; kaal 15 35kg. On jässaka kehaga kärplane, kellel on iseloomulikud kolm koonult algavat valget vööti, mis jooksevad üle lauba ja pea külgedele. Keha alapool on tume (must) ja ülapool hallikas. Kurgualune, kõht ja jalad on mustad. Eeskäpp on tagumisest laiem. Uruloom! Levimise tingimus on, et peab saama ehitada urge. Levik: peaaegu kogu Euroopa, v.a. Põhja- Skandinaavia. Arvukus Eestis: kogu mandril, arvukam Lõuna-Eestis. Hiiumaal teda pole. Toitumine: Tüüpilise segatoidulise loomana toitub mäger putukatest, ussikestest, tõukudest, närilistest. Ta sööb madalas pesitsevate lindude mune ja poegi, konni, tigusid. Olulise osa
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka
LUUA METSANDUSKOOL METSABOTAANIKA KOOSTAS: EVELIN SAARVA LUUA 2003 EESSÕNA Käesolev "Metsabotaanika" õpik on mõeldud Luua Metsanduskooli esimeste kursuste õpilastele metsakasvukohatüüpides kasvavate taimede tundmaõppimiseks. Õppevahendi koostamise aluseks olid Jaanus Paali ning Erich Lõhmuse metsatüpoloogiat käsitlevad monograafiad. Metsataimede tutvustamine toimub kasvukohatüüpide järgi, kusjuures lisatud on ka kasvukohatüüpide kirjeldused. Igale taimekirjeldusele on lisatud taime või sambla-sambliku joonis. Teksti olulisematele märksõnadele on joon alla tõmmatud, see hõlbustab informatsiooni kättesaamist. Lühend (K) tähistab antud kasvukoha karakterliiki, (KD) karakter-dominanti ja (D) domineerivat liiki. Metsad jaotatakse vastavalt mullastikule ja veereziimile metsa kasvukohatüüpideks (kkt). Need on enamkasutatavad üksused metsade korraldamisel, sest kasvukohatingimused määravad puistute tagav
Paleogeen Hiidroomajate hävingu järel algas imetajate kiire evolutsioon. Ilmusid kiskjalised,kabjalised, esimesed londilised, närilised ja ahvilised. Mõned imetajate rühmad - vaalalised ja loivalised - kohastusid eluks veekeskkonnas, siirdudes maismaalt tagasi vette. Austraalias suurenes kukkurloomade mitmekesisus. Neogeen Neogeeni kliima ja loomastik olid sarnased tänapäevastega. Laialt hakkasid levima maod, laululinnud, konnad, rotid, hiired ning rohttaimed. Umbes 7 miljoni aasta eest toimus hominiidide lahknemine teistest primaatidest. Kvaternaar Kvaternaari alguse loomastikus oli nii nüüdisaegseid kui ka Neogeeni ajastule iseloomulikke loomi (nt mõõkhambuline tiiger). Ilmusid inimese vahetud eellased - perekond Homo esindajad, kelle Aafrikas alanud evolutsioon on viinud mõistusega inimese - Homo sapiens'i tekkimiseni
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügisek
lausalise õõnena, vaid tükati: moondunud osalt veresoonkonnaks, osalt kärsapaunaks. Iseloomulik väga pikk kärss, mis sissetõmmatuna paikneb paunas ja võib välja paiskuda tolle kokkusurumise toimel (vesiskelett!). Suu ja pärak eraldi. Kehas lülistuse algmeid. Eluviis: röövloomad, elavad peamiselt meres. 20. Parasiitsete lameusside (Platyhelminthes) põhirühmade lõpp- ja vaheperemehi magevees, näiteid Lõpp- ja vaheperemehi magevees: kalad, konnad ja nende kullesed (Monogenea), imiussidel: vaheperemees enamasti limune, lõpp-peremees selgroogne (nt maksakaanil vastne teos, täiskasvanult lamba maksas), Tetracotyle percae-fluviatilis: vastne ahvena kõhukelmes, täiskasvanult veelindudel; harilik vereimiuss (Schistosoma haematobium) vastne tigudes, täiskasvanu inimese veresoontes, paelussid: vaheldumisi selgroogsete sooltes ja mõnes selgrootus, laiuss: vaheperemeheks sõudiklane, lõpp-peremeheks inimene, vahepeal veel röövkalas.
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
