Seikluskirjandus (2)

Seikluskirjandus

Seiklusjutt on jutustus, milles asetatakse pearõhk huvitavale sündmustikule. Peategelane satub alatasa ühest ohust teise, elab läbi kõikvõimalikke ebausutavaid ja imepärasid seiklusi ning saavutab lõpuks õnnelikult oma eesmärgid.
Seikluskirjandus on proosa vanimaid liike ja pärineb antiikajast. Taas avastati see 18. ja 19. sajandil. Kõigepealt said kuulsaks robinsonaadid.
Robinsonaad – õpetliku sisuga kirjandusteos merehädalise seiklustest inimtühjal saarel. Mõiste tuleneb D. Defoe romaanist “ Robinson Crusoe ”, mille peategelane elas 28 aastat inimtühjal saarel. 20. sajandil hakati kirjutama ka nn robinsonaadide paroodiaid, kus tegelased jäid samuti üksikule saarele , kuid pidid seal taluma suuri raskusi, mitte ei sattunud sellisele ideaalsele saarele nagu Robinson Crusoe. 20. sajandi robinsonaadide paroodiatest on kõige tuntum William Goldingi romaan “Kärbeste jumal”.
Eriti viljakaks ajaks seikluskirjanduse loomisel oli 19. sajand. Sel ajajärgul, romantismi aegadel , hakati viljelema põnevus- ja õudusjutte. Veel tänapäevalgi köidavad lugejate meeli Edgar Allan Poe novellid või M. Shelley jutustus “Frankenstein”. Sama vana on ka kolmas seikluskirjanduse liik – kriminaal - ehk detektiivromaan, mille üheks loojaks oli inglane Conan Doyle (Sherlock Holmesi lood) ja edasiarendajaks inglane Agatha Christie ( miss Marple ja Hercule Poirot` lood) ning prantslane Georges Simenon ( komissar Maigret` lood).
19. sajandi lõpus hakati kirjutama seiklusjutte , mis sageli toetusid varasematele kirjanduslikele ainetele , sealhulgas rahvaloomingule . Seikluskirjanduse tuntud teosed on A. Dumas romaan “ Krahv Monte Cristo ” ja H. Pyle “Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused ”. 20. sajandi üheks populaarseks seikluskirjanduse liigiks on ulmekirjandus , mille kõigi aegade menukamaks autoriks on prantslane Jules Verne ja inglane George Wells , aga ka ameeriklane I. Asimov ja poolakas S. Lem.
Eesti kirjanikud on seikluskirjandust vähe viljelenud. Eesti keeles on aga ilmunud mitmeid mahukaid seiklusjuttude sarju: “Seiklusjutte maalt ja merelt”, kriminaal- ja ulmeromaanide sari “Mirabilia” ja “Põnevik”.
Valgustuskirjanduse ideid inglise kirjanduses kannab Daniel Defoe (1660 – 1731) – inglise kirjanik, kes pidas ka kaupmehe- ja ajakirjanikuametit. Maailmakuulsuse saavutas ta oma romaaniga “Robinson Crusoe” (1719 – 1720), mille täielik pealkiri on “Robinson Crusoe, Yorgi meremehe elu ja kummalised seiklused, kes elas kakskümmend kaheksa aastat täielises üksinduses ühel Ameerika ranniku asustamata saarel, Orinoco jõe suudme läheduses, kuhu teda oli heitnud laevahukk, milles hävis kogu laeva meeskond välja arvatud tema ise, ning jutustus tema ootamatust vabastamisest piraatide poolt. Tema enda kirja pandud.”.
Defoe kirjutas selle teose väga kiiresti – kõigest kolme kuuga . Ainet sai ta meresõitjate päevikutest. Olulisim neist oli kapten William Dampier`i (tuntud maailmarändur ja teadlane , aga ka piraat , kes elas aastatel 1652 – 1715) päevik, mis sisaldas andmeid tüürimees Alexander Selkirki kohta. Selkirk oli sunnitud tülide pärast kapteniga laevast lahkuma . Ta otsustas jääda ühele inimtühjale saarele, et oodata seal mõnda laeva, mis tuleb joogivett võtma. Paraku juhtus nii, et see laev tuli alles 1580 päeva pärast. Rohkem kui nelja aasta jooksul koges meremees üksinda saarel elades seda, mida Robinson Crusoe romaani lehekülgedel.
Lugejate soovil kirjutas Defoe neli kuud hiljem teosele järje “Robinson Crusoe uued seiklused, mis moodustavad teise ja viimase osa tema elust ja kummalise aruande tema reisidest läbi kolme maailmajao. Tema enda kirja pandud.”.
Peale “Robinson Crusoe” kirjutas Defoe teisigi seiklus - ja olustikulisi romaane (näit “Moll Flanders” jt), milles leiab käsitlemist inglise alamkihtide elu.

Juurde Defoe`st: “Maailmakirjandus I” lk 256 – 259