Kunstiteose tõlgendamisest Edouard Manet teose "The Masked Ball at the Opera" näitel (0)

Kunstiteose tõlgendamisest
Edouard Manet teose
"The Masked Ball at the Opera" näitel
Edouard Manet’ teos Masked Ball at the Opera valmis 1873. aastal. 1874. aastal esitas kunstnik teose Pariisi Salongi näitusele, kuid töö lükati žürii poolt tagasi. Hetkel asub teos Washingoni rahvusgaleriis (National Gallery of Art, DC, USA). Tegemist on õlimaaliga, lõuendi mõõtmeteks 59,1 x 72,5 cm. Pildil on kujutatud maskiballil viibivat rahvahulka, kellest enamuse moodustavad soliidsetes mustades ülikondades torukübaraid kandvad mehed. Pildil olevate naiste (väljaarvatud ühe) nägu varjavad maskid ning enamus neist on riietunud tumedatesse maani kleitidesse. Pildi koloriit on rahvahulga riietusest tulenevalt valdavalt tume ja monokroomne. Värvikamaid nüansse lisavad kirevates kostüümides arlekiinid ning mõned värvilised aksessuaarid . Tumedates toonides rahvahulgale on kontrastiks ka ballisaali heledam rõduäär maali ülaosas ning põrandat kattev punakaspruun vaip. Lisaks tugevale hele-tumedus kontrastile püüavad maali kompositsioonis pilku tugevad horisontaalsed ja vertikaalsed komponendid. Rõduäär rahvahulga peade kohal on ääristatud kahe sambaga, rõdul jätkuvast melust annavad aimu sealt vaid osaliselt paistvate piduliste jalad.
Olenemata maali valdavalt tumedast koloriidist on sellel kujutatud kihav seltskond kirju - figuuride poosid, ilmed ja žestikuleeringud viitavad inimestele erinevatest sotsiaalsetest kihistustest ning nende erinevatele rollidele ka antud sotsiaalses olukorras, milleks on maskiball . Kunstnik kasutas modellidena oma lähikondlasi ja sõpru, keda võib ka pildil ära tunda. Rahva seast võib ära tunda ka Manet’ enda - blond habemega mees maali paremas ääres, kelle pilk ainsana on suunatud otse vaataja poole. Oma signatuuri on kunstnik leidlikult paigutanud selle sama figuuri alla maali alumisse nurka saali põrandal vedeleva maskiballi pääsme peale.
Analüüsides kunstiteost, mis valmis rohkem kui sada aastat tagasi, tekib põhjalikumal vaatlusel paratamatult küsimus, millisest vaatenurgast teosele läheneda ja kuidas seda tõlgendada. Kui detailselt peaks tänapäeva vaataja tundma teose loomise konteksti, et teos teda kõnetaks? Milliste moraalinormide järgi teost analüüsida? Kas ja kuidas on võimalik teose analüüsimisel taastada võimalikult autentne autoripositsioon ning mil määral on see üldse kaasaja inimese jaoks oluline? Järgnevalt püüan anda ülevaate erinevate kriitikute ja autorite lähenemisest kõnealusele teosele ning uurida erinevates valdkondades tegutsevate autorite lähtepunktide erinevusi (samuti sellest tulenevaid järeldusi teose tähenduse ja olulisuse kohta - milliseid aspekte peavad erinevad kriitikud antud teose juures olulisteks, milliseid vähem olulisteks). Mida ütlevad erinevate autorite kirjutised Manet’ ajastu kohta ning mida kriitikute endi ning nende kaasaja kohta?
Antud kirjutis ei pretendeeri täielikule ülevaatele erinevate kriitikute nägemustest Manet’ teosele. Pigem püüan siinkohal mõningaid vaatenurki kõrvutades tuua välja levinumad tõlgendused antud teosest ning vaadelda lähenemisnurkade omapära tulenevalt kriitikute autoripositsioonist.
Alain de Leiris oli kunstiajaloolane, kes on koostanud ka mahuka raamatu Manet’ joonistustest. Raamatus kategoriseerib ta Manet’ joonistusi lähtudes vormi- ja meediumi erisustes ning eraldi peatükk käsitleb ka Manet’ joonistusi, mis kujutavad koopiaid suurmeistrite teostest.
Alain de Leiris kasutab Manet’ teose analüüsimise ikonograafilist meetodit. Ta analüüsib Manet’ teose kompositsiooni ja maalil esinevaid vormilisi elemente võrdluses El Greco maaliga Burial of Count Orgaz. De Leiris aravates peegeldub teosest Manet’ huvi hispaania kunsti vastu ning Maskiball on austusavaldus suurele meistrile El Grecole. Mõlemad, nii Manet’ kui El Greco teos, kujutavad kunstnike lähedasi kaasaegseid ning ka friisilaadne kompositsoon ühendab kahe kunstniku tööd. Mõlemal teosel on kujutatud hulgaliselt meesfiguure, millest enamuse moodustavad portreed. Maalil kujutatud figuuride näod asetsevad mõlemal teosel ridamisi samal horisontaalsel tasapinnal. Vormilise sarnasuse kahe töö vahel leiab ta ka musta koloriidi domineerimisel maalil kujutatud figuuride riietuses, sammastel asetsevate valgustite paigutus Manet’ maalil vastab El Greco maalil tõrvikute paigutusele. Manet maalil rõdult poolenisti paistva jalapaariga võrdleb de Leiris El Greco maalil taevasse mineva krahvi jalgu . Ka El Greco teosel asub autori signatuur mõnevõrra ootamatus kohas - taskurätikul, mis paistab ühe figuuri taskust, keda peetakse kunstniku pojaks, kuna rätiku peal on lisaks allkirjale ka kuupäev, mil El Grco poeg sündinud on.
Paljud hilisemad kriitikud on pidanud taolist puhtalt vormist lähtuvat analüüsi ebapiisavaks.
Näiteks John Hutton , tunnistades de Leiris’ ikonograafilise analüüsi põhjalikkust, seab siiski kahtluse alla tema seisukoha, et Manet, pärast kaheksa aasta möödumist Hispaanias veedetud ajast, pöördub selle temaatika juurde tagasi pelgalt nostalgiast või austusavalduseks El Grecole.
Linda Nochlini arvates puudub nende kahe maali vahel otsene seos, kuna El Greco teosel ei ole kujutatud maskiballi, mis Nochlini analüüsis Manet’ teosest on määrava tähtsusega. Maskides näeb Nochlin vahendit kustutamaks maalil figureerivate naiste identiteedid samal ajal kui kõik mehed on teosel äratuntavad. Ta peab tähelepanuväärseks teoses samaaegselt esinevat sensuaalsust ja brutaalsust. Nochlin on tuntud feministliku kunstiajaloolase ja -kriitikuna ning ka Manet’ teost analüüsides esindab ta feministliku seisukohta keskendudes seega peamiselt soorollidest ning klassikuuluvusest tulenevatele sotsiaalsetele aspektidele tolleaegses ühiskonnas. Naisfiguurid maalil kõnelevad tema arvates nende seksuaalsest objektistatusest ja naisest kui meestele mõeldud kaubast, mille kättesaadavus oleneb naise sotsiaalsest staatusest ja positsioonist ühiskonnas. Maskiballi karnevalilik õhkkond peegeldab tema arvates just seda võltsmoraali, mille varjus toimub naiste sooline diskrimineerimine . Maali vasakus servas poolenisti paistvas narrikostüümis figuuris näeb ta allegoorilist viidet monarhistide valitsuse kahepalgelisusele. Võimuesindaja, antud maalil oletatavalt Marshal Macmahon, on Manet’ teosel silmitsi reaalse olukorraga ühiskonnas, kus moraal on täielikult alla käinud.
John Huttoni analüüsi antud teosest iseloomustab kriitiline hoiak tema kirjutisele eelnenud analüüside ja tõlgenduste suhtes. Ta mainib juba oma artikli alguses, et Manet’ Maskiballist on kirjutanud väga paljud kriitikuid ning et neid kõrvutades ei pruugi isegi kohe aru saada, et jutt käib samast teosest. Hutton peab esmatähtsaks vaadelda teost antud ajajärgu poliitilises kontektstis ning varasemate kriitikate nõrkusi peab ta samuti poliitilise konteksti ebapiisavast avamisest tulenevateks. Ta toob välja, et nii kirjanduses kui kujutavas kunstis rõhutavad autorid maskiballide juures vaid mingit kindlat aspekti, mis neile (erialaselt) enim huvi pakub. Näiteks toob ta välja, et Balzac’i kui romaanikirjaniku huvitasid maskiballide juures peamiselt selles sotsiaalses segapuntras kerkivad armuintriigid. Hutton väidab, et maskiballidel ooperimajas osalesid vaid kindlalt piiritletud sotsiaalse kihistuse liikmed - jõukas kodanlus. Nochlinile viidates toob Hutton sisse ka naise stereotüüpse kujutamise satiirimaigulistes väljaannetes: naisi kujutatakse seksuaalselt agressiivsetena ning maski kandva naise kujutis viitas seksuaalse kättesaadavusele. Kuid sel teemal ta pikemalt ei peatu ning jätkab analüüsides tema seisukohast tähenduslikemaid detaile, millele näiteks Nochlin tähelepani pööranud ei ole. Ta jätkab otsides vastuseid, millele ka de Leiris tema arvates lõplikult oma analüüsis ei vastanud: mida tähendavad maalil Polchinelli (klouni) figuur, paralleelid El Greco maaliga ning naisfiguuri näolt mahaheidetud mask põrandal? Vastused neile küsimustele leiab Hutton pöördudes oma analüüsi nurgakivi juurde - tolleaegne poliitiline kontekst. Hutton kirjeldab põhjalikult ja detailselt tolleaegse Prantsusmaaa poliitilist olukorda, võimuvõitlust monarhistide ja vabariiklaste vahel. Ta selgitab, et kuigi ametlikult olid võimul vabariiklased, oli tegu siiski näitemänguga hoidmaks ära uusi konflikte uue monarhi võimu kindlustamiseni, kelleks sai Marshal MacMahon. Ka Manet’ autoripositsiooni tõlgendab Hutton läbi kunstniku poliitilise orientatsiooni. Ta teeb järelduse, et Manet’ teos kujutab allegooriliselt monarhistide võltsmoraali ja nende läbikukkumist poliitilises võitluses. Manet’ maalil kujutatud kõrgem kodanlik klass ei toetanud monarhide võimulejäämist ning siit ka seos matusetalitusega - teos kujutab ühe poliitilise režiimi lõppu. Kunstikriituku ja ajaloolasena huvitas Huttonit eelkõige kunsti seos poliitiliste ja sotsiaalsete nähtustega ning sellest tulenevalt peab ta neid aspekte ka kunstiloomingut peamiselt mõjutavateks teguriteks.
Jennifer S. Pride on õppinud kunstiajalugu ning on spetsialiseerunud 19. sajandi kunstile ja arhitektuurile. Erilist huvi on talle pakkunud teksti ja pildi puutepunktid kunstis. Ka Manet’ teose analüüsis keskendub ta kirjanduslikele allikatele, peamiselt Baudelaire’i kirjutistele tolleaegsest seltskonnaelust kunstiringkondades. Ta väidab, et just Baudelaire’i kirjutised on võti Manet’ teoste analüüsimiseks, kuna tegemist oli kunstniku lähedasest sõbrast kirjanikuga ning neid sidus lisaks sõprussuhtele ka üsna sarnane vaade kunstile ning modernse kunstniku olemusele. Samuti toob ta välja mõlema loomingus esinevad binaarsed opositsioonid, mis on Pride’i seisukohast mõlema kunstniku teoseid ühendavateks aluskomponentideks. Ka siin tugineb Pride tekstipõhisele analüüsile, lähtudes strukturalistliku kirjandusteooria binaarsete opositsioonide käsitlusest. Pride kõrvutab 19. sajandi Pariisi naisi Baudelaire’i tektstides ja Manet’maalil ning toob välja, et nii tekst kui pilt konstrueerivad naise kuvandi läbi vastandlike rollide (maskide), mida naised oma igapäevaelus kannavad.
Pride toob oma analüüsis välja ka Pariisi ümberehitamise mõju kunstnikkonnale ning kirjutab sellest, kuidas nii Baudelaire’i tekstides kui ka Manet’ maalil avaldub kunstniku roll flaneurina. Flaneur’i kujund on samuti pärit Baudelaire’lt, kes oma teoses ‘’ Moodsa elu kunstnik’' kirjeldab kunstniku positsiooni kaasaegses kiirelt muutuvas ühiskonnas. Baudelaire romantiseerib kuvandit kunstnikust kui moderniseerumisprotsessis aktiivselt osalevast kuid samas alati jälgija positsioonile jäävast detektiivist. Nii näeb ta ka pildi vasakus servas poolenisti pildilt väljajäävat narri kui kujundit poeedist/kunstnikust.
Viimaks pakub Pride, et Manet’ maal võib olla ka vihje Surmatantsu allegooriale moodsa ühiskonna kontekstis. Maskiballidel võisid põhimõtteliselt osaleda kõik, kes endale pileti soetada suutsid, klassikuuluvusest olenemata. Keskaegse Surmatantsu allegooriline sõnum viitab samuti asjaolule, et olenemata inimese ühiskondlikust staatusest peavad kõik ükskord surmaga silmitsi seisma, surmatants ühendab kõiki inimesi. Kui arlekiinide kostüümid välja arvata, siis riietuse sünge koloriit Manet’ teosel võib tõepoolest teatud morbiidsusele vihjata ning paralleel leinaliste kogunemisega võiks seega aidata vaatajail teost paremini mõista. Ka maali kompositsioonis võib näha paralleele Surmatantsu motiiviga. Figuurid asuvad kõik enam vähem samal tasapinnal, üksteise kõrval tihedalt reas. Ka Baudelaire kirjeldab ühes oma luuletuses maskiballil tantsivaid paarikesi, kes tantsupõrandal keereldes kohtuvad laibaga, kes neile nende surelikkust meelde tuletab. Pride’i arvates on nii Manet’ kui Baudelaire’i teostes suur osa irooniat kritiseerimaks kodanlikku moraalset mitmepalgelisust ning maskiball on sobiv metafoor ka võõrandumisele moodsas linnaühiskonnas.
Tõenäoliselt mõjutasid Manet’d teost luues teataval määral kõikide kriitikute poolt välja toodud aspektid. Olgu need puht esteetilised, kultuurilised, poliitilised või sostiaalsed, kuid tagantjärgi võib vaid oletada, millised neist kunstniku teose valmimisel enim mõjutasid. Kunstnikuna mõjutasid Manet’d kindlasti tema teadmised kunstiajaloost, kodanikuna mõjutasid teda kindlasti tolleaegsed poliitilised sündmused, lävides oma kaasaegsete kirjanikega mõjutasid teda ilmselt ka nende ideed ja kirjutised ning kuna soorollid ja klassikuuluvus mõjutasid tugevalt tolleaegset sotsiaalset õhustikku, siis üsna tõenäoliselt peegeldub ka see aspekt Manet’ teoses.
Vaadeldes ja analüüsides tolleaegset ühiskonda läbi kunstiteose, tegelevad kriitikud paratamatult ka enda ühiskondliku positsiooni legitimeerimisega lahates kaudselt ja vahel ka otseselt küsimusi, mis kriitikuile isiklikult hetkel enim korda lähevad. Nii nagu ajalugu ei eksisteeri iseenesest objektiivse tõena, on suhteliselt raske seda leida ka mõnest kunstiteosest. Kunstiteose analüüs sisaldab seega paratamatult analüüsija autoripositsiooni ehk vaatepunkt kellegi teise (autori) positsioonile, mis lugejateni jõudes loob veel omakorda loendamatul hulgal erinevaid vaatepunkte nii teosele kui selle kriitikale. Milline kriitikute vaatepunktidest on sarnaiseim teose autori omale ja kuivõrd on see üldse oluline? Võimalik, et kunstiteose vaatlemisel ja analüüsimisel on olulisel kohal niiöelda äratundmise fenomen - mida enam tunneme teosel ära aspekte endast ja ümbritsevast, seda rohkem suudame kunstiteosega suhestuda. Tõenäoliselt ei interpreteerinud Manet’ kaasaegsed antud teost nii, nagu teevad seda tänased vaatlejad ja kriitikud ning võimalik, et saja aasta pärast kõnelevad ka praeguste kriitikute tekstid tulevaste lugejatega teisiti, kui meiega praegu. Olenemata kriitiku või vaatleja taustast on kunstiteose tõlgendamisel ilmselt oluline optimaalne tasakaal isikliku interpretatsiooni ja üldtuntud ajalooliste seisukohtade vahel.
Kasutatud kirjandus
Jennifer S. Pride - The Poetics of Black: Manet's "Masked Ball at the Opera" and Baudelaire's Poetry and Art Criticism
http://diginole.lib.fsu.edu/cgi/viewcontent.cgi?article=5505&context=etd (kasutatud 17.11.2014)
John Hutton - The Clown at the Ball: Manet's Masked Ball of the Opera and the Collapse of Monarchism in the Early Third Republic
http://www.trinity.edu/departments/public_relations/memoriam/pages/john_hutton.ht m
Alain de Lairis – The drawings of Edouard Manet by Alain de Lairis
http://www.jstor.org/discover/10.2307/3048920?uid=3737920&uid=2&uid=4&sid=21105228713773 (kasutatud 17.11.2014)
http://www.newportri.com/obituaries/alain-de-leiris/article_799677fa-8cfc-11e3-b2cd-001a4bcf887a.html (kasutatud 17.11.2014)
Wikipedia
http://en.wikipedia.org/wiki/Linda_Nochlin (kasutatud 17.11.2014)
http://et.wikipedia.org/wiki/El_Greco (kasutatud 17.11.2014)
Essee autor: Maarja Pabunen
Juhendaja : Andres Kurg
Eesti Kunstiakadeemia
Tallinn 2014