KOERTE KÕNELUS- Cervantes (0)

KOERTE KÕNELUS- Cervantes
Donja Estefania de Caicedole- naine, kellega lipnik Campuzano oli abiellunud ja, kes talle süüfilise andis.
Lipnik Campuzano- sõjaväelane, kes hospidalis süüfilist ravimas käis (peategelane)
Donja Clementa Bueso- donja estefania maja ja vara tõeline omanik
Don Lope Melendez de Almendarez- clementa mees
Duenja Hortigosa- clementa teenija
Litsentsiaat Peralta- mees, kellele Campuzano seda lugu jutustab
Cipion- üks koer
Berganza- teine koer
Nicolas Tömpnina- berganza esimene omanik, lihunik
Cariniosa vms- nõid
Novell algab sellega, kuidas Campuzano hospidalist välja lonkab , kus ta enda süüfilist just ravimas käis. Ta näeb juhuslikult vana sõpra Peraltalt, kellele jutustas oma petisest naisest Estefaniast, kellelt ta süüfilise sai ja, kes teda lisaks veel pettis. Rääkides talle, et tal on 2500 (misiganesrahaühik) väärtuses vara ja maja, et Campuzano ta naiseks võtaks ja Campuzano ütles selle peale vastu, et tal on 2000 väärtuses vara ja, et on nõus ja kui nad juba mõnda aega seal Estefania majas olid elanud, siis ilmusid kohale maja päris omanikud Clementa ja Lope oma teenijaga, kes olid imestanud, et Estefania võõramehega seal nende voodis olid ja Clementa küsis aru selle kohta. Estefania valetas selle peale Campuzanole, et Clementa on ta hea sõbranna ja tahab, et Lope ta ära kosiks ja sellepärast teeskleb, et see on tegelikult tema maja ja, et ta ise on sellega nõus. Campuzanole see ei meeldinud ja arvas , et see on vale, et naine niimoodi sõbrannal oma majas elada lubab ja nad ise läksid siis Estefania teise sõbranna juurde elama, kus nad iga päev tülitsesid selle maja pärast ja Campuzano tahtis sinna ikka tagasi minna jne. Siis see maja omanik, kus nad nüüd elasid, küsis Campuzanolt, et mida nad igapäev karjuvad üksteise peale ja siis Campuzano rääkis talle asja ära, et nende maja on hoopis ta sõbranna Clementa käes, mille peale maja omanik imestas ja Campuzanole tõe ära rääkis, et Estefanial pole tegelikult mingit vara, et ta on sulle valetanud. Campuzano oli väga vihane ja läks teda otsima ja tagasi jõudes ta avastas, et Estefania oli tema kohvritäie varaga ära põgenenud. Mis tegelikult ei olnudki vara, sest see polnud tegelikult 2000 väärt, vaid kõige rohkem 200 väärt, Campuzano oli ka ise Estefaniale alguses valetanud. Üritasid mõlemad üksteist petta . Peralta oli sellise jutu peale väga imestunud ja siis Campuzano ütles, et see väike asi, mille peale imestada, et sa ei tea, mis ta hospidalis kuulis . Peralta oli väga imestunud ja tahtis teada ja siis Campuzano rääkiski. Et tead need kaks koera , kes hospidali valvavad ja päeval almuseid korjamas käivad, et need rääkisid öösel omavahel. Peralta eriti ei uskunud teda, aga Campuzano jäi endale kindlaks ja ütles, et nad rääkisid öösel ja ma kirjutasin kogu nende jutu üles. Kaks ööd kuulasin nende jutte , ühel õhtul rääkis üks koer Berganza oma eluloo ja teisel ööl rääkis Cipion oma eluloo, aga et kirja ta pani ainult Berganza oma ja, et kui seda lugu edu tabab ja inimesed teda hulluks ei pea, siis paneb teise loo ka kirja. Andis selle siis Peraltale lugeda.
Berganza räägib, et tema esimene omanik oli lihunik Nicolas Tömpnina, kes teda ja teisi koeri õpetas loomi tapma ja päeval käskis neil liha vedada. Rääkis veel, et see Nicolas ei olnud hea inimene ja, et sai oma tulud pm varastades või teistelt vara võttes vms ja siis ühel päeval kui Berganza pidi lihuniku armukesele liha viima, nii et see tal korvis oli ja korv suus rippus, siis ta läks ja üks tüdruk kutsus ta enda juurde ja ta läks, ja siis tüdruk võttis korvist kiirelt liha ära ja toppis vana tuhvli asemele ja käskis Tömpninale edasi öelda, et kui teistelt võtad siis sult võetakse vastu vms. Siis koer läks tagasi Tömpnina poole ja kui too nägi tuhvlit korvis sai ta vihaseks ja tahtis Berganzat peksma hakata, aga koer põgenes. Ta jõudis kuskile karjamaale karjuste juurde, kes ta endale võtsid. Talle meeldis seal, sai hästi süüa ja oli hea rahulik. Öösiti hakkas peale huntide poolt lammaste ründamine ja öösiti karjused karjusid koertele, et hundid võtke kinni ja siis koerad jooksid metsa poole hunte otsima ja iga hommik tulid niisama tagasi ilma neid nägemata ja üks lammas oli ikka surnud. Nii, et karjused peremehelt õiendada said ja käsu koeri peksta selle eest. Nii juhtus mitu korda järjest kuni Berganza otsustas, et ei jookse enam ise hunte otsima vaid jääb siia lammaste juurde, et siit ta saab nad nkn kätte. Ja mida ta nägi oli see, et tegelikult hunti polnudki , karjased ise tapsid lamba ära, võtte paremad lihakäntsakad omale ja hommikul ülejäänud peremehele andsid, peremees muidugi ikkagi arvas, et päris hunt oli käinud. Berganza ei suutnud seal nende valetajatega elada ja jooksis sealt minema. Ta jõudis ühe pereni ja elas nendega, alguses oli lihtsalt aias tubli kaitsja ja sai normaalselt süüa. Vahepeal lasi omanik ta lahti ka ja lubas ta ringi joosta . Ja ükskord, kui lapsed ülikooli minnes oma mapi maha unustasid , siis Berganza jooksis sellega neile kooli järele ja andis selle neile üle ja kõik lapsed olid tast üli vaimustunud ja ta hakkas seal igapäev käima, lapsed toitsid teda ja mängisid temaga, ta ütles, et elas tõelist tudengi elu. Aga üks päev õppejõud keelasid tal sinna tulla, kuna arvasid, et õpilased ei keskendu enam nii palju õppimisele ja Berganza pandi koduaias ketti jälle. Neegritarteenija käis teda aeg ajalt kehvalt toitmas. Aga kuna neegritar oli armunud mingisse neegrisse ja igal õhtul tema juurde hiilis, siis ta viis Berganzale toitu selle eest, et ta vaikiks. Mitu ööd oli juba niimoodi kestnud, aga Berganzal viskas kopa ette, ta mõtles et ta ei taha siuke valetaja olla ja järgmisel ööl läks neegritarile vaikselt kallale, et pererahvas ei kuuleks. Neegritar oli nüüd kaks nädalat voodi haige ja ei saanud perele öelda, mis tal päriselt viga. Terveks saades üritas ta uuesti öösel neegri juurde minna ja Berganza läks talle uuesti kallale. Enam neegritar koera ei usaldanud ja ta püüdis teda tappa, talle söögiks viies võis praetud käsna, aga Berganza sai sellest aru ja otsustas põgeneda. Ta jooksis linna ja nägi seal ühte mees, kes oli Tömpnina sõber ja koer teadis teda ja temagi tundis koera ära. Ta oli politsei ja võttis koera omale, et teda oma varaste tabamisel kasutada jne. Neil oli tore alguses ja koer nautis seda, kuni sai aru, milline valetaja ta uus omanik on. Tal oli ühe hooraga kokkulepe, et see viib välismaalased motelli ja siis tema lendab poole pealt kohale ja teeb välismaalasele mustalt trahvi selle eest, et mingi prostiga on jne. Aga ühel õhtul juhtus siuke asi, et läksid siis poole pealt sinna motelli ja hakkasid neid süüdistama ja tahtsid vangi viia, aga sellel välismaalasel polnud raha, kuna ta raha oli püksitaskus, kus oli peale selle ka sink , mille tõttu Berganza need püksid õue oli viinud, et sealt sinki süüa. Ja ühesõnaga need püksid ja raha olid kadunud nüüd. Aga mendid tahtsid raha kuidagi saada ja siis otsustasid, et teevad võõrastemaja omanikule trahvi, et too laseb oma majas prostitutsioonil aset leida, aga see naine hakkas vastu ja rääkis, et ta näeb läbi nende skeemi, et teab, et see politseinik ja libu sõbrad on ja koostööd teevad, aga keegi ei uskunud teda ja ta viidigi kongi, kus sai trahvi. Ühel õhtul linnakohtunik läks Berganza ja ta peremehega koos patrullima, kuna kuulis, et kuskil pidid vargad olema ja ta ütles Berganzale, et äss, võta varas kinni ja Berganza jooksis selle politseinikust omanikule kallale, sest tal oli kõrini tema valedest ja varastamistest, mees tahtis ta surnuks peksta, aga kohtunik keelas, ütles, et koer tegi ju nii nagu ma tal teha palusin ja samal ajal koer ise põgenes. Ta jõudis nüüd kuskile sadamasse, kus ta nende meestega reisule läks ja talle väga meeldis sealne trummar , kes õpetas talle igasuguseid trikke tegema ja hiljem temaga kõrtsides esinema hakkas ja inimestelt raha küsima hakkas, et näidata milliseid ebatavalisi trikke berganza teeb. Berganza oli sellest lõpuks juba tüdinenud ja ei viitsinud neid trikke väga teha ja ükskord oli neil seal baaris ka üks nõid, kelle peale poole etenduse pealt karjuma hakati ja ta välja visata taheti, aga nõid karjus vastu ja käskis hoopis neil etendus lõpetada ja kõigil koju ära minna. Berganza jäi nõiaga ja nõid kutsus ta enda juurde kambrisse ja hakkas talle rääkima, et ta on tema nõiast sõbranna poeg, kes tegelikult juba surnud on, et üks teine nõid pani talle kunagi needuse, et ta pojad sünnivad koertena ja et tal siis sündiski kaks poega, kes olid koerad ja see nõid, kes needuse pani ütles, et ainult siis nad saavad uuesti inimesteks, kui nad näevad kedagi, kes on kõrgel kukkumas ja kedagi, kes on madalal tõusmas vms. Ja igastahes see nõid oli kindel, et see koer on ta poeg ja siis ta ütles et ta läheb küsib kuraditelt nõu ja peab end võima selleks ja siis ta tegigi seda ja jäi maha mingi päevaks lebama, siis Berganza vedas ta kandu pidi õue ja inimesed olid vaatama tulnud, kuidas see paljalt lamas seal oma rõveda vanamuti kehaga ja siis kui nõid ärkas ta oli mega vihane koera peale, et niimoodi sa siis mulle tasudki v, ja oli talle kallale läinud ja siis koer sai ise vihaseks ja hammustas ta rippuvast kõhust ja vedas teda ja kõik inimesed karjusid, et see koer on kurat või kurjast vaevatud vms ja siis koer põgenes. Berganza jõudis siis mustlaste külla, kes olid koera etendust näinud ja tahtsid ta endale jätta, et ise temaga raha teenima hakata. (ja siis seal rääkis pikalt mustlaste eluolust, et siuksed vargad ja kuidas nad loomi varastavad jnejne) ja siis ta lõpuks oli sealt ka vist põgenenud vms. Ja jõudnud sinna hospidali hoovi.
Kui lugu sai loetud, siis Peralta ütles Campuzanole, et no seda ma küll ei usu, et koerad ikkagi rääkisid, aga hea lugu on ja võid teist osa kirjutama hakata.