Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kaugushüpe, odavise ja pikamaajooks". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
jooks, pikamaajooks, kaugushüpe, odavise, pikim, pikamaajooksud, hoojooks, pikima, terav, jooksualad, sportlased, maapinnast, pakult, kruusa, liivaga, jalast, ettepoole, eespool, äratõuge, võitjaks, kõigepealt, odaviske, tugevast, vars, muust, iaaf, takistusjooksviimase ala. 2 Kui kahel või enamal sportlasel on pärast mitmevõistluse lõppu võrdne arv punkte, siis saab kõrgema koha see, kes enamal arvul üksikaladel on saanud samale kohale konkureerivatest võistlejatest suurima punktisumma. Seitsmevõistluses on esimesel päeval 100m tõkkejooks, kõrgushüpe, kuulitõuge ja 200m jooks, teisel päeval kaugushüpe, odavise ja 800m jooks. Tõkkejooksus on naistel 100 ja 400 m tõkkejooks. Tõkkejooks on kiirjooks üle rajale asetatud tõkete. Igal rajal on 10 tõket asetatud järgmiselt: Tõkke kõrgus Esimene tõke Tõkete vahe Viimane tõke Ala (m) stardist (m) (m) finisist (m) 100 m tõkkejooks 0,84 13,0 8,5 10,5
kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal (mis on tavaliselt kaetud kummeeritud rajakattega), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Äratõukel ei tohi jääda osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht). Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need 3, kes ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset
Pikamaajookse (näiteks maratonijooks) ja käimisvõistlusi korraldatakse harilikult maanteel ja tänavail, krossivõistlus pargis või metsaradadel. AJALUGU Kergejõustiku alguseks peetakse Vana-Kreeka olümpiamänge (esimesed olümpiamängud peeti pärimuse järgi 776 eKr). Võisteldi ainult staadionijooksus (pikkus Olümpias 192,27 m, Ateenas, Epidauroses, Delfis ja mujal 150190 m). Hiljem lisandusid pikemad jooksud, pentatlon ehk viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, staadionijooks ja maadlus) ning relvisjooks. Briti saartelt sai aastasadu hiljem alguse tänapäeva kergejõustik. 19. sajandi keskel alustati ala viljelemist Suurbritannia õppeasutustes. 1850. asutati Oxfordis Exeter College'is esimene kergejõustikuklubi, 1855 koostati esimesed võistlusmäärused ja 1866 peeti esimesed Inglismaa meistrivõistlused. 1912. aasta suveolümpiamängudel Stockholmis alustati kergejõustiku rahvusvahelise keskorganisatsiooni loomist
Üldiselt kergejõustikust. · Kergejõustik on üks vanemaid harrastatavamaid spordialasid. See hõlmab endas jookse, hüppeid, sportlikku käimist, heiteid ja mitmevõistlusi. · Suurvõistluste kavva kuuluvad: kaugushüpe, kettaheide, kolmikhüpe, kuulitõuge, kõrgushüpe, kümnevõistlus, käimine, maratonijooks, miilijooks, mitmevõistlus, poolmaraton, pikamaajooksud, seitsmevõistlus, vasaraheide, viievõistlus, 100 m jooks, 100 m tõkkejooks, 10 km käimine, 110 m tõkkejooks, 1500 m jooks, 10 000 m jooks, 2000 m jooks, 20 km käimine, 3000 m takistusjooks, 3000 m jooks, 400 m jooks, 400 m tõkkejooks, 4x100 m teatejooks, 4x400 m teatejooks, 50 km käimine, 5000 m jooks ja 800 m jooks. · Võistlusi peetakse staadionitel või spordiväljakutel, pikamaajookse ja käimisvõistlusi harilikult
täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht. Hüpe koosneb neljast osast :hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes
Kaugushüpe ja 100 meetri jooks Referaat 2016 Kaugushüpe Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal (mis tippspordivõistlustel on tavaliselt kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel
Kaugushüpe ja selle ajalugu Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal, mis tippspordivõistlustel on tavaliselt kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad, hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel
1. 100 meetri jooks 1.1 Mis see on? 100 meetri jooks on jooksusprindialade hulka kuluv kergejõustikuala, lühima distantsiga jooksuala olümpiamängude praeguses kavas. Võisteldakse staadioniraja sirgel osal, nii et rada ei sisalda kurve. Iga võistleja peab jääma oma rajale. Starditakse madalstardist stardipakult. Sisestaadionil ei ole sellel distantsil suurt tähtsust, sest kurvi tõttu jääb tulemus nõrgemaks. 100 m jooksule vastav võistlusala sisestaadionil on 60 m jooks. 100 m distantsi joostakse ka meeste ja naiste 4×100 m teatejooksus. Samuti on see ka meeste ja naiste kümnevõistluse esimene osaala. 1.2 Jooksurada Täismõõtmelisel staadionil on kaheksa 1,21 m kuni 1,23 m laiust jooksurada. Rajad eraldatakse üksteisest 5 cm laiuste valgete joontega, milledest jooksu suunas paremale jääv kuulub antud raja laiuse sisse. Rajal joostakse vastupäeva. Rajad nummerdatakse jooksusuunas vaadatuna vasakult paremale ehk siserajast väljapoole
Orissaare Gümnaasium Kristiina Maaste 100 meetri jooks ja kaugushüpe Referaat Orissaare 2013 Sissejuhatus Kaugushüpe ja 100 meetri jooks tunduvad väga arusaadavate ja lihtsasti korraldatavate aladena. Tegelikult see nii päris siiski pole. Mõlemale kehtivad kindlad nõuded ja reeglid, mida tuleb jälgida. Mõlemal on rääkida ka oma ajalugu. Kirjutan oma referaadis täpsemalt, mis on 100 meetri jooks, tema ajaloost, kus teda harrastatakse, mis on põhilised nõuded ja rekordite omanikest nii Eestis kui ka maailmas. Teine pool sisaldab endas kaugushüppe põhilisi teadmisi nagu näiteks ajalugu ja üldist korraldust. Ka siit ei puudu rekordid ja nende püstitajad. 1. 100 meetri jooks 1.1 Mis see on? 100 meetri jooks on jooksusprindialade hulka kuluv kergejõustikuala, lühima distantsiga jooksuala olümpiamängude praeguses kavas. Võisteldakse staadioniraja sirgel osal, nii et rada
REFERAAT Kaugushüpe Tallinn 2 Sisukord 1. Ajalugu 4lk 2. Mis on kaugushüpe? 4lk 3. Võistluskorraldus 5lk 4. Hoojooks 6lk 5. Hoojooksu ja äratõuke vaheline ala 6lk 6. Äratõuge 7lk 7. Lend 7lk 8. Maandumine 8lk 9. Sportlase eripära 8lk 10. Treening 9lk 11. Parimad tulemused 10lk 12. Pildid 2tk 11lk 13. Kasutatud kirjandus 12lk
Kehaline kasvatus Naiste Seitsmevõistlus Referaat Tallinn 2010 Seitsmevõistlusest on kaks versiooni: välivõistlus naistele ja sisevõistlus meestele. Alad jagatakse kahele päevale. Naiste võistlus: 1. päeval 100m tõkkejooks, kõrgushüpe, kuulitõuge, 200m jooks 2. päeval kaugushüpe, odavise, 800m jooks Punktide arvestamise süsteemi arendas välja Dr Karl Ulbrich. Kergejõustiklase riietus peab olema sellisest materjalist, et see pärast märjaks saamist läbi ei paistaks.Spordijalatsitel ei tohi olla rohkem kui 11 naela. Kui võistlus toimub sünteetilisel pinnasel, siis päka või kanna kohalt välja ulatuv nael ei tohi olla pikem kui 9 mm, välja arvatud kõrgushüppes ja odaviskes, kus piiriks on 12 mm. Mittesünteetilisel pinnasel ei tohi naelte pikkus ületada 25 mm.
kruusaga. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole, siis on katse ebaõnnestunud. Hüpe koosneb neljast osast: ·hoojooks ·äratõuge ·lend ·maandumine Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on ka edukad kaugushüppes. Võistluskorraldus Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks loetakse võistleja, kes on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kolm katset. Need kolm, kes ületavad nõutud kauguse või teatud arv parematele kohtadele platseerunuid võistlejaid (tavaliselt 8 esimest), saavad veel kolm katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Kaugushüpe on kõigi suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka seitsmevõistluse ja kümnevõistluse üks osa.
olümpiamängud kestsid viis päeva. Avapäeval võistlusi ei toimunud: peeti vaid pidulikke rituaale ja ohvritalitusi. Teisel päeval toimusid võistlused noortele, kes proovisid jõudu kiirjooksus, maadluses, pentatlonis, rusikavõitluses ja pankraationis. Kolmandal päeval võistlesid mehed jooksualadel. Neljandal päeval võistlesid mehed hobuste võiduajamises, pentatlonis ehk viievõistluses (staadionijooks, kettaheide, kaugushüpe, odavise ja maadlus) ja relvisjooksus ehk kilbijooksus. Viiendal ehk viimasel päeval toimus lõputstremoonia koos autasustamise ning pidusöögiga. 19.sajandi keskel sai alguse tänapäeva kergejõustik Briti saartel. 1850. aastal asutati Suurbriatnnia õppeasutuses Oxfordis esimene kergejõustikuklubi, 1855. aastal koostati esimesed võistlusmäärused ning 1866. aastal peeti esimesed Inglismaa meistrivõistlused.
Mittesünteetilisel pinnasel ei tohi naelte pikkus ületada 25 mm. Hooaja tähtsamateks võistlusteks maailmas peetakse Euroopa- ja maailmameistrivõistlusi, nende kõrvale on aga kerkinud igal aastal Tallinnas peetav Reval Hotels Cup. 2.1 Meeste seitsmevõistlus ja kümnevõistlus Meeste seitsmevõistlus on kergejõustiku mitmevõistlus meestele, mis koosneb sisehallis kahel üksteisele järgneval päeval kindlas järjekorras peetavast seitsmest alast. Esimese päeva aladeks on 60m jooks, kaugushüpe, kuulitõuge ja kõrgushüpe. Teise päeva aladeks aga 60m tõkkejooks, teivashüpe ja 1000m jooks. Kümnevõistluse peetakse välistaadionil ning selle kavva kuuluvad esimesel päeval 100m jooks, kaugushüpe, kõrgushüpe, kuulitõuge ja 400m jooks, teisel päeval 110m tõkkejooks, kettaheide, teivshüpe, odavise ja 1500 m jooks. 2.2 Naiste seitsmevõistlus Naiste seitsmevõistlus on kergejõustiku mitmevõistlus naistele, mis koosneb kahel üksteisele
pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui astutakse valgele pakule, tõstetakse valge lipp kohtunike poole ja katset ei loeta. Hüpe koosneb neljat osast: hoojooksust, äratõukest, lennust ja maandumisest. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Tuntuim näide on Carl Lewis. Kaugushüppe ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas
Stardisignaali annab lähetaja e starter, suurvõistlustel ja rekordite kinnitamiste puhul on nõutav elektriajavõtt. Kui osavõtjaid on palju, korraldatakse eel- ja vahejooksud , lõppjooksu e finaali pääseb 100-400 m jooksus 8, pikematel võistlusmaadel kuni 25 jooksjat. Massilise osavõtuga pikamaajooksus (linnatänavatel) on osalejaid olnud üle 10000. Pikamaajooksud on kergejõustikus ühest miilist (ligikaudu 1609 m) pikema distantsiga jooksualad. Kitsamas mõttes on pikamaajooksud ainult 3000 m jooks, 5000 m jooks ja 10 000 m jooks staadionirajal. Teatejooksus tuleb igal võistlejal läbida kindel distantsiosa . Võistkonna liikmed annavad teatepulga käest kätte etapi lõpus oleva 20 meetrise vahetusala piirdes. Teatejooksus on kaks alagruppi : 4*100 (lühike) ja 4*400(pikk) meetrit. 4*100 meetrit ehk lühiteade koosneb 4'st jooksjast. Teatevahetusala on 10 meetrit enne ja 10 meetrit pärast 100 m, 200 m ja 300 m joont
maratonijooks) ja käimisvõistlusi korraldatakse harilikult maanteel ja tänavail, krossivõistlusi pargis või metsaradadel. Kergejõustiku alguseks peetakse Vana-Kreeka olümpiamänge (esimesed olümpiamängud peeti pärimuse järgi 776 eKr). Võisteldi ainult staadionijooksus (dromos ehk stadiodromos; pikkus Olümpias 192,27 m, Ateenas, Epidauroses, Delfis ja mujal 150–190 m). Hiljem lisandusid pikemad jooksud (diaulos, hippios, dolichos), pentatlon ehk viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, staadionijooks ja maadlus) ning relvisjooks. 2 Kõrgushüpe Kõrgushüpe on samuti üks kergejõustiku alasid. See kujutab endast üle kõrge lati hüppamist. Kõrgushüpe jaguneb järgmisteks faasideks: hoojooks, äratõuge, õhulend ja maandumine. *Hoojooksul kogub hüppaja kiirust ja valmistub äratõukeks. *Äratõukel loob hüppaja vertikaalse kiiruse ja alustab lati ületamiseks vajalikku
samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjaterajad), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset
8, pikematel võistlusmaadel kuni 25 jooksjat. Massilise osavõtuga pikamaajooksus (linnatänavatel) on osalejaid olnud üle 10000. Teatejooksus tuleb igal võistlejal läbida kindel distantsiosa (nt. 4x100m teatejooksus 100m). Võistkonna liikmed annavad teatepulga käest kätte etapi lõpus oleva 20-m-se vahetusala piirdes. Tõkkejooksus peavad võistlejad ületama kindla arvu tõkkeid (enamikul distantsidel 10). Eesti: Meeste 100 meetri jooks 2001-2006 10,28 Argo Golberg 2003 10,48 Kristjan Rahnu 2002 10,51 Marek Niit 2006 10,56 Henri Sool 2003 10,60 Erki Nool 2001 10,62 Martin Vihmann 2002 10,66 Maidu Laht 2002 10,68 Kristjan Reinaru 2006 10,70 Maido Mesipuu 2006 10,72 Taavi Liiv 2006
Kaugushüpe Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Kaugushüpe tehnika koosneb: 1. hoojooks - kiirenev hoojooks, kogu keha on lõdvestatud. 2. hoojooksu ja äratõuke vaheline ala - tempo kiireneb,põlved tõusevad kõrgemale ja keha on sirgelt püstasendis. 3. äratõuge - viimane samm enne äratõuget pikeneb, et kasutada tõukejõudu. Äratõuge pakul olevalt jalalt, kere sirutatult, käed jooksu asendis. 4. õhulend - väljasirutamine õhus aitab säilitada tasakaalu, et maandumiseks ettevalmistuda.
Kaugushüpe Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katse, parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse pikim hüpe. Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia.
Heitealad Heite-tõuke aladeks on kergejõustikus: Kuulitõuge Kettaheide Vasaraheide Odavise Kuulitõuge on kergejõustikuala, kus eesmärgiks on tõugata raske metallkuul nii kaugele kui võimalik. Kuuli mass on meestel 7,257 kg, naistel 4 kg. Võistluskuul on siledapinnaline metallkera. Kuuli tõugatakse ühe käega. Katset alustades peab kuul puudutama tõukaja kaela ja/või lõuga. Tõuke ajal ei tohi viia tõukekätt sellest asendist tahapoole ega tõukekäe küünarnukki õlajoonest allapoole. Tõukaja võib jalgadega
Referaat Odavise Ajalugu Vana-Kreeka Vana-Kreekas oli odavise üks pentlatoni aladest. Visati metallotsaga puitoda, mis tõenäoliselt ei olnud pikem kui 2m. Hoovõtu- ja visketehnika ei erinenud nüüdisaegsest. Visketulemuste kohta andmeid ei ole. Uuem aeg Esimesed nüüdisolümpiamängude kavad odaviset ei olnud, aga Skandinaavias ja Soomes oli odavise võistlusalaka kasutusel enne Ateena olümpimänge 1896. Võistlusreeglid Odaviske hoovõturada on 3036,5 m pikk. Oda koosneb kolmest osast: esiosast, varrest ja käepidemest
(väljalennu nurk, väljalennu kiirus, väljalennu kõrgus)? - Hoojooksust, viskekiirusest, nurgast (40º), õigest visketehnikast. 2. Pallihoie - Palli hoitakse kolme keskmise sõrmega, pöial ja väike sõrm toetavad palli külgedelt. Pall toetub keskmistele sõrmelülidele (mitte peopesale). Juurdeviiva harjutusena kasutada palli mahaviskamist (sõrmed saadavad palli). 3. Palliviske tehnika osade jaotus - Hoojooks, ristsamm, palli tahaviimine, äravise, pidurdus. 4. Enamlevinud vead palliviskes - Hoojooksu esimene pool on liiga pikk ja sammumärgile jõudes on viskaja kiirus liialt suur. Sammumärki tabades pöörab viskaja õlavöö järsult paremale ühe sammu jooksul. Viske-eelses asendis on viskekäsi koos palliga õlavööst palju allpool. Ristsammu lõppedes kallutab viskaja taha, asetades parema jala pidurdavalt ette. Äravise toimub üle
000 m ja maratonijooksus, 110 ja 400 m tõkkejooksus, 3000 m takistusjooksus, 4×100 ja 4×400 m teatejooksus, kõrgus-, teivas-, kaugus- ja kolmikhüppes, kuulitõukes, ketta- ja vasaraheites, odaviskes, kümnevõistluses, 20 ja 50 km käimises. Naised: 100, 200, 400, 800, 1500, 5000, 10 000 m ja maratonijooks, 100 ja 400 m tõkkejooks, 4×100 ja 4×400 m teatejooks, kõrgus-, teivas-, kaugus- ja kolmikhüpe, kuulitõuge, ketta- ja vasaraheide, odavise, seitsmevõistlus ja 10 km käimine. Võistluste korraldus Väljakualadel (pikkus- ja kolmikhüppes, kuulitõukes, ketta- ja vasaraheites ning odaviskes) lõppvõistlusele pääsenud sportlased saavad algul teha 3 katset, et selgitada välja 8 paremat, kes saavad veel 3 katset. Katsete sooritamise järjekord lõppvõistlusel on vastupidine esimese kolme katse tulemuse põhjal saadud paremusjärjestusele. Riietus ja jalatsid
algusest raja sellel poolel, kus jookseb teatepulga andja. 3. Pallivise: 1. Millest sõltub viske resultaat biomehaanika seisukohast väljalennu nurk - ? (40º) väljalennu kiirus - ? (20-30m/sek) väljalennu kõrgus – ? 2. Pallihoie - Palli hoitakse kolme keskmise sõrmega, pöial ja väike sõrm toetavad palli külgedelt. Pall toetub keskmistele sõrmelülidele (mitte peopesale). 3. Palliviske tehnika osade jaotus - Hoojooks, ristsamm ja palli tahaviimine, äravise, tasakaalustamine/pidurdus. 4. Enamlevinud vead palliviskes 1) Hoojooksu esimene pool on liiga pikk ja sammumärgile jõudes on viskaja kiirus liialt suur. Soovitus: vähendada eelhoo sammude arvu ja joosta natuke lühemate sammudega. 2) Sammumärki tabades pöörab viskaja õlavöö järsult paremale ühe sammu jooksul. Soovitus: harjutada korduvalt käe tahaviimist koos õlgade õigeaegse pööramisega käigul kahe
3 Ajalugu Kergejõustiku alguseks peetakse Vana-Kreeka olümpiamänge (esimesed olümpiamängud peeti pärimuse järgi 776 eKr). Võisteldi ainult staadionijooksus (dromos ehk stadiodromos; pikkus Olümpias 192,27 m, Ateenas, Epidauroses, Delfis ja mujal 150190 m). Hiljem lisandusid pikemad jooksud (diaulos, hippios, dolichos), pentatlon ehk viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, staadionijooks ja maadlus) ning relvisjooks. Briti saartelt sai aastasadu hiljem alguse tänapäeva kergejõustik. 19. sajandi keskel alustati ala viljelemist Suurbritannia õppeasutustes. 1850 asutati Oxfordis Exeter College'is esimene kergejõustikuklubi, 1855 koostati esimesed võistlusmäärused ja 1866 peeti esimesed Inglismaa meistrivõistlused. 1912. aasta suveolümpiamängudel Stockholmis alustati kergejõustiku rahvusvahelise keskorganisatsiooni loomist
tõkkejooksus, 3000 m takistusjooksus, 4×100 ja 4×400 m teatejooksus, kõrgus-, teivas-, kaugus- ja kolmikhüppes, kuulitõukes, ketta- ja vasaraheites, odaviskes, kümnevõistluses, 20 ja 50 km käimises. Naistel on kavas 100, 200, 400, 800, 1500, 5000, 10 000 m ja maratonijooks, 100 ja 400 m tõkkejooks, 4×100 ja 4×400 m teatejooks, kõrgus-, teivas-, kaugus- ja kolmikhüpe, kuulitõuge, ketta- ja vasaraheide, odavise, seitsmevõistlus ja 10 km käimine. Jooksudes võetakse aega nii käsitsi kui elektriliselt vastavalt käsiajavõtt ja elektriline ajavõtt. Täisautomaatset elektrilist ajavõttu kasutatakse olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel see tagab, et distantsidel 100-10000m võetakse aeg 0,01 sekundi täpsusega. Tõkkejooksudes kasutatakse 10 tõket, mis on vastavalt alale erinevalt asetatud. Järgmiselt tabelilt võib näha erinevate tõkkejooksude tõkete asetust:
Juhendaja Helve Tina Varstu 2009 Sisukord 1. Sissejuhatus 3 2.Kergejõustiku ajalugu 4 3. Kergejõustiku alad 6 3.1 Jooksud ja käimine 8 3.1.1 Kiirjooks (sprint) 9 3.1.2 Teatejooks 10 3.1.3 Tõkkejooks 10 3.1.4 Kesk- ja pikamaajooks 12 3.1.5 Takistusjooks 12 3.1.6 Võistluskäiminr 13 3.2 Hüppealad 13 3.2.1 Kõrgushüpe 14 3.2.2 Kaugushüpe 14 3.2.3 Kolmikhüpe 15 3.2.4 Teivashüpe 15 3.3 Tõukealad 16 3.4 Mitmevõistlus 16
maanteel ja tänavail, krossivõistlusi pargis või metsaradadel. Ajalugu Kergejõustiku alguseks peetakse Vana-Kreeka olümpiamänge (esimesed olümpiamängud peeti pärimuse järgi 776 eKr). Võisteldi ainult staadionijooksus (dromos ehk stadiodromos; pikkus Olümpias 192,27 m, Ateenas, Epidauroses, Delfis ja mujal 150190 m). Hiljem lisandusid pikemad jooksud (diaulos, hippios, dolichos), pentatlon ehk viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, staadionijooks ja maadlus) ning relvisjooks. Briti saartelt sai aastasadu hiljem alguse tänapäeva kergejõustik. 19. sajandi keskel alustati ala viljelemist Suurbritannia õppeasutustes. 1850 asutati Oxfordis Exeter College'is esimene kergejõustikuklubi, 1855 koostati esimesed võistlusmäärused ja 1866 peeti esimesed Inglismaa meistrivõistlused. 1912. aasta suveolümpiamängudel Stockholmis alustati kergejõustiku rahvusvahelise keskorganisatsiooni loomist
tõkkejooksus, 3000 m takistusjooksus, 4×100 ja 4×400 m teatejooksus, kõrgus-, teivas-, kaugus- ja kolmikhüppes, kuulitõukes, ketta- ja vasaraheites, odaviskes, kümnevõistluses, 20 ja 50 km käimises. Naistel on kavas 100, 200, 400, 800, 1500, 5000, 10 000 m ja maratonijooks, 100 ja 400 m tõkkejooks, 4×100 ja 4×400 m teatejooks, kõrgus-, teivas-, kaugus- ja kolmikhüpe, kuulitõuge, ketta- ja vasaraheide, odavise, seitsmevõistlus ja 10 km käimine. Väljakualadel (pikkus- ja kolmikhüppes, kuulitõukes, ketta- ja vasaraheites ning odaviskes) lõppvõistlusele pääsenud sportlased saavad algul teha 3 katset, et selgitada välja 8 paremat, kes saavad veel 3 katset. Katsete sooritamise järjekord lõppvõistlusel on vastupidine esimese kolme katse tulemuse põhjal saadud paremusjärjestusele. Maailmameistrivõistlusi korraldatakse ka murdmaa- ja maanteejooksus.
pargis või metsaradadel. 1. AJALUGU Kergejõustiku alguseks peetakse Vana-Kreeka olümpiamänge (esimesed olümpiamängud peeti pärimuse järgi 776 eKr). Võisteldi ainult staadionijooksus (dromos ehk stadiodromos; pikkus Olümpias 192,27 m, Ateenas, Epidauroses,Delfis ja mujal 150190 m). Hiljem lisandusid pikemad jooksud (diaulos, hippios, dolichos), pentatlon ehk viievõistlus (kettaheide, kaugushüpe, odavise, staadionijooks ja maadlus) ning relvisjooks.Briti saartelt sai aastasadu hiljem alguse tänapäeva kergejõustik. 19. sajandi keskel alustati ala viljelemist Suurbritannia õppeasutustes. 1850 asutati Oxfordis Exeter College'is esimene kergejõustikuklubi, 1855 koostati esimesed võistlusmäärused ja 1866 peeti esimesed Inglismaa meistrivõistlused.1912. aasta suveolümpiamängudel Stockholmis alustati kergejõustiku rahvusvahelise keskorganisatsiooni loomist. 15 riigi esindajad moodustasid
ettevalmistuse algus. Teibast äratõukamise sooritab parem käsi. Latt ületatakse asendis, kus selg on kas kaarekujuliselt ette painutatud või kallutatud. Pärast lati ületamist keha sirutub. Maandutakse seljale. 13. Kolmikhüpe 1. Kolmikhüppe faasid - HOOJOOKS; HOPP; SAMM; HÜPE. Hopi, sammu ja hüppe võib igaühe puhul jagada veel äratõukeks, lennuks ja maandumiseks. 2. Hoojooks - Hoojooksufaasis hüppaja kogub kiirendusega maksimaalse kontrollitava kiiruse. Hoojooksu pikkus varieerub 10 sammust (algajatel) rohkem kui 20 sammuni (kõrgema kvalifikatsiooniga hüppajatel). Jooksutehnika on analoogiline kiirjooksuga (tugifaas: esitugifaas ja tõukefaas; lennufaas: esimene hoofaas ja kõverdusfaas). Hoojooksu lõpus sammusagedus suureneb. Hoojooksu kiirus suureneb pidevalt. Pöia mahalöömine on aktiivne
annaabi.ee 
