REFERAAT Referaat on teatud probleemi või teema kokkuvõtlik ülevaade, mille koostamisel toetutakse eelkõige kirjanduslikele allikatele. Referaadi eesmärgiks on süvendada üliõpilase oskusi töötada erialase kirjandusega. Soovitav referaadi struktuur: lühiülevaade refereeritava teose põhiideestikust järeldused või omapoolne arvamus refereeritava teose autorist ÜLDNÕUDED Referaat esitatakse valge kirjutuspaberi ühel poolel formaadis A4 (297x210). Referaat peab olema korrektselt vormistatud Wordi dokument.
seadusandlikke riskide osa. Töö lõpus on grupiliikmed väljendanud oma lõpliku seisukoha töös püstitatud küsimusele: ,,parim võimalik variant elektri tootmiseks on tuule- ja päikeseenergia kasutuse kombineerimine koos varustuskindluse tagamisega". Samuti oli grupp põhjendanud oma valikut selle meetodi töökindluse osas ning uute lahenduste suutmatusest tõestada efektiivsemat energia tootmist selle vajaduse piires. Töös on tuginetud mitmetele kirjanduslikele allikatele, suutes nende baasil leida vastused grupitöös esitatud küsimustele. Väga põhjalik ja hea ülevaatega töö.
AMEDEO MODIGLIANI (1884-1920) REFERAAT Koostaja: Silver Ahelik, 12A. Juhendaja: Jane Raud 2012 Töö eesmärgid: Ø uurida Amedeo Modigliani elulugu Ø saada teada ja analüüsida kunstniku loomingut Lahendamisele kuulunud ülesanded: Ø tutvuda kustniku elu ja loomingut käsitlevate materjalidega Ø tuginedes kirjanduslikele allikatele, selgitada Modigliani teoste omapära Ø selgitada, kuidas selle perioodi ajaloosündmused ja keskkond avaldasid mõju kunstniku loomingule Ø saada põhjalikum ülevaade tema skulptuuride, maalide, joonistuste kohta Modigliani elulugu Lapsepõlv ja noorusaastad möödusid Itaalias. Modiglianil olid sageli terviseprobleemid: põdes pleuriiti, tüüfust ja tuberkoloosi. Õpinguid alustas Modigliani oma kodus. Hiljem õppis Amedeo Livorno lütseumis.
Veel tänapäevalgi köidavad lugejate meeli Edgar Allan Poe novellid või M. Shelley jutustus "Frankenstein". Sama vana on ka kolmas seikluskirjanduse liik kriminaal- ehk detektiivromaan, mille üheks loojaks oli inglane Conan Doyle (Sherlock Holmesi lood) ja edasiarendajaks inglane Agatha Christie (miss Marple ja Hercule Poirot` lood) ning prantslane Georges Simenon (komissar Maigret` lood). 19. sajandi lõpus hakati kirjutama seiklusjutte, mis sageli toetusid varasematele kirjanduslikele ainetele, sealhulgas rahvaloomingule. Seikluskirjanduse tuntud teosed on A. Dumas romaan "Krahv Monte Cristo" ja H. Pyle "Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused". 20. sajandi üheks populaarseks seikluskirjanduse liigiks on ulmekirjandus, mille kõigi aegade menukamaks autoriks on prantslane Jules Verne ja inglane George Wells, aga ka ameeriklane I. Asimov ja poolakas S. Lem. Eesti kirjanikud on seikluskirjandust vähe viljelenud. Eesti keeles on aga ilmunud mitmeid
ning rahvusvaheliselt tunnustatud kirjaniku kuulsuseni. Ta sai kirjanduslikke mõjutusi juba lapsena, kuulates Kaarli mõisateenri Kitlepi suust lugusid muistsest cägilasest Kalevipojast ning hiljem Ohulepa mõisa toapoisi Jakobi vestetud tõsiseid ja naljakaid rahvajutte. Kreutzwaldi huvi kirjanduse vastu süvenes ja arenes õpingute ajal Tartu Ülikoolis ja suhtlemises Faehlmanniga. Rakenduse leidis see Võru-aastail (1833-1877), mil ta pühendus arstitöö kõrvalt kirjanduslikele harrastustele. Suur osa Kreutzwaldi varasemast loomingust on rahvavalgustusliku (kasvatava, hariva) eesmärgiga. Ta kirjutas karskusteemalise jutu ,,Wina-katk" (1840), millega võitles joomapahe vastu ja soovitas asutada Eestis karskusseltse. Oma õpetlike lugude avaldamiseks ja levitamiseks kasutas Kreutzwald peamiselt kalendreid. 1846. a hakkas ta toimetama ,,Eesti-rahwa Kasulise Kalendri" lisa, mis ilmus ligi 30 aastat.
kirjandusallikatest pärinevad tsitaadid, valemid, arvulised andmed jm. Tuleb viidata. · Tsitaad vastab täpselt originaalile ning esitatakse jutumärkides. · Viide tehakse kohe pärast tsitaati lõppevaid jutumärke. · Mittetäielikul tsiteerimisel tahistatakse puuduv osa (....) · Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine. · Viited kirjanduslikele allikatele antakse nurksulgudesse paigutatud numbrina, mis märgib allika järjekorranumbrit kirjanduse loetelus, sellele järgneb koma ning allika leheküljenumber, · Viited töö teistele lõikudele esitatakse vastava lõigu nimetuse ja numbri näitamisega.
ihad, kired, konflktid? retseptsiooniteoreetiline meetod. Kuidas lugeja loob teksti tähendusi ja millised on nende lugejate loodud tähenduste ja teksti omavahelised suhted? dekonstruktsioon- Kuidas üks või tene ideoloogia ilmneb tekstis ja ühendab erinevad vastuolud temaatiliselt ühtseks? Millised on tekstides olevad vastuolud? ,, POSTMODERNISMI TEOORIA" J. KRAAVI lk. 106- 152 7.Mis on ,,kummastus" kirjanduses?- Kirjanduslikele tekstidele on iseloomulik eripära võõritus e. kummastus. Selles väljendub ka nende erinevus tarbetekstidest, ajakirjanduslikest tekstidest. Traditsiooniline e. klassikaline arusaam (enne 20. sajandit) on, et nt. luuletus on eriline (kujundite kaudu) maailma tajumise viis. 20. sajandil pööratakse rohkem tähelepanu vormile, kirjanduslikele võtetele (20. saj. modernismi algus) Näiteks 20. saj. algul tegutses vene vormikoolkond (Viktor Shklovski).
renessansi ajal oli kreeka keel Lääne-Euroopas peaaegu tundmatu, sellal kui ladina keelt tunti kõikjal. Kuid antiikkirjanduse suurima mõju ajajärk Euroopa kirjandusele algab XVXVI sajandil, mil kreeka keelt Euroopas juba tunti (enam-vähem). Ja kui Euroopa pöördub nüüd antiikkirjanduse poole tema Rooma teisendis, siis ei sünni see mitte kreeka keele mittetundmise tõttu, vaid sellepärast, et Rooma teisend vastas enam selle aja kunstilise maitsele ja tema kirjanduslikele tarvidustele. Vaatamata mõlema kirjanduse kui inimühiskonna arengu ühele ja samale järgule vastavate kirjanduste samatüübilisusele, vaatamata rooma kui noorema kirjanduse kaugeleulatuvale sõltuvusele varem arenenud kreeka omast, ei ole rooma kirjandus lihtsaks kreeka originaali teisendiks, koopiaks temast, vaid tal on oma spetsiifilised iseärasused. Klassikaline kreeka kirjandus kuulub antiikühiskonna tekkimise ajajärku (Homeros) ja
a. Sándor Petf Elu: 1. Elas aastatel 1823 1849. 2. Tema vanemad olid slovakid ja sünninimi oli tal Alexander Petrovics. 3. Ta ungaripärastas oma nime 1842. aastal alustades kirjanikukarjääri. 4. Astus Sopronis soldatiks, nõrga kondiga poisina valetas ta ennast vanemaks, et ta vastu võetaks. 5. 1849. aastal jäi ta Segesvári lahingus kadunuks. Looming: 1. Tema pidevalt ilmuvad luuletused lõid aluse tema kirjanduslikele kontaktidele. 2. 1844. aastal jõudis ta otsusele ja läks jala Pesti, et oma luuletused välja anda. ,,Ibolyák" (Kannikesed) tuli alles 1996 päevavalgele), kuid see ei õnnestunud. 3. 1. juulist 1844 sai ta abitoimetajaks Pesti Moelehes ja sai enda teoseid avaldada trükist. 4. Tema luuletusi deklameeriti, kopeeriti, viisistati; nii mõnigi neist muutus õige pea rahvalauluks. 5
Kunstikriituku ja ajaloolasena huvitas Huttonit eelkõige kunsti seos poliitiliste ja sotsiaalsete nähtustega ning sellest tulenevalt peab ta neid aspekte ka kunstiloomingut peamiselt mõjutavateks teguriteks. Jennifer S. Pride on õppinud kunstiajalugu ning on spetsialiseerunud 19. sajandi kunstile ja arhitektuurile. Erilist huvi on talle pakkunud teksti ja pildi puutepunktid kunstis. Ka Manet’ teose analüüsis keskendub ta kirjanduslikele allikatele, peamiselt Baudelaire’i kirjutistele tolleaegsest seltskonnaelust kunstiringkondades. Ta väidab, et just Baudelaire’i kirjutised on võti Manet’ teoste analüüsimiseks, kuna tegemist oli kunstniku lähedasest sõbrast kirjanikuga ning neid sidus lisaks sõprussuhtele ka üsna sarnane vaade kunstile ning modernse kunstniku olemusele.
4. Viited ja tsitaadid Kõik töö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd, põhimõttelised seisukohad, kirjandusallikatest pärinevad tsitaadid, valemid, arvulised andmed jm. tuleb viidata. Tsitaat vastab täpselt originaalile ning esitatakse jutumärkides. Viide tehakse kohe pärast tsitaadi lõppevaid jutumärke. Mittetäielikul tsiteerimisel tähistatakse puuduv osa punktiiriga (…”). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine. Viited kirjanduslikele allikatele antakse nurksulgudesse paigutatud numbrina, mis märgib allika järjekorranumbrit kirjanduse loetelus, sellele järgneb koma ning allika lehekülje- number, [5, lk.45]. 5 Viited töö teistele lõikudele (osadele, alaosadele) esitatakse vastava lõigu nimetus ja numbri näitamisega, (vt. tabel 2.5). 5. Illustratsioonid
tsivilisatsiooni vastu. Protest elu mehhaniseerimise eest. Tapetakse ära kõik, mis vaimne, see seda protesti tekitaski. Mehhaniseerimine mängis suurt rolli, tekkis liinitöö. Kväike inimene töötab vabrikus ja tunneb end mutrikesena mingist masinast. Elu hakkas muutuma mehhaniseerituks. Hakkas tekkima ka autostumine, inimesed hakkasid rohkem neid tegema ja nendega liikuma. Neid tohutult toona kardeti. Raudtee rongitransport edenes. Tollal leiutati kirjutusmasin. See annab ka kirjanduslikele tekstidele teise kuju. Erinevad tehnilised edusammud. Erdrücken und Öde das Leben ist total sinnlos. Niikuinii tuleb kohe katastroof, mis seal enam teha. Ich-Verlust, Ich-Zerfall koostlagunemine, inimene tunneb end olevat ohvrirollis, teda ährvardab suur ja hirmus ümbritsev maailm. Igatsus aktsiooni järele, et midagigi juhtuks. Elu on nõme, stagneerunud ja seisma jäänud. Noortel inimestel energiapuhang nüüd teeme midagi. Paljud tervitasid sõda nüüd ometi juhtub midagi
o Milline on tegalse ühiskondlik positsioon (amet, elukoht, varanduslik seisukord, klassikuuluvus)? o Millised on tema suhted ümbritsevate inimestega? 4. Tegelase KUJUNDLIK aspekt. o Mida ütleb tegelase nimi tegelase kohta? o Mida kõneleb tegelase välimus tga maailmavaate kohta? Bioloogilise, psühholoogilise ja sotsiaalse aspekti kaudu saab analüüsida ka reaalseid inimesi, kujundlik aspekt on iseloomulik just kirjanduslikele tegelastele. Tegelaskuju loovad suhtegrupid Tegelast iseloomustavad nelja tüüpi sutegrupid. 1. tegelase SUHE LOO JUTUSTAJAGA, kui selleks pole tegelane ise. o Kuidas esitab jutustaja tegelast? o Kas jutustaja valgustab tegelase siseelu või näitab teda ainult tegevuses? Millistest tegelase elu tahkudest teoses juttu tehakse, milliseid välditakse? o Kas jutustaja esitab tegelasest koondportree
truppi ja lühikesi etendusi. Tema isikliku repertuaari dominandiks oli algusest peale klassika. Eesti klassikutest olid talle kõige lähedasemad Tammsaare ja Luts, nad jõid olulisteks ka hiljem. Maailmaklassikast huvitasid teda 19 sajandi romantikud. Ta lahendas kirjanduse ja teatri vahel kõikumise viimase kasuks, samas ta ei loobunud kirjanduslikust tööst. Teater oli tema jaoks iseseisev kunstiala, mis ei tulene kirjandusest. Ta toetas lavastused kirjanduslikele tekstidele, kuid mida aeg edasi, seda rohkem ta neid töötles, kasutades erinevaid tekstiloomise strateegiaid. Ta andis oma näitlejatele rohkem vabadustki lavastajad tavaliselt, samas ta lõi lavastuse keskkonna, maailma ise. Talle meeldis oma lavastusi kujundada ise. Ta valis ka valguserezii ja muusika. Kujunduselemente polnud tavaliselt palju, kuid neid mis olid, kasutas ta viimaseni ära. Lasi neil mängu käigus oma otstarvet ja tähendust muuta
Tegelast saab analüüsida nelja aspekti kaudu: Tegelase bioloogiline aspekt – milline on tema päritolu ja välimus. Tegelase psühholoogiline aspekt – milline on tegelase siseelu: mõtted, soovid, lootused. Tegelase sotsiaalne aspekt – milline on tema ühiskondlik positsioon: amet, elukoht, varanduslik seisukoht, klassikuuluvus. Tegelase kujundlik aspekt – mida ütleb tegelase nimi tegelase kohta; mida kõneleb tegelase välimus tema maailmavaadete kohta. See aspekt on omane vaid kirjanduslikele tegelastele. Narratiivide (lugude) vajalikkus: maailma mõistmine; kogemuste korrastamine; inimelu tähtsuse uurimine. Lood on osa kõigist kultuuridest. Lool on keskne ühiskondlik ja psühholoogiline roll. Lood on vajalikud maailma mõistmiseks.Lugu ilmutab - maailm on korrastatud süsteem, lood imiteerivad seda teatud viisil. Hea kirjanduse mõõdupuuks on see, kui kvaliteetne jäljendusprotsess on. Lugu loob - arusaam maailmast luuakse lugude kaudu, kirjandus loob performatiivselt teatud
Hingeelus nähti kõrgemat väärtust. Seetõttu romantikud ei tegele inimeste elu üksikasjadega, vaid keskendutakse tema tundmustele ja sisemaailmale. See on ka romantikute teene, sest varem pole inimhingest räägitud. Sellest kui keerukas, mitmetahuline ja sügav see on. Eriti tähtis romantismi juures on see, et romantikud sagedasti tegelevad ka inimese pahelise poolega. See on inimese pärisosa ja pole alati vooruse poolt alla surutud. Täieõiguslik osa. Romantism annab õiguse kirjanduslikele pättidele, patustele (saatan, Don Juan). Kui klassitsismis oli looduse peegeldamise nõue, siis romantismis vastandati sellele kunstniku aktiivsuse nõuet ehk kunstnik ei peegelda, vaid loob ise, et maailma paremaks muuta. Kunstnik on geenius ehk eriline inimene, kes on Jumala sarnane, kes ei allu ka reeglitele (ka. tavaelus). Kuna kunstiteos on niivõrd väärtuslik, siis sarnaneb ta elusorganismiga ja kunstilist vormi ei saa ette määrata. Romantikute peamine žanr on lüürika
Hakati korraldama eesti kunstinäitusi, jätkus laulupidude traditsioon. I maailmasõja puhkemise järel kultuurielu kängus. Kirjandusvoolud. Juhtiva koha säilitas kriitiline realism eesotsas E.Vildega, kuid ka A.H.Tammsaare, M.Metsanurk ja O.Luts kirjutasid realistlikke teoseid. Revolutsioonijärgset iseloomustab vooluline mitmekesisus. Kriitilise realismi kõrval hakkas arenema uusromantiline kirjandus. Uusromantism on kujunenud üldnimetuseks romantilise põhisiinaga kirjanduslikele vooludele, millest tähtsaim on sümbolism. Eesti kirjandusel on sümbolismiga suhteliselt vähe kokkupuuteid, mõjud on märgatavad E.Enno luules, proosas aga eelkõige Fr.Tuglase novellides. Sümbolismiga paralleelselt arenes ka impressionism. Eesti kirjandusse jõudsid mõjud 1908.a, mil ilmusid Fr.Tuglase novellikogu "Kahekesi" ja A.H.Tammsaare jutustus "Pikad sammud". "Noor-Eesti". Sajandi alguses toimunud haridus- ja kultuurielu kiire arengu ning eesti intelligentsi
visandiks jäänud ,,Selma riukad" ja ,,Alma" (mõlemad ilmselt 1869). Viimane Kivi näidend ,,Margareta" ilmus 1871. Piibli-aineline ,,Lea" on läinud soome teatrikunsti ajalukku => näidendi esietendus (10. V 1869) tähistab soome teatri algust. ,,Põgenikud" Kivi on siin taas omaks võtnud suure tragöödia stiili, astunud Shakespeare ja Schilleri jälgedesse ja mugandanud klassikalise tragöödia võimsa masinavärgi omapäraselt Soome oludele vastavaks. Lisaks kirjanduslikele teatritrikkidele on siin ka palju värsket ja algupärast ainest. On ka luule ja proosa vaheldumine. Kivi peateos on ,,Seitse venda", mis ilmus 1870 aastal ,,Novelli-kirjavaras", mida ta oli plaanitsenud kirjutada juba 1850ndate lõpust peale. Oli küpsenud soome kunstproosa esimene klassik. Seitse venda sattus A. Ahlqvisti terava kriitika alla, rünnak kohutas ära ka Soome Kirjanduse Seltsi, ja lükkas romaani ilmumist edasi, kuni see ühes köites 1873 avalikkuse ette jõudis
toiduobjektidest. Materjali kogumise piirkonnaks oli Hiiumaa pôhjaosa rannikumeri. Uurimisala lähedal asuvad hallhülge lesilad (Selgrahu, Lehtma sadamast Hiiumaal ca 11 km idas ja Hari Kurk Väinameres). Proseminaritöö II käsitles lesta sügist helmintofaunat Lääne-Eesti vetes. Käesolevas töös on lisatud Hiiumaa põhjaosa rannikumerest kogutud kevadine materjal. Töös on kasutatud autori kogutud materjali ning kirjanduse andmeid. Töö esimeses osas toetutakse kirjanduslikele andmetele ja antakse üldine ülevaade lesta (Platichthys flesus trachurus) ökoloogiast Eesti vetes, tema parasitofaunast (peamiselt helmintofaunast) nii kogu Läänemeres kui ka Eesti vetes täpsemalt. Teine osa käsitleb autori poolt läbiviidud uurimuse metoodikat ja meetodeid Lääne - Eesti vete lesta helmintofauna uurimisel. Kolmandas osas tuuakse välja läbiviidud uurimuse tulemused, 3
Igale küsimustiku küsimusele pole tekstisiseselt viidatud ning ühtlasi pole igat vastust antud edasi diagrammi kujul, siiski on kõiki küsimusi ja vastuseid uurimuse valmimisel arvesse võetud. Pildimaterjali valikul on taas lähtutud eesmärgist anda edasi võimalikult kirju pilt, et tõestada fantaasia tähtsust haldjate kujutamisel. Ülesehituslikult on esmalt välja toodud antud peatükki puudutavad küsimustiku tulemused, millele järgneb peatükis käsiteldava teema sügavam kirjanduslikele ja teaduslikele allikaile toetuv vaatlus. Kuigi sisu poolest on ehk mõni peatükk eelnevatest olulisem, ei saa tema juurde minna eelnevaid teemasid lähemalt vaatlemata. Haldjaid puudutavad kombetalitused ja nende välimuse, elupaiga jne kirjeldused täidavad peamiselt üldpildi ja taustinfo loomise ja edastamise ülesannet. 1. KES ON HALDJAD Sellele uurimuse seisukohalt essentsiaalsele küsimusele vastamine osutus oodatult keeruliseks.
ärapöördumist lineaarsest, ratsionaalse arenguga põhjuslikele seosetele ülesehitatud reaalsuse kujutamise viisist realistlikus proosas. Narratiivne ülesehitu snõrgeneb. Mod. reaalsuses on kogemus mitmekihiline, vihjeline ja katkendlik; selle väljunditeks mod. proosas on fragmenteeritus, vastandlikkus, teatud motiividele keskendumine (letimotif: teatud motiivide, sümbolite ja kujundite variatsioonidega kordamine), sümbolid, allusioonid, interteksuaalsed viited (vihjed kirjanduslikele eeskujudele, nende imiteerimine), müütiliste arhetüüpide kasutamine Leitmotif /Joyce: pruun värv kui Dublini lagunemise või halvatuse märk, läbib kogu loomingut, näit. Dublinlased: Härra Browne. Fitzgeraldi Suur Gatsby: Sädelusega seotud sõnad ja kujundid. Tihe keel ka keelega mängimine. ei käsitleta enam kui läbipaistvat meediumit mis õigesti tarvitatuna laseb reaalsust (läbi) näha, keelt käsitletakse keeruka ning
kogu skandinaavias. Sel oli oluline mõju, arvati, et Ibseni ,,Ühiskonna toed" poleks eksisteerinud ilma Pankrotita. Pankrott õnnestunud lavastus, sai poolehoiu. Keskpunktis tüüpiline edukas karjääriinimene, kes oma perekonna hukutab, lõpp siiski positiivne. Björnssoni näidendites teemad: kiriku ja ühiskonna kaksikmoraal, kiriku dogmatism, religioosne hüsteeria, poliitiline võim ja korruptsioon. Mitmedki teemad tekitasid vastuseisu. Reageeris varem kui Ibsen moodsatele kirjanduslikele dententsidele. 21) Konstantin Stanislavski 1888. aastal astus ta õhinal rühma teatrikunstnike ja intellektuaalide poolt moodustatud Moskva Kunsti- ja Kirjandusühingusse ning tõusis selle draamatrupis kiiresti juhtpositsioonile, olles vastutav ühingu siiski suures osas amatöörlike lavastuste eest. Ta mõistis, et teatris on vaja uut kunstilist ametikohta lavastajat. Koos Nemirovits'iga panid paika põhimõtted uue, aktsionäride abiga rahastatava professionaalse
Suurest pruudivalikust segaduses, küsis Sagalõ Sarõkõz'ilt nõu, kellega abielluda, abiellus lõpuks Sarõkõz'i endaga. Rindel oli Sagalõ näinud tankiroomikute alla jäänud Maameti. Pärast sõda oli Sagaõlõ külas kangelane, ent mõtles ise, et tegelik kangelane on Maamet, kes hukkus tankiroomikute all. Tsengiz Ajtmatov (1928) Sündis 1928. aastal Talassi oblastis Shekeris. Enne kui ta asus 1956 aastal õppima Moskvasse kõrgematele kirjanduslikele kursustele, oli ta juba töötanud arveametnikuna, külanõukogu sekretärina, maksuinspektorina, zootehnikuna ning lõpetanud 1953. aastal Kirgiisia Põllumajanduse Instituudi. Kõrgemad kirjanduslikud kursused lõpetas ta 1958. aastal ning töötades seejärel kuni 1966. aastani ,,Pravdas." Seejärel on ta olnud vabakutseline kirjanik. Aastail 19901992 oli ta NSVL'i Presidendinõukogu liige. Kõrgõstani iseseisvumise järel on ta esindanud oma riiki suursaadikuna
Teda huvitab meri, kirglik purjetaja. Hindab füüsilist tegevust. Alustab haridust kloostrikoolis, talle seal ei meeldi, 45 ülim usklikkus ja kombetalitus. Heideti välja. Pärast kolledži lõppu algab Preisi-Prantsuse sõda kust võtab osa. Maupassanti pere laostub, mees kogeb sõja õudusi. Peab minema tööle. Haridusministeeriumis. On sõudesportlane. Läheneb kirjanduslikele ringkondadele. Maupassand on hästi täpne. Oskas luua õhkkonna, kirjeldas vähemate sõnadega. 1880 „Medani õhtud“ Zola juures käisid noored poeedid. Sinna läksid nende erinevad novellid. Maupassanti „Rasvarull“ kujutab prostituuti uues valguses. Võib olla kõlbelisemgi kui teised. Kirjutab 16 novellikogu, 6 romaani, 3 kogu reisikirju. Mees läheb moodi. Ilus, hea päritoluga. Loomuselt introvert. Kutsuti igale poole, vaikis rohkem. Levisid jutud, et on arrogantne
seatud kaasa aitama probleemide avalikkuse ette toomisel ja nendele lahenduste otsimisel. Kirjasaatja ja autor pidi olema lugupeetud inimene. Autor oli isikupärane kirjutaja, kes valdas peale teema, millest ta kirjutas, ka hästi keelelisi nüansse. Ajaleht Edasi oli 1960.-70. aastatel üle Eesti loetavamaid ajalehti, kuna selle veergudelt õhkus teatud vaimsust ja opositsiooni nõukogude tegelikkusele. Ka olid kohalikud lehed aegajalt huvitavad tänu kirjanduslikele lehekülgedele, koduloolistele materjalidele, huumorile. Midagi siiski leidis lugeja vahel vaimus veeretada. Formaalselt kohustati kohalikke ajalehti isiklikult juhtima partei rajooni- ja linnakomiteede esimesi sekretäre, mis pidi näitama, kuivõrd oluliseks ajakirjandust peeti. Komi oblastikomitee büroo otsusele lisas ajalehetoimetaja toimetuse märkuse, avades selliselt poleemika oblastikomitee vastu. See oli lubamatu, sest põhikirja järgi juhtis ajalehte parteikomitee
päikese käes, sest yang sümboliseerib taevast - eredat, kuiva ja aktiivset. Ülalkirjeldatud vorm ja stiil räägivadki hiina aedade eesmärgist. Sellised aiad on tegelikult isegi mitme eesmärgiga - need on piirkonnad üksinduseks, vestlemiseks, pühitsemiseks, mediteerimiseks, õppetööks, need on paigad, mis on täidetud kas naeru või vaikusega - olenevalt ajast; need on olulised ka inimese emotsioonide spektri jaoks, rõhuasetusega mõtisklevatele kunstidele ja kirjanduslikele saavutustele. Kunagi minevikus, kui hiina naised sidusid oma jalad kinni, et nende kasvu takistada, olid nende liikumisvõimalused piiratud ning järelikult sai aiast nende ainus maailm väljaspool maja. Pikka aega on hiina aed olnud väike hoov, mis on mõne majaga ühendatud. Hiina meistrid lähtusid niisiis aia- ja pargikunstis kaheksast põhiprintsiibist: 1) tegutseda olenevalt kohalikest tingimustest; 2) maksimaalselt ära kasutada olemasolev loodus;
Ilmusid «Raudsed käd», Peterson-Sägava «Paised». Kuid Bornhöe pö ordub «Kollides» sajandi algul ikka jäle eestlaste-sakslaste vahekorra käitlemisele ja teeb seda pealegi võdlemisi kitsalt, kaunis nõga sotsiaalse pinnaga, suutmata haarata ajastu põilisi ja suuri probleeme. Ta näi ainult manduvate üiskondlike jõdude varjukügi ja võtis need oma kriitika alla, kuid uusi jõde ja nende programmi ta ei tabanud ega suutnud sellega kaasa minna. Bornhöe oli sattunud «kirjanduslikele eksi-radadele» (nagu mäkis tema kohta hiljem Vilde), mil- 462 lisel teel progressiivselt mõleval kirjanikul polnud enam kuhugi minna. Jäjekindlalt ja teadlikult kaas-aegse üiskonna pahesid paljastava kriitilise realismini ei suutnud Bornhöe tõsta, rä akimata revolutsioonilise proletariaadi seisukohtadest. Jõdmata väja murda tekkinud ummikust, loobus ta üdse avalikust kirjanduslikust tegevusest. Bornhöe oli rahvusliku liikumise perioodi viimaseks silmapaistvaks kirjanikuks.
annaabi.ee 
