Keskaja inimene- tema igapäevaelu (2)

Keskaja inimene- tema igapäevaelu
Keskaeg jagunes kolmeks, vara-, kõrg- ja hiliskeskajaks. Enamasti võetakse keskaja alguseks Lääne- Rooma riigi langemise daatumit, aastat 476 . Varakeskaeg oli vahemikus 5.-10. sajand, kõrgkeskaeg vahemikus 11.-14. sajand ja hiliskeskaeg vahemikus 15.-16. sajand. Keskaega sümboliseerib katoliiklus ning feodaalühiskond
Feodaalühiskond kujunes välja kahe inimese vasalliteetsidemetel. Vasalliteet oli vasallide ehk läänimeeste omavaheliste sõltuvussuhete süsteem keskajal, mille aluseks oli feodaalne hierarhia : kuningalt vasallile, kes omakorda jagasid neile läänistatud maad väikefeodaalidele olles neile kui vasallidele omakorda senjöörideks.
Vasallisuhete tekkimise aluseks suur- ja väikefeodaali vahel oli lään ehk feood mis tavaliselt koosnes maavaldustest ning seal olevatest talupoegadest või muust varast ( kindlus , linn).Läänisuhted vormistati vasalli ja senjööri kokkuleppega ehk investituuriga(vasallilepinguga), mis Lääne-Euroopas kinnitati erilise kombetalituse ja truudusvande andmisega senjöörile. Vasallilepinguga kohustati vasallil osa võtma teatud arvu ratsa ja jalaväelastega senjööri sõjakäikudest, osa võtma senjööri kohtuistungitest, andma rahalist abi jms. Senjöör kohustus kaitsma vasalli, tema maadvaldust ja vara. Sellises ühiskonnas olid kõik seisused omavahel tihedalt seotud ning olid sõltuvad alluvuses olevate inimste tööst. Järelikult üks ei oleks saanud ilma teiseta mitte kuidagi hakkama.
Seisus, mis kujunes paralellseslt feodaalsuhetega oli aadliseisus. Aadlikud olid vabad mehed nn vabadhärrad., keda sidusid vasalliteedisidemed. Aadel jaotus kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel . Kõrgaadlite hulka kuulusid kuningas, hertsogid, parunid ja krahvid ning alamaadlisse põhiliselt rüütlid. Aadlikute ülesanne oli kohtumõistmine kas talupoegade või siis senjööri kohtus.
Aadlikute jaoks tähendas sõda oma vapruse demostreerimine ning see oli võimalus kuulsuse ja au teenimiseks. Aadlikute jaoks olid turniirid aga treeninguks, kuid pealtvaatajatele meelelahutuseks . Turniir oli keskajal suur pidustus , see oli suur kohtumispidu teiste aadlikega. Meelelahutuseks esinesid veel muusikud ja poeedid . Turniir oli tähtis kultuuri sündmus. Sellest järeldub, et juba keskajal mõeldi meelelahutusele ja sellele, kuidas oleks inimestel lõbusam. Mitte just tahtlikult, kuid ajakäigus muutus selline algeline sündmus suuresti kultuuriajendajaks.
Aadlike kasvastuse põhiline eesmärk oli sõjaks ettevalimistamine, kuid mitte ainult see. Aadlik pidi olema laitmatu kasvatamisega ning tedama hästi kombeid. Peale seitsmendat eluaastat saadetakse noor poiss feodaali käe alla, kus temast saab paaž. Seal õpetatakse talle häid kombeid ning korrektset seltskonna käitumist: daamiha vestelmine, tantsimine, muusikainstrumendi mängimine. Kui ta saab vanemaks , siis õpetatakse talle veel relvi , ratsutamist ja jahipidamist. Kui poiss saab 15- aastaseks on ta saanud endale kannupoisi tiitli . Ta võis kanda isiklikku relva ning saatis oma isandat sõjaretkedel. Hoolikalt treeninud ning oma isandale tõestanud oskusi saab 18-21- aastane noormees rüütliks. Keskaegne rüütel pidi käituma õige paljude ettekirjutuste kohaselt,mida kõike nimetati “rüütlikoodeksiks”.Kõige pealt pidi ta pärinema heast ja kuulsast suguvõsast. Pidi silma paistma ilu ja veetlusega,mida riietuse abil veelgi rõhutada püüti. Rüütlid kirjutasid veel poeeme, oma südamedaamidest, mis tegid neist äärmiselt romantilised inimesed. Siit järeldub, et rüütlid olid ärimiselt tähtsad ka kirjanduslikul ala, nende kirjutatud poeemid on tänapäevalgi säilinud ja on tähtsaks kirjanduslikuks allikaks keskaja ellu.
Keskaja inimestest moodustasid kõige suurema osa talupojad. Talupoegade suhe sarnanes vasallisuhtega, ainuke erinevuse oli see, et talupoeg ei olnud vaba, vaid sõltus oma isandast. Talupegade õiguslik ja sotsiaalne seisund oli siiski väga mitmekesiseks. Kujunes kaks majandussüsteemi rendihärrus ja mõisahärrus.
Rendihärrustähendas, et kogu feodaali maa oli välja jagatud talupoegadele, kes maksid selle kasutamise eest renti. Alguses maksti natuuras( loomades , põllusaadustes) Lõpuks mindi üle raharendile . Mõisahärruse puhul kasutasid talupojad ainult väikest maalappi, mille eest toideti pere, suurem osa jäi mõisamaadeks. Talupojad tasusid oma maa eest teorendina, käies mõisas tööl.
Talupoegadel oli äärmiselt raske elu ja tänu sellele meeldis neile asukohta muuta, kuna koormised olid liiga rasked. Selleks kehtestati talupoegade sunnismaisus, see tegi talupoegadeks pärisorjad. Selle järgi võib väita, et talupoegade elu muutus keskaja lõpu poole ainult hullemaks. Nende vabadusi piiritleti ning sellega kaasnes ka paljude talupoegade põgenemine maalt linna.
Linnakultuur hakkas tekkima kõrgkeskajal. Kui talupoeg põgenes oma mõisniku juurest ära linna, siis ta pidi linnas elama 1 aasta ja 1 päeva, selleks, et saada linna kodanikuks. Seda privileegi nimetatakse ka teisiti nagu '' Linna õhk teeb vabaks'' See oli linna ülerahvastamise kaitseks.
Põhiliseks tegevusalaks linnas olid käsitöö ja kaubandus. Käsitöölised kuulusid kohustuslikesse tsunfidesse, mis kontrollis käsitöö tootmist, kvaliteeti ja müüki. Need käsitöölised, kes valmistasid oma tooteid väljaspool tsunfti, nimetati tsunftijänesteks. Tsunfti põhimäärus ( skraa ) pani paika tsunfti hierarhia- õpipoiss, sell, meister. Meistrite seast valiti välja veel vanem. Ühe linna käsitöö tsunftid moodustasid Väikegildi, kaupmeeste ühendus moodustas aga Suurgildi . Kaupmeeste poolt loodi veel 1160. aastal liit Hansa. Hansa linnad olid kõik, mis asusid Novgordi-Kölni-Londoni joonel . Eesti Hansalinnad on Tartu, Tallinn, Pärnu, Viljandi. Keskajast sai alguse linnades tootmine, see viis edasi suuremate tootmisteni, kuni luukase vabrikud. Kaubanduse arenemiseks ja kiirendamiseks hakati paremaid teid looma. Isegi praeguseni on keskajala ehitatud teed säilinud. Keskaja käsitöö ja kaubandus on nagu sild järgmisele ja kõrgemale tasandile.
Keskaja elu tänapäeva eluga on raske võrrelda. Keskajal oli kõik palju keerulisem. Seisused olid karmid ja talupoegade elu lausa mõeldamatu. Keskaja inimeste elu oli uskumatult raske, kuid tegelikult oli see raske ainult talupoegadel ja sõjameestel. Sõjamehed pidid oma eluga riskima, selleks, et kaitsta maad või vallutada maad. Kuid need inimesed, kes olid nn. niisama rikkad, neil olid võimalus osa võtta ainult kultuuri sündmustest ja lõbutseda, selline võimalus oli daamidel, parunitel ja hertsogitel. Kui mõelda, et kas elu oli parem maal või linnas, siis on on raske otsustada. See oleneb seisusest, sest maal pärisori olla, oleks jube, kuna, enamasti olid mõisnikud karmid. Keskajal olev elu põhines sinu seisusest või suguvõsast, kust sündinud oled.