Kognitiivne psühholoogia (2)

Kognitiivne lähenemine
1950/60. aastatel tõusis kesksele kohale kognitiivne ehk tunnetuspsühholoogia, mis uurib eeskätt info vaimset töötlemist. Kognitiivset psühholoogiat huvitab, kuidas inimesed loovad maailma kujundeid enda sees, oma peas ning eelkõige küsimus, millised on need mõtlemisprotsessid, mis moodustavad inimese käitumise aluse. Nende probleemide käsitlemisel eristatakse intrinsiivset ja ekstrinsiivset motivatsiooni:
1) Intrinsiivselt ehk seesmiselt motiveeritud on selline tegevus, mis võetakse ette mingite pikaajaliste eesmärkide nimel, mingite eelistuste tõttu, soovist end ületada või mingit ülesannet lõpetada või lihtsalt nautida tegevust ennast. Intrinsiivse motivatsiooni alla kuulub ka autonoomiataotlus – inimene vajab teatavat käitumisvabadust, mitte pidevat kontrolli. Intrinsiivse motivatsiooni suurendamisele aitab kaasa informeeriv tasu või kiitus. Need tasud aga, millega taotletakse inimese käitumise kontrollimist, viivad teda mõttele, et ta pingutaski tasu pärast, ning inimese seesmine soov kahaneb. Seesmiselt motiveeritud on ka inimese loomulik uudishimu ning soov olla ise enda peremees .
2) Ekstrinsiivselt ehk väliselt on motiveeritud selline käitumine, mis lähtub mingi väljastpoolt saadava tasu silmaspidamisest. Niisugused motiivid on palga ja üldse raha saamine, mitmesugused ühiskonnas kehtivad tasud – siia kuuluvad nt. haridust tõendavad tunnistused, diplomid ja kraadid – jms.
Need inimesed, kes on midagi loonud, on oma tegevust tavaliselt ka nautinud. Ühtlasi arenevad nad töö käigus ja avardavad oma kogemuste piire . Intrinsiivselt motiveeritud töö annab paremaid tulemusi. Kuid mõnikord võib ekstrinsiivne motivatsioon intriivset motivatsiooni vähendada, see juhtub siis, kui inimese eesmärk mingil põhjusel teiseneb. Nii muutub inimene, kes teeb midagi oma huvi pärast, asja vastu tunduvalt ükskõiksemaks, kui talle selle tegevuse eest maksma hakatakse. Ükski kognitiivne motivatsiooniteooria ei seleta inimese käitumist tervikuna , kuid nad kõik lisavad oma panuse motivatsiooni ja käitumise vaheliste seoste selgitamisse.
Psüühika- ja käitumishäirete kliiniliste ja eksperimentaalsete uurimuste alusel on kognitiiv-käitumisteraapia ehitanud ja tõestanud paljude häirete, eelkõige depressiooni, ärevushäirete, samuti käitumishäirete ja psühhosomaatiliste vaevuste teoreetilised mudelid. Kognitiivsete käsitluste järgi on ebanormaalne käitumine moonutatud mõtlemise tulemus.
Inimene modelleerib keskkonda ja seal toimuvat, loob tegevuskeskkonnast teatud seesmised mudelid. Ja kui need mudelid või skeemid on juba tekkinud, siis hakkavad nad meie mõtteid ja tegevust suunama. Tänu nende kasutamisele hangib inimene välismaailmast infot valikuliselt ja ka tõlgendab seda valikuliselt. Uusi mudeleid saadakse aga õppimise kaudu. Et nimetatud mudelid ei ole lastel ja täiskasvanutel ühesugused, siis on näiteks šveitsi psühholoog Jean Piaget uurinud, milliseid vaimseid operatsioone lapsed teatud vanuses teevad.
Kognitiivse psühholoogia esindajate tähelepanu all on seega teadmiste omandamine õppimise teel, nende korrastamine, teadmise organiseeritus inimese mälus. Uuritakse, kuidas on kujundid ja sõnalised mõisted seotud info taastamisel ja mõtlemisel, kuidas toimub info töötlemine. Info töötlemist saab jaotada mitmeks astmeks . Kui ühel tasandil on protsess toimunud, saadetakse info järgmisele tasandile teist liiki töötluseks. Tunnetuspsühholoogid rõhutavad, et mälus me mitte ainult ei korda seda, mida kuuleme ja näeme, vaid seal toimub pidev informatsiooni tõlgendamine.
Kognitiivse õpiteooria järgi on õppimises keskne koht info sisemisel ümbertöötamisel, mille tulemusena omandab inimene info vastuvõtuks, lahtimõtestamiseks ja probleemide lahendamiseks tarvilikke sisemisi mudeleid (malle). Ühe esimesena asetas õppimisvõtted kindlasse süsteemi 1970. aastail ameerika psühholoog R. Gagne . Ta lähtus oletusest, et õpioperatsioone saab vaadelda hierarhias . Madalaimal astmel on klassikaline tingitus ehk signaalide eristama õppimine. Aste kõrgemal paikneb instrumentaalne õppimine, sellest edasi tuleb reaktsioonijadade õping, seepeale sõnaliste assotsiatsioonide tasand, mõistete eristamise ja moodustamise omandamine ning lõpuks probleemilahendamise oskus. Tänapäeval käsitatakse õpioperatsioone paralleelsena.
Õppimise kognitiivset protsessi võib vaadelda ka vaimse tegevuse operatsioonide jadana: enesehäälestamine -> tähelepanu koondamine -> tajumine -> teabe vastuvõtt -> teabe mõistmine -> meeldejätmine -> meeldetuletamine -> õpitu kasutamine -> lõplik omandamine.
Kognitiivse emotsiooniteooria teeneks on atributsiooni osa rõhutamine tundeelus: tundmuste aluseks peetakse toimuvale tähenduste omistamist ja olukordade lahtimõtestamist, aga ka oma elamusele seletava tõlgenduse otsimist.
Ameerika psühholoog Leon Festinger (1919-1990) lõi kognitiivse dissonantsi teooria. Selle teooria kohaselt teeb ebakõla tunnetav inimene ühte kahest: kas üritab suurendada probleemi omavahel kooskõlaliste elementide arvu või muudab oma arvamusi nii, et ebakõla kahe asja vahel väheneks.
Kognitiivse lähenemisviisi esindajad peavad emotsioonide tekkimise juures oluliseks inimese hinnangut stiimulile (olukorrale või sündmusele) või tähendust, mille ta stiimulile omistab. Seda arusaama võib kohata juba vanakreeka filosoofias – Aristoteles arvas, et emotsioonid on vastuseks sellele, kuidas me tõlgendame maailma.
Julian Rotter arendas kontrollkeskme teooria, mis käsitleb inimeste enesehinnangulisi arvamusi oma saavutuste ja ebaedu kohta. Tema järgi kujuneb inimesel välja üldistatud ootus, millest need arvamused lähtuvad ja millele vastavalt inimene ka käitub. On kaks sellist ootust:
1) kõik, mida inimene teeb, sõltub temast endast;
2) kõik, mida inimene teeb, sõltub olukorrast, kuhu ta on sattunud.
Rotteri arvates on kord väljakujunenud üldistatud ootus suhteliselt püsiv, mistõttu võib seda nimetada tunnetatud kontrollkeskmeks kui isiksuse omaduseks.
Seesmise ehk internaalse kontrollkeskmega inimesed peavad oma edu ja ebaedu eeskätt enesest sõltuvaks, nad arvestavad põhiliselt oma võimeid ja eeldavad oma tegevusele vastavaid tulemusi. Usuvad, et suudavad ise oma elu kulgu määrata, üritavad seda aktiivselt suunata, otsivad aktiivselt enda igakülgse realiseerimise võimalusi. Neid iseloomustab algatusvõime, oma otsuste langetamisel on nad uurivad ja kaalutlevad
Välise ehk eksternaalse kontrollkeskmega inimesed mõtlevad, et nende edu ja ebaedu tuleneb peamiselt välistest tingimustest ja asjaoludest. Nad arvavad end sõltuvat kompetentsetest isikutest ning alluvad üsna kergesti mõjutustele. Nad usuvad, et tulevik on ette määratud ja nad ei suuda seda mõjutada, seega pole mõtet pingutada eesmärkide saavutamiseks.
Jean Piaget (1896-1980) lõi kognitiivse arengu teooria. Ta uuris ja kirjeldas peamiselt laste mõtlemise arengut. Ta leidis, et laps üritab aktiivselt maailma tunnetada ja mõtestada ning et kohanemisvõime arenguga kaasneb intelligentsuse areng. See toimub assimilatsiooni ja akommodatsiooni kaudu. Assimilatsiooni kaudu liidetakse uus informatsioon juba olemasolevatesse skeemidesse – laps võtab keskkonnast endale sobivat . Kui aga informatsioon ei sobi skeemiga , siis toimub akommodatsioon (muganemine) – laps muudab skeemi ehk kohandab ennast keskkonnale. Piaget’ järgi toimub laste kognitiivne areng astmeliselt. Need astmed või staadiumid erinevad kvalitatiivselt ning iga järgmine rajaneb eelmisel. Arengule on oluline nii organismi füüsiline küpsemine kui ka keskkond.
1) Sensomotoorne staadium – sünnist kuni 2. eluaasta lõpuni. Selles staadiumis õpitakse keskkonda tundma ja sellega toime tulema peamiselt meelte ja liigutuste kaudu.
2) Operatsioonieelne staadium – 3. kuni 7. eluaastani. Järjest rohkem kasutatakse objektide ja nähtuste tähistamiseks sümboleid. Siiski ei suudeta veel sooritada keerukamaid mõtteoperatsioone. Nii on selleealistel lastel raskusi objektide liigitamisega, järelduste tegemistega jne. Lapse mõtlemist iseloomustab ka enesekesksus ehk egotsentrism .
3) Konkreetsete operatsioonide staadium – 7. kuni 12. eluaastani. Mõtlemisvõime täiustub, laps oskab teha oluliste tunnuste põhjal järeldusi ning pöörata sündmuste käiku mõtteliselt tagasi. Väheneb egotsentriline mõtlemine.
4) Formaalsete operatsioonide staadium – 12.eluaastast edasi. Kujuneb abstraktne ja loogiline mõtlemine. Kõige iseloomulikum on võime toime tulla oletuslike ehk hüpoteetiliste lahenduskäikudega, kasutada analoogiaid ja tähenduse ülekandmist. Piaget’ arvates on see staadium inimese võimete arengu tipp.
Hinnangud Piaget’i teooriale: üldiselt jagatakse tema veendumust, et arengule on tähtis nii organismi füsioloogiline küpsemine kui ka keskkond. Samas ei nõustuta tema arvamusega, nagu tähendaks formaalsete operatsioonide staadium kognitiivse arengu lage . Lisaks on leitud, et formaalse mõtlemise arengus mängib olulist osa ka inimese sugu.
Kognitiivne areng ei lõpe lapse- või noorukieaga. Vaimse võimekuse säilitamiseks on üks eriti oluline tegur nii noorte kui ka eakate puhul oma vaimsete võimete kasutamine.
Selle psühholoogia suunaga tutvumine ole väga hariv ning huvitav. Olles lugenud psühholoogia õpikutest selle suuna kohta, pean tõdema, et nõustun kõikide väidetega kognitiivse psühholoogia vallas. Paljud need väited tundsin ma elust enesest ära (nagu näiteks Leon Festingeri teooria), kuid poleks osanud arvatagi, et need kuuluvad kognitiivse psühholoogia valdkonda.
Kasutatud allikad:
Uljas , J., Rumberg, T. (2002). “Psühholoogia. Gümnaasiumiõpik”. Koolibri, Tallinn.
Konstabel , K. (2002). “Psühholoogia gümnaasiumile”. Toim. J. Allik, M. Rauk . Tartu Ülikooli Kirjastus.
Kidron , A. (2001). “Psühholoogia põhisuunad”. Kirjastus: Mondo.