" ütlesin kähku ja närviliselt. "Nüüd aga asume lauda!" ütlesin kõigile. Stiiv-Maikel tuli sisse, suurte kohvrite sisse mattunud. Tema hääl kostis summutatult: "Aidake mind, palun!" Helen ja Stiiven tormasid ta juurde ja tõstsid kohvrid maha. Mina ja John läksime elutuppa laua äärde. Me rääkisime tööst ja rahast. Siis, kui Stiiven, Helen ja mu jonnakas mees tulid, oli juba meil peaaegu söödud. Kui kõigil oli söödud, siis me läksime diivanile istuma ja hakkasime juttu ajama. "Kuidas te sealt koolist küll ära tahate? Seal on ju nii hea olla!" Küsis John Helenilt ja Stiivenilt. "Meile ei meeldi eriti koolis!" ütles Helen ebaviisakalt. "Te mõtlete selle all, et koolis pole hea seltskond. Noh, nad, sa ju tead neid tänapäva noori." "Jah, jah, seda küll!" "Ma olen päris väsinud. Ma lähen üles puhkama!" ütlesid Stiiv-Maikel, Helen ja Stiiven justkui ühest suust. "Me läksime!" ütlesid nad ja jooksid üles. "Jäimegi üksi!
tüdisime, helistasime Triinu isale, et ta meile järgi tuleks. Vahepeal kohtasime poiste kampa, kes meid endaga kutsusid, aga me ei läinud. 9. Koristasin enda ja oma õe toad ära, vanaema tõi Jannu koju. Mu ema läks oma sõbrannaga lõbutsema. 10. Esimene koolipäev, meile tuli uus klassikaaslane, keda hakati pidevalt kiusama. 11. Siiri sünnipäev. Jõin ennast veinist purju. Kui ma hakkasin koju minema, Jürgen suudles ja käperdas mind. Jooksin koju, teel oksendasin ma kaks korda ja mu ema oli minu peale pahane, sest ma olin joonud. Järgmisel koolipäeval küsis Jürgen minult mu tervise kohta ja ma kõndisin lihtsalt minema. 12. Triin kirjutas koolilehte Metsaneiu nime all luuletusi ja ta tegeles veel ka ÕOV-ga rohkem kui varem. 13. Maalisin plakatit ja käisin ka õel lasteaias järel. 14. 27. septembril armusin ma Sveni. Me läksime koos koolist koju. Sven lahutas kaks kaklevat poissi. 15
tuleks. Vahepeal kohtasime poiste kampa, kes meid endaga kutsusid, aga me ei läinud. 9. Koristasin enda ja oma õe toad ära, vanaema tõi Jannu koju. Mu ema läks oma sõbrannaga lõbutsema. 10. Esimene koolipäev, meile tuli uus klassikaaslane, keda hakati pidevalt kiusama. 11. Siiri sünnipäev. Jõin ennast veinist purju. Kui ma hakkasin koju minema, Jürgen suudles ja käperdas mind. Jooksin koju, teel oksendasin ma kaks korda ja mu ema oli minu peale pahane, sest ma olin joonud. Järgmisel koolipäeval küsis Jürgen minult mu tervise kohta ja ma kõndisin lihtsalt minema. 12. Triin kirjutas koolilehte Metsaneiu nime all luuletusi ja ta tegeles veel ka ÕOV-ga rohkem kui varem. 13. Maalisin plakatit ja käisin ka õel lasteaias järel. 14. 27. septembril armusin ma Sveni. Me läksime koos koolist koju
Matkale tuleb ka meie klassi ilusam poiss Marko.Aww ta nii seksu. *Uksekell* Ahah Kerli jõudiski pärale. * Koolimaja ees seistes näigin et Marko vaatas mind päis suurte silmadega. Küllap ma meeldin talle ka. Appi ma punastan.Kerli varja mind . Järsku tuli mu juurde Kaire. "Kuule,Anx..võib ma kutsun sind anxiks.. muide sa ööbid ühes telgis minu Marko ja Kerliga.Sobib?" "Võib küll..ämm oki..Aga mina tahan keskel magada!!" "What ever." Niisiis rahvas koos .Me hakkasime metsa poole liikuma. Nägin kuidas Marko mind terve tee jälgis.Oi tal on nii ilusad pruunid silmad. Lausa suu ajab vett jooksma.Hiljemalt kella 12 jõudsime meie esimesse laagripaika. Kairi kamandas paljud puid tooma et lõket teha. Kurat mida ta kamandab inimesi.Mina ju küll ei kamanda (vist :D ). Mul oli väga igav kuna telgid said püsti pandud otsustasin seal natuke Stiinat lugeda. Nägin et Marko järgneb mulle. "Tsaoka,Anxu kuule see et ära pane Kairit tähele..ta on nats kiiksuga."
Ja kas ma viin su ära?"."jah," vastasin "see oleks super luks kui sa mu ära viiksid, aga sel juhul tuleb Lerru ka! Leidsin! Nii kõik on olemas." Isa vaatas mind hetke, ning läks elutuppa." Tule siia" ütles ta mulle. ,,Jes söör" ütlesin ma ja marsisin isa juurde. ,,Helista oma Lerru-Berrule nüüd ära ja hakkame liikuma." Nii ma tegingi. Viie minuti pärast istusime me juba autos. Lerru ka. Kõik olid vait. Issi pani raadio tööle. Sealt tuli üks naljakas laul ja me hakkasime Lerruga naerma. Isa pani raadio tagasi kinni. Ma ei saa aru miks. Me ju ei naernudki tema üle. Kõik oli jälle vaikne. Mõne aja pärast küsis issi" Lerru kuule,"."Jah" vastas Lerru. ,,Kuidas sul koolis läheb. Ah unusta ära." Me vaatasime imelikult üksteisele otsa. Lerruga loomulikult. Ning ülejäänud aeg olid ka kõik vait. Lõpuks jõudsime me pooleteist tunni pärast kohale. Mõned olid jub a kohal. Läksime laagri ülema juurde ning
,,Kindel et tahad temaga käima hakata? Sest..." ütles Kerda lauset lõpetamata. ,,Sest?" küsisin ma. ,,No sest ta ütles, et teeb sinu kulul vaid nalja, et ei tahaks kunagi sinusuguse tüdrukuga käima hakata," vastas Kerda. ,,Päriselt? Ilma asjata lootsin?" küsisin käriseval häälel. ,,Haha, nali! Aa armastab sind ülekõige," ütles kerda. ,,Kerda, ma vihkan sind, valetaja selline!" ütlesin talle naerdes ja hakkasime mööda maja üksteist taga ajama ning patjadega peksma. Kuid kogu lõbu lõpetas Kerda telefonihelin. ,,Oh, kes helistab?" küsisin ma. ,,Jah, Rando?" vastas Kerda telefonile. ,,Ou, sa Krissist ei tea midagi? Kadus ootamatult ära. Telefonile ei vasta ja msnis ka mitte!" rääkis Rando. ,,Aa, jahm. Ta on minu kõrval. Oota, annan telefoni talle," vastas Kerda ja ulatas telefoni mulle. ,,Jah?" vastasin telefonile. ,,Miks sa mulle ei vastanud midagi? Kas vastus on ei
Saatuslik öö Olen tavaline 19-aastane tüdruk, kes elab tavalist elu nagu enamik teised noored. Või vähemalt elasin… Käisin koolis, õppisin, elasin vanemate juures, käisin mõnikord sõpradega väljas ja pidudel. Elu on juhuseid täis. Üks juhus võib muuta elu täielikult. Minu elu on muutunud juhuse tõttu. Mu suurim hirm on üksi olemine ja valu tundmine. Räägin nüüd sellest, mis on teinud mu hirmul olevaks ja armetuks. See juhtus täpselt aasta tagasi. Minu sõbral oli sünnipäev ning olime tema juures sõpradega seda tähistamas. Peol tarvitasime ka veidi alkoholi nagu sünnipäevadele kohane. Me pidutsesime poole ööni
tuleb lugu pidada ,et nad sulle alles jääksid. Kui kaaslastest lugu pean ja suhtun nendesse austusega ,leian ikka uusi sõpru. Aastaid tagasi sai igaugust lollust koos sõppradega tehtud, lausa uskumatuid ,,lollusi".(mis lollusi?) Oma sõpradega kohtusin juba lasteiais ja mõne sõbra leidsin naaberõuest või trennis käies ja jalgpalli tagudes.Kui tülli läksime siis pikka viha ei pidanud , varsti lepisme jälle ära. III lugu Kuni neljanda eluaastani elasin koos ema ,isa ja vendadega Näduvere külas ,see oli vana talumaja,meil olid igasugused loomad ,kaks koera ja kass .Emal oli palju tööd loomade ja aedviljapeenardega,ma olin siis veel liiga väike ega saanud ema aidata.Ükskord leidis isa põllult väikese rebasekutsika,kes oli jäänud ilma emata.Me söötsime ja hoidsime teda, ta oli väga ilus koheva karvaga , sabaots oli valge.Naabruses ei olnud lapsi,kellega mängida ja mul oli igav.Peagi me kolisime teise kohta elama.
Meie klassi tuli paar nädalat tagasi uus tüdruk. Tal olid kastanpruunid juuksed ja hallid silmad. Algul paistis ta mulle liiga eemalolev ja ma hoidsin temast pisut kaugemale, kuid lõpuks jäime me ühel vahetunnil vestlema. Ta tundus tõeliselt sõbralik ja tore isiksus olevat. Ta teadis palju rääkida teatrist ja muusikast. Muusika on talle eriti hingelähedane, sest ta õpib muusikakoolis viiulit. Peale meie ühiseid vestlusi koolis hakkasime aega ka väljaspool klassiseinu veetma. Ma nautisin tema seltskonda ja paistis, et tema minu oma ka. Me võisime rääkida nii vabalt, nagu me oleksime lapsepõlvesõbrad. Me naersime ja lõbutsesime koos. Aga miski pole püsiv. See juhtus ühel külmal ja tuulisel pühapäeva pärastlõunal. Ilm oli kehva, aga kodus ka passida ei tahtnud. Otsustasime kohvikusse istuma minna. Paningi riidesse ja kell 14.00 saime kohvik ''Mandariin'' ees kokku.
Meie vennaga üritasime olla tugevad ja mitte nutta kuid murdusime. Tegu võis olla muusikas või juba nii ema kui õe nutmise või siis hoopis vaimuslimas olevast isast kes tundus sellel õhtul väga lähedal. (Ta vaatab hetkeks oma õe, venna ja ema poole) Nimadi me seal siis kõik neljakesi koos nutsime. Me hoidsime kõik kõigist kinni aga ema hoidis meid kõiki koos oma suures haardes mis oli nii lohutava ja lasi rahulikult ennast välja elada. ..Kui me olime ennast välja elanud hakkasime me hoopis naerma ja seejärel me naersime. Me naersime umbes samakaua kui nutsime. Kui kõik oli möödas ja me olime maha rahunenud vaatasime me veel ühe filmi mis oli meie teunnetepuhangu ajal alanud. Aga seekord tuimalt. Melil puududsid igasugused tahtmised naerda, nutta, ehmuda või mingit muud mitte nimetatud emotsiooni tunda. Kui olime teise filmi vaatamise lõpetanud läksime kõik magama. Ma ei mäleta isegi kas me
suutnud ma vastu panna kibelevatele näppudele ja haarasin kätte raamatu ,,Orjatar". Lugesin seda terve päeva, sest olin kodus haige ning läbi ta mul saigi. Ja kui Helen loeb ühe raamatu nii kiirelt läbi, tähendab see vaid üht-raamat on HEA! Ja muidugi pean ma nüüd ja kohe oma emotsioonid kõik kirja panema, nüüd, kui nad kõige värskemad on. Raamatu lugemisel tekkis mul nii palju emotsioone. Ma elasin sellesse loosse nii sisse. Minuga ongi nii, et ma suudan süveneda ainult minu jaoks huvitavatesse lugudesse. Seetõttu seisavadki mul teinekord kohustusliku kirjanduse raamatud ikka väga pikka aega kapinurgal, teades, et ma nagunii ei suuda neid mõttega lugeda, sest see lihtsalt ei ole nii huvitav mu jaoks. Paraku pean end siiski sundima ja suure vaevaga saavad need ka enam-vähem loetud. Nüüd aga ,,Orjatar"ist. Kuna ma teadsin, et seal ootavad ees lood orjusest jne, siis ausalt öeldes
Lemmik oli ,,saslõki mrinaadist" kommide kätte saamine:). Peremees 2: Kõige vahvam katsa oli vist kalaga suus ringi jooksmine. Oksjon oli natuke nigel. Ristimise vaim hakkab meie koolis tasapisi väljasurema. Vaimsus on täielikult kustunud. Me oleme kõik hukule määratud ja surema!!! Milliste tunnetega läksid rebaste ristimisele? Rebasekutsikas 1: Kartsin. Ma ei teadnud, mida tuleb kogeda, siseminetunne ütles, et võib oodata enda alandamist. Rebasekutsikas 2: Positiivne, et oleks lõbus, või midagi sellist siis. Rebasekutsikas 3: Suht kartsin. Ootasin uudishimuga, et mida meiega hakatakse tegema. Lootsin, et tuleb midgai väga põnevat ja huvitavat. Kas ristimine oli ootuspärane? Rebasekutsikas 1: Ei olnud. Kuna ei olnud ideid ega kuulnud midagi, kuid teadsin et on rõve. Rebasekutsikas 2: Jah! Rebasekutsikas 3: Jah! Kas oli tegemist siis vahva ristimispeoga või sinu jaoks negatiivse kogemusega? Rebasekutsikas 1: Väga vahva ning andekas
andnud. Ja nyyd on ka selleks juba liiga hilja. Igatahes, ma olin yhel päeval koolis. Mu parima sõbranna ema helistas mulle. Ma mõtlesin, et ta nagunii ytleb, et Keithy on kodus haige ja kooli ei tule. Tahate ma räägin teile Keithy'st? Olgu. See tydruk oli minu jaoks kõik. Me tegime põhimõtteliselt kõike koos käisime koos väljas, pidudel, igal pool. Ma armastasin teda nima nagu oma õde. Ta oli olnud mu parim sõbranna teisest klassist, kui me koolis koos istuma hakkasime. Siis sai meie suur sõprus alguse ja kuni sinnani kõik imestasid, kuidas me seda niimoodi säilitada suutsime. Me olime kui sukk ja saabas. Nojah, Keithy ema helistas. ,,Anna, Keithy on surnd..." sõnas ta kurvalt, murdund toonil. Ma võpatasin ja iseenesest hakkasid pisarad mu põsele alla voolama kui veetilgad. Keithy ema rääkis, kuidas Keithy suri... autoõnnetuses. See oli toimunud koha peal, tema surm, ma mõtlen. Terve päev koolis möödus nuttes. Ma ei suutnud seda uskuda..
Mr Rochester sai väga vihaseks ning viis kõik pulmalised oma mõisasse. Ta näitas pööningul oma endist naist, kes oli püstihull. Sellegipoolest pulmi ei toimunud. Jane oli väga löödud ning ta põgenes Thornfield`st. Ta võttis kõik oma asjad ning sõitis nii kaugele kui tema rahakott lubas. Ta sõitis mitu päeva ning lõpuks pandi ta kaariku pealt maha. Edasi ei osanud ta midagi teha, nii pidi ta magama väljas ning toitu käis ta ukselt-uksele kerjamas. Lõpuks võeti ta ühte perre elama. Seal elasid St. John, Diana ja Mary. Nad olid kõik õed- vennad. St. John tahtis kogu oma elu pühendada jumalale, ning ta tahtis ka, et Jane teeks sedasama. Jane sai nende kõigiga väga headeks sõpradeks ning hiljem tuli välja , et nad on ka sugulased. Jane sai endale suure varanduse ning jagas seda ka oma uute sugulastega. Uues kodus oli möödunud juba paar aastat ning St. John otsustas Indiasse jumalat teenima minna. Ta tahtis, et Jane temaga abielluks ja kaasa läheks
Mr Rochester sai väga vihaseks ning viis kõik pulmalised oma mõisasse. Ta näitas pööningul oma endist naist, kes oli püstihull. Sellegipoolest pulmi ei toimunud. Jane oli väga löödud ning ta põgenes Thornfield`st. Ta võttis kõik oma asjad ning sõitis nii kaugele kui tema rahakott lubas. Ta sõitis mitu päeva ning lõpuks pandi ta kaariku pealt maha. Edasi ei osanud ta midagi teha, nii pidi ta magama väljas ning toitu käis ta ukselt-uksele kerjamas. Lõpuks võeti ta ühte perre elama. Seal elasid St. John, Diana ja Mary. Nad olid kõik õed-vennad. St. John tahtis kogu oma elu pühendada jumalale, ning ta tahtis ka, et Jane teeks sedasama. Jane sai nende kõigiga väga headeks sõpradeks ning hiljem tuli välja , et nad on ka sugulased. Jane sai endale suure varanduse ning jagas seda ka oma uute sugulastega. Uues kodus oli möödunud juba paar aastat ning St. John otsustas Indiasse jumalat teenima minna. Ta tahtis, et Jane temaga abielluks ja kaasa läheks. Jane
Jutustasime emaga ka teistele sellest, mis siin vahepeal juhtunud oli ja nad hakkasid väga kartma. Me arutasime pikalt seda asja, kuid kell oli lõpuks nii palju, et me pidime minema magama. Ema arvas veel, et homme ei lähe keegi kooli ega tööle. Niisiis tuli öö ja mina ei saanud magada. Ma magasin koos oma väikse õega, tema muidugi norskas. Aga ta lõpetas äkitselt norskamise ja hakkas unes rääkima. Ma hakkasin kartma, sest ta rääkis minuga, aga see pole olnud tema hääl. Siis ma jooksin ruttu ema tuppa, kuid minu õde jooksis mulle järgi ja karjus, et ta tapab mu ära, kui ta mu kätte saab. Ta nägu oli täiesti valge, silmad olid punased kui roosid ja ta keha oli üleni ära kratsitud ja verine. Ma jõudsin ema tuppa ja lõin ukse õe eest kinni. Ma ajasin ema kiiresti üles ja rääkisin temaga, aga minu õde kriipis ukse taga väga. Kuni äkki lõi õde ukse lahti ja ta oli täiesti tavaline, ainult ikka oli ta üleni verine ja kraapse täis
Parem oleks kui ta ütleks mulle kohe, sest mina pidin kaotuse läbi elama kaks korda. Selle meeletu valu on raske kirjeldada. Issand, kuidas hing võib valutada. Ja selle valu eest ei ole kuhugi põgeneda. Ma ei unusta teda kunagi ning ta alatiseks jääb minu südamesse. See on suur kaotus, kui oled loomaga koos kasvanud ja elanud üheksa aastat, siis on väga kurb, kui ta peaks surema. Looma surm on midagi, mis jääb hinge kõpitsema. Võttis 8 (!?) aastat, et tema surmast üle saada. Elasin seda ikka väga raskelt, sest ta oli parim. Lihtsalt aeg tegi oma töö. Mulle aitas kaasa koera haual nutmas käimine. Kui isa ootaks mind ja me kogu perega mataksime oma lemmikut, see oleks andnud jääjatele (minule, emale, vennale, õele) paremini leinaga toime tulla, s.t. hüvasti jätta. Kindlasti ta tahtis meid valust säästa. Lihtsalt, ta ei teadnud ise kuidas õieti teha. Kõige olulisem on lastele surmast rääkides olla aus ja väljenduda ühemõtteliselt.
Õnnelik perekond-kas alkohol mõjutab seda? Minu nimi on Gerly. Ma olen kasvanud tavalises perekonnas, kus õhtuti laua taga istudes päevasündmusi arutati. Vahel ema ja isa vaidlesid, aga nii on paljudes perekondades. Ma usun, et alkohol sai mu sõbraks siis, kui isa läks pere pangalaenude tõttu Soome tööle ja ema jäi üksi koju noortemate lastega tegelema. Seetõttu jäin ma üksi ja tähelepanuta. Hilja õhtul istusin ma teleri ees ja lihtsalt vahtisin seda, ilma mingisuguse mõtteta. Ühtäkki tundsin, et ma ei suuda enam niimoodi edasi elada, kui perekond mulle enam absoluutselt tähelepanu ei pööra. Kõik algaski justkui lihtsalt, eimillestki... Esimene kord varastasin ma baarikapist pudeli likööri, mida enne magama jäämist veega lahjendatult jõin. Mulle meeldis tunne kuidas kõik maailma mured ununesid. Asi läks aga nii kaugele, et ühel hommikul ei ärganud ma ka ema valju hüüdmise ja raputamise peale. Ema kutsus kohale kiirabi, kes t
Olgu pealegi, naisest sündinud inimese elu on lühike ja täis muret, nagu pühakiri ütleb, ja ma usun, et see nii on. Ta teeb täna pärast lõunat poppi, ja karistuseks selle eest olen ma lihtsalt kohustatud teda homme tööle sundima. On küll väga karm teda laupäeval, kus kõik poisid on vabad, tööle panna, aga ta vihkab tööd rohkem kui midagi muud ja ma pean ometi veidigi oma kohust täitma, muidu saadan lapse hukatusse.» Tom tegi tõesti poppi ja tal oli, väga lõbus. Ta jõudis tagasi koju just parajaks ajaks, et aidata neegripoisil Jimil järgmiseks päevaks puid saagida ja enne õhtusööki halgusid peeneks lõhkuda -- vähemalt oli ta õigel ajal kohal, et Jimile oma seiklusi jutustada, kuna Jim tegi kolmveerandi tööst. Tomi noorem vend (või õigemini poolvend) Sid oli oma tööga (pilbaste korjamisega) juba valmis, sest ta oli vaikne poiss ja tal polnud tülikaid seiklejakalduvusi
Ma haigestusin grippi. Selleks ajaks olin ma valitud ala 21 aastaste koondisesse rahvuskoondises. Paraku pidin ma aga oma esimese mängu ära jätma. Mõned agendid ja talendiotsijad pidid minema koju pettunult. Talendiotsijad järgnesid mulle igalepoole. Mul ei olnud nendest asjadest eriti aimu. Oli üks kutt, keda ma natukene teadsin. Taanlane John Steene Olsen. Ta oli mind vaadelnud Ajaxi jaoks nii kaua kuni me hakkasime üksteist teretama. Ma ei teinud sellest suurt asja, ta oli lihtsalt osa tsirkusest. Ma ei teadnud mis oli jamps ja mis õige. Kõik asjad olid väga rasked pärast reisi ning ma endiselt ei suutnud seda uskuda. Ma võtsin ühe päeva korraga ja tuletasin endale meelde vaadata tulevikku treeninglaagrisse MFFiga. Me pidime minema La Mangasse. Oli märtsi algus ja ma tundsin ennast psühhiliselt hästi. Päike säras
Kuna õde ütles, et ei tea, siis otsustas doktor ise vanematega ühendust võtta. Aga tal ei õnnestunud mu vanemaid kätte saada. Doktor hankis mu venna Toumase telefoni numbri. Mu vend oli Maareti, ta tüdruku juures. Tummpi telefon helises. Ta ei ärganud. Maaret ajas ta üles. Tummpi võttis vastu. Doktor Aropohja räägib Tummpile kõik ära. Kui doktor kõne lõpetab avaldab ta kaastunnet ja lõpetab siis kõne. Tummpi on pikka aega vait. Maaret küsib mis juhtus. Tummpi ütleb kurvalt: "Mikke on surnud". Maaretil hakkab Tummpist kahju. Ta kallistab teda. Ma surin jalgratta avariis. Kõik toimus silmapilkselt. Ma sõitsin vastu parkimisautomaati ja lendasin kõrgele ja kui ma maandusin siis mu pea läks vastu kõnnitee äärt ja loomulikult ei olnud mul kiivrit peas ja mu pea sai viga ning see järel ma surin, kuna oli suur verejooks. Hommikul helistas Tummpi emale ja isale. Nad olid väga väga kurvad. Kuna isa oli välismaal tööreisil siis tuli ta esimesel võimalusel koju
Meie olukord oli kehvem: olime sõjavangid ja mõneski ringkonnas peeti meid sõjakurjategija teks . Olime võõral maal, paljud puuduliku keeleoskusega , meie tulevik oli tume ja lootusetu. Kuid siiski poleks me ühegi hinna eest oma seisundit kodumaa saatuskaalastega vahetanud. Olime küll kaotajad, kuid olime sellel poolel, kus inimõigused, demokraatlikud põhimõtted ja vabadus olid hinnatud. Mõne aasta pärast leidsime endale kodud kaugetel maadel ja hakkasime elu uuesti üles ehitama. Püüdsime jääda eestlasteks, toetada kodueestlasi pakkide saatmisega ja jätkata võitlust kommunismi vastu. Seekord oli meil tugev liitlane: lääne leer , kes kommunismi tõelise iseloomu olid avastanud. Kodumaast aga olime eraldatud raudse eesriidega. Alles 50 aastat hiljem, kui see eesriie langes ja iseseisvus taastati, oli mul võimalus jälle kodumaale tulla . Oli suur rõõm sõpru ja sugulasi näha, kuid siiski avastasin, et
.. Trepil on valget lund, puud on täis karget und. Ootamist tiksumas aeg. Aknad täis lillelist jääd: mis sa sealt vaatad või näed! Tulema keegi kord peab, kui ta veel teed siia teab ... 12 Linnas on siledaid teid - on seal ka magusam leib? Kuidas seal endaks saad? Juured on sul kesk maad, memm ja su taat, memm ja su taat ... Refr. Valgel laual rätiku all palav leib ... Lõke preerias Lõkkesuits, hõõgvel söed, hobu hommikust õhtuni käis nüüd on tulnud öö. Kõrgel kuu, tuul on loid, rohulõhna kõik preeria täis, kuula mind kauboi. Sul ees on kodutee, sa peagi poega näed, üks päev vaid sadulas on olla veel, öö ja päev. Tean see kõik, aga laulust, mu sõber kauboi, ei kao nukker noot. Läände jäi, piiga hell, Võõrais rantshodes saatuseks, sai võõras karjakell. Lootust tõi lasso lend, aga õnnest jäi kirjades vaid igatsev legend. Ei sul ei lõpe tee ja kuigi poega näed,
Viimane mõrva lugu Trrrr....Ja heliseski kell. Kell on 5 hommikul, mil on mul aeg süüa, riide panna ja tööle minna. Sõin sisse paar võileiba ja jooksin ruttu takso peale. Tööl pean istuma oma kontoris ja tegema paberitööd kuni heliseb mu lauatelefon ja mind kutsutakse kuriteo paika. Ja just see juhtusgi. Mu laulatelefon heliseb. ,, Tere Mitch , mina Daniel siin. Tule Quillayute jõe juurde. Leidsime noore naise pea. Tundub alles värske. ,, Olin ehmunud, ma pole veel oma karjääri ajal ainult pead leidnud. ,, Kohe tulen , olen juba poolel teel ,, Kahmasin oma pintsaku ja tormasin kontorist välja.
teeb, on see, et ta hävitab kõik, keda ma armastan, paneb nad haihtuma. Ma arvan, et kui mind ei oleks, poleks teda ka. See üks kord, kui ma su peaaegu tapsin ma tegin seda selleks, et ta sind kätte ei saaks. Et sa 29 ellu jäid, oli õnn. Ilmselt siis, kui ta sulle järele tuli, polnud enam midagi võtta ja ta lahkus, samamoodi, nagu mina. Mina, kui ma ära olin, ma elasin nii, et ma oleksin tühjalt olemas. Ma ei vaadanud inimestele otsa. Rääkisin minimaalselt. Käisin psühholoogi juures, ütlesin, et inimesed surevad mu juurest ära. Küsisin, on see võimalik, et ma kujutan seda endale ette. Ta ütles, et ma küsin ainult selle järele, mis nimega maailmaruumi nimetada. Ma tulin siia, et näha viimast korda meie kodu. Mõttega, et kes iganes siin nüüd elab, ma tahan seda ühe korra veel näha. Aga siis ma nägin sind. KIOKO
Mina peres noorema lapsena Mina olen peres noorim laps. Minu peres on 6 liiget. Kolm poolõde ja kaks poolvenda. Meil on üsna suured vanuse vahed. Vanim on 39-aastane ja noorim on 16-aastane, kelleks olen mina. Arvatakse, et noorim laps saab vanematelt liiga palju tähelepanu. Mina seda ei arva, ei tunne, et ma oleksin rohkem tähelepanu saanud kui teised. Meie peres said kõik vanemate poolt võrdselt tähelepanu ja hoolitsust. Meie pere hoidis kokku ja toetasime üksteist ja vajadusel ka aitasime üksteist. Pigem võib see olla suuremates peredes või peredes, kus on väiksemad vanusevahed. Mulle ei meeldigi alati tähelepanu keskpunktis olla. Ma suhtlen rohkem kahe õega, kes on mulle ema poolt, kui nendega, kes on mulle isa poolt. Isa poolsed õed ja vennad on kaugemaks jäänud. Lapsepõlv on olnud mulle raske, kuna kaotasin oma ema päris noorelt ja jäin isaga kahekesi. See aeg oli väga raske minu jaoks, et toi
5.Sa ei tohi Pükse kandes nina nokkida. Kuid võid end sõõrme juurest nagu muuseas sügada, samal ajal tõesti natuke nokkides. 6.Meie taaskohtumisel pead sa Pükstes veedetud aja reeglikohaselt kirja panema; *Pükste vasakule säärele pane kirja kõige põnevam koht, kus Pükse kandes viibisid. *Püksre paremale säärele pane kirja kõige olulisem asi, mis sinuga Pükse kandes juhtus! 7.Sa pead kogu suve jooksul oma Õdedele kirjutama, ükskõik kui lõbus sul ilma nendeta ei oleks. 8.Sa pead Püksid oma Õdedele edasi andma vastavalt Õeskonna sätestatud korrale. Selle punkti täitmata jätmise korral ootab sind taaskohtumisel ees karm keretäis. 9.Sa ei tohi särki Pükstesse toppida ega Pükstel vööd kanda. Vaata reegel nr2. 10.Pea meeles. Püksid =armastus. Armasta oma kaaslasi. Armasta iseennast. 1.2.2 Täna on homme , mil me eilse pärast muretseme. (Anonüümne)
Rapla Ühisgümnaasium 8.B Joosep Ringmäe 8.B ´´Fotograafia imeline maailm´´ Loovtöö Juhendaja: Marion Laev Rapla, Alu 2017 Sisukord Sissejuhatus..................................................................................................... 4 Töö valik........................................................................................................... 5 Pildid................................................................................................................. 6 Rong ja linnutee................................................................................................ 6 Linnutee ja kuivanud puu................................................................................. 6 Noor rebane...................................................................................................... 7 Kuu udus..........................................
raadiot ja rääkida teistega maast ja ilmast. Sõit tundus kui igavik, aga ainult seni kuni nägin silti Tallinn 10km. See oli kõige ilusaim teeviit mida ma oma elus näinud olen, vähemalt siis tundus nii. Aga veel 10 minutit sõitu ja olimegi kohal. Kuid nüüd tekkis järgmine mure, kuhu auto parkida. Õnneks oli meil tasuline valvega parkla ainult 100m kaugusel ööbisikohast ehk vanaema kodust. Kell oli saanud umbes kolm päeval. Ega siis midagi hakkasime usinasti asju auto pealt maha tassima, tegelikult läks see kiirelt ainult umbes 15minutit. Toas ootas nagu alati soe söök ja tuhat küsimust. Kuid kui sa näed vanaema ja vanaisa aastas mõne korra siis on see isegi talutav. Nii siis istusime lauda sõime ja vastasime vanaema küsimustele. Lõpuks hakati arutama mida onule kinkida mitme autoga minna, mis kell algab, kaugele sõita on vaja, kes sinna tulevad, kes ei tule jne.
vange. Pärast II MS üritasin ka aidata Ukraina majandust, kui see kukkus kahjuks kokku ja tõi kaasa näljahäda. Räägitakse, et mulle olevat omane lihtne, kuid osaliselt labane käitumine. Näiteks 1960. aastal ÜRO Peaassambleel haarasin jalast kinga ja tagusin sellega vastu kõnepulti. 1964. aastal korraldasid minuga rahulolematud kommunstliku partei liikmed Leonid Brežnev ja Juri Andropov riigipöörde ja pärast seda juhtis NSVL L. Brežnev. Elasin viimased aastad sotsiaalpensionärina ja olin maha vaikitud. Surin 14. oktoobr 1964. Aleksander Solskjdd: Minu kirjanikukarjäär sai alguse sulaajal, kui Hruštšov avalikustas minu esimese teose "Üks päev Ivan Denissovitši elus". See tõi endaga kaasa palju tähelepanu ja kriitikat, kuna oli esimene raamat, mis rääkis ilustamata elust vangilaagrites. Hiljem kirjutasin oma teise teose „Gulagi arhipelaagi“, mille avalikustamise järel visati mind NSVL-st välja.
mööda klaastunnelit. Vahepeal töötas telekas ka seal sees nii, et igav ei hakanud. Läksin edasi ja leidsin Steini, kuid mees põgenes minu eest. Uks kust ta läbi sai kattus kividega. Pidin tagasi minema, et leida uue võime. Atla ütles, et ma läksin sellest kuskil mööda. Niisiis läksin ma tagasi ja leidsin. Siis sain ma alla minna ja jää ära sulatada oma uue tulevõimega. Ma pidin leidma veel ühe võime, et kivid teelt ära pühkida. Sinna olingi teel. Arstide juures pole kunagi lõbus aega veeta. Eriti mitte siis, kui nad sind üllatavad. Järjekordselt olin lõksu sattunud ja pidin tee välja tulistama. Vestid olid nagu zombid. Lihtsalt tulid ja tulid. Üle pika vaeva sain ma lõpuks selle võime ja see oli lõbus. Sain liigutada objekte lihtsalt mõttejõuga. Läksin terve tee tagasi ja sain kivid teelt. Stein oli mind oodanud ja ennast valmis seadnud. Õudsest võitlusest hullu proffessor Steiniga jutustan ma järgmises loos.
LAURA: Palun vastake. hääletades ja jäime tee peale. OSVALD: Ma ütlen sulle nelja silma all, et OSVALD: Aga täpsemalt? ma ei ole hull vägistaja. Tõenäoliselt ma LAURA: Pidime sõitma minu sõbranna tahan sind oma käega puudutada, aga see ei sünnipäevale, Roland ei tahtnud autoga sõita, puutu siia. Teeme nii, et ma puudutan su et siis ei saa napsu võtta, ja hakkasime kohe ära ja siis ei ole sul põhjust mind häälega tulema – nagu vanasti, rohkem karta, nii nagu sina seda mõtled. Aga tudengipõlves, tundus väga romantiline. ma palun, et sa ütleksid mulle „sina“. See Kolmanda autoga saime siiani, aga siis juht „teie“ kõrvetab mind. (Paus.) Muidugi, kui avastas, et tal olid kõik load ja muud hirmust rääkida... ma elasin läbi tohutuid dokumendid koju jäänud, ja keeras otsa
kõhe. Öelge, kas ma pean teid kartma. OSVALD: Räägi, räägi, räägi. LAURA: Palun vastake. OSVALD: Ma ütlen sulle nelja silma all, et ma ei ole hull vägistaja. Tõenäoliselt ma tahan sind oma käega puudutada, aga see ei puutu siia. Teeme nii, et ma puudutan su kohe ära ja siis ei ole sul põhjust mind rohkem karta, nii nagu sina seda mõtled. Aga ma palun, et sa ütleksid mulle "sina". See "teie" kõrvetab mind. (Paus.) Muidugi, kui hirmust rääkida... ma elasin läbi tohutuid hirme. Ma kartsin, et sa ei tule ja ma pean hakkama sind ise otsima. See oleks mu närvid seest söönud. Ma olen suur pabistaja. LAURA: Ma ei saa aru, mida te olete endale ette kujutanud, aga ma tuletan teile meelde, et... OSVALD: Ei-ei. Ma jagan kõike väga hästi. Ma tean, mis õues toimub, aga mul on põhjus, et seda välistada. Me veel jõuame selleni. LAURA: Seda ei saa välistada. Te solvate mind. OSVALD: Ma ei solva sind. See ei tule kõne alla
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
