Mida andis antiikkirjandus Lääne kultuurile? (0)

Paide Gümnaasium
Mida andis antiikkirjandus Lääne kultuurile ?

Referaat

Eneli Väli 10h
Paide 2009

Sisukord

Referaat 1
Sisukord 2
Sissejuhatus 3
4
Vanakreeka kirjandus 5
Rooma kirjandus 7
Kokkuvõte 10
Ehkki antiikkirjandus oli enne meid väga kaua aastaid tagasi on ta mõjutanud meie kirjandust, filosoofiat ja kogu meie üldist maailmapilti. Tänu antiikkirjandusele on meil kasutusel erineivaid kirjandusžanreid nt. proosa, eepika, draama , komöödia, tragöödia jne. 10
Antiikkirjandus on väärtuslik oma poliitilise sisu poolest ja väärtusliku allikmaterjalina, mis aitab ajaloolastel minevikku paremini mõista. 10
Kasutatud kirjandus 11

Sissejuhatus

Antiikkirjanduseks nimetatakse Vana-Kreeka ja Vana- Rooma kirjandust. Vanakreeka kirjandus on Euroopa vanim ja ainus täiesti iseseisvalt arenenud kirjandus. Vanimad vanakreeka kirjanduslikud mälestised pärinevad 8.–7. sajandist eKr. Vanakreeka kirjandus ei tugine teiste kirjanduste kogemusele.
Vanarooma kirjandus hakkas arenema 3. sajandil eKr. Vanarooma kirjandus on suuresti mõjutatud vanakreeka kirjandusest. Siiski ei ole vanarooma kirjandus puhtalt koopia vanakreeka originaalist, vaid tal on ka omad eripärad ja spetsiifilised jooned.
Antiikkirjanduses saavutati kunstiliste kujundite ja stilistiliste võtete suur mitmekesisus. Vanakreeka ja vanarooma kirjanduses eksisteerisid juba peaaegu kõik uusaja kirjanduse žanrid. Paljude žanride ( eepos , idüll, tragöödia, komöödia, ood, eleegia , hümn, satiir, epigramm , dialoog ) nimetusedki pärinevad antiikkirjandusest.
Antiikkirjandusel on tänapäevani esteetiline väärtust.
Vanakreeka kirjandus on antiikaja kreekakeelne kirjandus. Tegu on Euroopa vanima kirjandusega. Vanakreeka kirjandus on Euroopa ainus täiesti iseseisvalt arenenud kirjandus, mis ei tugine teiste kirjanduste kogemusele.
Neli põhilist ajajärgukku:

Arhailine ajajärk (kuni 5. sajandi alguseni eKr)

Atika ajajärk (5.– 4. sajand eKr);

Hellenismi ajajärk (4. sajandi lõpp – 1. sajandi lõpp eKr);

Rooma ajajärk (1. sajandi lõpp eKr – 5.-6. sajand pKr).
Rooma kirjandus on olnud algusest peale kirjanduslik , kuna lähtus kreeka eeskujudest. Kirjandus jaotatakse etappidesse vastavalt kirjandusliku ladina keele arenguga.

Vanim ajajärk(kuni3.s. eKr).

Arhailine ajajärk(3.-2.s. eKr).

Kuldne ajajärk (1. s. eKr).

Hõbedane ajajärk(1. -2. s. pKr).

Hiline impeeriumi ajajärk(2.-5. s.).

Vanakreeka kirjandus

Arhailine ajajärk hõlmab varase Kreeka kirjandust sugukondliku korra lagunemise ja orjanduslikule riigile ülemineku ajal. Arhailise ajajärgu raamides eristatakse kolme perioodi:

Kirjanduseelne ("Homerose- eelne ") periood

Vanimad kirjanduslikud mälestusmärgid (Homerose eeposed, Hesiodose looming)

Antiikaja orjandusliku ühiskonna ja riigi tekkimise perioodi kirjandus (7. – 5. sajandi algus eK
Atika ajajärgul elas Kreeka orjanduslik ühiskond läbi oma suurima õitsengu. Kreeka kunsti- ja hiljem ka filosoofiakeskuseks kujunes Ateena , kelle kultuurilise hegemoonia (kreeka hēgemonia 'ülevõim) all kulges Kreeka ajalugu 5. ja 4. sajandil kuni Kreeka vallutamiseni Makedoonia poolt. Seepärast nimetatakse ka vanakreeka kirjanduse vastavat perioodi atika ajajärguks – Atika maakonna järgi, mille pealinnaks oli Ateena .
Sel perioodil muutus juhtivaks kirjandusliigiks draama. Atika draama arenes välja viljakusjumal Dionysosele pühendatud pidustustest ehk dionüüsiatest, kus korraldati suurejoonelisi rongkäike, joodi ohtralt veini, söödi ja lõbutseti.
Draama eripäraks on see, et jutustamine sündmustest asendub nende näitliku esitamisega kuulajale-vaatajale, kus on kaastegevad nii näitlejad kui koor. Koorilaulu pidulikest ja ülevatest elementidest kujunes aja jooksul välja tragöödia, naljalugudest aga komöödia. Need kaks ongi atika ajajärgu kirjanduse põhižanrid.
Atika tragöödia tähtsaimad esindajad on Aischylos , Sophokles ja Euripides .
Atika ajajärgu komöödiat nimetatakse vana-atika komöödiaks ja selle tähtsaim esindaja on Aristophanes.
Hellenismiajastul toimuvasid olulised muutused Kreekas Makedoonia Aleksandri vallutuste tõttu ning Kreeka kultuur levis laialt kogu maailmas. Ateena kui oluline kultuurikeskus kadus , uueks keskuseks sai Aleksandria.
Erilise õitsengu saavutas helenismiajal luule, millest taandus senine ühiskonnakesksus ja poliitika. Rohkem hakati huvi tundma üksikisiku vastu ning eelistatuks said lühivormid, nagu eleegia(ehk nutulaul ) ja epigramm(värsivormis pealkiri hauakivil või mälestussambal).
Hellenismiaja tuntumateks luuletajateks olid Kallimachos ja Theokritos.
Rooma ajajärgu kirjandusele iseloomulikuks jooneks oli kummardamine Kreeka mineviku ees. Valitses ideepuudus ja matkimine , puudus iseseisev kultuurilooming.
Rooma perioodi tuntumaid kirjanikke on Plutarchos , Lukianos ja Longos .

Rooma kirjandus

Kirjanduseelne periood(kuni3.s. eKr). kuni kreeka eeskujusid järgiva kirjanduse tekkimiseni Roomas. Kultusehümnid, itkud, triumfi-, pilke- ja esivanemaile pühendatud laulud, algelised draamavormid, linnakroonika ( annaalid ), juriidilised tekstid (kaheteistkümnetahvli seadused, 451/450) ja matusekõned.
Esimene nimepidi tuntud rooma kirjanik oli tsensor Appius Claudius Caecus (~ 300 eKr) ;
Vanim ajajärk: kuni kreeka eeskujusid järgiva kirjanduse tekkimiseni Roomas.
Esimene nimepidi tuntud kirjanik Caecus. Rahvaloomingu ajajärk.

Arhailine ajajärk: Andronicusest kuni Cicero kirjandusliku tegevuse alguseni. Kreeka eeskujude ülevõtmine.
Kuldne ajajärk: Cicero aeg – proosa kõrgaeg; Augustuse aeg – luule kõrgaeg. Rooma kirjanduse õitseng, „kuldne ajajärk” rooma polise lagunemise ja impeeriumi tekkimise ajastul.
Hõbedane ajajärk: epigoonlus kirjanduses.
Hiline impeeriumi ajajärk: areneb kristlik kirjandus.
Antiiksuse kujundav roll Lääne-Euroopa kirjandusele
Antiiksuse kujundav roll Lääne-Euroopa kirjandusele põhines kuni XVII sajandini rooma, variandi mõjul. Nii renessansiajastul kui ka XVII– XVIII sajandil võeti Euroopas kreeka kirjandust vastu läbi Rooma kirjanduse. Antiikne vool Euroopa klassitsismi tragöödias lähtus hoopis suuremal määral Rooma dramaturgist Seneca kui Aischylosest, Sophoklesest ja Euripidesest; Euroopa selleaegne eepos oli orienteeritud Vergiliuse „Aeneisele”, mitte Homerose eepostele. Alles XVIII sajandi nn „neohumanism” tõi kaasa uue orientatsiooni, mis seekord oli pööratud juba vahetult Kreeka kirjandusele. Orientatsiooni muutus tõi kaasa selle, et XIX sajandil hakati Rooma kirjandust alahindama. Tema tähtsust hakati piirama üksnes „ vahendaja ” osaga, mis olevat olnud tingitud sellest, et ladina keel oli Lääne-Euroopas rohkem levinud kui kreeka keel. Tõsi küll, keskaja esimesel poolel ja varase Itaalia renessansi ajal oli kreeka keel Lääne-Euroopas peaaegu tundmatu, sellal kui ladina keelt tunti kõikjal. Kuid antiikkirjanduse suurima mõju ajajärk Euroopa kirjandusele algab XV–XVI sajandil, mil kreeka keelt Euroopas juba tunti (enam-vähem). Ja kui Euroopa pöördub nüüd antiikkirjanduse poole tema Rooma teisendis, siis ei sünni see mitte kreeka keele mittetundmise tõttu, vaid sellepärast, et Rooma teisend vastas enam selle aja kunstilise maitsele ja tema kirjanduslikele tarvidustele.
Vaatamata mõlema kirjanduse kui inimühiskonna arengu ühele ja samale järgule vastavate kirjanduste samatüübilisusele, vaatamata rooma kui noorema kirjanduse kaugeleulatuvale sõltuvusele varem arenenud kreeka omast, ei ole rooma kirjandus lihtsaks kreeka originaali teisendiks, koopiaks temast, vaid tal on oma spetsiifilised iseärasused.
Klassikaline kreeka kirjandus kuulub antiikühiskonna tekkimise ajajärku ( Homeros ) ja tema arengu sellesse astmesse, mida võib iseloomustada “polisliku” ajajärguna (atika kirjandus). Roomas on aga teisiti.
Rooma kirjanduse õitseng, tema “kuldne ajajärk” langeb rooma polise lagunemise ja impeeriumi tekkimise ajastusse, hilisemasse ajajärku antiikmaailma arengus. Rooma kirjanduse “kuldne ajajärk” ei tunne neid laialdasi ja keerulisi küsimusi , mis seisid atika ajajärgu aegse Kreeka ühiskondliku mõtte ees, kuid ta annab subjektiivse elu hoopis suurema süvendatuse ja sisemise läbielamise suurema intensiivsuse, olgugi kitsamas ning piiratumas sfääris. Selles seisnebki too uudsus , mille rooma kirjandus terviklikult vaadelduna toob antiikkirjanduse üldisse pilti.
Renessansile ja Euroopa absolutismi ajastule on hilisantiigi kultuur igas suhtes lähedasem kui polise kultuur, ja see kalduvus ilmneb ka kirjanduse ja kunsti alal. (Võib meenutada, et just sel ajal võetakse Lääne-Euroopas tarvitusele rooma tsiviilõigus, ja varanduslikud vahekorrad reguleeritakse seadustega, mis on impeeriumisaegse Rooma poolt välja töötatud). On näiteks iseloomulik, et üldise eelistuse kõrval, mida osutati rooma kirjandusele, omasid suurt populaarsust hilised kreeka autorid – Plutarchos, Lukianos, kreeka armastusromaanid (“Chaireas ja Kallirhoe”, “Dafnis ja Chloe” ja teised: tervikuna on säilinud!).

Kokkuvõte

Ehkki antiikkirjandus oli enne meid väga kaua aastaid tagasi on ta mõjutanud meie kirjandust, filosoofiat ja kogu meie üldist maailmapilti. Tänu antiikkirjandusele on meil kasutusel erineivaid kirjandusžanreid nt. proosa, eepika, draama, komöödia, tragöödia jne.

Antiikkirjandus on väärtuslik oma poliitilise sisu poolest ja väärtusliku allikmaterjalina, mis aitab ajaloolastel minevikku paremini mõista.

Kasutatud kirjandus

http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/Kreeka1.ht m
http://www.newgenevacenter.org/portrait/thales.jpg
http://www.sociology.gu.se/Sokrates/sokrates.jpg
http://et.wikipedia.org/wiki/Vanakreeka_kirjandus
http://wiki.zzz.ee/index.php/Antiikkirjandus
http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/Kreeka1.ht m
11