Kodukultuur (2)

Kodukultuuri referaat
Hingedepäev
Järvamaa Kutsehariduskeskus
Koostaja : Liina Visk
I KB
25.09.2008
Hingedepäev - 2. november
Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aaastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.
Hingedeaeg
Sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi , et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.
Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.
Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.
Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.
Jaguaeg
Umbes 1. novembrist mardipäevani kestnud periood, mida tähistati põhjarannikul Jõelähtmest Jõhvini. Jaguajal oodati hingi koju ja kostitati neid. Õhtuti mõistatati ja ei tohtinud kedrata. Kogu kombestik sarnanes mujal tähistatud hingedeajaga. Kalendriuurijad on arvanud, et jaguaeg/hingedeaeg on olnud muistse aastavahetuse tsükkel, aeg, mil ühitati kuu- ja päikese-aasta.
Hingesandid
19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei palunud , kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid .
Hing
See vana läänemeresoome ühissõna märgib elualget inimeses, loomades ja muus looduses ning on olulisemaid kujutelmi rahvausundis. Hing asub kogu kehas, kuid ka üksikutes elundites, veres, juustes ja küüntes. Hingekujutelmaga kuuluvad kokku sellised nähtused nagu vari ja hingamine ehk hingus , samuti nimi. Kõigi nende koosmõjul oli inimese hingejõud tugevam või nõrgem. Näiteks lastel oli hing nõrgem kui täiskasvanutel. Hinge sisaldavaid kehaosi, nagu juukseid, küüsi, verd, ei jäetud kunagi laokile, et nende kaudu ei saaks keegi omanikku mõjutada või haigusi saata. Näiteks laialiloobitud või õue visatud juustega seostati peavalu. Lõigatud ja mahaloobitud küüntest sai kurat või päkapikk endale nähtamatuks tegeva kübara.
Hing (irdhing) võis kujutluste kohaselt kehast ajutiselt ( magamise , haiguse, minestuse ajal) lahkuda kas nähtamatuna või nähtavalt inimese enda, erilise hingeolendi ( tuulispask , luupainaja, virmalised ) või hingelooma ( mesilane , liblikas) kujul. Surm tähendas hinge jäädavat kehast lahkumist (inimene "heidab hinge"). Selle järel liikus hing kas mõnda olendisse (uuesti inimesse , looma või lindu ), suundus teispoolsusesse või tegutses endise omaniku esindajana edasi elavate keskel (käis hingedeajal kodus, liikus teatud aja ringi kodukäija või kummitusena).
Mida teised teevad
Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse. Tänase päevani on briti saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande.
Taive Särg hingesantide lauludest
Võrreldes mardi- ja kadrisantidega on sanditamiskombestikus haruldasemad hingesandid, rahvapärase nimetusega hinged, kes olid vähemalt rahvaluule kogumisperioodil tuntud peamiselt Mulgimaal.
Laulutekstid on lühikesed ja pigem naljatlevad, neis mainitakse Paistu kabelivahti Kella- Ritsu . Nagu mäletavad kohalikud elanikud, olevat ta surnud möödunud sajandi lõpul. Niisiis vähemalt need konkreetsed laulutekstid (võib-olla ka ebatavalise kujuga viisid) on uuemad ja pärit pigem Paistu poolt. Karksi hingesandilaulude teadjad on sündinud aastail 1883-1893, nii võib olla tegemist lauludega, mis olid tuntud küllaltki lühikese perioodi jooksul.
Viisiga hingesantide laule on teada vähe. Refrääniks on uu-uu-uu, mis meenutab hauatagust häälitsust, kõla ja struktuuri poolest ka slaavi tavandilaulude huikerefrääne (g)u-u-u. Viiside poolest sarnanevad hingesantide laulud üldiselt Mulgimaa vanemate kalendrilauluviisidega, kuid viisikujud kalduvad kesksest traditsioonist kõrvale.
Mall Hiiemäe peab võimalikuks, et komme ise on lauludest palju arhailisem ning seotud hingede ärasaatmisega, sinna juurde kuulusid iseloomulikud häälitsused ja rääkimisest hoidumine. Muistsel hingedeajal kehtis üldse vaikusenõue. Mõnel pool siiski tantsiti ja mängiti pilli. Laulude asemel on üldisemalt levinud kõnelised pöördumised hingede poole, otsekui suunamaks külaliste tegevust ning ka soovid, et hinged edaspidi põldu ja karja hoiaksid.
Hingedepäev - kas deemonlik püha? Märgutuled aga kellele?
Viimastel aastatel on eesti rahva seas levimas üks uus ja kummaline komme. Igal novembrikuu teisel päeval võib õhtutundidel aknast välja vaadates või tänaval jalutades märgata akendel sadu ja võib-olla isegi tuhandeid põlevaid küünlaid.
Definitsioonile “hingedeaeg” annab entsüklopeedia seletuse : “...eesti rahvausundis surnute mälestamisele pühendatud aeg... usuti , et surnute hinged külastavad sel ajal oma endist kodu ning püüti nendega olla soodsas vahekorras (kaeti neile toidulaud).”
Samas teame, et eestlased peavad enda valdavalt siiski ristiusurahvaks. Kirik , Piibel ning meie-isa-palve on kindlasti meile enam hingelähedasem kui tammikud ja ohvrikivid. Kümme käskugi tunduvad meil lausa veres olevat, olgugi, et sellega läbi elu jõhkraid kompromisse on tehtud...
Kui nüüd suurem osa eestlasi end mingilgi viisil kristlaseks peab, siis peaksime ka üldjoontes olema teadlikud sellest, mis meelt Meie Isa kõigi paganlike rituaalide ja eriti surnute hingede väljakutsumise osas on. Kes kasvõi kordki elus on lugenud Moosese raamatuid, teab, et “neetud on igaüks, kes seda teeb (kummardab surnudi)”.
5.Mo. 18:14 öeldakse lausa otse: “... aga sinule ei ole Jehoova , su Jumal, selleks luba andnud!”
Piibel paneb meid niisiis selge valiku ette – kas jätkata paganrahvana ja olla neetud või loovutada mõned kombed prügimäele ja olla õnnistatud.
Ohutunnet tekitab asjaolu, et aastast aastasse tundub küünlaleekidest valgustatud akende hulk aina kasvavat. Vaevalt on tegu teadliku valikuga ühe või teise usu kasuks, pigem on see lihtsalt naiivsevõitu lootus kadunud omastele muljet avaldada (või oma südametunnistuse piina vaigistada ). Kui see nüüd nii olekski , et meil õnnestuks omakseid tagantjärele milleski veenda, jääb ikkagi arusaamatuks, kesnad igal aastal ühel ja samal ööl koju käima laseb .
Ristirahvana peaksime olema üpriski veendunud, et kord juba lahkunud inimene on alatiseks läinud – ühte või teise paika. Päris veider on kujutada siis ühe või teise paiga valitsejaid kord aastas väravaid avamas ja kadunukesi välja saatmas . Et nad siis kukelaulu aegu jälle kokku koguda.
Teiselt poolt – kui tegu on ühe tühipalja rumalusega, jääb mõistatuseks, miks on Jumal oma sõnas selle rumaluse nii karmilt ära keelanud? Lihtsalt niisama? Vaevalt küll.
Selleks peab olema konkreetne põhjus.
Tegelikult on kõigi keeldude tagamõte piiblis meie kaitse, mitte kiusamine . Umbes nagu on lugu liiklusreeglitega – tülikad, aga eluliselt hädavajalikud.
Mida ohtlikku võib olla hingedele küünalde süütamises?
Ka sellele leiab vastuse piiblist. Teema, mida traditsionaalsetes kirikutes naljalt üldse ei kuule , on ometigi Pühakirjas laialt käsitlemist leidnud. Nimelt teema kurjadest vaimudest.
Piibel jagab vaimse maailma selgeks kaheks mõjupiirkonnaks – valguse- ja pimeduseriigiks. Seal ringiliikuvad inglidki jagunevad kahte leeri – ühed, kes täidavad Kõigeväelise korraldusi ja teised, kes on mässu tõttu moondunud ning pühendunud abistamise asemel hävitamisele.
Viimaste kõige ilmsem manifestatsioon füüsilises maailmas on tuntud poltergeisti nime all. Kurjade vaimude tegevuse viljadeks on kõik õnnetusjuhtumid, haigused, seksuaalperverssused, kurjus, enesetapud , ühesõnaga kõik see, millest terve ühiskond ihkaks vabaks saada. Piibel nimetab seda ühise nimetajaga – needus . Ja needus on miski, millega tuleb vähem või rohkem tegemist teha kõigil, kes “liikluseeskirjadega” arvestada ei taha.
See tähendab, et tegemist tuleb teha ka needuse põhjustajate – deemonitega. Üsna ebameeldiv mõte – kas pole?
Nüüd, kui eesti rahvas ikka usub, et tal on “Meie Isa” ja et piibel on tõepoolest Tema Sõna, peaks ta tunnistama, et vähemalt ettevaatlikkuse selle hingedepäeva küünaldejandiga ei teeks paha. Lisaks vägagi reaalsele tuleohule pole siiski välistatud ka see, et tõmbame oma kodudele ühtede äärmiselt ebvasoovitavate vaimsete jõudude tähelepanu...
Niisiis, tark inimene hoiaks oma kodust eemale mistahes spiritistliku riituse , olgu selleks siis taldrikukeerutamine, kaartidelt ennustamine või novembrikuine hingede manamine.
Ja omaksed las puhata rahus.
R.A:
P.S. Täpselt aasta tagasi põles 2. novembril öösel Kadrinas maha elamu. Tules hukkusid mees ja pisipoeg. Tulekahju tekkis öösel aknalaual põlevast küünlast. Pereema oli selle süüdanud eksabikaasa mälestuseks.
Allikas: Elu Sõna Leht nr 11/1996
kuidas hingedepäeva luterlikus kirikus tähistatakse
(peatükk jumalateenistuse käsiraamatust)
HINGEDEPÄEV
KÕIGI SURNUTE MÄLESTUSPÄEV
2. november
Liturgiline värv: valge/punane
Algussalm
Me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos Temaga on läinud magama. (1Ts 4:14)
Introituspsalm
Psalm 116:1-2; 111:4; 39:5a -
Kallis on Issanda meelest Tema vagade surm. (Ps 116:515)
Päevapalve:
Kõigeväeline Jumal, Sina oled oma Poja surnuist üles äratanud ning seadnud valitsejaks elavate ja surnute üle. Tugevda meis lootust, et Sa äratad ka meie vennad ja õed igaveseks eluks. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.
või
Issand , meie Jumal, Sina tahad , et me ei oleks kurvad nagu inimesed, kellel ei ole lootust. Luba meil Issanda taastuleku päeval koos kõigiga, kes usus on lahkunud, üles ärgata igaveseks eluks. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti .
Piiblilugemised ja psalmid
Jesaja 35:3-10
Psalm 34:1-9
2. Peetruse 3:8-14
Johannese 5:24-29
Halleluujasalm
Halleluuja . Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas! Need on need, kes järgivad Talle, kuhu Ta iganes läheb. Halleluuja. (Ilm 14:13,4)